Pantvangidraama paavstiriigis

Tiit Aleksejev

 

 

 

 

Jüri Kolk: „Roheline suits”.

„Post Factum”, 2017. 172 lk.

 

„Roheline suits” on julgelt ette võetud romaan. Seda juba valitud jutustamislaadi poolest, tegemist on teosega, mis koosneb peaasjalikult monoloogidest. Selline lähenemine eeldab, et autor on võimeline kuulma erinevaid hääli. Veel enam, ta peab olema võimeline neid hääli kuuldavale tooma, s.o kirja panema. Sageli koosneb sel moel planeeritud polüfoonia kolmest osast: autor ise, õnnestunud karakter (autori alter ego), kõik ülejäänud karakterid (ühehäälne koor). Tulemuseks on paljusõnaline kordus, mille lugemine muutub kahekümnendal leheküljel monotoonseks ja viiekümnendal tüütuks. Jüri Kolgil on õnnestunud seda kari vältida, aga nagu teose pealkirigi viitab, on taustaks suits ja peeglid, mis tähendab moonutust ja deformatsiooni juba iseenesest.

Teiseks on autor viinud romaani tegevuse Vatikani, mis nõuab teatavat olustiku tundmist, isegi kui tegemist on imaginaarse paavstiriigi ja selle ümber asuva imaginaarse Roomaga. Kolmandaks, ja see on „Rohelise suitsu” tugevamaid külgi, on teose aluseks originaalne ja paeluv idee, Jumala vaikimine ning pontifex maximus’e püüd sellele lõpp teha. Idee teostamise käigus võetakse pantvangi mitme rahvuse esindajad, nende hulgas seltskond eestlasi, aga loo edasisest arengust on kohasem vaikida.

Omaette huvitav on lugeda, kuidas Jüri Kolk pantvangide meelsust avab. Niisuguse kriisi ajal saavad tunded mõtlemisest võitu. Kui esimene hirm on möödas, püüab inimene sulguda sisemisse pähklikoorde, psühholoogilisse kapslisse. Selle väljenduseks on rutiinsed tegevused, Kolgi romaanis keskendub vanaproua lilledele, naistemees leiab kontakti õrnema sooga, koorijuht võtab laulu üles jne. Samasugused emotsioonid mõjutavad pantvangistajaid, olgu nad väliselt nii külmaverelised kui tahes. Sisuliselt on ju mõlemad piiramisrõngas, kumbki pool kardab kiiret ja vägivaldset lahendust, kõik on ühtemoodi noateral. Kuigi see tera nüristub kiiresti. Tänapäeva inimene vajab pidevat stimulatsiooni isegi vangistuses olles, elust on saanud kino- või teatrisaal, kus lina- või lava­tegevuse tempo hetkeline langus toob kaasa nutifonide helendavad tulukesed. Rootorimürin sunnib pantvange korraks pead tõstma, aga on selge, et ega taevastki midagi põnevat oodata ei ole, niisama tiirutavad…

Ühe tegelase, Pauli sõnadega: „Vaikimine oli paraku igav. Paul oli lugemiseks võtnud Grishami raamatu „Amnestia”, aga ta polnud harjunud enam lugema. Pool peatükki, siis hakkas tekst silme ees virvendama, tekkis tahtmine natuke netis kolada või teha midagi taolist. [—] Ühesõnaga, raamat oli igav. Plats oli igav. Katedraal oli igav. Jõudeelu oli igav. Toolid olid kõvad ja ebamugavad. Jalutada oli igav. Oli kohutavalt tüütu, et kõik nii igav oli. Kõik kokku oli meeletult väsitav.” (Lk 97.) Tõepoolest, kuidagi ettearvatavalt vanaeuroopalik on see kõik… kulunud ja äärtest narmendav.

Eesti autoritel on teinekord probleeme oma tegelastele kaasaelamisega, mis toob omakorda kaasa selle, et lugeja ei suuda nendega samastuda. „Rohelises suitsus” on vähemalt üks tegelane, kes saab loo käigus tõeliselt lähedaseks. Selleks on õrnema soo kaudu eksistentsiaalseid küsimusi lahendav Aleks, kes meenutab veidi „Olemise talumatu kerguse” Tomášit. Aleks on suutnud vältida oma hinge odavalt müümist, taas on abiks naised, altkäemaksuvõtja mahalöödud silmad — orja pilk — ei meeldi neile, ja Aleks on piisavalt tark, et seda mõista. Aleksi ja Carla armu­lugu, omalaadne désamour, ja sellega kaasnev kuninglik jalutuskäik on „Rohelise suitsu” — see kujund näib tähistavat muu hulgas ka inimsuhteid — poeetilisemaid osasid. Näiteks selline fragment: „Kui tahad tulevikku vaadata, siis palun. Vahepeal on ilm muutunud, on saabunud sügis. Me oleme juba tükk aega abielus olnud, hulk aastaid on mööda läinud, aga jalutame ikka veel selles metsas. Me ei räägi enam kuigi palju, nagu linnudki. Parves küll käratsevad eesseisva reisi pärast, aga omavahel suurt seletamist ei ole, sisuline ja intiimne dialoog on suikunud. Korraks tundub, et sa nutad, aga siis saan ma aru, et see mulje jäi ainult vihma pärast. Meie vahel on kõik vaikne, aga ilus. Meie ümber on hakanud sadama kerget melanhoolset sügisvihma.” (Lk 148.)

Üks tundeküllasemaid realiseerimata armastuse läbimänge on Ingmar Bergmani näidendis „Pärast proovi”. Selle sisuks on lavastaja Henrik Vogleri monoloog ja on raske aru saada, mida on seal rohkem: elutarkust, küpsust või lihtsalt tüdimust, teadmist, kuidas „lõpp alati lõpeb”. Aleksi ja Carla lugu ei jää Vogleri ja Anna Egermani omale kuidagi alla. Võib-olla on isegi poeetilisem, kuna Aleks on Voglerist noorem, temas on veel jõudu uuteks sooritusteks. Ja tundub, et just Aleksi sooritus on „Rohelises suitsus” määrava tähtsusega, võimalik, et hoopis tema on oodatud sõnumitooja. Igal juhul on Aleks see, kes „Rohelise suitsu” sõnumi välja veab, ja see sõnum on meeldivalt ambivalentne. Või hoopis suitsuna hajuv, kuidas keegi näha soovib.

„Rohelisel suitsul” on veel üks tähelepanuväärne omadus ja selleks on lihtsate asjade tugevus. Jah, needsamad lihtsad asjad, mida kirjeldab Francis Ponge: seep, kivi, auster, tuhatoos. Kui Kolk võtab ühe neist — näiteks sigareti —, siis jõuab ta haaravate üldistusteni. Ja seda kõike on huvitavam lugeda kui mõttekäiku suurest ja ülevast. Kõik ootavad viiesajafrangist, ütleb üks Jean Anouilh’ tegelastest. Aga õnn koosneb müntidest. Ja see ei pruugi alati peenraha tähendada, münte on igasuguseid.

Ja lõpetuseks, tsiteerides paavsti pöördumist usklike ja uskmatute poole: „Ma tahtsin rääkida lühidalt, paraku pole see nii lihtne.” (Lk 85.) See ongi raske, teie pühadus, aga kõnekirjutajal tasub proovida. Liigsed laused välja, allesjäänud selgemaks, lihtsate asjade vägi sisse, ja ristirahvas kuulab harduses. Kuulatakse juba praegu.

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Herman Bang
Clarice Lispector
Nikolai Baturin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon