nihil

Manfred Dubov

*

taevas on kui kõrb
kelle naha all on elusolend
maailmaosad mitokondrina
pilved on kui kaljude maailm
välguga valgustatud müra
mis langeb maa peale rahena
justkui tähesadu maatuuma poole
pilved mägedena jälgivad inimlinna
asjade labürint olematusse

 

*

hetked ja olematus koos
helitemplina
elan hingan läbi sinu
elan hingan läbi sinu
elan hingan läbi sinu
põled mädaned läbi minu
põled mädaned läbi minu
põled mädaned läbi minu
hetked ja olematus koos
helitemplina

 

*

igatsus
kaja joonistab välja minu hinge piirjooned
need on see koht
kividevaheline maailm
mudateed ürgaega
kividepealne maailm on ronitaim
iga lehe vahel öö
kus oleme ammu surnud
luude lood
luude värsid
luude lood
luude värsid
hommiku põletav embus
matused rannas
jalutuskäik kivide varju
loodus korrastab kõike
hommikurand
veritsev kuu
keset kõiki tegemata asju
luude lood
luude värsid
luude lood
luude värsid
vaikuses näen enda sissevaatavat hinge
iseenda põletaja
iseenda matja
hommiku põletav embus

 

*

hämarikust kostab loomahääli
sinine tänav väriseb
ja tema torus puhub punane tuul
helge sadam ja veritsev kuu
kuid maailm ise ei värise
kõik kulgeb oma suunda
ainult sina kõhkled ja lõped kohe ära
kõik ajastud lahti keeratud
korraks on näha selget tervikut
kuid õhk läks põlema
hämarikust kostab loomahääli

 

*

me jääme magama putukate vahele
puuladvad maailmana me kohal
unustame oma viha ja raevu
mürgi ja mädanemise asemel on õitseng
päikeselille õielehed
päikeselille tuum
tukastus keset elukaart

 

*

välk kui taevanärv hingab vihma
kuni äike on lähedal
kuni miski pole tähtis
kuni kõik on tähtis
kestab meie mõistuse ja tunde abielu
mitme koe
mitme inimese
mitme riigi
tähtede all ja tähtede kohal

 

*

ahjupeeglist
avaneb värav
ooteruum ooteruumi ooteruumi ooteruumi järel
saabumine elurõngastesse
linnaosade riikide kontinentide ajastute labürint
õitsev ja mädanev maja kodu keha kude ruum
peksan pead vastu enda peegeldust vastu ahju vastu tuleväravat
minu viha minu nõrkus
vastu kuuma ahjupeeglit vastu leegitsevat hinge
vastu käimata tee algust
vastu kõiki nägusid ja kehasid peksan enda koljut
kolju puruneb ja elufilmilint voolab välja
oksendan välja valu ja raevu
oksendan rõõmu ja armastuse välja
põlvili elu ees
kõik on sisyphosed
uuesti
kuhu ma jäingi

 

*

painaja ärkas
keset lapsepõlve
keset armumise okasmetsa
sukeldus minu alateadvusesse
me kohtume nüüd
üks ja seesama
rõõmustades
painaja uinus

 

*

elu on kui haav tuules
väike põrguhingesoo
mis veritseb
kõik uueneb
et langeda kudedesse
kumab õhtu
langeb kivide vahele vananev tuul
vaikusesse tungivad varjud
varju sees mõtteookeanid
kõik uueneb
et langeda kudedesse
olukordade tuumad me kätes
veidras voolus
tule ja sinise taeva vahel
tuul
kõik uueneb
et langeda kudedesse
katkised kellalöögid
aeglane vesi
must koit
roheline vaikus
heledad majad
punane kuu
labürindi laul
esimesed tähed taevasinas
armas laul
roheline lõke

 

*

õhule
kehale
endale
päikesele
mürale
vaikusele
teisele

 

*

in pandemonium
vide rebellionem
hic est carmen de libra
nihil
musica statera

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon