Mida sa tahad, Jüri Kolk?

Kaupo Meiel

 

 

 

 

Jüri Kolk: „Naistepäev”.

„Kingitud Hobune”, 2017. 160 lk.

 

Jüri Kolgi iga aastaga suurenev viljakus ja loomeind hakkavad juba muret tekitama. Kaua võib? Kuhu veel? Mida sa tahad, Jüri Kolk? 2017. aastal ilmusid temalt romaan „Roheline suits”, luulekogu „Kuu ja kirves” ning jutukogu „Naistepäev”. Romaan polnud küll väga suur romaan ega ka Suur Eesti Romaan, kuid ikkagi romaan ja hea lugemisvara, isegi kui seda pigem romaaniprooviks nimetada. Luulekogu polnud samuti väga mahukas, ent seda tihedam ja konkreetsem. Ka „Naistepäeva” füüsiline mahukus on petlik ning tingitud rohkem kujundusest ja raamatu kõvadest kaantest.

„Roheline suits”, „Kuu ja kirves” ning „Naistepäev” moodustavad omamoodi terviku, üks täiendab teist ja teine kolmandat ja kolmas taas esimest. Eriti just „Kuu ja kirves”, mõtlik ja kirglik armastusluulekogu, mis räägib kahest inimesest koos, ning „Naistepäev”, mis kõneleb pigem üksikust inimesest teise inimeseta, moodustavad terviku, mis võinuks isegi samade kaante vahel ilmuda, kuid ega seal vahet ei ole, keegi ei keela neid koos või vaheldumisi lugeda. Nõnda ei saa lugeja küll teada, mida Jüri Kolk tahab, aga saab teada, mida ta on tahtnud ja tahab tahta.

„Naistepäeva” meeleolu ja suuna annab kätte avanovell „Reisijuht”, õigupoolest ideaalne pealkiri jutukogu esimesele loole, aga selgelt ei juhi lugu lugejat mitte Jüri Kolgi enda maailma, vaid maailma, mida Jüri Kolk autorina meile vahendab. „Reisijuht” on pigem traktaat loodud maailmast, „Genesis II. Maa-Õhk-Vesi remix feat. Kolk”. Laias laastus, ütleb autor, peabki kuhugi minemisel silmas pidama järgmist: maa, õhk ja vesi. Kolk seletab kolme elemendi paiknemist ja suhet üksteisesse. „Erinevalt taevast ja maast on veel kalduvus liikuda. Reeglina on see liikumine siiski illusoorne — vesi läheb küll kogu aeg ära (jõgi), aga mindud ei saa.” (Lk 8.) Ei saa ta mööda ka looduslike moodustiste ja inimese loodu sarnasusest ja erinevusest. „Nagu juba öeldud — nii inimtekkeliste (hoonete) kui ka looduslike kuhjatiste (mägede) puhul hinnatakse vertikaalmõõdet. Mida kõrgem, seda kõrgemalt hinnatakse. Kõrgete hoonete eeliseks on, et sealt saab hoone jalamil vohavale inimkattele maad, vett ja tuld pähe kukutada.” (Lk 9.) Ning sellessamas parodistlikus, kuigi tõele vastavas stiilis edasi. „Reisijuhi” nimetuse all annab Kolk lugejale kui lapsele täpselt selle, mida vaja, kindla võtme raamatu sisu avamiseks — tegemist on reisikirjaga, isegi kui suur osa reise ja reisisündmusi toimuvad kujuteldavalt.

Kolk on enamjaolt väga isiklik kirjanik, kelle puhul on väga keeruline autorit kirjutatust lahutada. Tema minategelasi tuleks võtta eelkõige ja isegi ainult ja alati just tema enda, mitte kellegi teisena.

Novellis „Trevi” näeme jutustajat, autorit, seiklemas ning reaalsuse ja ebareaalsusega põrkumas Igaveses Linnas, Roomas. See on kirjaniku-Rooma, käegakatsutavalt tõeline, konflikt sünnib jutustajas endas, kuigi ta leiab konflikti põhjustaja edukalt teistes inimestes. „Trevi” on üks neid Kolgi novelle, milles tuleb selgelt esile üksindus ning võõrandumine maailmast ja teistest inimestest. Kannatajaoreool ja enese­lohutus — kas ennast eriliseks mõeldes või lapsele armastuse kaotamise õppetundi andes — ei too lunastust ega paku rahuldust, kuid aitab edasi elada ja Igavesest Linnast pääseda.

Samasugust võõrandumist ning armastuse ja vihkamise tantsu pakub „Kohtumine”. Kui teine inimene on sinu peegelpilt, siis ei saa sealt midagi head tulla, isegi suudlemine pole võimalik, kaklemine siiski on.

Novellides „Sünnimärk” ja „Padi laval” on Kolgile iseloomulikku „reaalsuse eiramist”, millest kõneldi tema eelmiste jutukogude „Teisipäevamaa” (2014) ja „Suur võidujooks” (2016) puhul, aga selle vahega, et toona rõhutati, et ta „eirab reaalsust” „humoorikas võtmes”. See võti on Kolgil vahepeal ära kadunud.

„Sünnimärk” ja „Padi laval” tegelevad armastuse ja igatsuse, kaotamise ja nende alatise põhjuse — naistega. Puuduvad positiivne lahendus ja humoorikus, aga leidub südamlikkust ja siirust. Kolgi mängud on varasemaga võrreldes tõsisemad, fatalistlikumad, lootusetumad. Ehk siis täiskasvanulikumad? „Elan pealtnäha üpris rahulikku, kontrollitud elu, ametiredelil pidin küll paar pulka allapoole kobima, kõik on mõneti hallim, aga ma ikka elan. Tean kogu aeg, et asjade taga, otse nende õhukese pealispinna taga, varitseb nende tõeline tähendus.” („Padi laval”, lk 60.)

Samasuguse terviku moodustavad jutud „Isobel”, „Naistepäev”, „Vedurijuht” ja „Paul”. Need on struktuurilt lihtsamad ja kulgemiselt sirgjoonelisemad kui novellid, milles autor muudab põhiliini kõrvalepõigete ja mõtterändudega tummisemaks. Need on lihtsakoelised lood, peaaegu klassikalised, liigse trikitamise ja ekslemiseta novellid, mida järjest ja väga suures koguses ilmselt vastu võtta ei suudakski. Nimetatud novellid sobiksid suurepäraselt esimese tutvuse sobitamiseks Kolgi loominguga, sest kui pelglikum lugeja alustab „Reisijuhist”, siis lööb ta arvatavasti kartma ja põgeneb Kolgist väga kaugele.

Hea tahtmise korral võib ju neljale loole juurde mõelda kes teab mis sügavusi ja allhoovusi, aga õigupoolest räägib „Isobel” piparkooginaise traagilisest saatusest, „Naistepäev” sellest, kuidas aktusi vihkaval naisel üle viskab, „Vedurijuht” sellest, et hoia rongi eest, ning „Paul” ettevõtlikkusest. Kõik neli juttu demonstreerivad autori ladusat ja pretensioonitut jutustamisoskust. Nende novellettide-novellide mõistmiseks ei pea teadma, kes on Aare Pilv või Kajar Pruul, piisab mõnest elulisest kogemusest. Kui oled piparkooke küpsetanud, ühe Eesti seest teise leidnud, rongi möödumist vaadanud või asutuse naistepäevaaktusel piinelnud, siis just need seigad ja nendega kaasas käinud tunded vormis Kolk täpseteks jutustusteks.

Novell „Inimene ja kõrvits” räägib samuti lihtsa (ja labase) loo, kuid on lõpuni ja täpselt komponeeritud kõige paremate Eesti novellide laadis. Eesti klassikaline novellikunst on ju väga kõrgel tasemel. Peet Vallak, August Mälk, Tammsaare niikuinii, ja just „Inimese ja kõrvitsaga” jätkab Kolk seda loetelu. Nii et Kolk pole kaugeltki ainult „humoorikas võtmes reaalsuse eiraja”, vaid suudab vajalikul hetkel juured sügavale nii maasse kui ka realismi ajada. „Inimene ja kõrvits” on halenaljakas lugu põlvkondade vastuoludest ja möödarääkimistest. Vana Jaagu jahmerdamine põllumaal ja vägikaika vedamine iseenda, elu ja kõrvitsaga tekitab sümpaatiat. Lugu on kirjutatud suure inimliku soojuse ja vähimagi osatamiseta ning demonstreerib Kolgi jutustajavõimet isegi paremini kui 2016. aastal Tuglase novelliauhinna saanud „Sünnimärk” või siis üdini kolgilik maailma mõtestada püüdev „Võõras”. Samal ajal seisab see tema muust loomingust veidi eraldi nagu katse või käeproov, millest ometi võib millalgi või mõneks ajaks Kolgi uuema novelliloomingu etalon saada.

Jüri Kolk on juba piisavalt kaua eesti kirjandusilmas toimetanud, seetõttu on tema loomingus esindatud ka sellesama kirjandusilma teemad. Grotesksele — ja oma grotesksuses ülimalt tõepärasele — toimetaja ning tõlkija suhet lahkavale novellile „Heldur vihastab” järgneb „Lööve”, järjekordne täiendus „eesti kirjanike Mazzano lugudele”.

„Lööbes” keskendub Kolk ootustele ja suutmatusele neile vastata, stipendium on saadud, usaldust on vääritud, aga Mazzanos ta midagi luua ei suuda. Novellis astuvad üles Urmas Vadi, Jan Kaus ja teised eesti kirjanduse suurkujud. Õige pea saaks, ehk juba praegu saaks kokku täiesti toeka ja nauditava novellikogu eesti kirjanike neist juttudest, milles nad räägivad mõnest teisest eesti autorist. Alustada võiks seda raamatut näiteks Jan Kausi jutuga „Fänn”, mis kõneleb Urmas Vadist, ja lõpetada Kolgi „Lööbega”.

Kolgi „Löövet” võib lugeda kui aruannet selle kohta, mida ta Mazzanos tegi või õigemini ei teinud. Üsna pika loo ühes teravmeelses episoodis kirjeldab jutustaja novelli, mida ta mõtles Mazzanos kirjutada, aga ei kirjutanud. „Novell oleks rääkinud eesti kirjanikust, kes läheb loomemajja tööle, kellel on tohutud plaanid, mis kõik ära teha, mis kõik tuleks valmis kirjutada, aga kuidagi tasakesi hakkavad teda painama mingid pisiasjad.” (Lk 142.) Skeem näikse olevat selline: ma ei kirjutanud üldse, aga ma kirjutan sellest, millest ma ei kirjutanud, ja lisaks kirjutan veel pikemalt sellest, kuidas ma üldse ei kirjutanud. Ühesõnaga, kui keegi seni aru ei saanud, siis nüüd olgu selge, tegu on kirjanikuga.

Kolk kirjutab iseendast ja omaenda loomemeetodist üpris eneseirooniliselt „Naistepäeva” viimases loos „Ma olin Jüri Kolk”. Kui „Reisijuht” oli novellikogule suurepärane avalugu, siis „Ma olin Jüri Kolk” on suurepärane lõpulugu, milles põimub kõik see, mida Kolgi jutuloomingus leidub — tõsielulised seigad, millest realistlikud muutuvad ebarealistlikuks ja ebarealistlikud realistlikuks. Jutus, kus vaadeldakse ennast ja oma kohta (kirjandus)maailmas, peitub stilistilise meistritöö näitena kolmveerand lehekülje pikkune lause, mis on tegelikult lausa omaette novell (lk 156).

„Naistepäev” on terviklik kogumik, sümpaatne, siiras ja tehniliselt veatu. Kui raamatu lõpulugu teatab: „Ma olin Jüri Kolk”, siis jääb üle oodata, kes ta edaspidi on. Ju ikka Jüri Kolk, aga Jüri Kolk, kes oskab küsimusele „Mida sa tahad, Jüri Kolk? No nii päriselt, ilma jamata?” isegi veel selgemalt vastata kui praegu.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Martin Luther
Kęstutis Navakas
...

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon