Päris põhjas, koos Mehis Heinsaarega

Heili Sepp

Mehis Heinsaar: „Ööpäevik”.
Loomingu Raamatukogu, 2022, nr 1–2. 120 lk.

 

„Selline tunne on, et mu elu vajab teatavat psüühilist kallakseisu, et moodustuks nõgusus, kust saab omakorda alguse psüühiline topeltliikumine. Kui hinges on ainult tasakaalukas tasandik, ei saa tekkida kaemust. Kaemus vajab kallakut, millelt saab ruumilisi – allaveerevaid või hooga õhku tõusvaid kujusid tekitada.” (Lk 5.)

Mehis Heinsaar loob psüühilist ruumi. Tsitaat „Ööpäeviku” avaleheküljelt on osa protsessist. Tema rikkalikud meeleolu­maastikud – mäed ja kõrbed, sood ja muu – ei ole pelgad 3D-printerist välja lupsanud dekoratsioonid, vaid elavad, kasvavad paigad, millel on oma kude. Lugeja leiab end teisest reaalsusest, tunnistades pärani silmi, kuidas ta ümber kerkib uus ilm. Kõigepealt on valge leht. Ja siis on jutt. Tühjusse tekkivad jooned koolduvad, lainetavad, tõusevad ja langevad, painutavad end dimensioonidesse ja moodustavad ruumi.

Aga tõesti, teksti kujundivägi teeb lugejaga kummalisi asju. Allakirjutanu silme ette ilmusid visuaalina kaks visa joont – nimetagem neid punaseks ja roheliseks. Punane joon lainetab ühtlasel sagedusel, roheline kulgeb sirgelt, kuid katkendlikult, ilmub ja kaob kui võbelus. Katkestused tingib põikamine nähtava pinna taha, justkui oleks läbi reaalsusepalaka tõmmatud traagelniit. Ajuti kadudes, vihjab see täiendavale mõõtmele, mis jääb nähtamatuna tajupiiridest välja. Jooned kulgevad rõhtsalt ja kohakuti, aga ei ristu. Kuni lõpuni. Siis toimub plahvatus.

Mis juttidest on jutt? Autori 2007–2012 päevikusissekannetest koosnevas „Öö­päevikus” vahelduvad pealehakkamist täis algused trumm-läinud-mingu-ka-pulgad-minnalaskmistega. Kirjutaja veab lugeja endaga kõrgustesse ja paiskab sügavikesse. Üles-alla, loksutab laine aina. Punase joone välpu ei mõõda küll teadaolevate ajaühikutega, kuid ometi on siin midagi reeglipärast.

Tõuse markeerib koondumine: keskendumine tööle või näiteks loetelude koostamine. Iga uus nimistu mõjub kui struktuur, samm korrastatud maailma poole. Ritta võib seada kõike: tundevälju ja olevikke, raamatuid ja rändureid, deemo­neid ja jumalaid, aga kõige sagedamini tegevusplaane, mis mõjuvad luhtuma määratud uusaastalubadustena. Tärkab kihk harida oma „geomeetrilist Hingeaeda” (lk 105). Laineharjadel on kirjutaja „jõuseisundis” (lk 47) või „jõujoonel” (lk 19), elades „jõuliselt mõtestatud reaalsuses” (lk 18). Seisundi säilitamine pole aga lihtne, sest napib elujõudu, tahtejõudu, õieti jõudu üldse. Jõuseisundi võib katkestada deemoni käsilasest sõbra kõrtsikutse: „Piisab mõnetunnisest õhtuse linnaga kaasa minemisest, viietunnisest istumisest kõrtsis või ruletilaua taga, kui juba kaobki mu jõuline, selgeltnägev tajumus, paat läheb hingejõel kummuli ja ma leian end sumpamas vähese pinnaseveega sügavas jõemudas.” (Lk 109.) Et mitte kaasa minna „võõraste ja sageli sundsuunaliste jõuväljadega” (lk 75), manitseb autor end looma kaitsvat vundamenti, „jõuvälja enese ümber”, abiks igapäevane „gümnastiline distsipliin” (lk 33).

Aga minnalaskmise deemon on oma kaaslastega (masendus, melanhoolia, meeleheide, abuulia) ikka ja jälle platsis. Geomeetrilise Hingeaia asemele kerki­vad kaootilised meeleolumaastikud. Enese­diagnooside baroki kõrval („kroonilise skisoidsuse oht”, lk 31; „lüürilist tüüpi maniakaal-depressiivne looja”, lk 40; „teatav skisofreenia, närvikurnatus, patoloogiline hirm lähisuhete ees”, lk 43; „kerged nõdrameelsuse ilmingud. Diagnoos: haiguslik tahtejõuetus ja inimsööjalik lõbujanu”, lk 62) mõjuvad viited laialdaselt kasutatud antidepressandi Cipramili retseptikohasele manustamisele kainestavalt. Värvikaimad stseenid kujutavad sagedasi tragikoomilisi seiku, kütuseks (enamasti) alkohol või muud joovastavad ained. Ühe sellise prassingu käigus istub jutustaja purujoobnult mustasõstratünni, kukub peaga aknaklaasi katki ja paiskab ümber lillepotid, televiisori ja muu toakraami (lk 30–31). Pärast järgmist suuremat pummelungi, mis päädib sokkis amokijooksuga porisel põllul, deklareerib ta: „Viin ja tabletid kokku ei sobi!” (Lk 32.) Kõik aga kordub. Rahaliste panuste kõrval on mängus elu ja tervis. Kainenemisega kaasnev ahastus ja lubadused („Mõttetu apokalüpsis jätkub. Kaua veel ja milleks?”, lk 62; „pean viina joomise endale täielikult ära keelama”, lk 64; „Olen all, maa all, põhjas”, lk 84; „Ma pean muutuma. Muidu suren”, lk 85) mustrit ei murra.

Tõmme „kesköiste kõrtside, purjus lobisemise, tantsu ja kasiino järele” ja „täieliku askeesi, mõtluse” vajadus lõhestavad seesmiselt (lk 97). Ebastabiilsus püsib stabiilsena – ikka ühtviisi üles-alla, edasi-tagasi, justkui igiliikuv Newtoni pendel. Painatu otsib selgitust: „Nõrkus hasartmängude, pättide, saatuslike naiste ja joodikutega koos jauramise vastu – millest see tuleneb? On see sellesama õrna ja nägemusliku taime, mille õiteks ja lõhnaks on luule ja jutud, mürgine juur? Lehkav sõnnik, millega see taim väetatud on?” (Lk 62.)

Jah, lehkab. See ongi teine, nii­nimetatud roheline joon. Iiveldama ajav hais aina ilmub ja kaob: „Mädamuna­hõngune, tuuletu, õdus, kopitand hea vana aja lõhn .. Hallitus ja kõdunemine .. Uimastavad ahelad ümber mu aju­käärude” (lk 12). Mädamuna järele lõhnavad vangistavad kired, Mina Ise, reaalsus ja naudingu­pilv. Aga haistmismeel eristab ka muud – maa-alust poollämbunud, pimedat, saamatut mutiseisundit, nartsissistliku nostalgia lääget haisu, umbset ja läppunud õhku pehkinud tõllas, mille tolmust akent ei viitsi või ei julge avada. Lugeja tunneb lehka, kui jutt on mülkaist, lagunemisest, määndumisest ja „raipesööjaist põrnikate[st]” (lk 34), „lehekõdu[st], väljahei[detest], sõnnik[ust] ja va[kladest], mis korjusest lagedale ilmuvad” (lk 55), „roiskuvate[st] putukate[st], pehastunud puude[st] ja ­lõpnud loomade[st]” (lk 57). Hais aimub sukeldumisel „sügavale hinge­pinnase põhja .. et siis kanalisatsiooni­käikude kaudu end uuesti ülespoole kaevata ja kloaagi­avausest välja ronides pääseda keldrikorrusele” (lk 61). Tuntakse hinge­iiveldust, närvi-iiveldust, ja seda, kuidas tekib „[m]ingi füüsiliselt aistitav olemise iiveldus .. rinnus, justkui oleksin sooja­vereline koolnu, kes kesk suvepäeva kadakate vahel ringi ukerdab” (lk 22). Ja samas tundub, et „rammusa unelus-sõnnikuga” saab väetada „haiguse juuri, nõnda et too õige, jõuduandva lõhnaga taim või puu minus jälle õide puhkeb ja vilju kannab” (lk 60).

Punane liin loksutab üles-alla, rohelise lehk ajab südame läikima. Mis muu tooks kergendust kui üks tõhus oksendamine? Päeviku lõpulehekülgedel, kujutluspildis „Kaevus” liinid ristuvad ja seal see juhtubki. Saja-aastase isatalu hoovile sattunud jutustaja tähelepanu köidab kaev. Ta laskub päev otsa köiega alla ja veeni jõudes sukeldub. Vee all avab ta suu ja mudane vesi voolab ta seesmusse. Lämbumata sukeldub ta edasi, kuni ühel hetkel läheb vesi selgemaks ja ta pea ulatub välja. Hommikul vinnab ta end tagasi maa peale, taluõue, nagu oleks läbinud kogu maa sisemuse ja roninud välja teiselt poolt maakera. Ta tajub end muundununa, hakkab paisuma ja laskub käpuli, ajab punsunud näpu kurku ja öögib. Suust paiskub kõrges kaares välja suur, mädamuna järele haisev mudaoja, mis katab aia- ja põllumaa. Sellest lõppematust purskkaevust voolab muda kõikjale. Kui muda ta seest otsa saab, tunneb mees õnnist väsimust ja aimab: „[O]len oma esiisade sajanditepikkuse, tööhigi, võlgade, süükoorma ja sala­pattude põhjakihi endast välja oksendanud ja .. mu sunnismaisuse aeg on ühes sellega läbi.” (Lk 119.) Raamat lõppeb muinasjutulise õhkutõusuga, millele lisab kergust teele­asumise rõõm – suundutakse kuhugi lõunasse, mitte (enam) põhja.

Sedasi käib kirjutaja sisekaemuses – C. G. Jung ütleks ehk „aktiivses kujutluses” – viimaks kõigi põhjade põhjas, jõudes lausa kollektiivse alateadvuse süvatasandeini, ja toob psüühe tektoonilistest sügavikest pinnale teadvustamatusesse surutud materjali. Vähemalt võiks nii mõelda, kui läheneda „Ööpäevikule” jungiaanlikus võtmes. Siis võiks mõtestada punast joont teadliku ja rohelist joont alateadliku liinina, mis lõpunägemuses kohtuvad ja reageerivad nii transformeerivalt, et all ja ülal saavad üheks. Nii mõnigi päevikukanne (nt „vajadus jungiliku Ise järele”, lk 28) vihjab, et teksti jungiaanlik tõlgendus oleks ootuspärane. Siiski tähendaks päevikuteekonna läbisammumine analüütilise psühholoogia rütmis juba omaette artiklit. Sestap sellest mõni teine kord. Ainest on.

Siinse käsitluse võtaksin kokku muljega, et „Ööpäeviku” põhiväärtus ei peitu vabastavas kulminatsioonis, vaid selleni viinud retke fookusesse võtmises, ükspuha kui nüri, ennast kordav ja hale – jah, tõesti – see ka ei tunduks. Autorgi tõdeb, et teda huvitavad just „ebamugavuse udused maastikud”. „Mätaste fikseerimine ja loendamine, mis ulatuvad laukalisest pinnasest välja. Nendel edasi hüppamine sinnamaani, kuni kõvem pinnas jälle vastu tuleb.” (Lk 117.) Parem oleks, kui kurnavad maastikud huvitaks teisigi, kelle teele need ilmuvad, sest ainus rada edasi nõuab turritavail mättail balansseerimist.

Mis puudutab mätastevahelisi mülkaid, noid ohtlikke langusi, siis tasub uurida uuesti loo avatsitaati. Vimka pärast kõrvu­tan seda samarütmilise mõttega, aga juba hoopis teisest hiljuti ilmunud päevikteosest:

„Sest päevale, kui tundub, et oh, nüüd on kõik möödas, järgneb päev, kui sind virutatakse veelgi sügavamale. Kaevu põhja. Ja sa ei usu ilma peal, et sa sealt välja pääsed. Nii nagu sa ei uskunud eelmisel päeval, et see veel korduda võib. Olid ju juba terve. Ja see kordub. Ja sa ei õpi. Mitte midagi. Nimetan seda kiigeks. See käib pendli täpsusega, vääramatus rütmis. Aga kas peab? [—] Kas siis ei või tulla kellegi tugev käsi ja kiigest kinni haarata? Siis vist kukuksin. Mingil viisil hoiab see kiik mind elus.”[1]

Kannatlikku kiikumist, vaprat parkuuri meeleolumaastikel!

[1] T. Õnnepalu, Palk. Tallinn, 2021, lk 11.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon