Paul-Eerik Rummo omas ajas ja väljaspool seda

Märt Väljataga

Foto: Ave Maria Mõistlik

„Saatja aadressi” esimese täieliku trüki järelsõnas 1989. aastal ütleb Paul-Eerik Rummo: „Luule ei ole muidugi mitte ainult oma tekkeaja vili ja väljendus. Kuid ega tal omast ajast täielikku pääsu ka pole.”[1] Sellega on maha märgitud luule vastuvõtu kaks poolust: meid huvitavad mõned tekstid luulena seetõttu, et nad ei ole ainult oma aja dokumendid; aga nad huvitavad meid ka kui oma aja saadused. „Oma aeg” võib seejuures tähendada seda aega, millest kõnelevad omaaegsed ajalehed ja arhiivipaberid: see, millest ja kuidas avalikult räägiti ja mõteldi, ühiskondlikud meeleolud, poliitiline konjunktuur, väline surve luuletajale nii tsensuuri kui ka lugejaootuste näol. Aga see võib tähendada ka luule siseaega: kordumatuid hetki luuleloos, millesse koondub teatavate kohalike ja välismaiste mõjujoonte kombinatsioon.

Luule ajalooline ja igavikuline, ajalik ja ajatu külg elavad lugeja teadvuses tavaliselt rahumeelselt koos. Kui aga tahta teoreetilist järjekindlust, sünnib pinge. Üks selgemaid kirjanduse määratlusi defineeribki kirjandust korduvkasutusega tekstidena, mida ühiskond tarvitab nende sünnikontekstiga seostamata.[2] Neid loetakse esmalt ja ennekõike, ilma et meile läheks korda nende saamislugu: tegeliku autori kannatused ja püüdlused, raha- ja intiimmured, mõjutajad ja mõjualused, inspireerijad ja muusad, prototüübid ja adressaadid. Muudest tekstidest otsustavamalt võõranduvad luuletused oma sünnimärkidest, kasvades nendest üle. Tarbetekstid, erakirjad, artiklid, pealekaebused, seadused, uurimused jms seda enamasti ei tee, aga kui see neil õnnestub, liituvad sõnakunstiga nemadki.

Niisuguse arusaama paradoksaalne järeldus on aga see, et suur osa kirjandus­loost, mis püüab taastada just nimelt teoste sünnikonteksti, osutub millekski kirjandusvastaseks. Tekkekonteksti abil püütakse seletada asju, mis pakuvad huvi just seetõttu, et on pääsenud tollest kontekstist välja ja selle üle elanud. Kirjanduslooline uurimine, mis keskendub luuletuse sünniloole ja esmasele vastuvõtule, muudab kirjanduse justkui tagasi mittekirjanduseks, ­pöörates ringi selle protsessi, mis muutis teksti kirjandustekstiks, s.t algkontekstist sõltumatuks.

Samas ei ole ükski luuletaja kirjutanud maailma esimest luuletust. Luuletuse teeb luuletuseks kuulumine traditsiooni, selle asend pärast eelkäijaid ja enne järeltulijaid. Luuletuse põlvnemisloo, luule sisemise „oma aja” tundmine pigem ikka süvendab luuletuse hindamist ja mõistmist, mitte ei varjuta seda. Ja mõnes ilmselges mõttes on luule midagi läbi ja lõhki ajalikku ja ajaloolist: üks autor, laad või suundumus kasvab välja teisest, arendades edasi teiste tööd või sellele vastandudes.

Tundub, et sel sajandil on kultuuritarbimises laiemalt võtnud maad ebaajaloo­line, n-ö sünkroonne lähenemine: lugeja ees on justkui vaatesaal või imede kamber, kus seisavad üksteise kõrval koos eri aegadest ja kohtadest pärit esemed ilma igasuguste arengulooliste seosteta: Rumi ja Rupi Kaur, Li Po ja Mandelštam, Sappho ja Bob Dylan, „Ta lendab mesipuu poole” ja „Me hoiame nõnda ühte”. Kellelegi ei lähe korda see, kes on kelle käest mida õppinud või kes on kellega mille üle vaielnud. Tähtsad on üksnes arengulugude lõppsaadused, mis on oma sünni­märgid endalt maha raputanud. Seevastu kitsamas akadeemilises maailmas on maksvusele pääsenud vastupidine suund, omamoodi ülihistorism, mis ei taha teoste iseväärtusest midagi teada, vaid taandab need kõik oma aja jõudude – ideede, diskursuste, võimu ja huvide – toodeteks. Sellises vaateviisis lahustub teose eneseküllus anonüümse võimu ja umbisikuliste diskursuste merre, mis omavahel jahvatades heidavad vahetevahel mingil imelikul kombel välja ka luuletusi.

Nende äärmuste vahel võiks kulgeda historistlik kesktee – mida kokku­võtlikult väljendavad eespool tsiteeritud Paul-Eerik Rummo laused. See möönaks luules ajaliku ja ajatu läbipõimumist: tekstist teeb luuletuse ajalugu, dialoog eelkäijate ja kaasaegsetega, kuid õnnestunud luuletuses jääb alati üle ka midagi taandamatut, seletamatut ehk müstilist. Sünkroonse, ajatu ja ajalootu vaateviisi järgi voolab ideaalne luuletus meil läbi peo ajapinde ajamata. Ajaloolise determinismi järgi jääb luuletus oma aega kinni ja voolamist ei tekigi. Mõõduka historismi korral hakkab aga luuletus ajapinde ajama.

*

Luule on ajalooline ka selles mõttes, et üks ja sama tekst võib ühel ajal sündinuna olla originaalne, uuenduslik luuletus, kuid mõnel hilisemal ajal looduna jääks see ainult pastišiks või epigoonluseks, ning mõnel varasemal ajal polekski see saanud luuletusena üldsegi loetav olla. Kui 1968. ja 1972. aasta vahel kirjutatud read

MIKS MA END ÄRA EI TAPA
Ei taha

oleksid ilmunud trükis poolteist sajandit tagasi, poleks need saanud luuletust moodustada.[3] Kui need ilmuksid esmakordselt praegu, pool sajandit hiljem, upuksid need SMS-ide, säutsude ja Instagrami-aforismide ookeani. Selles mõttes ei ole ükski luuletus ajatu, vaid tähtis on selle õige aeg – see, mida kreeklased nimetasid kairos’eks ja vastandasid kronoloogilisele ajale.

Õige aja tabamise tähtsust aimab ka üks Rummo varajane luuletus „Mõte”, kus luuletaja kurdab selle üle, kui sageli osutub mõni tema enda uus ja huvitav mõte juba ammu teistel välja öelduks:

Kas tõesti kõik mõtted on mõeldud,
    kõik loendamatu arv,
kas tõesti vaid kordan ja kordan,
    kuni peast kukub viimne karv?

Edasi väljendatakse seal igatsust jõuda ühel päeval mõne päris oma mõtteni, mis – nagu luuletus prohvetlikult ütleb – seisaks tulevastel põlvedel millegi enesestmõistetavana hoiul „elektronmälu sahtlis”. Jällegi on suur vahe, kas kirjutada elektronmälu sahtlitest 1950-ndate lõpul või pool sajandit hiljem.

Murrangulisel luulesarjal „Saatja aadress”, kust on pärit esimesena tsiteeritud värsipaar, ei õnnestudki vist oma kairos’t ehk õiget aega tabada – suuresti autorist sõltumatutel põhjustel. Sarja tausta on Paul-Eerik Rummo ise seletanud lahti temast 1979. aastal diplomitöö kaitsnud üliõpilasele M. Reinmannile: „Peale „Lumevalgust… lumepimedust” tekkis luuletajal tunne, et ta on juba kõik ära öelnud, et kogu senine luule oli saadetis. Nüüd, oma senist luulet ja praktilist argipäeva inventeerides tekkis vajadus neid suhtesse viia, lisada oma saadetisele „saatja aadress”, olustikulised ja reaalsed tagamaad, taust, millest senine saadetis sündinud on. Sellest on ka tingitud deklaratiivne laad ja žurnalistlik stiil.”[4] Mõnikümmend aastat hiljem kordab ta sama mõtet: „.. kui juba on kiri, siis on vaja sellele lisada ka saatja aadress. Mis oli siis see taust või aegruum, kus see kirjutati. [—] Nii või teisiti, ilmselt tundsin ma siis, et see luule on minust eemaldunud, see on kiri, isiklik või vähem isiklik, ja vajab seletust: pean näitama, kust see kiri tuleb.”[5] Niisiis pidi „Saatja aadress” täiendama varasemat kõrget ja absoluutset luulet selle madala tekkekonteksti valgustamisega. See on struktuurilt sarnane menetlus nagu kultuurilooline uurimine, mis pöörab tagasi kirjandusteksti sõltumatuse oma tekkekontekstist.

Mõned „Saatja aadressi” palad ilmusid küll suhteliselt kohe pärast kirjutamist Loomingus ja terviksari hakkas stagnaajal ringlema samizdat’i masina­kirjas, nii nagu Jaan Kaplinski „Hinge tagasitulek”, Hando Runneli „Laulud eestiaegsetele meestele” ning paljud pagulasluule palad. Kaante vahele pääses „Saatja aadressi” põhiosa 1985. aastal, kui ilmusid raamatud „Ajapinde ajab” ja „Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957–1984”. Aga kairos oli selleks ajaks vist mööda läinud ja lugejaootused olid muutunud.

Varasema põlvkonna juhtivale akadeemilisele kriitikule Karl Murule „Saatja aadressi” ja hilisema tsükli „Suved, talved” luuletused ei meeldinud ja ta ütles selle ka tunnustusväärse otsekohesusega välja: „Praegu jääb meil seda tüüpi luules palju juhuse hooleks, sisukehvaks kribu-krabu registreerimiseks, mida lugejalgi pole tuju poeetiliselt mõtestada. P.-E. Rummo kogus kalduvad selles suunas „Vaade”, „Vihma maitsest”, „Näe, väike valvelambikene”, „Väike park 1”, „Ärkvel”, „Märts”, „Plangusakkidel”. Värsid libisevad silme eest mööda, „aga mis siis”? Tekib luulehõrendus.”[6] Märkimisväärne on selles hinnangus õigupoolest just see, et Muru halbade näidete loetellu kuuluvad nii mõnedki Rummo loomingu meeldejäävamad tekstid. Tõenäoliselt need lihtsalt ei sobinud 1980-ndate keskpaiga uusromantiliste kaanonitega. Mõned nende luuletuste tugevad fraasid on aga kõike muud kui „sisukehva kribu-krabu registreerimine” ja on nüüdseks küllap talletunud eesti luule kollektiivsesse teadvusse (või ka „elektronmälu sahtlisse”): „Pea suu / lahti, kui sajab” („Vihma maitsest”); „Olen alati tahtnud / elada nii / nagu poleks mind olemas” („Plangusakkidel”); luuletuse „Ärkvel” bussisõidukirjeldus, kus ajalehti võrreldakse fantastikaga ning käest kätte antavat raha ja sõidupileteid lendlehtede ja evangeeliumiga; klassikaliselt imažistlik kevadhaiku „Märts” ja sellega haakuv kõrgmodernistlik epifaania: „Oh, kuidas jälle, järsku, / kuidas jälle rabab jalust / maailma tõelisus, ebatõelisus, / üksikasjalikkus!” („Näe, väike valvelambikene”). Kuidas sai see kõik Karl Muru silme eest mööda libiseda? Küllap mängisid rolli oma aja raamid ja kinnistunud ootused: 1985. aasta oli nende luuletuste ilmumiseks kas liiga hiline või liiga varajane aeg.

Kogus „Ajapinde ajab” ilmunud uuemad tekstid ei vaimustunud ka Rummo varasema loomingu peal üles kasvanud Joel Sanga. Ta nimetas neid „puhtaks vormilammutamiseks, millest ei ole võimalik kaugemale minna”. Aga Sang pakkus oma hinnangule välja ka historistliku seletuse: „Paraku jäid nad omal ajal suuremalt jaolt sahtlisse, kirjandusprotsessi nad ei lülitunud, luule­uuendus­likku rolli ei täitnud. Ja nüüd on juba hilja.”[7] Kairos oli mööda lastud. Kuid erinevalt chronos’est võib kairos tagasi tulla, tõenäoliselt on juba tulnudki. Nüüd, üle 35 aasta hiljem saab hakata uurima, millist rolli on need luuletused mänginud hilisema eesti luule ja autori enda arenguloos.

*

Mille põhjal aga otsustab ühiskond mõned tekstid nende tekkekontekstist välja tõsta? Kas see jääb igaveseks müsteeriumiks või leidub sellele ka seletust? Muu hulgas valmistas see küsimus peavalu noorele Marxile, keda huvitas konkreetsemalt see, miks vanade kreeklaste looming, mis sündis ju üle-üle-eelmises ühiskondlikus formatsioonis, on ikka veel oluline. Kuidas saab kreeklaste ­loomingul, mille ühiskondlik kontekst oli orjanduslik, olla ajatu ja üldinimlik väärtus? Marxile ei tulnud pähegi võimalust klassikaline kunst selle tekke­konteksti pärast tühistada. Selle asemel pakkus ta välja võluva ja üllatava seletuse: kreeka kirjandus äratab meis samalaadseid tundeid, nagu on täiskasvanud mehe heldimus oma lapsepõlvele tagasi vaadates. Postuumselt avaldatud fragmentides „Poliitilise ökonoomia kriitikast” kirjutas ta:

Raskus ei seisa aga selle mõistmises, et kreeka kunst ja eepos on seotud ühiskondliku arengu teatud vormidega. Raskus seisab selles, et nad pakuvad meile ikka veel kunstilist naudingut ning on meile teatud suhtes normiks ja kättesaamatuks eeskujuks.
    Mees ei või uuesti lapseks saada, lapsikuks muutumata. Aga kas ta ei tunne rõõmu lapse naiivsusest ja kas ei pea tema ise jällegi püüdma reprodutseerida kõrgemal astmel oma tõelist olemust? Kas lapseloomuses ei elustu igal epohhil võltsimatu tõetruudusega tema enda iseloom? Miks ei peaks siis inimkonna ajaloolise arengu lapsepõlv oma kõige kaunimalt puhkenud õites kütkestama meid ikka ja alati kui teatud kordumatu aste? On kasvatamatuid lapsi ja vanainimeselikult tarku lapsi. Sellesse kategooriasse kuuluvad paljud antiikaja rahvad. Kreeklased olid normaalsed lapsed. Veetlus, mis nende kunstil on meie jaoks, ei ole vastuolus ühiskondliku arenemise madala astmega, millel see kunst võrsus. Vastupidi, see kunst on pigemini selle arenematuse tulemus ja on lahutamatult seotud sellega, et ebaküpsed ühiskondlikud tingimused, milledes ta tekkis ja ainult võiski tekkida, ei saa kunagi enam korduda.[8]

Huvitaval kombel oli lapselikkuse manifesteerimine, olgu ehe või ootus­päraseks teeseldud naiivsus, laste süütuse ja loovuse idealiseerimine üleüldiselt iseloomu­lik ka kassetipõlvkonna loomingule ja võib-olla on selles üks põhjus, miks see meid praegugi nii vahetult kõnetab. Laste ja lapsepõlve motiivid läbivad Rummo luulet kuni „Lumevalguse… lumepimeduseni” välja, et siis kõrvale jääda ja veel korraks „Viimse reliikvia” „vaba lapse” ja „Lugemik-lugemiki” ulakate laste kujul esile kerkida. Alles paarkümmend aastat hiljem, „Ajapindude” raamatuga samal aastal ilmunud „Seitsmendas rahukevades” keerab Viivi Luik idealiseeritud lapse troobi võimsalt pea peale.

*

Paul-Eerik Rummo selgitab oma „Kogutud luule” eessõnas, et sõna „luule” raamatu pealkirjas „luuletuste” asemel peaks tooma esile autori loomingu pidevuse või terviklikkuse. Ta lisab: „Kriitikuna olen vahel püüdnud eristada autoreid, kelle viljaks on suurem või väiksem hulk (häid) luuletusi, ja neid, kelle puhul saab rääkida ühest terviklikust luulest, olgu see väärtuslikum või kehvem.”[9] Aga esitades oma luuletused seal raamatus tähestiku järjekorras ja kustutades luuletustelt ajatemplid, lõhub ta just nimelt terviklikkuse mulje ära. Mõne luuletaja puhul polekski selline menetlus oluline. Võib-olla Rudolf Reimanni, Marie Heibergi, Jaan Lõod või isegi Ernst Ennot lugedes ei tarvitse tekstide kirjutamisjärjekord, vähemalt mitte esimesel-teisel lugemisel kuigi tähtis olla. Seda põhjusel, et nad on poetae minores, väikesed luuletajad, kes on kirjutanud õige palju häid üksikluuletusi.

Paul-Eerik Rummo eristus on paralleelne ühe mõttekäiguga W. H. Audenilt: „Erinevusel suure ja väikese luule vahel ei ole vähimatki pistmist erinevusega parema ja halvema luule vahel. Õigupoolest on sageli hoopis nii, et väike luuletaja toodab suurest luuletajast rohkem üksikluuletusi, mis näivad veatud, sest suure luuletaja üks eritunnuseid on see, et ta jätkab arenemist – et niipea, kui ta on õppinud, kuidas kirjutada üht liiki luuletusi, liigub ta edasi ja üritab midagi muud, uusi teemasid, uusi käsitlusviise või mõlemat, ning säärastes üritustes võib ta ka kergesti läbi kukkuda.”[10] Neis, seoses W. B. Yeatsiga kirjutatud ridades on Auden tabanud täpselt midagi ka Paul-Eerik Rummole iseloomulikku. Hoolimata sellest, et Rummo loomingu maht pole suur, on ta suur luuletaja, sest tema loomingutervik on pidevalt, vahel ka hüppeliselt arenev. Niipea, kui Rummo saab selgeks, kuidas kirjutada ühte liiki luuletusi, üritab ta kohe midagi muud. Kõiki tema üksikluuletusi saab küll lugeda omaette, eneseküllaste ja salapäraste ilmingutena; aga veelgi huvitavam on neid lugeda koos teadmisega sellest, mis tuli enne ja mis pärast.

Kuid hiljem, kui Rummo enam nii palju uusi luulevõimalusi ei ürita, hakkab ta üritama jälgede segamist ja oma arenguloo ähmastamist luuletuste kaardi­paki üha uute ümbersegamistega. Õnneks pole selles midagi pöördumatut, kuid nii nagu Kaplinski telliskivi „Kirjutatud”, on ka Rummo „Kogutud” (ja mitmed tema „Valitudki”) rohkem nagu komistuskivi tema koguloomingu hindamise ja mõistmise ees. Ettevalmistuseta lugejal on „Kogutud luulet” kätte võttes võimatu saada ettekujutust sellest, millist teed pidi jõudis lapsesilmne ankruhiivaja Hamleti kõhklusteni, vaatlema Pööriöömaad ja lumevalgust ning sulanduma kõiksuse ükskõiksusse, et pöörduda sealt alla, ballaadideni ning ornamentaalsustest puhastatud argise luulekeeleni, milles registreerida ilmutuslikke välgatusi.

Millest need püüdlused ajatempleid kustutada? Paul-Eerik Rummo on paaril korral soovinud kogu ENSV-aegse kirjanduse „tühistada” ja kuulutada valeks – tõsi, alati koos asjakohaste täpsustuste ja reservatsioonidega. Ühes aastatuhandevahetuse ettekandes ütleb ta: „Nii on ka meie okupatsiooni­aastate kirjanduses palju head, aga olgu meil intellektuaalset julgust tunnistada, et see pole päris kirjandus. Selleks on tema teket mõjutanud liiga paljud liiga kõrvalised kaalutlused, mis on röövinud tema orgaanika.”[11] Sealsamas, eespool oli Rummo seletanud lahti, kuidas tsensuur ja võimude järelevalve tekitas avalikkuses sõnakunsti suhtes suuri ja ebaloomulikke ootusi, kinnistas arhailist ettekujutust kirjanikust kui võitlejast, kannatajate eest kõnelejast või prohvetist ega lasknud kirjanikul järgida oma loomuse võib-olla ka ebaloomulikke kutseid. Ühesõnaga, tollane kirjandus ei saanud põhimõtteliselt olla spontaanne, loomulik, orgaaniline ning seega ei saa see olla ka päris kirjandus. Tosin aastat hiljem, vestluses Toomas Haugiga jääb ta tollase seisukoha juurde: „.. kui me lõpuni mõtleme, siis jõuame järeldusele, et me ei saagi vaadata Eesti NSV kirjandust kui kirjandust. See on küll ajalooliselt huvitav nähtus, nii nagu iga asja on teaduslikult huvitav vaadata, aga siin on see „aga”, et isegi põhjani ratsionaalselt kaalutletud kunstiloomingu puhul on tegemist ikkagi spontaanse algega. Kuid see loomingu spontaansus oli nõukogudeaegsel kirjanikul tegelikult ju välistatud. Mitte et ühe või teise autori natuur oleks olnud ratsionaalselt konstrueeriv, vaid käsu ja keeluga välistatud.”[12] Kirjanduslikul spontaansusel oli kaks peamist rikkujat. Esiteks muidugi tsensuur, võimude järelevalve ja ettekirjutused, aga teisalt ka lugejate ootus, et kirjanik vastu hakkaks, ning kirjaniku sisesund seda ootust rahuldada. Ole sa kroonukirjanik või dissident, spontaansuse kanalid olid läbi lõigatud mõlemal juhul.

Järjekindel olles peaks see hinnang tollal toodetud tekstidele, mis lähtub nende väärdunud tekkeajast, laienema ka Rummo enda luulele: me ei tohikski seda lugeda kui päris kirjandust! Sest see loodi spontaansust välistavas kontekstis. Selline lugemine taandaks tollal loodud tekstid nende tekkekontekstile ja teeks need igal juhul mittekirjanduslikuks.

Aga miks me peaksime neid nõnda lugema? Luule enese seisukohalt pole tema tekkekontekst ju olemuslik. Isegi kui nõustuda, et kirjanduses peab domineerima spontaanne alge – millega nõustuda ei tarvitse –, oleks seda alget õigem otsida mitte teoste tekkekontekstist, vaid ühiskonnast, mis neid teoseid kirjandusena võtab. Tundub, et ühiskond või vähemalt selle luulehuviline vähemus on mingitel salapärasel põhjusel otsustanud mõningaid ENSV ajal toodetud tekste, nende hulgas Paul-Eerik Rummo luuletusi, lugeda kirjanduslikult ehk nende tekkekonteksti arvestamata. Lootkem, et need meie praegused põhju­sed on spontaansed, loomulikud ja orgaanilised, mitte kroonulikud, käsu ja keeluga kehtestatud. Ainult seetõttu, et need luuletused meile kontekstiväliselt korda lähevad, saab tekkida ka üldse huvi selle vastu, millised psühholoogilised, majanduslikud, seltskondlikud või eksistentsiaalsed pained nende sündi inspireerisid või segasid, mis raskused nende trükki pääsemist saatsid ja kui teraselt või nürilt neid nende kaasajal loeti.

Kui jätkata Paul-Eerik Rummo enda eristust luule ja luuletuste vahel, tuleks öelda, et kui tegu on suure luuletajaga, on tema luulest arusaamiseks tähtis tunda kogu tema loomingukaart, seda, milline tekst kasvas välja millisest, milline eelnes millisele ja kuidas need haakusid muu varasema ja kaasaegse luulega. Suurele luuletajale on tema loomingu avaldamise takistumine või mitte õigeaegne avaldamine küllap suurem hoop kui väiksele. Kui hea väikene luuletaja meisterdab lihtsalt häid üksikluuletusi, mille valmimisjärjekord pole tähtis, siis suure luuletaja tooted sekkuvad kirjandusprotsessi, tekitavad ootusi ja sageli ka nurjavad neid. Selles mõttes moodustab suure luuletaja kogulooming otsekui omaette kirjandusteose – mis oma vormilt on rohkem nagu eepos või kujunemisromaan, mitte lüüriline luuletus.[13] Müüdist, sellest uhkest ja suurest, saavad pääsemist loota ainult väikesed luuletajad.

 

[1]P-E. Rummo, „…aadressi” saatjalt. Rmt: P-E. Rummo, Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972. Tallinn, 1989, lk 112.

[2] „Kirjanduslikud tekstid ongi sellised, mida ühiskond kasutab, ilma et neid tingimata seostataks nende algse kontekstiga. Nende tähenduslikkus (rakendus, olulisus) pole mõeldud taandamiseks nende algse lausumise kontekstile. Ühiskond mõistab teatavad tekstid kirjanduslikeks sellega, et kasutab neid väljaspool nende algkonteksti.” A. Compagnon, Literature, Theory, and Common Sense. Princeton, 2004, lk 27.

[3] 21. jaanuari kõnekoosolekul vaidles Cornelius Hasselblatt sellele vastu, aga vist mitte tõsiselt.

[4]K. Muru, Paul-Eerik Rummo. Looming 1986, nr 1, lk 112–113.

[5] Paul-Eerikuga lossis. [Intervjuu.] Looming 2012, nr 1, lk 108.

[6]K. Muru, Paul-Eerik Rummo, lk 116.

[7]J. Sang, Ikka Paul-Eerikust mõteldes. Looming 1986, nr 3, lk 422.

[8]K. Marx, Poliitilise ökonoomia kriitikast. Tallinn, 1965, lk 168–169.

[9]P-E. Rummo, Autorilt. Rmt: P-E. Rummo, Kogutud luule. Tallinn, 2005, lk 8.

[10]W. H. Auden, Yeats as an Example. The Kenyon Review 1948 (kevad).

[11]P-E. Rummo, Ääremärkmeid ja isiklikke kogemusi teemal „Sõna võim”. Sirp 8. XII 2000.

[12] Paul-Eerikuga lossis, lk 113.

[13] Õigupoolest aimas sedagi tõde Paul-Eerik Rummo juba noorelt, kui kirjutas Betti Alveri „Tähetunni” puhul: „Luulekogu kujundamist eri aegadel loodud luuletustest võiks võrrelda eepilise süžee kujundamisega faabulast, milleks on luuletused sellises järjekorras, nagu nad kirjutati ..” (Looming 1967, nr 6, lk 942).

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood