„Minule on tähtis, et saaksin teha tööd ka teiste heaks”

Sirpa Kähkönen / Sirje Olesk

Sirpa Kähkönen on Soome Kirjanike Liidu esimees 2018. aasta algusest. Aastatel 2014—2018 juhtis ta Soome PEN-klubi. Kui küsisin, kas minek PEN-ist kirjanike liitu oli loogiline samm, vastas ta, et PEN oli siiski hoopis teistsugune kogemus ja õieti väga raske. PEN-is tegeldi siis ja tegeldakse nüüdki vangistatud või muidu represseeritud kirjanike kaitsmisega õigupoolest kogu maailmas. Oli (ja on) palju raskeid juhtumeid ja see kurnas emotsionaalselt. Soome Kirjanike Liitu juhtima asuda oli selles mõttes kergendus. Kui töö PEN-is oli vabatahtlik, siis kirjanike liidus saab Sirpa palka, tõsi küll, vaid poole koormuse ulatuses, sest tahab endale jätta võimaluse kirjutamiseks. Senini olevat see õnnestunud.
Sirpa Kähkönen, kes saab tänavu 55-aastaseks, paistab Soome meedias silma. Ta esineb hästi, teda intervjueeritakse palju ja ta räägib nii sellest, kui tähtis on noorte elus haridus (ta oma tütar on 20-aastane), kui ka sellest, miks on tähtis jälgida, mis maailmas toimub, ning teada, mis seal kunagi on toimunud. Sirpa Kähkönen on pärit Kuopiost, õppinud ajalugu Helsingi ülikoolis ja pärast lõpetamist töötanud „Otava” kirjastuses teaberaamatute toimetajana. Vahepeal on ta olnud vabakutseline kirjanik ja avaldanud kümmekond romaani. Eesti keelde on Piret Saluri tõlkinud tema raamatu „Graniitmees” (2017), mis räägib noortest Soome kommunistidest Leningradis 1920. aastatel. See on väga tundlikult ja mõjuvalt kirjutatud lugu, mis avab eestlastele Soome ajaloost neid fakte ja hoovusi, millest me palju ei tea. Paljud lugejad mäletavad perestroikaaegseid vene kirjanduse teoseid (näiteks „Arbati lapsed”) sellest, kuidas idealistlikult alanud uue riigi ehitamine pöördus traagiliseks hirmu ja reetmiste allakäiguteeks. Sirpa Kähkönen kirjeldab oma romaanis noore soome naise Klara kohanemist „Lenini linnas”, kuhu ta koos vangist vabanenud peigmehega on Soomest põgenenud. Vene kirjandus on Sirpa Kähkösele olnud tähtis; Helsingi ülikoolis korraldatud Leo Tolstoi loengusarjas rääkis ta „Anna Kareninast” ja sellest, kui palju vihjeid Tolstoile leidub tema teostes, eriti „Graniitmehes”.
Soome Kirjanike Liit on enam-vähem samasugune kirjanike-kolleegide ühendus nagu Eesti Kirjanike Liit. Soome Kirjanike Liidus on umbes 770 liiget ja nende keskmine vanus on 58 aastat. Igal aastal esitab liikmetaotluse 50—90 inimest, neist umbes pooled võetakse vastu. Erinevalt Eestist on Soome Kirjanike Liidu liikmeteks vaid soome keeles ilukirjanduslikke teoseid avaldavad autorid (ja Sirpa Kähkönen rõhutab, et lastekirjanikud kuuluvad kindlasti nende sekka). Oma organisatsioonid on rootsikeelsetel kirjanikel, tõlkijatel, teaberaamatute autoritel ja arvustajatel. Soomes on kirjutamine olnud läbi aegade armastatud tegevusala ja neid, kes tahavad kirjutada ja kirjutavadki, on palju. Need, kes kirjanike liitu ei pääse, koonduvad maakondlikesse kirjanike ühendustesse ja harrastavad seal klubilist tegevust. Nagu SKL-i esimees siinses usutluses kinnitab, on kunagised vastuolud „päriskirjanike” ja „maakondlike kirjanike” vahel nüüdseks unustatud (need olid nähtavad 1970.—1980. aastatel) ja tehakse konstruktiivselt koostööd. Harrastuskirjanike ühendused üle Soome (niisugune ühendus on ka Helsingis) peavad ühiseid talvepäevi ja ajavad ka muidu asju üheskoos.
Kirjanike ringreise ja kohtumisi lugejatega korraldab eraldi organisatsioon, Lugemiskeskus (Lukukeskus). Kirjanike liit võib pakkuda ateljeepindu ja viibimist eri maade külalismajades. Kirjanikel on oma liidusisene ajakiri „Kirjailija”, mis ilmub neli korda aastas. Seal arutatakse oma ametkonna tööalaseid küsimusi (viimases numbris kirjutati näiteks rahast) ja peegeldatakse soome kirjanduse üldist olukorda. Liidu väljaanded on ka sari „Kuidas mu raamatud on sündinud” ja kirjanikke esitlev (ning neid ajaloo tarbeks jäädvustav) videosari, kuhu kuulub ka dokumentaalfilm Jaan Krossist (1991).
Rääkisin Sirpaga ühel külmal veebruaripäeval Soome Kirjanike Liidu büroos Runebergi tänava korteris, mis on soome kirjanikele kuulunud juba 1929. aastast.
SIRJE OLESK: Eesti Nõukogude Kirjanike Liit oli väga teistsugune organisatsioon kui Eesti Kirjanike Liit. Kui Eesti oli jälle iseseisev, arutati liidus selle üle, kas organisatsioon peaks olema nagu ametiühing või pigem aatekaaslaste ühendus. Laulva revolutsiooni ajal tehti liidus poliitikat ja seisti eesti keele kaitsel. Nõnda lootsid paljud, et kirjanike liit jätkab seda ideoloogiat ja jääb eesti kultuuri käekäigu üle valvama ka uues Eestis, samal ajal kui praktilisemad liikmed arvasid, et liit peaks olema see organisatsioon, mis hoolitseb kirjanike õiguste kaitse eest ja vaatab, et liidu liikmete professionaalsed vajadused oleksid toetatud ja kaitstud. Kuidas on SKL neid eesmärke tähtsustanud ja jälginud läbi ajaloo? Missugune see vahekord sinu meelest peaks olema?
SIRPA KÄHKÖNEN: Soome Kirjanike Liidus on kogu aeg seistud selle eest, et selle liikmed saaksid teha oma kutsetööd nii hästi kui võimalik. Kuid sama tähtsaks on peetud ka vastutust ja hoolt soome keele ja kultuuri eest. Tuleb meeles pidada, et meie liit on vanem kui Soome Vabariik ja sel ajal, kui kirjanike liit loodi, ei olnud sugugi enesestmõistetav, et soome keel ja selles keeles tehtav kirjandus võiksid püsima jääda ja areneda.
Mulle endale tundub, et liidu praegune suund ja praktika on õnnestunult valitud: liidu liikmeks olemine kinnitab ja toetab kirjaniku asendit ühiskonnas ja kirjanike liit organisatsioonina valvab soome kirjanduse hea käekäigu järele.
S. O.: Kuidas te olete kirjanike liidus taganud, et teie liikmed kirjutavad „kõrgel kunstilisel tasemel”? Teie liidu liikmeks saamise eelduseks on „vähemalt kaks iseseisvalt loodud soomekeelset ilukirjanduslikku teost, mille professionaalne ja kunstiline tase lubab autorit pidada kirjanikuks”. Pürgijaid hinnatakse ja liikmeks ei saa sugugi kõik, kes seda soovivad. Ka on teil liidu juures oma kirjanduslik komisjon, kes jagab rahalisi toetusi. Räägi, mille järgi te seda otsustate.
S. K.: Soome Kirjanike Liidu juhatus valib oma liikmed kollektiivselt. Valiku aluseks on taotleja teoste lugemine ja arutamine. Meie otsus peab olema üksmeelne — me arutame senikaua, kuni jõuame ühisele arvamusele ja kõikide seisukohad võetakse arvesse. Valiku aluseks ongi teoste ilukirjanduslik tase; iga juhatus kujundab oma kriteeriumid töö käigus. Mingeid üldkehtivaid ja igavesi reegleid ei saa ju kehtestada, sest ajad muutuvad ja esteetilised väärtushinnangud samamoodi. Nii toimitakse ju kõikidel kultuurialadel: samamoodi valivad kriitikud ja ajakirjanikud välja need teosed, mida esile tõsta, ja jätavad teised tähelepanuta. Nende valikute põhjendusi ei ole võimalik selgesõnaliselt esitada, sest need toetuvad individuaalsele kogemusele ja niisugusele skaalale, mis sünnib aegamööda, kui inimene on omal alal piisavalt tööd teinud. Kirjanike liidu juhatusele on loodud eetilised reeglid, mille järgi peab iga juhatuse liige enne otsuste tegemist teada andma oma seotusest või erapoolikusest, mis välistaks endale hüvede taotlemise, ja lubama tegutseda erapooletult liidu ja selle liikmete huvides.
Meil on palju nii avalikke kui ka erafonde, kust loovad inimesed saavad küsida toetust ja/või abiraha. Kirjanike liidu kirjanduslik komisjon on üks nendest, enamasti toetame neid kirjanikke, kellel ei ole olnud parasjagu fondides õnne.
S. O.: Kai Häggmani Soome Kirjanike Liidu ajalugu käsitlevast raama­tust „Kivelle perustettu” saab lugeda sellest, kui tugevalt on parteipoliitika olnud esil teie liidu tegevuses, eriti 1940. ja 1970. aastatel. 1940. aastatel tahtsid äsja põranda alt väljunud kommunistid võimule pääseda, ja 1970. aastatel taotlesid liidus suuremat otsustusõigust taistolased, 1970. aastate ortodoksed kommunistid-stalinistid. Kas sellest jagunemisest on jäänud jälgi või on ideoloogilised rindejooned paigutunud kuidagi teisiti? Võiks kujutleda, et niisugused aatelised liikumised nagu keskkonnakaitse ja naisliikumine võivad toetust otsida ka loomingulistest liitudest?
S. K.: Poliitika on olnud SKL-i tegevuses nähtav kogu aeg ühel või teisel viisil. Nii oli see ka enne II maailmasõda, kui liidus määrasid asju parempoolsed. Kõikides organisatsioonides on alati näha, kuidas ühiskond muutub. Soome Vabariik on oma kodanikuühiskonda ehitanud nimelt kõikvõimalike ühenduste, liitude ja muude niisuguste organisatsioonide kaudu — Soome ongi ühingute ja talgutöö tõotatud maa.
Praegusel hetkel ei näe ma liidu tegevuses jagunemist vasak- ja parempoolseteks ja see peegeldab hästi olukorda Soome ühiskonnas ja laiemalt kogu Euroopas: vanad rindejooned on kadumas ja asemele on tulemas/tulnud uued. Nüüd jagunetakse ju peamiselt konservatiivideks ja liberaalideks. Kirjandus ja kunst üldse tunneb praegu turuliberalismi survet: väidetakse, et kauneid kunste ei peaks toetama riigi rahaga, vaid nende elujõu ja edukuse peaks määrama nõudmise ja pakkumise vahekord. Vaid need, kes suudavad end elatada oma teoste müügist, saaksid olla kunstnikud. Nii väikese turuga maal, nagu seda on Soome, ahendaks niisugune lähenemine kogu kunstivälja väga kõvasti. Kirjanike Liidus ei ole seda seisukohta vähemalt avalikult kunagi esitatud. Nii menukamate kui ka vähese levikuga teoste autorid mahuvad kenasti ühte liitu ja saavad nõu ning abi kirjastamislepingute sõlmimisel, samuti toetab liit oota­matult majanduslikesse raskustesse sattunud kirjanikke.
S. O.: Ajalooliselt on olnud veel üks eraldusjoon SKL-i liikmete vahel — Helsingi ja muu Soomemaa. Meil on kirjanike liidul osakond Tartus, kuid see ei ole ammu enam tekitanud tallinlaste ja tartlaste vahel erilisi lahkhelisid. Kuidas teil helsinglased ja mujal elavad kirjanikud omavahel hakkama on saanud?
S. K.: Kuid Tartu ei ole ju miski maakoht! See on igas mõttes linn, vastukaal Tallinnale ja vana auväärne ülikoolilinn. Julgeksin väita, et olen pigem just eestlaste suust kuulnud vastuoludest linna ja maa vahel ja et on olemas mingi Tallinna-elitism. Meil Soomes oli kunagi niisugune Tartu-Tallinna-sugune tasakaaluolukord Turu ja Helsingi vahel. Turu on vanem linn kui Helsingi ja seal on olnud täiesti omalaadne kirjalik kultuur. Soomet eristab Eestist see, et meil asutati 1960.—1970. aastatel uusi ülikoole maakondadesse ja tugevdati niimoodi maakonnakeskuste enesetunnet ja külgetõmbejõudu. Need linnad on ka ajalooliselt olnud koolilinnad ja omapärase kultuuriga keskused. Sellised on näiteks Tampere, Kuopio, Oulu ja Joensuu. Nendes linnades elab haritlasi ja kunstnikke, kes loodavad muidugi, et nende tööd pannakse tähele ka riigi tasemel. Kirjanike liit on ikka püüdnud sellega arvestada ja korraldanud oma üritusi ja kokkusaamisi Soome eri linnades. Sel kevadel lähevad liidu esindused enne valimisi viide linna kohtuma poliitikutega, et parandada laiemalt kunstialade rahastamist ja arengut. Veel peab SKL tihedasti ühendust kirjanike maakondlike organisatsioonidega ja käib igal aastal nende klubide võrgustiku korraldatud ühistel talvepäevadel. Aktiivsed kirjutamisklubid peegeldavad minu meelest hästi seda, millest rääkisin varem — kui tähtsad on igasugused ühendused Soome ühiskonda kooshoidva tegurina.
S. O.: Kas Soome Kirjanike Liit korraldab oma liikmetele koolitusi? Mis asjus küsitakse teilt kõige rohkem nõu ja abi? Räägi ka teie büroo igapäevasest tööst.
S. K.: Liit korraldab igal aastal arvukalt nõuandvaid kokkusaamisi; sel kevadel näiteks on meil mitmel pool koosolekuid, kus antakse nõu, kuidas teha korralik stipendiumitaotlus. Veel korraldab liit vajaduse korral töötervishoiu-, esmaabi andmise [seda pärast pussitamisjuhtumit Turus 2017. aasta suvel — S. O.], aga ka oma töö organiseerimise koolitusi. Palju küsitakse nõu lepingute asjus, ka maksude ja sotsiaalabi kohta, samuti pensioni ja töötu abiraha teemal.
Meie jurist Ville Toro tegeleb nende küsimustega. Büroo juht Suvi Oinonen korraldab büroo igapäevast tööd, paneb kokku juhatuse koosolekute päevakorra ning on juhatuse sekretär. Tema vastutab ka liidu koostöö eest teiste organisatsioonide ja ühendustega. Projektijuht Eeva Tuomi korraldada on kõik liikmete asjad ja liidu oma abirahad. Avalike suhete juht Anna Chydenius vastutab suhtluse eest nii liidu sees kui ka väljapoole. Kommunikatsiooni- ja halduskoordinaator Laura Salo aitab Anna Chydeniust kommunikatsiooniasjades ja korraldab liidu haldusasju. Meie liidul on mitu korterit Helsingis ja mujal Soomes ja lisaks neljast tööruumist koosnev tervik nimega Opus Helsingis Ruo­ho­lahtis. Büroo asi on korraldada nende korterite ja tööruumide kasutamist ja liidu juhatus valib kirjanikud, kes saavad neid kasutada. Oleme osalised ka Ars Longa projektis, mille raames ehitatakse ühist seenioride maja kirjanikele, kunstnikele ja disaineritele Helsingi Kalasadamasse.
S. O.: Meil Eestis on usk, et Eestil ja Soomel on läbi ajaloo olnud erilised suhted. Teie liidu auliikmeteks on kaks eestlast, Maimu Berg ja Piret Saluri. Soome kirjandust on ikka tõlgitud eesti keelde rohkem kui eesti kirjandust soome keelde. Me teame ajaloost kirjanike delegatsioonide vastastikuseid visiite 1930. ja 1931. aastal ja 1963. aastal käis Soome Kirjanike Liidu esindus Stockholmis Välismaise Eesti Kirjanike Liidu külalisena. Enne II maailmasõda korraldasid asju kirjanike liidud, nõukogude ajal käis külas ja kutsus külla Eino Leino Selts. Praegu käib minu teada tihedalt läbi mitu väiksemat kirjanike seltskonda. Kas sellest piisab või peaks ka midagi suuremat ja ametlikumat korraldama?
S. K.: Praegu on SKL võtnud eesmärgiks luua tihedad suhted Eesti ja Põhjamaadega. Üks võimalus selleks on ametlik koostöö ja selle kaudu teistelt õppimine. Eriti huvitavad meid need viisid, millega loomingulist tegevust toetatakse, ja nimelt seda käisime õppimas Eesti Kirjanike Liidult 2018. aasta novembris. Ka mitteametlikud kohtumised ja külaskäigud tunduvad mulle tähtsad, sest nii saab kokku erinevas keskkonnas töötavate kolleegidega. Loodan, et suhted Eesti Kirjanike Liiduga tugevnevad ja muutuvad veel mitmekülgsemaks nüüd, kui meie liidu juhatuses on asendusliikmena tööd alustanud Eestiga tihedamalt seotud kirjanik Ville Hytönen.
S. O.: Üldiselt huvitab kirjanikke ka see, et nende teoseid tõlgitaks. Kuidas see soome kirjanikel on sinu meelest õnnestunud?
S. K.: Veel 1990. aastatel, kui ma kirjutamist alustasin, peeti soome kirjanduse eksporti väga keeruliseks. Olukord muutus uue sajandi algul pärast Sofi Oksase rahvusvahelist menu. Hakati uskuma, et ka teistel soome kirjanikel võiks see õnnestuda. Sageli ongi nii, et kirjastajad julgevad usaldada teise maa kirjanikke siis, kui üks neist on olnud menukas. Ühe kirjaniku eeskuju ja „veovõime” on seega tõesti suur. Kirjanduse eksport on Soomes muutunud palju professionaalsemaks ja paljudel kirjanikel on oma agent. FILI [Soome kirjanduse teabekeskus — S. O.] tegutseb soome kirjanduse tõlkimise korraldamisega ja ka kirjastustel on oma sidemed. Kirjanikud ise tegutsevad samuti professionaalselt — nad esinevad raamatumessidel ja kirjandusfestivalidel mitmel pool maailmas. Nüüd usutakse juba üsna kindlalt sellesse, et on võimalik leida lugejaid teistes keeltes ja uutel maadel. Siin tahaksin rõhutada, et oma emakeeles kirjutamine on siiski kõige alus, kunsti ei mõõdeta müüginumbrite või maailmamaine järgi. Alati on olnud kirjanikke, kes ühel või teisel põhjusel ei ole kunagi jõudnud suure publikuni, kuigi on kirjutanud maailmakirjandust. Üks ilus näide selle kohta on Leonid Tsõpkin, kelle kirjanduslik looming sündis vaikuses ja kes ei pääsenud Nõukogude Liidust välja. Tema romaan „Suvi Baden-Badenis” [eesti keeles Jüri Ojamaa tõlkes 2005 — S. O.] leiti kaua aega pärast tema surma ja see levis tõlgetena maailmas väga laialt.
S. O.: Räägime nüüd ka sinust kui kirjanikust. Nagu öeldud, saab eesti keeles lugeda sinu romaani „Graniitmees” ja intervjuus Kätlin Kaldmaale „Postimehes” 29. mail 2017. aastal oled selgitanud, miks niisugune teema. Oled seal muu hulgas öelnud järgmist: „Olen läbi kogu oma loomingu kirjeldanud seda, kuidas suur aade lükkab kõrvale väikese elu ja rikub lähedaste inimeste suhted. Kui inimene end täielikult ideele pühendab, hakkavad tema kõrval elavate väikeste inimeste nõudmised tunduma isekusena, suur utoopia neelab kõik ja argipäev jääb tagaplaanile. Olen seda nähtust oma raamatutes mitmel eri moel uurinud, mitme eri inimese ja saatuse kaudu, kommunismi ja natsionaalsotsialismi ja sügavate usule rajatud põhjenduste kaudu. Kui tuleviku hüvede nimel töötamine lükkab kõrvale kogu argipäeva ja omas ajas elamise, teeb see tihtipeale inimesed õnnetuks.” „Graniitmees” on seotud sinu teiste romaanidega, mis moodustavad nn Kuopio-sarja. Oled kunagi oma kirjanikutee alguses kirjutanud kaks noorteromaani ja pärast seda vaid Kuopiost ja oma perekonnast. Miks nii?
S. K.: Kõigepealt Kuopio-sarjast. Seal ei räägita minu perekonnast. Selle lähtepunkt on minu vanaisa ja vanaema armastuslugu ja nende abielu, mida kodusõda, poliitiline jagunemine 1930. aastatel ja poliitiline vangistus jõhkralt räsisid. Selline suure ajaloo ja väikese elu kokkupõrge on mikroajaloo tuum, ja kui ma õppisin ajalugu, vaimustusin just mikroajaloost. Minu perekonna ajalugu innustas mind kirjutama Kuopio-sarja esimest romaani „Mustad mõrsjad” („Mustat morsiamet”, 2016), kuid ka see ei ole tegelikult elanud inimeste elu kirjeldus, vaid kunst, fiktsioon. Nagu Aristoteles on öelnud, ei erista luulet ja ajalugu teineteisest mitte see, et luule on seotud kõnes ja ajalugu proosavormis, vaid see, et ajalookirjutus kujutab seda, mis juhtus, ja luule jälle seda, mis oleks võinud juhtuda. Ilukirjandus ongi sellepärast filosoofilisem kui ajalookirjutus. Kõige lihtsamalt öeldes tahan rõhutada, et ma ei ole kirjutanud oma raamatutes oma perekonnast, välja arvatud ajalooraamatus „Viha ja armastuse leegid” („Vihan ja rakkauden liekit”, 2010) ja sealgi laieneb ühe mehe (minu vanaisa) saatuse kirjeldamine terveks radikaliseerumise ja poliitilise polarisatsiooni ning riikliku vägivalla kirjeldamiseks mitte ainult Soomes, vaid kogu Euroopas.
Ilukirjanduslikku Kuopio-sarja innustas mind kirjutama nn uus sõjaajalugu, mida hakati avaldama 2000. aastate alguses Euroopas ja ka Soomes. Selles seatakse esikohale tsivilistide ja üksikute sõjameeste sõjakogemus, sõdimise ja armeede tegutsemise ebainimlikud küljed, nagu näiteks tsiviilisikute kohustuslik evakueerimine, terroriseerimine, laagritesse sulgemine ja seksuaalne ärakasutamine ning sõjas mõistuse kaotanud inimeste julm kohtlemine. See on taustaks minu Kuopio-romaanidele, kus kirjeldatakse naiste, laste ja vanainimeste sõda. Minu romaanide väikelinn võiks olla suvaline väikelinn II maailmasõja aegses Euroopas; selle tänavatel kõndisid naised oma puukingades, samal ajal kui Pariisis lauldi laulu pealkirjaga „Puukingade sümfoonia”. Selle tänavatel marssisid Saksa sõdurite saapad samal ajal kui igal pool mujal Euroopas. Kuopio-sari näitab, et Soome ei ole kunagi olnud eraldatud, vaid on üks osa Euroopast ja maailmast. Ka selles mõttes liituvad need romaanid uuema soome ajalookirjutusega. Mulle oli eetiliselt tähtis rekonstrueerida ka see maha lõhutud puumajadest linn, sest kõik mu lapsepõlvest tuttavad majad olid hävitatud, ja seegi oli mitte ainult Soome, vaid kogu Euroopa kogemus pärast sõdade hävitustööd ja sellele järgnenud moderniseerimise lainet.
S. O.: Tean, et tunned ja hindad Jaan Krossi ajaloolisi romaane. Kas sinu meelest on olemas „Jaan Krossi meetod” ajalookirjutuses? Kui palju see sarnaneb sinu mikroajaloo meetodiga?
S. K.: Minu meelest läheneb Krossi meetod mikroajaloole selles mõttes, et ta annab hääle ka kõrvalistele, väikestele inimestele, mitte valitsejatele. Tema meetod meenutab György Lukácsi ajaloolise romaani teooriat. Lukács rõhutab, et ajaloolise romaani peategelaseks sobib hästi „keskmine mees”, mitte võimu juures olija, vaid kõrvaltvaataja. Omal viisil ei too Kross oma tegelaste valikuga nähtavale ainult eesti inimese, vaid kogu eesti rahva, kes vaatab kõrvalt suurt poliitikat ja üritab seda mõjutada nende vahenditega, mis tal on. Ma imetlen väga Krossi meelelist viisi minevikust kirjutada ja olen talle selles mõttes palju võlgu. Eriti armastan ma „Rakvere romaani”, nagu ka novellikogu „Klio silma all”. „Keisri hullus” on kohti, mis on jäänud väga sügavale minu meelde, mingeid kõrkjastikke, kuhu ma olengi jäänud kahlama. Ma ise olen esile toonud naisi ja lapsi, kellest Kross kirjutab ehk vähem ja pealiskaudsemalt. Ma tunnen ka, et naiskirjanikuna olen ma pidanud võitlema takistustega, mida meeskirjanikele pole kunagi seatud.
S. O.: Sinu esinemisi jälginuna ja sinu teoseid lugenuna võin ütelda, et sa oled suutnud ületada need takistused, mis sinu kui noore kirjutava naise ees on olnud, ja veenvalt esitada pehmemat, inimlikumat (meelega ei taha öelda „naiselikumat”) vaadet olnule, pidulikumalt väljendudes ajaloole. „Graniitmees” on hea näide sinu kirjutusviisi kohta, mis on nii teistmoodi kui Krossil, tundlik ja varjundirohke. Seda lugedes peab paratamatult mõtlema ajaloo vääramatule jõule ja inimeste nii juhuslikule saatusele selle jõu vallas. Loodame sind ikka Eestis näha nii Soome Kirjanike Liitu esindamas kui ka oma uute teoste tõlkeid esitlemas.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon