Mõte võib olla sees

Asta Põldmäe

 

Marge Pärnits: „Varastatud kevad”.

„Tammerraamat”, 2016. 94 lk.

 

„Tõesti nüüd ma lähen” — sellise otsekui iseennast julgustava pealkirja on leidnud Marge Pärnits oma debüütkogu avatsüklile.

Luuletajana päris alguses autor ei ole, sest ta avaldab ühes oma esimestest luuletustest tänu kellelegi, kelle tõttu ta nüüd jälle sai tagasi nii „oskuse / kirjutada” (lk 12) kui ka elust rõõmu tunda.

Esimeses tsüklis ei peidetagi ebakindlust. Ei ümbritseva reaalsuse ega väljapääsu otsiva sõna suhtes. Milleks aknaid toppida, talve see ära hoida ei suuda, parem oodata pehmeid lõunatuuli. Mõte tegeleb võrdselt nii abipalve kui -väega. Südantsoojendava tunde leiab ebalev luulemina isegi tundmatu mehe irvitusest, kui see ainitist pilku välja kannatamata esimesena pöörab näo kõrvale.

Kas tõesti? Isegi irvitusest! Tõmbetuul peab vali olema, kui irvitust positiivsena tajutakse. Kui palju kuuleb-näebki praegusajal enam avalat naeru! Kuigi — mis seda kallisvara asendaks? Mitte miski. Üldse mitte miski. Ka kõige sümpaatsemaina kujutatud tegelased ju tänapäevakirjanduses vaid itsitavad. Kas pole siiski nii, et irvitus on mõnitav naer ja itsitus kahjurõõmus naer? Võtkem või väljend pihku itsitama… Ent on siis need ainsad tähtsad sõnad, mille tähendus on nihkunud! Oo ei. Ainult et asemele ei ole tulnud midagi, millega väljendada avalat, südamesttulevat rõõmu. Mõistagi ei saa selle eest panna vastutust Marge Pärnitsale, kuid kusagil ma tahtsin sellest rääkida ja las siin olla see koht.

Esimeses tsüklis vaatabki vastu otsustanud, kuid pidet otsiv ja ennastki otsiv teelemineja. Paljuke siis neid Memme Musiga lähetatuid on! „selles päevas tunned ennast ära / tunned käsi jalgu kangeid luid / tunned sõpru mõned unustasid ära / tunned riidas raskeid märgi puid” ja lõpuks tunnistus „elad sellepärast elad et” (lk 14). Ehe ja täpne. Märjad halud riidas on üldse tähtis kordusmotiiv, märkides ühtaegu nii kindlust (talvevaru!) kui kindlusetust (märjad ikkagi, ja kas jätkub kevadeni?). Kusagil edaspidi on korrastatud mõtted ja korralik puuriit sünonüümid, siis soovitus Katile, riidategijale: „koor säti ülessepidi” (lk 55). Ja lõpuks õdus vaibuv akord: „puuriidas täitsa vaiksed on lepad” (lk 84).

Tunnussõnadest kõneldes on silma­torkavalt sage sõna pai. Tänapäeva püstolisoolode ja matšeeteteravate avalduste maailmas eeldab selle sõna kasutus päris eskapisti südidust. Pai võivad teha padjasuled (lk 88), „pika paiga kaetud on palged” (lk 43), „ühe pai jagu ruumi / mahub igasse tundi” (lk 59), „tee mulle õlale pai” (lk 65), „palun ära mind täna / kiida vaid silma­paiga” (lk 70).

Kuidagi kodune on kogeda 1976. aastal sündinud luuletaja tajudes samu elutuikeid, mis aitasid neli-viis aastakümmet tagasi maalapsest linnainimeseks ümber vormuda noorel Viivi Luigel. Sama lühilauseline kumedalt introvertne, kuid puhas tähendussõnalisus: „langeva helbe kurbus / jäätuv maailm ei vasta / tule homme / kell neli / aita mul lilli kasta” (lk 18). Nii pisikestest tunnismärkidest aimad: maailm ei saa oma olemuslikumas, südam(l)ikumas osas olla väga palju muutunud, kui temast lähtuvad impulsid on poolesajandilises ajakauguses eri luuletajail andnud ühevõrra mõjuvaid tulemusi. Seejuures on kummagi hääl oma ja ehtne. „ära liiga vara südant / teise hinge suru” (lk 19) teab Marge Pärnitsa luulemina ja on iseenesele range järelevaataja. Väärikad, uhked kõlad, tuttavad mujaltki eesti naisluulest — olgu siis Triin Soomets või Mari Vallisoo! Lõpuks polegi nimed olulised, tähtis on vaid, et kõik, mida uus, värske hääl senilooduga võrreldes meenutab, on väga hea luule.

Raamatu teine tsükkel „Sinu nimetähtedega talv” on tähelepanuväärsemaid nende kaante vahel. Käib võitlus iseolemise ja enesekaotuse, jäämise ja teisessesulamise ahvatluse vahel. On küpseks ja tugevaks saamise aeg, proportsiooni otsimine enese ja ühisosa vahel, milleta loovus on surma mõistetud. „Loo algused on erinevad / nagu lõngad vaibas” (lk 25), ometi, vaibaks saamine ei ole paindlikkuseta võimalik. „Kuuled heliseb / võta vastu” (lk 26). Puhta tooni otsimine, maksku mis maksab, isegi teades, et „…tuhat tulpi / tärkab ükskord / sinust mahajäetud aias” (lk 27). „ära / ennast / sule” (lk 28) on see tarkus, milleni jõutakse, kinnituseks tore, esmapilgul lihtsa olmepildistikuna esitatud kaubamajaseik, kus armastatut otsitakse „pesuosakonnast / lõhnaosakonnast / teesärgiosakonnast / lipsude vahelt / kingakontsade kõrvalt”, asjata muidugi, kui teine, olgu küll veidi teeseldud põlgusega, kinnitab end mitte kunagi seal käivat. Luuletuse lõpetab õnnestunud kujund, hoogne, raevukasrõõmus ost „kaks potilille / ja kastsin neid nii / et vesi nõrgus põrandale” (lk 29). Selline kahe inimese maailma­lõpustseen siis, antud paari napi joonega. Luuletuse puhul on ju kõik lõpuks vaid mõõdu küsimus. Natuke rohkem, veidi vähem…

Tsükkel „Esimeste õite lõhn” algab luuletusega, kus väike sõnavääne sees: „täna kogutud naeratustest / teha võid / kolmekorrase / maja” (lk 32). Vahest ongi nii tahetud! Kui niikuinii on kohe kohal kevadehullus ja aias puhkeb „üksteise järel / õhkavaid / lõhkevaid / õunapuuroose” — midagi toekat igatahes, eneseküllast sel määral, et „hääles on kärin” (lk 35), samal ajal kui õhk läheb kätte siirupiseks. Hullus ei saavuta sellist vallutusjõudu, et kaoks autori end kõrvaltnägev (tõsi küll, kaunis erandlikult) pilklik pilk. „ohpaganküll / ma tean seda lugu” (lk 34) ütleb kõik. Mõraseid toone, kuid mitte mõraseid luuletusi on lehekülgedel 36 ja 37, lõppjärelduseks kosutav „ma ei kahetse [—] mitte ainsatki hingetõmmet / kui / ma olen mina ise” (lk 37).

Tsükkel „Kolm hõbesõrmust” ei meenuta enam kedagi ega midagi. Luuletaja on oma hääle leidnud, või ütleme, et häälerühma koos eespoolmainitutega, kuid noodimapp on enese käes ja igaüks teenib oma atesteerimise välja ise. Asjad on leidnud oma jäävad kohad, millest usud, et need on ainult ühes kodus niimoodi: „ma tõusen hommikuti mitu tundi varem / et tunda ära sekund / millal ärkad sina” (lk 44). Leiab julget sõnarosettide lahti­harutamist ja uuesti kokkuõmblemist: „talv hingab kähinal kuklasse / puudutab riivates / käsi on valge” (lk 82). Vaid vahel harva tekitab sõnakasutus küsimusi: „öö on päeval vaid jalus / närune [?] sõnumitooja” (lk 69). Ärgem karistagem kullerit! Või on ehk mõeldud hoopis näruse sõnumi tooja?

Eelviimane tsükkel „Kaks korda lukus uks” on rahunenud nagu õhtusse jõudnud elu, kuigi oma reaalses elueas ei jõua autor raamatu kirjutamise jooksul edasi rohkem kui poolteist aastat, 2013. aasta detsembrist 2015. aasta aprillikuusse. Imelist helgust ja valmissaamist kumab vastu leheküljelt 65: „kuule / kuis läks sinu päev / mida sa nägid õues / mina istusin toas / sind ootav süda põues”, või: „kus on su mina kui hoiad / teise käsi ja hinge / sellel hetkel silmad kui suled / üheks saab vereringe” (lk 76).

Päris viimasesse lühitsüklisse „Igaüks on üksi”[1] kuulub raamatu üks kõige õrnemaid ja õhulisemaid ja kehtivamaid armastusluuletusi, aga see leidke palun leheküljelt 78 igaüks ise üles.

Kummaline, milline kasvamine on toimunud pooleteise aasta jooksul, mil kirjutatud lühikeste vahedega seitsekümmend kaks luuletust: kõhklevast enesejulgustajast täiesti orgaanilise poeetilise kõnevõimeni. Kirjutatud on keskmiselt igal kuuendal-seitsmendal päeval.

Luulepäevikuid on peetud mitmeid ka päris viimasel ajal. Õnnepalu, Krulli, Lintropi näited on teada. Marge Pärnitsa puhul ei ole tegemist päris päevikulise lähenemisega, kuid võrdlus on siiski huvitav selle poolest, et kui kolme mainitu puhul on tegemist kirjanduses tuntud nimedega, igaühel seljataga pikk areng kirjandus­avalikkuse täiel teadmisel, siis „Varastatud kevad” on autori esimene luulekogu. Lühiajalise, küllalt tiheda kirjutamise vili, mille algus ja lõpp arengulises mõttes, öelda suutmise kasvu mõttes peaaegu imiteerib ühe inimese tervet elukaart ja annab välja hoopis pikema lõigu, kui need poolteist rööbiti kulgevat reaalset eluaastat olla saaks. Ja küllap elukaarigi on inimesel ühe asemel mitmeid, igal oma alustused ja taasalustused, harjad ja mõõnad, ridastikku nagu laineil meres. Ühe sellise on luuletaja Marge Pärnits asetanud lugeja silme ette.

Aega, oma loomingulist eluaega, on võimalik sisustades pikendada, kui viibida pidevalt protsessis. Sitkel tegelemisel — see kahtlus kerkib ikka jälle — võib olla mõte sees.

[1]  Kui mitte arvestada veel üht, post­skriptumina luulekogu sulgevat alajaotust pealkirjaga „Peaaegu oleks unustanud”, mis katab vaid üht seitsmerealist luuletust 2015. aasta 25. aprillist.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon