Õnne pagulane

Margit Lõhmus

Ma ei tea, kuidas siit üle tee saada, olen lootusetult hiljaks jäänud. Mic on juba kindlasti väga vihane. Kas tõesti pean siit nii palju tagasi kõndima, et üle silla minna, Google Mapsi järgi ei saa aru, kuhu minema pean, et õigesse kohta jõuda. Mic hakkas kohe karjuma: You were late, you idiot!, Tyrinna, kes oli ka esimest päeva tööl, ehmus Mici ebaviisakast käitumisest, mina ise olin juba harjunud, pidasin seda pigem sõpruse märgiks, ega ta igaühele idioot ei julge öelda ju. Kui tutvusime, tundis ta minus kohe ära idioodi, kellele võib idioot öelda. Seda on minuga varem ka juhtunud, esimesest silmapilgust tuntakse ära minus see tõeline sõber… kellele võib idioot öelda, mõtles Masha täiesti ebakibedalt, enda meelest ebakibedalt, aga ikka on veidi ebamugav ja imelik, kui seda teiste inimeste juuresolekul tehakse, kujundades inimeste arvamust teisest, eriti siis, kui inimese enda arvamus iseendastki väga hea ei ole. Õnneks Tyrinnal on endast hea arvamus, ta on ikkagi rootslanna. Jumal tänatud, vähemalt kõik naised, kes siin töötavad, on mõistlikud ja toredad. Katriina, kes oli pikalt töötanud pangas juhtival kohal, elanud aastaid Silicon Valleys, Tyrinna oli mingi hotelli spetsia­list, nägi välja nagu see heleda peaga Abba laulja, ­Agnetha. Katriina meenutas tumedapäist Abba lauljat, Anni-Fridi. Rootsis ongi aint pmst neli näotüüpi. Leanne, Mici 19-aastane armuke, oli punnis silmadega ja blondi peaga Bullerby lapsuke, ka üks poiss siin nägi selline välja. Ja üks raadio­hääl, kes ostis oma raha eest töövahendeid ja sõitis tööle uhke maasturiga, vist oli ta nimi Olle. Kõik võhikud, muudelt aladelt tulnud. Siis oli John, inglane, kellel olid naisega rasked ajad ja keda imiku nutt väga närvi ajas, ja ka liiklus, Masha oli alati tohutult pinges, kui juhtus tema autos objektile sõitma. Neid iseloomustas ta ühe sõnaga – läbipõlemine. Masha ise veel pole üheski ametis nii kaua püsinud, et läbi põleda, kõigepealt liiguvad mõtted mujale ja siis ajapikku liigub ta ise ka oma mõtetele järele, et läbi õnneks veel nagu polegi põlenud, ta enda meelest vähemalt. Läbipõlemine võib ju ka lihtsalt olla, et nüüd kõik, ma lihtsalt enam ei taha ja ei tee seda enam, ja siis ta ei teinudki.

Kõikidel Masha töökaaslastel olid spets aiatööriided, püksid põlvepehmendustega. Mashal ei olnud, need maksid tema jaoks liiga palju ja üheski kaltsukas neid ta ei näinud, õnneks leidis ühest Punase Risti poest rulluisutamise või hoopis rattasõidu põlvekaitsmed, roosad, need ajasid asja ära küll. Mic küll vaatas nende peale imelikult, kui Masha nendega tööle ilmus, turtsatas põlglikult ja ütles sõbralikult: You idiot! Jah, kummaline, Micis oligi koos samal ajal põlglikkus ja sõbralikkus, see tekitas Mashas kohati jojo tunnet, et ta on nagu jojo tema käes, lükkab korraks eemale ja põrgatab isegi vastu maad, hetk hiljem on jälle tagasi turvalises higises peopesas. Mul on südamest hea meel, et ma pole Mici elukaaslane, laps ega armuke, sest ta ei paista neile ikka üldse armu andvat, kindlasti tekitab ta käitumine haavu ja arme, mõtleb Masha jälle täiesti ebakibedalt. Micil on iga sõrme otsas keegi, vb mina ta väikse sõrme otsas, väike sõrm on sõrm, mida inimene vist kõige vähem kasutab, selle­pärast see kõige väiksem ongi, pole selline töösõrm, mõtiskleb Masha jälle täiesti ebakibedalt.

Vassim ja Hamsa on Süüria sõjapõgenikud. Nad on Rootsis elanud vist üle aasta, oskavad veidi rootsi keelt. Vassimiga räägime inglise keeles, Hamsaga pursime mingis segakeeles, mõistame üksteist hästi. Hamsa on moslem, aga vist mitte päris tõsine, ta ei palveta 5 × päevas ega midagi sellist. Vassim on kristlane. Aga mingis mõttes palju rohkem moslem kui Hamsa. Kristlasi on Süürias kogu elanikkonnast umbes 10%. Vassim on vähemus, tema olek on kuidagi radikaalne ja vaenulik Rootsi ühiskonna suhtes, kogu aeg on ta vingus, et inimesed on külmad ja tundetud jne. Küünik minus tahtis vahest öelda, et tra sa elad siis siin, a ma ei tea, kas see oli üldse tema valik, vb paat tõi ta lihtsalt siia, vb Berliin sobiks paremini talle, veidi vabameelsem, mida ta ise ju tegelikult üldse pole. Vassimi isa oli taksojuht, kellele lasti kuul pähe, kui Vassim oli kaheaastane, tal on ka kaks venda, Vasseem ja Vossiim. Üks neist on ühest silmast peaaegu pime, ka teisest silmast hakkab nägemine kaduma, operatsiooni järjekorrad pagulastele on mega pikad.

Vassim ja Masha töötavad pidevalt koos, kohe esimesest silmapilgust tekib Vassimil tüdruku vastu kiindumus… (tüdruku, heh, Mashale see ei meeldiks, ta oli 27 ja pool, kui tundis väga tugevalt, et vat nüüd mina enam ei ole tüdruk, selline naise tunne tuli peale, sõnum universumilt, kui ta vaatas teise korruse aknast õue, õunapuu õied vaatasid talle vastu ja karge varahommikune õhk tervitas – tere päevast, kaunis Naine) …mis teise silmapilguga kohe kaob. Aga Mashakese südame oli see esimene silmapilk juba natuke paigast kiskunud… või siiski, alust on arvata, et Masha ise veidi hiljem oma südamekest paigast püüdis kiskuda ja mis ka natukene omalt kohalt liikus, lihtsalt et mingi tuuleke puhuks ja kardinaid liigutaks. Siis tuksuski see südameke veidi aega Vassimile kaasa. Töö ise oli suht halvasti organiseeritud, kogu aeg oli midagi puudu, ühest Stockholmi otsast teise sõitmisi oli palju, iga päev istuti kuskil ummikus kinni. Ja kõik töölised olid ikka täielikud võhikud, keegi ei saanud aru, mida ja kuidas midagi üldse tegema peab. Hamsa ja Vassim olidki kõige tublimad ja asjalikumad. Nendega oli hea töötada, turvaline kuidagi, võtsid vastutuse. Ja Hamsa lihtsalt oli mega tšill, vat tema oli mees. Polnud Masha maitse küll ja tal suust tuli veits pahalõhnalisi pahvakaid, hambad olid küll ilusad valged nagu pärlid, aga jah, ju siis mingi igemeteema. Vassimi hambaid isegi ei mäleta enam, kas ta üldse naeris kunagi, Hamsa aga küll, pilk oli tal ka soe ja südamlik. Süürias töötas Hamsa oma isa juures, kes pidas poodi. Hea ja turvaline suhe isaga annab lapsele kaasa enesekindluse, teeb temast sooja ja empaatilise inimese! Täiskasvanueas ärplemist ei ole või esineb palju vähem.

Vassim elas Stockholmis konteinerelamus koos oma ema ja kahe vennaga. Tema tuli alguses üksi põgenikepaadis, ema ja vennad tulid hiljem järele. Ema ei tahtnud, et pojad sõtta peaksid minema, ja saatis nad sugulaste abiga Euroopasse ja hiljem tuli ka ise järele. Paadipilet oli maksnud 1000 euri, ta rääkis, et paadis oli üks hästi paks mees, kes hakkas nutma ja keeldus paadist välja minemast, et tema asemel mahutada naisi ja lapsi, aga ei, paks ei liikunud paigast. Nii Hamsa kui Vassim tahaks koju, Süüriasse, tagasi. Läheks kohe, kui sõda poleks. Mashale meeldis Vassimi kõrval autos istuda ja kuulata ta jutte, tööl olid nad nagu sukk ja saabas. Masha õppis Vassimilt palju ja neil tekkiski mingi lähedus nagu neil kõigil, koos nad higistasid, palavusest ja raskest füüsilisest tööst, ja see oli kuidagi nii eriline näha, kuidas kellelgi nina otsas higitilk, ja Vassimil oli ilus nina, ilusad pikad ripsmed, ilusad kortsus kulmud, veidi kiitsakas oli, aga ta on veel noor ka, vast võtab juurde, mõtles Masha. Ja Masha mõtles ja kujutas ette, lausa fantaseeris, issand, seda on isegi piinlik kirjutada. Aga jah, ühel järjekordsel palaval tööpäeval, nii kuum oli, nad istusid tunnelis liiklus­ummikus, Vassim tundis end Mashaga nii hästi ja oli vist tüdruku südame­tukseid ta silmist kuulnud, tahtis poiss oma hinge rõhuvaid teemasid avada. Ja mis ikka mehele südamevalu teeb, naised, obviously. Rääkis oma pruudist, kes jäi Süüriasse, keda ta küll vihkas, kes ta sõna ei kuulanud, tahtis kanda põlvpükse, aga Vassim ei lubanud ja et üldse nad varjasid oma suhet, tüdruku vanematel oli tütrele hoopis teine peika valitud jne, sellised jamad. Masha kurvastas kaasa, et oi nii kurb, siin küll sellist asja pole, iga naine valib ise ikka mehe omale (ja riided, mida kannab) ja hakatakse käima, avalikult. Ja muidugi nii põnev, sellised intriigid, salaja kohtumised jne, keelatud armastus, Mashale tundus, et valge privilegeeritud varakeskealise naisena on ta paljustki ilma jäänud, kirgede tormist ehk siis. Nüüd enam ei viitsikski. Veidi kahju nagu oli, et teda pole keegi liblikavõrguga taga ajanud, samas ega ka hiljem nõelaga läbi torganud ja kuivama jätnud. Masha oli mõttesse vajunud ega kuulanudki enam, mida Vassim rääkis, kuni kuulis sõna virgin, mille peale automaatselt vastas: No, I’m not, mille peale poiss ärritudes ja žestikuleerides vastas: But I AM… I AM! Mida poiss oli vahepeal rääkinud, kui Masha oli oma mõtetesse vajunud? küsis Masha endalt. Vassim pigistas ühe käega rooli, kortsus kulmude all olevad silmad põrnitsesid vihaselt eesmise auto taguotsa. Autode kolonn oli vaikselt liikuma hakanud. Masha ja Vassimi vahele oli tekkinud kohmetu vaikus, Vassim valis telefonist muusikat, nad olid tunnelist välja saanud, ere päike hakkas silma paistma, Masha pani päikeseprillid ette, kergelt ehmatas, kui kuulis Vassimi valitud lugu, see oli Backstreet Boys, nagu päriselt Backstreet Boys! Poiss hakkas kaasa lipsünkima… Show me the meaning of being lonely… is this the feeling I need to walk with… there’s something missing in my heart… there’s nowhere to run I have no place to go jne. Masha vaatas Vassimi poole, suu imestusest lahti vajunud, issand, kui huvitav elu mul ikka on, mõtles Masha, sõita autos 23-aastase süütu Süüria sõjapagulase kõrval ja kuulata Backstreet Boysi nagu. Täiega imeline hetk, see jääb eluks ajaks meelde, rõõmustas Masha, selle erilisus ja kui suur muusika ikka on, kui tähtis, kui oluline, ühendab ja õpetab… mõtles Masha välgukiirusel, nagu ravimi reklaamide lõpus loetakse kiirelt ette, mida teha kõrvaltoime korral, ja surus oma suu kinni, pilgutas korra silmi päikeseprillide taga, ja vahtis lipsünkivat poissi nüüd juba kinnise suuga edasi. Vassim oli inglise keelt õppinud Backstreet Boysi najal, see ta lemmik lääne bänd nüüd.

Masha oli 12, kui ta seda bändi kuulas. Kogu selle elamusi täis tööpäeva lõpuks, kus nad oli sõitnud autoga ühest kohast teise, rohinud ära ­lillepeenrad ühes ja siis teises Stockholmi otsas, istunud tund aega tunnelis ummikus, oli Masha nii liigutatud, et tegi poisile järgneva ettepaneku (see tuli kohe selle Backstreet Boysi loo lõppu): You can come to see a movie at my place some day, if you like, today or tomorrow maybe. Vassim naeratas ja ei öelnud midagi. You have my number, lisas Masha autost välja astudes. Mashal oli poisist veidi kahju, samas mõtles, enda pihta, et eks vana hobune taha ka kaera, ja ta higisele otsaesisele kleepunud väike kärbes hõõrus salakavalalt käsi. Vassim aga ei tulnud ei täna ega homme, ei tulnud mitte kunagi. Nad töötasid küll koos veel edasi, aga enam eriti hästi läbi ei saanud. Hakkasid tekkima konfliktid. Näiteks Vassim läks bensukasse, Masha palus tuua talle üks poolene kokakoola, poiss aga tuli tagasi suure spraidiga ja valas talle topsi, ja nii mitu korda. Masha iga kord järjest tugevamalt ja kindlameelsemalt väljendas oma kokakoola-soovi, poiss järje­pidevalt ostis spraidi. Nagu c’mon, inimene küsib, mis sa bensukast soovid, sa ütled, et üks pooleliitrine kokakoola, ja ta toob selle asemel suure spraidi, ja nii 3 korda. Mis sina sellises olukorras teeksid? Masha läks hoopis ise bensu­kasse, lubas poisile ühe suure spraidi tuua, aga tõi hoopis… hoopis väikse fanta. This is your big Sprite, let’s go to work now. Ma ei teagi, millest see pinge tekkis, Vassim ehk tundis imelikult end, et avas end seal tunnelis liiga palju, rääkis oma elust ja perekonnast. Ja kas Masha oli veidi pettunud, et Vassimilt korvi sai? Tahtis ta ju kõigest aidata?! Naise kontol ei olnud ühtegi süütut meeshinge, ei saagi ta nüüd koju minna, kekata oma sõbrannade ees: naanannanaana, mina-võtsin-23-aastase-süüria-sõjapõgeniku-süütuse. Eks mingi okas neil teineteise vastu tekkis, mis täpselt jäigi välja selgitamata, sest siinkohal mu suvesõbrakeste teed lähevad lahku. Vassim läheb õppima bussijuhiks ja Masha läheb koju, laevaga, oma õunapuuõitesse.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood