Õpetlikke ülestähendusi kõuts Vaska sulest

Kaupo Meiel

 

 

 

 

Olev Remsu: „Väikelinna baabad”.

„Tänapäev”, 2017. 144 lk.

 

Olev Remsu produktiivsust ja loomeindu arvestades kujutan elavalt ette, kuidas ta hommikukohvi juues Haapsalus aknast välja vaatas, aiaposti otsas lebavat kassi nägi ja sellest tõukudes romaani otsustas kirjutada. Õhtuse teejoomise ajaks oli „Väikelinna baabade” käsikiri valmis ja päeva võis kordaläinuks lugeda.

Remsu pigem lühiromaani mõõtu loo minajutustaja ongi kass, kelle kirjule minevikule ja triibulisele sabale pühendatakse teose alguses päris mitu lehekülge. Kass, esimese nimega Vaska, mille panid talle ühiselt Venemaa viimane keisrinna ja keiser, on igavene elu ja inimeste vaatleja, kellele on naljaasi 1918. aastast tänapäevani elada ja sigida. Miks üks kass igavesti elab, seda autor otseselt ei põhjenda.

Kassi pilgu läbi sündmuste ja inimeste kirjeldamisel on oma piirid. Kui alguses rõhutab minategelane pidevalt oma kohalolu ja suhtumist sellesse, mis ümberringi toimub, siis romaani keskosas vajub ta tagaplaanile ning jääb selgusetuks, kuidas ta teab seda kõike, millest juttu tuleb.

Igavene kass ei ole seega nii domineeriv tegelane, kui romaani alguses näib, ja jääb kindlasti alla oma ilukirjanduslikule sugulasele kõuts Murrile Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni irooniakirjanduse meistritöös „Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest”.

Venemaalt Eestisse tulnud kassi abil on autoril siiski hea illustreerida, samuti irooniavõtmes, õnnestunud lõimumist. Juba sissejuhatuses teatab vurruline: „Jah, mul on kaks põhinime, eesti nimeks on Näuka, selle võtsin ma endale ise, kui ma Leningradist Eesti poole tulema hakkasin, ikkagi lõimuda vaja, eks ju?” (lk 3) ja veidi hiljem: „Mõni mees igatseks kuldkalakest. Mina eelistasin sinivalget, kuna see on meie rahvus- ja riigilipu moodi. Olen isamaalane, kuigi pärit Venemaalt!” (Lk 13.) Niisiis on selge — kass lõimus edukalt ja kui lugeja sellest veel aru ei saanud, siis deklareerib ta isegi epiloogis: „Kuigi ma ka ise olen venelane. Aga ma olen sada protsenti lõimunud, ma olen juba puhas eestlane. Ma jutustan seda lugu eesti keeleski, olete märganud?” (Lk 144.)

Kass Vaska-Näuka kelmikas lõimumisejutt oleks tühi loba, kui sellele ei oponeeriks raamatu tegelikud peategelased, Ljuba-tädi ja onu Vitali, kes esindavad täiesti lõimumatuid tegelasi, kellesuguseid nõukogude kord sadade kaupa tootis ja kelle tõttu on Lasnamäe praegu selline, nagu see on, ja oli Haapsalu selline, nagu see pikka aega oli.

 

Nõukogude inimesed

 

Remsu jutustamisoskuses ei anna „Väi­kelinna baabad” taas põhjust kahelda. Jutt jookseb üsna sirgjooneliselt ja stabiilse hoo ning rütmiga algusest lõpuni. Keskse tegelase Ljuba-tädi elusaatus on piisavalt kirju, kuid vägagi tüüpiline. Sündinud ingerlasena, võltsitud passi abil kord juudiks, kord ukrainlaseks, valmistanud natsivägedele tankirusikaid ja armunud jäägitult Nõukogude Liitu ning Vitjasse, esindab Ljuba tervet põlvkonda inimesi, kelle näod ja nimed iga aastaga järjest enam unustusse langevad.

„Väikelinna baabade” vahest suurim väärtus ongi kõnelemine nende, eestlastele peaaegu nähtamatute inimeste eest. Remsu annab näo ja eluloo meestele ja naistele, kes nõukogude sõjaväe suunamisel ja juhtimisel Eestisse jõudsid ja siin omaette kogukonnana kodunesid põliselanikke, nende keelt ja kultuuri osalt peljates, osalt põlates, kuid seda mitte kurjusest, vaid mõistmatusest.

Mikroühiskond, mis Lasnamäe kommunaalkorteris ja sõjaväelennuväljal trotslikult aastatele vastu astub, ei ole kurjuse impeeriumi nägu, vastupidi, kõik tegelased on inimesed, kuigi näevad endis vaid mutrikesi, ja kindlasti väärivad nad pigem kaastunnet kui viha.

Selle mikroühiskonna kokkupuuted kohaliku eluga püsivad minimaalsed, sest tööle ja töölt koju sõidutab spetsiaalne veoauto, Tallinna peale jalutama ei minda, pigem peetakse peokest maja ees sirelipõõsa all, ning ostud tehakse armeepoes, kus väärt kraami leidub rohkem kui tavalistes poodides.

Aastate möödumist käsitleb autor põgusalt. Kakskümmend-kolmkümmend-nelikümmend aastat kaovad ühteviisi igavikku ja järsku ongi käes perestroika ja räägitakse sellest, et armee peab Haapsalust lahkuma. Ei võidetud, ei kaotatud, isegi ei võideldud, ning ainus, mis sõda ja võitlust meenutab, on vältimatu taganemine.

Neile, kes Haapsalu elu eriti ei tea, võib tulla ehk üllatusena, et täpselt nõnda nagu raamatus kirjas hangeldasidki sõjaväelased lennukikütusega ja Haapsalu rahvas kasutas seda küttevahendina. Harilik nõukogude vargus, ei midagi erilist, aga Haapsalu ajaloos on sellel kindel, ja võib-olla ka soe koht.

 

Nõukogude seks

 

Omaaegne käibefraas ütleb, et Nõukogude Liidus seksi ei ole. Nõukogude elu varjatumaid külgi käsitlevas „Väikelinna baabades” on seksi väga palju. Seksistseenide keskmes on enamasti Ljuba-tädi, vähemal määral avaldab arvamust igavene kass.

Ljuba-tädi naudib küllalt detailselt kirjeldatud lihalikke rõõme oma ametliku abikaasa, tolle ülemuse, passivõltsija, autojuhi ja kes teab kellega veel, välja arvatud miilitsad. Isegi üks leebe lesbistseen on leidnud tee raamatusse ja teose kulminatsioon saabub nõnda, et Vitja see, teate küll mis asi, on Ljuba suus.

Ma ei tea, miks neil meeskirjanikel vanemasse ikka jõudes see seksiteema nii hinge peal on. Suguühete detailitäpset kirjeldust on „Väikelinna baabades” ebamugav lugeda, isegi mitte sisu pärast, vaid selle pärast, et ükski intelligentne inimene ei saa endale lubada luksust erutuda millegi peale, millest Remsu kirjutab.

Kergelt nümfomaaniasse kalduva, kuid omal moel ainult ametlikku abikaasat armastava Ljuba seksiseiklused ja kõik need „londi-” ja „pilujutud” hakkavad üsna kiiresti tüütava ja labasena mõjuma. „Kindlasti tundis Bogoslovski end kahe küpse naise vahel nagu kukk õrrel, sõna kevad tõi Ljuba-tädile meelde tema londi.” (Lk 126.) See lause jääb mulle kauaks meelde. Vähemalt kevadeni. Siis tuleb uuesti meelde.

Samal ajal libiseb autor üle sellest, millised Ljuba ja Vitali suhted tegelikult olid, millist elu nad elasid ja kuidas läbi said. Alles lõpu poole mainitakse, et kõik need aastakümned on Vitali Ljubat lahkelt peksnud ja omavahel on nad kõik see aeg näägelnud. Erinevalt seksistseenidest ei pea autor vajalikuks nende seikade kirjeldamisel detailidele pühenduda.

 

Nõukogude absurd

 

Nüüdsel ajal absurdsena tunduvaid tegusid ja meelelahutusviise kirjeldab Remsu päris ohtralt ja hea on, et ta seda teeb. Nende väljamõtlemiseks ei ole tal vaja olnud isegi eriti fantaasiat rakendada, nõukogude sõjaväelennuväljade läheduses elanud inimestele tuleb selline olukord kindlasti tuttav ette: „Majorovile meeldis kolhoosnikke hirmutada, ta lendas nõnda madalalt üle kartulivõtjate, et riivas telikuga peaaegu nende päid ning ajas inimesed paanikasse.” (Lk 120.)

Samuti väärivad meenutamist armee kalastuskombed: „Kalapüük jäi suvehobiks. Granaat visati mootorpaadist merre, kostis vägev plahvatus, vesi pritsis kõrgele, kalad heitsid hinge, ulpisid, valge kõht ülespoole, veepinnal, sina ole mees, korja priske noos kahvaga üles.” (Lk 112.)

Väänatud ja väändunud inimeste mõttemaailma võtab kenasti kokku vigast ristsõna lahendava ohvitseri mõtisk­lus: „Angara… Näib, et sobib. Ainult et looduses voolab vales kohas. Võiks ju kaevata mingi uue jõe, mis Kaspiast välja voolaks ja ristida see Angaraks. Siis oleks Krõlja Sovetovil õigus.” (Lk 142.)

Kogu selle nõukogude absurdi kirjeldamisel jääb autor tänuväärsel moel kiretuks kõrvaltvaatajaks, fakti konstateerijaks. Ei kohta me raamatus, isegi varjatult mitte, traagikast nõretavat karjatust: vaadake, inimesed, mida need tiblad siin korda saatsid, ärge seda kunagi unustage! Hukkamõist pole vajalik, see on tehtud, see on juba olnud, võib-olla ongi käes aeg mõista, ja just mõistmist, küll mitte õigustamist, „Väikelinna baabades” leidub.

Olev Remsu „Väikelinna baabad” lisab ühe väikese, aga vajaliku killu Eesti lähiajaloo teemalisse ilukirjandusse, jutustades, kuigi veidi pealiskaudselt, loo siia elama pandud nõukogude sõjaväelastest ja armeeteenistujatest, kes ei tahtnud lõimuda ja kellelt seda ei oodatudki. Kõigest hoolimata äratab raamatu tegelaskond sümpaatiat, otsekui loeks antropoloogi ülevaadet ajamerre uppunud ürghõimust, kes oli välja arendanud omaenda ainulaadse kultuuri, kuid oli juba sündides määratud väljasuremisele.

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon