Olla teel, mitte kohal

Maarja Helena Meriste

Aado Lintrop: „Tõusta mägede õlule. Luuletaja Himaalajas”.
„Go Group”, 2018. 439 lk.

Buddha õpetuse paalikeelses kaanonis kõneldakse kolme sorti tarkusest, mida eristab üksteisest protsess, kuidas tõde inimesse jõuab. Neist esimene on suta-mayā paññā ehk „kuuldud tarkus”. See koosneb teiste inimeste tõekspidamistest, ühiskondlikest keeldudest-käskudest, mis võetakse omaks ilma suurema kriitikata, sest selle on mõni autoriteet või enamik väärtuslikuks tunnistanud. Teine, cintā-maya paññā, tähistab meie mõistes intellektuaalset tarkust. Sellisel juhul kasutab inimene kellegi teise tõeks peetu hindamisel iseenda mõistuse filtrit ja aktsepteerib teadmist vaid siis, kui see põhjalikul kaalutlemisel tema senise maailmamõistmise foonil tundub asjalik ja mõistuspärane. Just seda tüüpi tarkusele vastab lääneilmas loogiline/kriitiline/teaduslik mõtteviis, mis on siinmail ühtlasi kõrgeimalt hinnatud tarkuse „liik”. Kuigi need kaks tarkust kannavad endas tihti üsna kasulikku informatsiooni, ei suuda kumbki inimest kõikeläbiva mõistmiseni viia. Seda suudab vaid bhāvanā-maya paññā, kogemuslik tarkus looduse tõelise olemuse kohta, ja see jõuab inimeseni meelte kaudu. Seepärast ei ole oluline niivõrd mõistuse kuivõrd meelte tundlikkuse teritamine ja nende hinnangutevaba uurimine iseendas — see on ju ka idamaiste meditatsioonivormide tuum.

*

Aado Lintropi mahuka teose „Tõusta mägede õlule. Luuletaja Himaalajas” ja selle aluseks olevate rännakute alg­impulss näibki olevat instinktiivne janu just selle kolmandat tüüpi tarkuse järele: „Sest siin tunnen midagi sellist, mida kodus kunagi ei tunne. Nagu koon­duks maailm Himaalaja kaudu millekski käegakatsutavalt konkreetseks ja tõeliselt olemasolevaks, nagu tiheneks elugi essentsiks, mis ühtaegu joovastab ja kainestab mõistust.” (Lk 144.)
Formaalselt koondab raamat folkloristi ja luuletaja neli suuremat käiku Himaalajasse: Nepaalis rännatakse küllap ka paljudele eestlastele tuntud Annapurna ringil ja Langtangi orus ning käiakse meditatsioonikursustel Nepaali pealinna Kathmandu serval asuvas Kopani budistlikus kloostris, mis on lääne inimesele ilmselt kõige ligipääsetavam omataoline. Lisaks viivad teed Lintropi endise Tiibeti (praegu Nepaali aladele jäävasse) Dolpa piirkonda ja Ladakhi regiooni Põhja-Indias.
Reisikirjanduse essents pole mitte käidud radade kirjeldamine, vaid kirjutaja kohtumine tundmatuga (mitte ainult rändajat ümbritsev tundmatus, vaid ka tema sisene) ja see, kuidas saadud kogemus teksti on kandunud. Lintropi teoses on see kuju võtnud kui etno­graafilise vaatluse, ajaloolis-kultuurilise tausta ning iseenda füüsilise ja vaimse kogemuse kirjelduse süntees — ja seda vaheldumisi proosa- ja luulevormis. Need reisijutule vahele pikitud luuletused panevad aga kogu teose hoopis teistmoodi tööle ja teevad raamatu lugemise pelgalt reisikirjana võimatuks. Luuletused lisavad siin poeetilise mõtte ja keele mõõtme ning nii mõnigi esmapilgul proosaline tähelepanek kutsub end seetõttu lugema sümboolse, rikastatuna, ärgitab aeg-ajalt tekstis tagasi pöörduma ja üle lugema, poeetilise võrgustiku struktuuri uurima. Siitkaudu selgub, et niisuguses kunstilises reisikirjanduses on kirjutaja sisemus kuidagi eriti kaitsetult lugejale avali. Ühtpidi on ju tegemist dokumentaalse jutustusega, päris inimeste (eesotsas autor-peategelasega) ja päris sündmustega, see tähendab, et puudub väljamõeldise kaitsev loor. Teisalt muudab poeetiline nüanss kogu teose tunderõhkudest tihedaks ja nende tajumise möödapääsmatuks. Niisiis on vist otstarbekas võtta uurimise alla nii see, milline kogemus Lintropi ridadesse on salvestunud, kui ka see, milline kogemus on selle kogemuse lugemine.

*

On hämmastav, et kui veel mõnikümmend aastat tagasi võis eestlane end võrreldes lääneeurooplasega tunda „metsiku ida”, arengumaa asukana, siis nüüd on meil jõukust ja vabadust minna avastama tõelist kolmandat maailma. Tekib küsimus: kas see, et mahajäämuse mälestus meis (eriti autori põlvkonnas) veel üsna klaarilt püsib, aitab praeguse kolmanda maailmaga kuidagi empaatilisemalt suhelda? Kui mõelda raamatule „Tõusta mägede õlule”, tahaks nõnda väita küll, sest teose põhitoon, mida küll otsesõnu ei rõhutata, ent mis ometi ühtsoodu ja painavalt autori rännakuid varjutab, on nn valge mehe süü.
Mägede müstilist tõmmet on seletatud ju sellega, et praeguses maailmas on mäestikud viimne kants, kus on säilinud täielikku metsikust, sest tehnoloogia pole veel suutnud areneda niikaugele, et infrastruktuur oleks jõudnud tuhandete meetrite kõrgusele. Eestlased on selle poolest küll üsna haruldases olukorras, sest meil leidub veel säärast metsikut tasast maad — metsa —, ent paistab, et enam mitte kauaks. Ka Lintropi reisid on kantud seesuguse eheda puutumatuse otsingust, kuid samal ajal on ta häirivalt teadlik paradoksist, mis tema käikudega kaasneb. Nimelt on ta oma metsikuse-otsingutel ühtlasi läänelikkuse agent selles metsikuses. Kellele veel tassivad teismelised poisikesed Nepaali mägimatkaradade kõrgematesse küladesse klaaspudelis õlle kaste kui mitte higisele valgele mehele? Kuidas on kujunenud nii, et iga sealse mägiküla laps oskab igasuguse häbita öelda gimme one dollar, sir/madam? Siinkirjutaja on olnud tunnistajaks olukorrale umbes 3000 meetri kõrgusel Langtangi orus asuvas külalistemajas, kus noor hispaania naine keeldus maksmast tellitud ja talle juba avatud Coca-Cola eest, sest jook polnud piisavalt külm. Tegemist oli ilma elektrita majapidamisega.
Lintrop on ühe matkapäeva õhtupoolikul turistigruppe teenivaid koormahobuseid vaadates kirjutanud: „homme ent jälle tuleb minna / ronida pikki kiviseid treppe / selleks et higine valge mees / kurule jõudes saaks pudeli õlut / pitsat spagette ja minestrone suppi / kokakoolaga reisida ümber maailma / selleks jah selleks kulugu nahk / koormamuulade külgedel / verilihale kasvõi” (lk 93).
Tsiviliseeritus on valgele mehele eksootilise kultuuriga tutvumise eeltingimus (nii materiaalsete võimaluste kui ka näiteks eelneva teemakohase lugemuse ja teadmiste mõttes) ja samas ka stigma, mis ei luba tal kohalikega kordagi päris loomulikku, võrdsesse suhtlusesse astuda, kuigi seda nõnda kangesti ihaldatakse. Muidugi, raamatu „Tõusta mägede õlule” üheks väärtuseks on autori põhjalikud taustteadmised himaalaja rahvaste uskudest ja kommetest, ka teiste rahvaste šamaanikultuurist. Lugejale on see konteksti tihendamisel äärmiselt kasulik, kuid veidral kombel tunduvad need teadmised rändajat ennast segavat ümbritseva elu vahetul tajumisel. Budistlikel tseremooniatel osaledes või kohalike mäevaimu-juttude üle mõtisk­ledes kaldub autori sisemine hoiak pigem osalusvaatlejalikuks ja siit tuleneb, et luuletustes kasutatud kohalike uskumustega seotud motiivid-kujundid mõjuvad paiguti veidi ornamentaalselt, kultuurispetsiifilise stiilinüansina, mitte tegeliku kogemusvaimustusena. Selles tõmbumise-tõukumise vaimus on ühest Kathmandu-õhtust kirjutatud nõnda: „kuid ma ei taha / ei julgegi koputada / tundmatu templi / raskele väravapuule / mille tagant pole ehk / enam tagasiteed / parem astuda mõne / kutsuva viipe peale / kuhugi harjunud ilmega / restorani või baari / [—] / siiski pilguga otsida / hämarailt seintelt / reklaamsiltide kõrvalt / üht ja ainust / paljulubavat kirja / maagiline teater / sissepääs hulludele” (lk 116—117). Neis ridades heiastuv stepihundi-allusioon kõneleb sellest, kuidas oma kultuurikonteksti kaudu (eeldades, et Hesse „Stepihunt” on budistlike ja hin­duistlike tekstidega võrreldes autorile kultuuriomasem) asetub ümbrus arusaadavamasse süsteemi, kogemus saab rohkem enda omaks, teravamalt aistitavaks. Ent siit on võimalik veel samm edasi minna.
Mägimatkamise füüsiline mõju inimesele on teadvusseisundit muundav. Lintropi matkad ei vii küll ekstreemsetesse kõrgustesse (sellest huvitujatel tasub lugeda näiteks Jon Krakaueri šokeerivat jutustust Everesti-ekspeditsioonist „Hõredasse õhku” või Herbert Tichy „Cho Oyu — jumalate arm”, mis kirjutatud esimesest tipputõusust 8201 meetri kõrgusele Cho Oyu mäele 1954. aastal), ent piisavalt kõrgele, et füüsilise koormuse ja hõreneva õhu tõttu ei suuda mõistus enam haritud inimesele kohaselt ühtjärge kolada keerukates intellektuaalsetes rägastikes. Selle asemel nõuab kehaline teisitiolemine kogu tähelepanu ja asetab inimese silmitsi ootamatute tajumustega. Väärtuslikeks viivukesteks õpitud tarkuste filtrist vabanemine paiskab inimese kohe eespool selgitatud bhāvanā-maya paññā omandamise tsooni. Nõnda kogeb autor ühel kuruletõusul veidrat iseenda kõrval kõndimise tunnet (lk 311), valguse värelemist hingetõmmete rütmis (lk 345), sügavat kohalolutunnet ruumis ja ajas (lk 387) ja ka seda, kuidas vaatepilt kitsekarjade naasmisest mägikülla üle mäenõlva, läbi õhtuvalguse ja tolmu viib rändaja ekstaa­si künnisele (lk 404). Julgen arvata, et just sellised hetked rännakult istutavad inimesse kogemuseseemned, mis erinevalt kuhtuvatest mälestustest ka pika aja möödudes mõjumast ei lakka.

*

Tundub, et teatud tüüpi inimestele on kaasa antud tung vaadata maailma läbi võimalikult erinevate prismade instinktiivse sihiga leida tõde, mis vaatevinklist sõltumata püsib muutumatu. See on rahutu hinge needus ja õnnistus. See varustab inimese lõputu uudishimu väega, ei luba oma tõekspidamisi kunagi liiga tõsiselt võtta, hoiab teda tagasi raudkindlaid seisukohti vormistamast. Aado Lintrop on selline inimene. Ta otsib vahetpidamata dialoogi — teiste autorite, kirjanduse, kohaliku traditsiooni ja inimestega — ning on nördinud, et tihtilugu pole see sugugi kerge. Ta hoidub käredatest ja kontrastsetest seisukohtadest — teose esimeses pooles võib lugeja mõelda, et see aidanuks ehk kirjelduslikku, tasase nivooga tekstivoogu elavamaks teha. Ent tasapisi selgub, et Lintropi teose rütm on teist laadi: väikesed tähelepanekud koonduvad tasapisi ühte, sulanduvad varasema tarkusega, ja nõnda vormub aeglaselt võimu kogunud laine võimsaks sedastuseks:
„Tahame näha lihtsat ehedat elu, mida me ise enam elada ei oska. Seepärast reisime kaugetele maadele. Ja kuna oleme selle tarvis palju raha kulutanud, siis nõuame vastutasuks parajat annust eksootikat. Sest me oleme seda väärt, eks ju. Kui keegi — taevas hoidku — julgeb metsaonnist, püstkojast, savimajast või vanast kivielamust välja kolida, peame teda reeturiks, kes ei austa oma kultuuri, kes tänapäevaste tühiste asjade läätseleeme eest, mida me ise iga päev helbime, müüb maha oma pärisosa. Aga mis on handi või nganassaani või tamangi või gurungi pärisosa? Kas tõesti meie meeleheaks elamine?” (Lk 240.)
Tõepoolest, ka reisikirjanduse aja­loolised juured on romantismis. Veendununa tsiviliseeritud ühiskonna lootusetus eemaldumises sellest, mis on tõeliselt tähtis, siirdutakse päris-maa otsingutele lootuses, et primitiivsemad kultuurid ei ole veel kaotanud orgaanilist sidet elu essentsiga. Kuid nagu viimane tsitaat ka selgitab, on sellel hoiakul tugev kolonialistlik-üleolev kaaskõla. Tasub märkida, et see mõttearendus on pärit autori Kopani kloostri meditatsioonikursuse-aegsetest märkmetest ja peegeldab hästi seda, kuidas budistlik mõtluspraktika aitab inimeselt maha koorida instinktiivse end õigustava-kaitsva kihi ja sedakaudu avaneb hoopis avaram vaade maailmale, milles elame, isegi kui see vaade vaataja enda kriitilisse valgusvihku asetab.
„Mägede tee ei saa kunagi valmis. Seal, kus eile oli ilus sile asfalt, võib homme irvitada kuristiku serv.” (Lk 126—127.)
Hävingu ja loomise lõputu tsükli, igikestva muutumisega leppimine on kunst, mis on iga rändaja peaülesanne. Seda aktsepteerimata võib läbida tuhandeid kilomeetreid ja mitte grammigi õppida, sest iseenda kivinenud arusaamad ja välise maailma kinnitus neile on kõik, mida nähakse. „Tõusta mägede õlule” (ja mitte nende pähe, kroonima) sisendab meie arvamuste-, vaadete- ja aadeterohkel ajastul autori ennast taandava hoiaku kaudu ka lugejale seda mõtet, et vahest peaks fookusesse asetama teekonna, mitte sihtpunktid ja lõppsaavutused.

Leia veel huvitavat lugemist

László Krasznahorkai
Inga Gaile
Moritz von Kotzebue

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon