Monumendi asemel monograafia

Maarja Vaino

Maarja Undusk: „Ellen Niit. Heleda mõtte laast”.
Tammerraamat, 2022. 632 lk.

Seda ei sünni meil just sageli, et kirjanikust pannakse kokku 600-leheküljeline monograafia ja see osutub nii populaarseks, et vähem kui aasta jooksul on tulnud teha juba kolmaski trükk.[1] Maarja Unduski kirju­tatud „Ellen Niit. Heleda mõtte laast” on kirjanduslooline fenomen, mida iseloomustavad kaasahaarav jutustamisstiil, faktiküllus ja tavatud lähenemisnurgad.

Raamat käsitleb pikka ajajärku, Ellen Niidu vanemate eluajast kuni meie päevini välja. Aga keskmeks on kahtlemata keeruline nõukogude aeg. Või täpsemini: aeg „kuldsetest” kuuekümnendatest kuni XX sajandi lõpuni; enne oli mingi eelaeg ja pärast järelmäng. Ühelt poolt oli just see aeg Ellen Niidule loominguliselt kõige vilja­kam, teisalt olid Ellen Niit ja Jaan Kross vältimatult kõnesoleva ajastu kirjandus­pilti kuuluv (esindus)paar.

Üks põhjusi, miks Maarja Unduski raamat nii suurt huvi on äratanud, võib olla tõsiasi, et praeguseks on jõutud lähiajaloo, eelmise sajandi keskpaiga ja lõpukümnendite põhjalikuma uurimise ja mõtestamiseni. See on aeg, mida suur jagu lugejatest kaasteelisi tunnetavad veel „oma ajana”. Paljud inimesed, kellest raamatus on juttu – ja nimeloend hõlmab kaheksa lehekülge! – on ühel või teisel moel meie kultuurimälus elavana olemas. Raamat Ellen Niidust on raamat tervest ajastust, isegi epohhist eesti kirjandusloos.

Raamatu eriline väärtus on tihe, fakti­dele ja perekonnaarhiivile (aga ka muudele arhiividele) toetuv materjal. Ja Maarja Undusk ei püüagi võtta üksnes kõrvaltvaataja hoiakut. „Heleda mõtte laast” on vaieldamatult ka perekonnalugu, ning ema ja tütre lugu. Selles raamatus on palju isiklikku Maarja ja tema vendade lapsepõlvest ning suhetest vanematega; vanavanemate kaudu liigutakse kaugemale suguvõsa­lugudesse. Üks viis seda raamatut lugeda ongi vaadata suguvõsaliine ja mõelda, kuidas on kuskilt taluõuelt alguse saanu leidnud lõpuks sõnastuse mõnes Ellen Niidu luuletuses.

Maarja Undusk on oma perekonnalugu kirjutades olnud põhjalik ja terane. Arhiivis võivad mõned read väikese lehekese peal osutuda erakordselt tähenduslikuks. Kui arhiivi maht ulatub sadade, isegi tuhandete lehekülgedeni, siis selleks, et avaldatud kirjad ja fragmendid oleksid tähenduslikud, peab olema silma õigeid asju märgata ning seoseid luua. Sageli on need ka põimunud isiklike mälestustega. Nii et Maarja Unduski raamat pakub järjepanu inimlikult kõnekaid tähelepanekuid nii oma ema kui ka teiste lähedaste inimeste elust. Ehk üks poeetilisemaid neist on märkus teose lõpus: „Nii kaua kui mäletan, rääkis ema, kuidas ta tahab isa Siberisse ja vanglasse jäänud kaheksat kaotsis tööaastat talle tagasi kinkida. Ja ta aina kinkis ja kinkis oma Jaanile neid kaheksat aastat, kokku mitmekordselt kindlasti. [—] Ellen elas 11 päeva vanemaks kui Jaan. Naised elavadki meestest keskmiselt vanemaks. Tema elu lõppu arvestati kaheksa ja pool aastat üksi olemiseks ja teenistusest puhkamiseks, täpselt niisama palju, kui Jaanil vangis ja asumisel aega kaotsi läks.” (Lk 606, 608.)

Eraldi kihistuse annavad raamatule rohked, ent samas hoolikalt valitud fotod, mida uurides võib ennast raamatusse päris ära kaotada. Perekonna valduses on palju pilte, mis nüüd monograafias esmakordselt laiema pilgu ette ilmuvad. Mitmesugust seni avaldamata mälestus­likku materjali on raamatus palju. Ka Ellen Niidu käsi­kirjadest on tulnud välja mõndagi huvitavat. Omaette väike uurimis­töö on märtsipommitamise motiiviga luuletuste vaatlus ning neist valiku esitamine – temaatika, mida Ellen Niiduga ei kipukski seostama. Talle omaselt poetab Maarja Undusk faktoloogilise ainese sekka üldistavaid tähelepanekuid, seekord näiteks luuletaja loomemeetodi kohta: „Paistab, et eriti südamelähedased teemad on Ellen püüdnud panna pigem vabavärssi, alustades spontaansest sõnavoost, mida võiks võrrelda ajurünnakuga, kus esimese hooga pannakse kirja kõik, mis vastava teemaga seoses pähe tuleb, ja seejärel algab sõnasõelumine. Hea näide seesugusest loomeprotsessist on luuletuse „9. märts 1944” sünnilugu, mis näib lausa lõputuna ja mille lõpp-produkt on paari pikema kõrval päris lakooniline luuletus.” (Lk 543.)

Perekonnaloo kõrval ongi teose suurim väärtus Ellen Niidu käsitlemine mitmekülgse kirjanikuna. Lüürikuna, kelle luules on sügavaid eksistentsiaalseid küsimusi ning omajagu nukrameelsust. Ka see, et Ellen Niit oli luuleuuenduse üks algatajaid, kirjanduse arengusuuna mõjutajaid, lausa kirjanduselu üks mootoreid, on raamatus hästi lahti räägitud ning annab luuletaja senisele, valdavalt lastekirjaniku kuvandile sootuks sügavama mõõtme.

Omajagu on raamatus markeeritud ka neid elu ja loomingu varjatumaid külgi, mis olid paratamatud nõukogudeaegses kirjanduselus. Vahel on kõnekas ka see, mis jääbki varju ja mida pikemalt lahti ei seletata. Näiteks: „Võrreldes lapsepõlve­lugudega rääkis ema ülikooliaastaist suhteliselt vähe. Ilmselt oli põhjus selles, et noil aastail tuli teha liiga palju sund­valikuid, mis läksid vastuollu tema tegelike tõekspidamiste ja arusaamadega, tekitades seesmist segadust ja ängi ja takkajärelegi ebameeldi­vaid või piinlikke mälestusi.” (Lk 146.)

Sirje Oleski äsja ilmunud uurimus „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s” pakub võimaluse võrrelda Maarja Unduski käsutuses olnud isiklikumat ainest kirjanike liidu ametlikes dokumentides säilinud Ellen Niitu puudutava materjaliga. Luulekonsultandi kohast lahkumine, Jaan Krossiga abiellumise skandaalsevõitu lugu – need on teemad, mida arutati laiemas ringis. Näiteks kirjutab Sirje Olesk: „Jaan Kross meenutab, et see oli aeg, kui vabavärsi ümber käivas poleemikas rünnati Niidu, Kaalepi ja Krossi luulet. Kuid ilmselt pahandas mõnda meest (pika lahutusprotsessi sees olnud Aadu Hinti) Niidu ja Krossi värske abielu, mille eel olid mõlemad oma eelmise abielu lahutanud. Nigol Andresen on kirjas Ain Kaalepile kommenteerinud Niidu lahkumist kahju­tundega: „Häda on muidugi, et Ellen Niit söödi konsultandikohalt ära.””[2]

Need on kahtlemata ebameeldivad asjad, mida näiteks Kross oma mälestustes sügavamalt ei puuduta. Maarja Undusk on selles mõttes isast avameelsem – ja äkki isegi julgem? Ellen Niidu ja Jaan Krossi kohtumise ja salasuhte lugu on kirjeldatud empaatiliselt, kuid varjamata tõsiasja, kui palju hingevalu see osalistele kaasa tõi. See suure armastuse lugu on mõneti sümfoonilises laadis raamatu üks dramaatilisemaid ja kaunimaid teemasid. Ning kummagi kirjaniku loomingu seisukohast ei olnud see suur elumuutus ju mingi kõrvaline seik, vaid isegi kõike määrav asjaolu.

Kirjandusringkondades on olnud käibel legend, et Ellen ohverdas omaenese loomingulised vajadused mehe heaolu altarile. Maarja Undusk seda nii ühemõtteliselt ei näe. Ellen Niidust jääb tema käsitluses mulje kui vägagi iseteadlikust ja vahel ka parajal määral egoistlikust naisest, kes otseselt ei „ohverdanud” midagi. Hästi kirjeldab Maarja, kuidas Ellen osavalt delegeeris nende kodus ühel või teisel ajal elanud või viibinud „tädidele” koduseid majapidamistöid ja ka laste kantseldamist. Kokkuvõttes oli Ellen Niit ju vilja­kas autor, kelle kohta loeme: „Nii et tema plaanid olid ambitsioonikad ja kartmatud, ja raske hinnatagi, kas ratsionaalsed või pigem ulmelised. Küllap nii üht kui ka teist.” (Lk 247.) Ellen Niidu loomusest saab igal juhul hea, lähedase pildi. Ühelt poolt rahulik ja soe, teisalt tarmukas ja distantsi hoidev. Ühelt poolt justkui perekonda koos hoidev ilmasammas, teisalt romantiline naine, kelle luules on varjamatut erootikat ja kirge. Sissevaade luuletaja isiksusse aitab paremini mõista ka tema loomingut. Luuletuste sünnilugudest ja juhuluulest, millest osa pillutatud siia-sinna külalisraamatutesse, on teoses eraldi peatükid. Rohkem on Maarja Undusk tähelepanu pööranud Elleni täiskasvanuluulele, ja see kuulub vaieldamatult eesti luule paremikku. Eriti oma loodustundlikkuse poolest, mis saab sageli intiimsema varjundi lembeteemaga põimudes. Hea näite pakuvad värsid, kirjutatud seoses Jaan Krossi ilmumisega Heldur Niiduga abielus olnud Elleni ellu:

See lembus oli jaaniussi tuli,
mis hele küll, kui pole lampi muud.
Puulatv ja pilv võis varjutada kuud.
Kuid mis jäi teha siis, kui päike tuli?
(Lk 266.)

Võib ju olla isegi imelik ja igal juhul dis­k­reetsust proovile panev uurida oma vanemate isikliku elu varjatumaidki nurki ja seda teistele vahendada. Maarja Undusk on siin võtnud omajagu riske. Võib-olla oli mingi valmisolek selleks tekkinud juba vanemate eluajal. Ellen Niit lahkus meie hulgast ju kõigest kuus aastat tagasi. Maarja Unduski sõnul kirjutas ta monograafiat viis aastat. See tähendab, et perekonnaarhiiviga asus ta põhjalikult tegelema kohe pärast ema surma.

Riskeerimine tasus ennast ära. On õnnestunud kirjutada täiesti isiku­pärane kirjanikumonograafia, milles põimuvad ülim isiklikkus ja objektiveeriv üldistusjõud. See on mälestusteraamat emast ja samal ajal kirjaniku elu ja loomingu analüüs. Nii et Maarja Undusk on kahtlemata emasse: ka tema plaan on olnud ambitsioonikas ja kartmatu. Ja samamoodi õnnestunud. Jaan Kross sai Harju tänavale monumendi, aga Ellen Niit monumentaalse monograafia.

 

[1] Kolmandas trükis on raamatu sisekaantele lisatud Ellen Niidu sugupuu ja Harju 1 korteri plaan.

[2]S. Olesk, Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s. Tallinn, 2022, lk 138.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood