Mis juhtub skeptikuga pärast surma?

Raido Õis

 

 

 

 

 

Ma olin täiesti alasti ja üle kere märg. Mu pikad, peaaegu õlgadeni juuksed tilkusid veel veest. Ümberringi käis mingi paaniline sagimine. Keegi tõukas mind selga. Ringi pöörates ei suutnud ma nügijat sellest inimmassist tuvastada. See ei olnud ka oluline. Kõik said siin küünarnukihoope roietesse. Lihtsalt vajusin inimeste vooluga kaasa. Teisiti ei olnudki võimalik. Mu nägemine oli udune ja ma ei suutnud kõike hoomata.

Keegi viskas mulle valge rätiku ja keegi ütles midagi ebameeldival haukuval toonil. Ma ei saanud sõnadest aru. See oli moonutatud kõne, aga kostis ebameeldivalt.

Pika pruuni leti taga seisis lillelises kitlis punetava näoga lihav naine. Ta põrnitses mind, nagu oleksin mina süüdi, et ta seal peab olema.

Värvid hakkasid tasapisi kirkaks muutuma ja ma adusin oma alastiolekut kõigi nende inimeste keskel. Piinlikkus ja ebamugavus vajusid peale. Märkasin, et ma pole ainus sellises olukorras. Enamikul oli siiski vedanud — mingisugused kehakatted olid neil ikka olemas.

Lihav naine küsis või ütles midagi, aga endiselt oli tema kõne mulle arusaamatu. Ta mõõtis mind pilguga ja läks siis leti taha pimedusse kaduvate riiulite vahele. Hõõrusin valge saunalinaga end enam-vähem kuivaks. Lõputuna näiva leti taga askeldas kümmekond äravahetamiseni sarnast õela olemisega vanamutti.

Märkasin üht noort kena brünetti, mitte vanemat kui kakskümmend viis, tagumikuga vastu letti liibumas. Ainsaks kehakatteks oli tal punane rinnahoidja ja ta üritas oma keha kätega varjata. Trügisin tema juurde ja pakkusin talle oma saunalina, tema aga põrnitses, silmad pärani, ega teinud minust väljagi. Sidusin talle rätiku ümber — ikka ei sõnagi. Seal niiviisi paljalt tema ees seistes tundsin, et punastan vist. Korraks rüütellikkuse varju kadunud häbitunne oli tagasi.

„Hei, sina,” kuulsin jälle juba tuttavat metalse kõlaga haukumist. Pöördusin, naine leti taga oli sellele ladunud mingid hilbud.

„Need on sulle. Hakka nüüd astuma,” käsutas ta. Tema sõnad olid endiselt võõrad, aga seekord sain ma nendest aru.

„Kas midagi paremat ei ole?” küsisin kaltse kergitades.

„Mis neil siis häda on? Peida oma kürb ära ja hakka astuma. Näed, kiire on,” käratas õudne buldogi näoga eit, rõhutades iga sõna nagu karistuseks erru saadetud sõjaväelane, kes peab end nüüd häbiga kehtestama koolisööklas suppi jagades. Järgmise isiku poole haugatades tema toon ei muutunud. Põhjus polnud siiski vist minus.

Ajasin hallid dressipüksid jalga ja valge T-särgi selga. Jalanõudeks olid mingid neoonrohelised jooksutossud.

Uusi inimesi tekkis aina juurde, aga ma ei saanud aru kust kohast. Nad lihtsalt ilmusid, lärmitsedes. Neid oli siin juba sadu. Tuhandeid. Igat mõõtu, värvi ja sugu. Surusin ennast läbi rahvahulga letist eemale ja seal oli mingi järjekord. Eespool paistis uks, mille juures seisis valves jässakas mees, kes lasi inimesi ükshaaval uksest sisse. Selletõttu lühenes järjekord aeglasemalt, kui uusi ootajaid juurde tuli.

„Võta number,” tuli käsklus uksevalvuri suust nagu kõmin kuivanud kaevu põhjast.

„Mis number?”

„Number!” Jõmm osutas hallile määrdunud kastile, millel võis veel aimata rohelist kulunud nuppu ja selle all pilu.

Vajutasin nupule, kast surises ja ragises nagu viimseid jõupingutusi tegev käigukast ning väljastas numbritega paberilipaka. Uks minu ees avanes.

„Liigume nüüd,” käratas valvur.

Astusin uksest sisse. Veel kuulsin selja taga kellelegi kõmistatavat: number! Olin järgmises lõputuna näivas ruumis. Ei seinu ega lage, silmapiiril kadus kõik pimedusse.

Läksin läbi avara käigu, mis oma punaste plasttoolidega meenutas lennujaama ootesaali. Umbes pooled toolid olid hõivatud. Kogu see koht meenutas hiiglaslikku teatrilava, kus tagumine sein on näiliselt kaetud musta riidega, aga kui edasi minna, siis sulab mustast taustast välja järgmine lavadekoratsioon.

Edasi tuli pikk rivi hiiglaslikke puidust laoriiulite moodi asjandusi. Kulunud ja luitunud puit. Paistis, et siin kandis ladustati nendel inimesi. Lonkisin nõutult edasi. Riiulid vahetusid järgmise lennujaama ootesaaliga, et siis taas teha ruumi kõrgetele näotutele riiulitele.

Siin oli õhustik juba palju rahulikum. Inimesi oli küll palju, aga mitte enam nii kokkupressitult. Siin ei trügitud ega sagitud paanikas ringi nagu leti juures. Mõned näod küll luurasid pelglikult, saamata aru, mis sünnib või kus. Pigem oldi tüdinenult ja pettunult seisukorraga leppinud. Siin jõuti arusaamisele.

Lõpuks jäin ühte riiulivahesse seisma, oskamata kuhugi edasi minna. Riiulitele olid kinnitatud redelid. Pisut eemal jäi silma uks, mis ilma hingedeta rippus musta kanga küljes. Ukse kohal kinnitus musta tühjuse külge punaselt kumavate numbritega tabloo. Kostis õrn, peaaegu kuuldamatu kellahelin. See näis korrapäraste ajavahemike tagant korduvat. Siis, pärast ühte tuhmi kõlli avanes uks ja keegi läks sealt sisse. Kui see tüütu kelluke välja arvata, oli siin surmvaikne, mida poleks osanud oodatagi niivõrd ülerahvastatud kohast.

„Hei, siin on üks vaba koht,” hõikas keegi ülalt mu pea kohalt.

Ajasin pea kuklasse ning nägin üle kolmanda riiuliserva piiluvat nägu ja viipavat kätt. Haarasin redelist ja ronisin üles. Seal külitas hõredate hallide juustega keskealine mees, kes kandis vanamoodsat pruuni ülikonda. Vaatasin kor­raks alla ja sättisin end istuma. Ta silmad olid hallid. Või ei olnud?

„Ma mõtlesin pisut abi pakkuda. See koht jäi siin hetk tagasi vabaks. Ma ei tea küll, kauaks sa jääd, aga mõtlesin, et oled siin uus ja ehk on sul kohta vaja.” Sõnad olid võõrad, aga ma sain nendest aru. Tema kõne oli kiire ja elutu. Kõlatu.

„Kust sa teadsid, et ma uus olen?” Ka minu enda hääl tundus mulle võõras.

„Kuule, ega ma eilne pole.”

Olin vait ja ootasin, kas ta veel midagi räägib, ise lootsin, et ta seda ei tee. Mul ei olnud isu lobiseda. Pealegi pole mind teiste elusaatused kunagi eriti huvitanud ja ma pole tahtnud jagada ka enda oma. Ma lihtsalt pole inimeste inimene.

„Mis su number on?” küsis ta peale vaikimist just siis, kui ma hakkasin arvama, et meie omavaheline vestlus piirdubki väikese abiteoga.

„Number?”

„Sa said numbri, kui siia tulid. Kõik saavad numbri.”

Vaatasin kortsunud paberilipakat, mida ma ikka veel sõrmede vahel hoidsin. Seal seisis: 177 989 076. Minu äsja leitud tuttav viskas sellele pilgu ja hakkas monotoonselt vanduma.

„Pagan! No ma ei või! Kurat võtaks! Tigedaks ajab juba selline värk.” Ta otsis taskust kolletanud õhukese kartongitüki. See tundus karvendavalt vana, kuid numbrid sellel olid selged, justkui äsja trükitud — 220 746 567.

„Kogu aeg sama jama. Ma ei tea, kui kaua ma siin juba istunud olen. Tundub, nagu oleks sada aastat, aga kogu aeg tuleb keegi, kelle järjekorranumber on enne mind. Kas see ei aja vihale või mis?”

Olin temaga nõus. Mina isiklikult oleksin ammu nõudnud mõnda asjapulka, kes seda värki siin juhatab, et talt selgitust saada. Mis puudutas igasuguseid järjekordades passimisi ja kehva teenindust, siis olin ma üsna kiire pretensioone esitama, aga praegu olin ma selles suhtes kuidagi ükskõikne.

„See daam, kes siin enne sind oli, täpselt samamoodi!” Ta tegi sõrmenipsu, aga see ei naksatanud nagu tavaliselt. „Paar päeva, ja läinud. Vähemalt see tundus nagu paar päeva. Siin on aega päris raske määrata. Mõnikord on tunne, et saad aja tajumisele juba pihta, aga siis läheb jälle segamini. Aeg pole oluline. Aga järjekorranumbrid on.

Vahel ma mõtlen, et mille pagana pärast nad neid numbreid meile üldse jagavad. Ükskord olin oma numbrist juba kahe tuhande kaugusel, aga siis läks üheks hetkeks pimedaks ja numbrid hakkasid jälle otsast peale. Sääraseid asju on siin rohkem kui üks kord juhtunud ja seetõttu on paljud uued tulijad vanadest järjekorras ette saanud. Eks see tekita pisut tuska, aga kellele sa ikka kurdad. See pole see koht.” Ma ei tea, kas mu kõrv hakkas tema elutu kõnemaneeriga harjuma või muutuski ta hääl vähem tehislikuks. Elavamaks, justkui oleks tema inimlikkus taastumas pärast aastatepikkust vaikimist. Ja hullumeelsust.

Aga hääle kõlatu toon jäi.

Õrn kelluke kostis taas ja vastasriiulilt hüppas alla üks habemik ning ruttas ukse juurde. Kadunud ta meie maailmast oligi.

„See härra oli ka siin juba päris kaua istunud, kuigi pean ütlema, et ta saabus kõvasti pärast mind.”

Ta muudkui rääkis. Üritasin isegi kuulata ja kaasa noogutada, aga tegelikult ootasin, millal ta vait jääb. Tahtsin omaette mõtiskleda. Kell andis märku, kusagil avanes uks ja keegi sai loa edasi liikuda. Ajapikku muutus see tilin aina vähem märgatavaks nagu kella tiksumine, mis hajub muude helide hulka.

„Kuidas sa siia sattusid?” küsis mu naaber.

„Mh?”

„Et kuidas sa siia sattusid?”

„Sain vannis infarkti.”

„Mind pussitas naine otse südamesse, kui ma pärast tööd kodus diivanile magama jäin. Saad aru, otse une pealt.” Ta tõmbas pintsakuhõlmad laiali, et osutada sõrmega kunagi haavata saanud kohale. „Pärast seda lasi ta endale minu revolvrist kuuli pähe. Minu naine. Me tulime siia koos, aga tema sai siit loomulikult juba ammu minema.” Ta jäi hetkeks vait. „Mõnikord ma isegi mõtlen temale, et kus ta praegu olla võiks.” Siis andis ta mulle vastu õlga kerge müksu ja lausus:

„Võiks öelda, et oleme mõlemad mingil viisil murtud südamega mehed.”

Tundsin, et peaksin jalgu sirutama. Vajasin väikest liigutamist, aga eelkõige vajasin puhkust sellest tüütust mulinast. Vastasriiulile ronis keskealine hallis seelikus naine, mingisugune ajakiri rullikeeratult peos. Läksin oma asemelt alla, lootuses mölalõuast vabaneda ja leida mõni vaiksem koht. Ja ehk ka mingit lugemist. Aga mees järgnes mulle, nagu oleksin ta kaasa palunud.

„Või et infarkt?” hakkas ta jälle pihta. „Nii noorelt?” vangutas ta pead, jäämata minust sammugi maha. Ma ei hakanud talle mainima oma kaasasündinud südameriket ega mitte kõige säästvamat elustiili. Leidsin, et see poleks midagi muutnud.

Kusagilt ilmus varateismeline blond plika, tõmbas mu lohvakad dressipüksid alla ning pani siis tehtult itsitades jooksu. Kurat, et nad mulle aluspükse ei andnud. Tõmbasin püksid üles ja mulle meenus, kuidas ma kunagi kooli koridoris kehkaõpetajal samamoodi dressipüksid alla tõmbasin, paljastades tema päevitumata istmiku. Nalja sai palju. Siis. Hiljem kehtis see vanasõna viimasena naermise kohta.

„Hakka sellega harjuma, seda võib päris tihti ette tulla,” ütles mu kaaslane kuivalt.

„Sulle tehakse ka nii või?”

„Ei, kordagi pole tehtud, aga nagu ma näen, siis sinule hakatakse tegema.”

Tahtsin, et ta ära läheks. Lihtsalt teise suunda jalutaks. Või siis vähemalt vait jääks. Aga mul ei olnud südant talle öelda, et ta minema kaoks. Ma pole kunagi suutnud inimestele otse sitasti öelda.

Ühel „lennujaama” ootesaali plasttoolil istus stiilse ülikonnaga härrasmees. Miks mina ei võinud sellist saada? Ma oleksin isegi oma pealesunnitud kaaslase vanamoelise pruuni ülikonnaga rahul olnud. Igatahes parem kui dressid.

Möödusime veel ühest uksest, mille kohal helendasid punased numbrid. Kostis kellahelin, keegi läks uksest sisse ja numbrid vahetusid.

„Kuhu nad kõik lähevad?” küsisin.

„Ei tea. Mitte keegi ei tea. Kui kord oled läinud, siis tagasi enam ei tule. See siin on kõigest ootesaal. Aga ükskõik, mis seal teisel pool ka ei ole, on see kindlasti parem kui siinne lõputu ootamine.”

„Äkki need ongi need, kes kummitamas käivad?”

„Kes?”

„Need õnnetud, kes siia lõksu jäävad.” Ma ei mõelnud oma retoorilist küsimust sugugi tõsiselt, aga paistis, et mu kaaslane ei mõistnud mu haledat katset naljakest teha.

„Mina ei käi küll kusagil kummitamas. Mul polegi kedagi kummitada. Lapsi meil polnud ja oma peres olin ma ainus. Võib-olla tema… Ma olen selliste asjade suhtes üsna skeptiline.”

„Jah, mina ka.”

„Nüüd näed, mis juhtub skeptikuga pärast surma.”

„Mis siis?”

„Mitte midagi.”

Peatusin ja jäin omis mõtteis punaselt hõõguvaid numbreid vaatama. Kui sa oled surnud, siis ei ole mõnus kellegi suust kuulda, et sa oled surnud. Mees patsutas mulle õlale. Ta paistis olevat selline õlalepatsutaja tüüp.

Käis tuttav kõll, uks avanes ja ma nägin oma puruks pussitatud südamega sõbra pruunis ülikonnas selga sealt sisse kadumas. Tema kord oli kätte jõudnud. Numbrid tablool vahetusid. Jälle tõmmati mu püksid alla, nägin sama plikat minema jooksmas. Ükskõik kui palju ma oma mõistust ragistasin, ei suutnud ma sellest kohast siin sotti saada. Tõmbasin püksid üles ja surusin käed taskusse. Rohkem polnud mul plaanis sama triki ohvriks langeda.

Olin nüüd üksi, nagu enne soovisin, kuigi mulle ei meeldinud, et ta hüvasti jätmata minema läks. Mitte et ma mingit solvumist või igatsust oleksin tundnud. Ma kõndisin ja kõndisin. Ja mõtlesin kõigest sellest, mis oli juhtunud: oma lapsepõlvest, kodukülast, koolist, reisidest maailma eri paikadesse, õhtutest rannas, pidudest. Teatud mälestused tundusid nii eredad, nagu oleks kõik eile sündinud. Vaatasin neid enda sees, nagu oleksin pildiraamatut lehitsenud. Mingeid erilisi tundeid ei tärganud, ma ei igatsenud millegi järele. Mõtlesin nendele tohututele pidutsemistele ja joomingutele — kas ma kahetsesin seda mõttetult raisatud aega? Mu sees haigutas tühimik, mida ei olnud võimalik täita. Kas ma olin kogu oma elu olnud nii tuim või oli viga selles kohas siin?

Ma jalutasin, saamata aru, kas lähen edasi või tulen tagasi või liigun hoopis ringiratast. Ühed dekoratsioonid vaheldusid teistega. Ma polnud kindel, kas ma oma riiulikoha siin seinteta labürindis enam üles leian. Võtsin istet ühel neist paljudest punastest ootesaalitoolidest. Sulgesin silmad ja lasin pea aeglaselt taha vajuda, aga ma ei jäänud magama. Ei jäänud magama ega näinud und. Lihtsalt istusin seal ebamugaval toolil, silmad kinni, nagu mingi väljalülitatud masin.

Ma ei tea, kaua ma seal niimoodi vedelesin, aga kui ma silmad lahti tegin ja pea tõstsin, nägin, et minust paar pinki paremal istub üks naine. Tema juuksed olid sorgus, riided, küll puhtad ja terved, nägid ometi kuidagi räsitud välja.

„Siin saavad valgus ja vari üheks,” ütles ta käriseva häälega emotsioonitult. „Ma ei tea, kaua on möödas sellest, kui ma oma lapsi viimati nägin.” Tema sõnadest ei kostnud kurbust. Rohkem ta ei rääkinud, jäi lihtsalt pea norus maha vahtima. Ma ei teadnud, kus ta oma lapsi viimati nägi. Kas nad tulid samuti siia? Ma ei tahtnud ka küsida.

Uurisin oma jalgu ja panin tähele, et asjadel ei ole siin varju. Ka inimesed võis siin taandada esemete tasemele. Laest või kust tahes langev allikata kõle valgus ei tekitanud ühtegi varju. Ja helidel ei olnud kõla. Kõik hääled olid tuhmid ja tühjad. Kõlatud, kajatud. Elutud. Hakkasin sõrmedega vastu tooli serva trummeldama, aga sellel, mis välja tuli, puudus rütm. Ainult tuim klõbin. See pani täitmatu tühjuse mu sees jälle tuikama, aga siiski ei olnud see igatsus värvikate rütmide järele.

Seadsin sammud suunda, kust olin tulnud. Vähemalt ma arvasin, et see on sama suund. Kuidagi iseenesele märkamata leidsin üles oma riiulikoha. Hallipäise asemel oli juba uus naaber, aga ma ei pööranud talle tähelepanu. Ka tema ei öelnud midagi. Mulle sobis nii. Lasin end selili ja jäin pruuni lage vahtima, kuni sulgesin silmad. Aga ei jäänud magama.

Nii need päevad möödusid. Või õigemini aeg. Need ei olnud ei päevad ega nädalad. Lihtsalt aeg. See lihtsalt läks. Või seisis paigal? Vaatasin, kuidas uusi inimesi juurde tuli ja vanu olijaid ära läks. Jalutuskäigud. Vahel kuulasin kedagi oma rasket saatust kurtmas. Siis jälle jalutuskäigud. Selle ajakirjaga naise lugemisvara oligi siin vist ainus.

Ja siis äkki. Ühel hetkel nägin Laurat. Ta oli ilusas mustas kleidis. Pelglikult istus ta punasel plasttoolil, küünarnukid põlvedel, haprad kahvatud sõrmed suu ees rusikasse surutud. Aga ma ei olnud teda nähes õnnelik. Siin ei saagi vanu tuttavaid kohates rõõmustada. Rõõmu siin ei eksisteeri. Ma jäin otse Laura ette seisma. Tema ekslev pilk kadus ja ilme väljendas justkui ebameeldivat üllatust.

„Mida sina siin teed?” küsis ta nii, nagu oleks ta siia sattunud mõne minu sepitsetud vandenõu tõttu. Tema hääl, mida mäletasin mesisena, kõlas nüüd võika ja võõrana.

„Ootan. Ma olen siin juba…” Kui kaua õieti? „Tegelikult peaksin küsima, mida sina siin teed?”

Laura nägu väändus, nagu tahaks ta nutma hakata, aga siin ei nutetud. Mitte kunagi. Istusin tema kõrvale ja tõmbasin ta enda vastu. Kunagi väga ammu, kui ma esimest aastat ülikoolis käisin, oli tema see, kelle magamistup­pa jätsin ma kõik kahtlused oma mehelikkuse suhtes. Aga nüüd ei tundnud ma mingit lähedust ega soojust. Ka füüsilist soojust. Laura oli külm, nagu helid olid helitud.

Kas mul üldse oli kunagi tema vastu mingeid sooje tundeid olnud? Oli küll. Seda ma mäletasin.

„Siin on nii vaikne,” lausus ta.

„Siin on kogu aeg nii vaikne. Kui sa silmad kinni paned, siis tekib tunne, nagu viibiksid siin üksinda.” Tegelikult oldigi siin üksinda oma mõtetega, aga võimetuna heldima mineviku rõõmsatest hetkedest või kahetsema korda saadetud nurjatusi.

Siis kõlas jälle kellahelin, aga seekord natuke teistmoodi. Just nimelt — see kõlas! See oli minu kell. Ukse kohal hõõgus minu number. Tõusin püsti. Kord juba olin Laura niisama ootamatult üksinda jätnud, siis, kui otsustasin kooli pooleli jätta ja minna maailma avastama. Ja taas läksin ma sõnagi lausumata.

Uks avanes, aga enne kui jõudsin sisse astuda, tõmbas see plika jälle mul püksid alla. Palja taguotsaga koperdasingi üle läve. Uks mu selja taga sulgus.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Albert Engström
Virginia Woolf
Jorge Luis Borges

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon