Peeter Tulviste, Tartu ja psühholoogia

Peeter Olesk

 

 

 

 

  1. märtsil 2017 surnud Tartu Ülikooli rector emeritus professor Peeter Tulviste oli moriturus juba mitu aastat, kannatades haiguse käes, mida laiem avalikkus ei tunne. Tema ise, olles muidu küll teatrisõber, sel teemal intervjuusid ei andnud. Lähemalt nägid tema pikka hääbumist ennekõike ta perekond ning lähimad kolleegid ja sõbrad. Viimastel publiku jaoks tehtud fotodel see esile ei tule, sest Peeter Tulviste oskas olla distsiplineeritud ning unustas ennast väga harva.

Aastal 1995 kutsuti Peeter Tulviste Soome Kirjanduse Seltsi välisliikmeks. Enne teda osutati sama au tema vahetule eelkäijale rektori ametikohal, üldzooloogia professorile Jüri Kärnerile (1940—2010), kelle esimeseks mureks oli Tartu Ülikooli avamine igasse ilmakaarde, sealhulgas ka Soome. Jüri Kärner oli SKS-i kirjavahetajaliige seltsi vaimsuse järgi. Peeter Tulvistet ei valitud seltsi liikmete perre mitte seetõttu, et ta oli suur vanaraamatu sõber. Temast sai seltsi välisliige nende tegude põhjal, mis tal koos teistega olid juba valmis, ja nende kavatsuste nimel, mis olid veel pooleli. Valmis olid kuukiri „Akadeemia” (1989—) kui, mutatis mutandis, jätk sõjaeelsele „Akadeemiale” (1937—1940), mida andsid välja tollased üliõpilasorganisatsioonid. 1992 käivitus kirjastus­usaldusühing „Ilmamaa”. Professor Peeter Tulviste oli kummagi asutajaid ja vastavate juhtorganite liige algusest peale. Ta oli Hando Runnelile ja teistele hea liitlane. Tema kui rektori ajal alustas uuesti tööd Tartu Ülikooli akadeemiline raamatupood kohvik „Wer­neri” kõrval (praegu toimib seal Soome Instituudi Tartu osakond). See oli mõeldud esindusliku kauplusena ajaloolisel viisil, sektoriteks jagatud võimalikult paljude avariiulitega, nagu näiteks ka kahekorruselises raamatupoes Tallinnas Viru keskuses. Muidugi oli see väga romantiline ja äriplaani mõttes idealistlik ehk ebarentaabel ning tuli sealt kolida Raekoja platsile väiksematesse ruumidesse. Uues asukohas on ülikooli raamatupood, milles sõna „ülikool” koguni puudub, väga hea ja kiiresti toimiv eelnevalt tellitud raamatute väljaostmise koht, aga mitte rohkemat.

Peale selle oli professor Peeter Tulvistel südamel Tartu Ülikooli Kirjastuse ülesehitamine enam-vähem samasugusel kujul, nagu me teame Yale’i ülikooli kirjastust, eriti tema kaubamärki „Yale University Press” (yalebooks.com). See oli kavas kui konsortsium, mis koosnenuks kolmest osast: kirjastusest endast, trükikojast ja raamatulevist. Probleemiks kujunes paraku just trükikoda, mille eelkalkulatsioonid tehti Helsingis sealsete estofiilide vahendusel. Tartus on kõige tulusam trükkida pakendeid, sest nn kvaliteettrükiste jaoks on kohalik turg, nagu muide ka käsikirjade portfell, väga väike.

Professor Peeter Tulvistel oli väga tugev erialane aluspõhi. Ta hakkas Moskva ülikoolis õppima psühholoogiat just siis (1965), kui seal rajati psühholoogiateaduskond, mille esimesel dekaanil, NSVL Pedagoogiliste Teaduste Akadeemia tegevliikmel Aleksei Leontjevil (1903—1979) olid erakordselt suured volitused tugevate õppejõudude kutsumiseks. Leontjev oli Lev Võgotski (1896—1934) õpilane ja noorem kolleeg ning tema suuna täiendaja. Võgotski oli psühholoogiaprofiiliga kasvatusteadlane, kes pühendus, kui kasutada tänapäevaseid mõisteid, psüühika iseseisvumisele. See on tohutu ulatusega uurimisala, millest Võgotski jõudis lähemalt käsitleda õieti vaid paari aspekti. Üheks oli teadvuse areng selles eafaasis, mil inimlaps ei ole veel teadlikult iseseisev, teiseks sekundaarne mängulisus ehk „mäng mängus” (näiteks Shakespeare’i „Hamlet”) või ka metamäng ehk mäng mängu kohta. Kuidas neid aspekte eksperimentaalselt kontrollida, selleni ta ei jõudnud. Samuti jäi tal katsete põhjal vastamata küsimusele loogika kategoorilisuse ja mängu tinglikkuse vahekorrast. Seda küsimust võib formuleerida ka järgmiselt: mismoodi muutub inimese psüühika tema algupärase „mina” ja ühiskonnale arusaadava loogika konfliktis?

Vastuse leidmine neile küsimustele kujuneski Leontjevi elutööks juba siis, kui Võgotski veel elas. Võgotski suunda psüühika uurimises on nimetatud kultuur-ajalooliseks. See võib uusi põlvkondi eksitada. „Ajalugu” oli Võgotski mõistes sündmuste käik varasemalt hilisemale, mitte areng pre-faasist post-faasini. Võgotski ei olnud evolutsionist (võib-olla ka seetõttu, et 1920. aastatel oli keeruline ennast ses suhtes määratleda: Vene impeeriumi pööramine proletariaadi diktatuuriks polnud kuidagi evolutsiooniliselt „ette nähtud”). „Kultuur” aga ei olnud Võgotskile kitsalt kunstiline tegevus, vaid inimese eelduste ehk potentsiaali harimine näiteks selles plaanis, kuidas ta hakkab käituma olukorras, kus tuleb valida ehk teha otsuseid ja suuta neid ka põhjendada. Leontjev ei hakanud oma õpetajaga tagantjärele vaidlema. Ta täiendas Võgotski hüpoteese arusaamaga, et kuna teadvuse iseseisvumine toimub (ka) tegevuse kaudu, siis saab teadvust sedakaudu ka uurida. Üks võimalusi selleks on uuri­da mälu, teine seisneb inimese õppimisvõime jälgimises ja juhendamises, kolmas, mille lisandas eriti Teine maailmasõda, on suunata inimese füüsilist rehabilitatsiooni. Kui võtta see kõik kokku rahvakeelselt, siis võiks väita, et psühholoogia Võgotskist kuni Leontjevi, Aleksandr Luria (1902—1977) ja Bluma Zeigarnikuni (1900—1988) tegeles psüühika arenguga viisil, mis praktiliselt pidi hoolitsema selle eest, et see ei vajuks laiali. Probleem seisnes mis tahes haridust edasiviivas jõus, mis peab olema just nii tugev, et ta samas ei kisu inimest tagasi.

Professor Peeter Tulviste erialaseks elutööks sai Võgotski genereeritud ideede uurimine vaimselt kolmanda põlvkonna esindajana, kelle haridus ei piirdunud sugugi üksnes teaduskondlike raamidega. 1960. aastate teise poole Moskvas kujunes mitu niisugust keskust, kus ajaloole pühenduti marksismist väljaspool, umbes nõnda, nagu seda polekski. Nendes õigupoolest virtuaalsetes keskustes peeti loomulikuks, et haritud inimene tunneb tüpoloogiliselt erinevaid keeli, seejuures on tema lähenemine neile filoloogiline ja mitte kuivalt lingvistiline. Tollal hinnati kõike, mis on dogmavaba ja ses mõttes dissidentlik. Peeter Tulviste sobis sinna, barjääri taha ta ei jäänud. See võib tunduda kummaline, aga mõnes punktis oli Peeter Tulviste stuudiumiaastate (1965—1969) Moskva võrdlemisi avatud või õigemini üllatavalt kättesaadav kõigile, kelle pühendumuses ilmnes siiras põhjalikkus. Noor Peeter Tulviste oli ka ise vastuvõtlik kõigele uuele ja kahtlemata pandi seda otsekohe tähele. Ta oli distsiplineeritud tähendu­ses „mitte-anarhist”, aga ühtlasi vabamõtlejalik tähenduses „dekanoniseeriv”. Mulle tundub, et just selle asjaolu tõttu eelistas Peeter Tulviste rohkem noori tudengeid kui järelkeskealisi õppejõude.

Ma ei saa lõpetada käesolevaid ridu tõdemusega, et niisugune professor Peeter Tulviste oli. Ta oli märksa suurem kui mõni lehekülg tema mälestuseks. Mis on selle suuruse mõõduks? Töö ja tulemused. Kuna neid ekspeditsioone põhjapoolsete rahvaste keskele, mida Peeter Tulviste kaasa tegi, ei saa enam mitte kunagi korrata, siis ainuüksi seepoolest on need tulemused ainulaadsed.

Leia veel huvitavat lugemist

Herman Bang
Clarice Lispector
Nikolai Baturin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon