Piimaring

Rein Veidemann

1

Tõuse üles, Andreas, ärka! Andreas kuuleb ema tuhmhella häält läbi une. Seal näeb ta Jeesust seismas Laatsaruse hauakoopa ees, kuhu Jeesus on tulnud koos tunnistajatega. Jumaluse väge kasutades äratab Jeesus üles juba neli päeva surnud Laatsaruse. Andreas oli lugenud seda Johannese evangeeliumist. Kuigi Andrease peres pole keegi usklik või „päris usklik” — nõnda oli ta kuulnud ema vastavat kellegi ametniku küsimusele —, hoiti ühte vanaaegset piiblit riidekapi põhjas. Sealtsamast piiblist oli Andreas saanud teada, et ka Jeesus ise äratatakse üles, kuigi Andreasele jäi selgusetuks, kes on Jeesuse ärataja. Seda oli ta küll kohe mõistnud, et Laatsarus pärast äratamist või sügavaimast unest lahkumist — üks ateist oligi hiljem õhinal seletanud, et Laatsarus oli lihtsalt koomas — pöördub tagasi ellu oma tegemiste juurde, nagu nüüd, üles ärganud, asub teele ka Andreas. Endast tühja haua maha jätnud Jeesus ei tule aga inimesena iial tagasi. Jeesuse tee kulgeb taevasse, kust jõuavad inimesteni vaid tähendamissõnad ja ilmutus. Kummaline on see ärkamine.
Veider tundub Andreasele seegi, et pere kodupiibel oli tänini kapipõhjas peidus koos Boccaccio „Dekameroniga”, mida Andreas varateismelisena oli käinud samuti salaja lugemas, eriti novelli, milles jutustatakse kuradi põrgusse ajamisest. Sellega õigustab seal üks vaga munk oma sisenemist naise veel puutumatusse üska. Vaimukas võrdlus süütuse võtmisega ja seletus igikestvale pattulangemisele, on Andreas sunnitud möönma, ehkki tal endal puudub veel see kogemus. Miks aga piibel ja „Dekameron” peidetuna seal kapipõhjas lebavad? Teineteise peal lausa nagu mees ja naine kuradi põrgusse ajamise novelli illustreerival vinjetil. Küllap olid ema ja kasuisa tahtnud Andreast säästa eale sobimatust teadasaamisest ja asjatust erutumisest. Igal asjal olgu oma aeg. Nii Moosese käsulaudadel, Jeesuse lunastaval surmal, ülestõusmisel, rändaja teele sattuval põleval põõsal kui ka niisama põletaval ihal.
Kas see õige aeg on nüüd käes? Nüüd, suvel 1965? Üheksateistkümnendale eluaastale lähenev Andreas on lõpetanud keskkooli ja käinud noorte suvepäevadel ehk „võsaleeris”, nagu seda isekeskis aasides kutsutakse. Tal on selle läbimise kohta uhke, värviliste vinjettidega tunnistuski, millel kirjas kõik kuulatud loengud nii vääramatult kommunismi poole liikuvast nõukogude ühiskonnast, kes täna elab veel sotsialismis, aga homme võib loota ärkamisele kommunismis, kui ka viisakast käitumisest ning töö- ja seksuaalhügieenist; kõik osalemised sportlikel maastikumängudel, mida mõnigi paar oli tähistanud telgis kirgliku rähklemisega, ning kõik luuletuste lugemised ja ühislaulmised õhtul lõkke ääres. Üks „Pärnu Kommunisti” ajakirjanik oli just lõkke ääres jutustanud imelugu sellest, kuidas temal oli avanenud võimalus käia Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis kirjanduslikul kolmapäeval. Seda imeks pidada oli tal kaks põhjust. Esiteks olnuvat suur juhus juba pileti enda saamine õhtule, kus saal oli kuulajatest tulvil nagu tikutoos, ja teine ime oli kohtumine eesti kirjanduse imelapseks ristitud Mati Undiga. Tema ilmumine olevat olnud nagu Kristuse ilmumine rahvale. Kui mõnusalt r-i põristades ja end ebalevalt kõigutades oli Unt rääkinud oma romaanist „Hüvasti, kollane kass”, mille ta oli kirjutanud keskkooli viimases klassis 1963. aastal ja mis oli ilmunud Tartu 8. keskkooli almanahhis „Tipa-tapa”! Te ju kõik teate, oli kultuuriajakirjanik seletanud, et selles romaanis püüab „eestiaegne naine”, tädi Ida, kasvatada oma kostile võetud õepojast Aarnest tõelist meest, aga Aarne keeldub järgimast väikekodanlikku idülli. Kaudselt kritiseerivat kirjanik sellega „kodanlist Eesti Vabariiki”. Andreaski oli seda romaani lugenud, aga mingit „kodanlise Eesti” kriitikat ta sealt küll ei leidnud; elus oma koha otsimise rahutust, mida tunneb Andreas endaski — seda oli seal tõepoolest olnud.
Ent Andreas oli lugenud lisaks „Kollasele kassile” ka aasta hiljem „Loomingus” ilmunud Undi jutustust „Võlg”, mille üle nende koolis oli peetud lausa kirjanduslikku kohut. Et miks selle jutu peategelane, autojuhist Lauri hülgab oma pruudi Malle, kui too on temast rasedaks jäänud. Et kuhu jääb siis tulevase isa vastutus. Mõni Andrease kooliõde oli hakanud Unti koguni süüdistama, et too ei mõista oma tegelast hukka või isegi samastub temaga, sest tõepoolest, Andreaselgi oli harjumatult segav jälgida lugu, mida negatiivne kangelane minavormis jutustab. Nagu olekski jutustatav lugu juhtunud kirjaniku endaga. Ent „võsaleeri” lõkkeõhtul oli ajakirjanik vaimustunult jaganud muljeid ka luuletaja Enn Vetemaast, tema kirjutatud oratooriumist „Maailma samm” ja deklamatooriumist „Karl Marx”. „Meie elame tõelises kosmilises avatuses,” oli ajakirjanik oma ditürambilist etteastet lõpetades kuulutanud, „mitte ainult kosmose vallutamise, vaid ka vaimse avardumise mõttes.”
Aga enne jaanipäevaaegset „võsaleeri” oli olnud kooli lõpuaktus. Andreasele kui ärksale ja edukale õppurile usaldati tänusõnade ütlemine lõpetajate nimel. Juba kolm aastat oli ta kirjutanud luuletusi sahtlisse. Neist õhkuv maailma- ja armuvalu takerdus aga klišeedesse ning vormilisse abitusse. Andreas oli tajunud oma sõna-ande nappust. Tema ja nende vahel, kes olid juba jõudnud suurde kirjandusse, valitses kuristik. Kevadel olid ilmunud ühises pappkassetis luulevihud Viivi Luigelt, Ly Seppelilt, Lehti Metsaaltilt, Jaan Kaplinskilt ja Hando Runnelilt. Nemad ongi see suur kirjandus, mis Andreasele näis valgusaastate kaugusel. Peab veel kõvasti vaeva nägema, oli Andreas sisendanud endale oma toonase iidoli, Martin Edeni kombel. Lehekülgede kaupa oli ta teinud väljakirjutusi Jack Londoni sellenimelisest autobiograafilisest romaanist. Andreas oli adunud nagu Londoni tegelane Martingi, et tal on väga palju öelda, aga kõik on nii suur, et ei leia sõnu, väljendamaks Andrease sees tegelikult toimuvat.
Jah, kuidas jõuda ärkamiseni sõnasse otsekui teispoolsusse, mis ometi on siinsamas; kuidas avastada oma mina; kuidas lasta end juhatada ilust ja vaimust kui eesmärkidest, kaotamata seejuures silmist elu ennast, seda visaduse ja hapruse hämmastavat kombinatsiooni — selleni ulatuda, seda kogeda tahab ükskord Andreaski.
Koolialmanahh „Kajakas”, mille tiitellehe pöördel osutatakse tsensuuri ja partei nõudmisel väljaande eest vastutajale, kooli komsomoliorganisatsioonile ja kirjandusringile, oli ometi avaldanud Andrease luuletusi. Andreas võtabki esineda lõpuaktusel värssides. Ta pöördub kooli kui ema poole. Miks mitte selline võrdlus! Tartu ülikooli — ladina keeli alma mater Tartuensis, toitja-ema — Andreas teadis. Ta kavatseb sinna ka ise sügisel astuda, kui pääseb läbi sisseastumiseksamitel. Oma luulelises kõnes kinnitab Andreas koolile, et tänased lõpetajad, homsed vilistlased ei unusta siit kaasa saadud õpetust ning ühine peretunne, see kooliaastate vendlus ja sõprus jäävad saatma neid elu lõpuni. Kui ta luuletuse finaalis kuulutab „Täna su rüpest me astume ellu, / hinges see kevade püsima jääb. / Kuula meid, Aeg! Kuula meid, Maa! / Nüüd on meil algamas tõeline Päev!”, siis ei taju Andreas, et tema pateetiline manifest mõjub eneseparoodiana. Tema meelest ongi aeg niisugune, tulvil tunglemist, elumõtte otsinguid ja mõne vana kuivetunud skeptiku arvates lausa utoopilist optimismi. Andreasele sobivad nii utoopia kui ka optimism. Ta on noor, temal on kõik veel ees. Kui poleks tulevikuusku, kui poleks paradiisi, siis millega võrrelda praegust hetke. Müüdid kuuluvad ajalooutoopiasse, tõelised unistused ongi utoopilised seni, kuni nad hajuvad mälestusteks. Või küpsetatakse neist uued müüdid tulevaste põlvede teadvusesse. Elu vajab pühendumist.
Kõne järel laulab poistekvartett „Rohelisi niitusid” ja „Sügisesi kirju”. Esime­se tenorina kuulub Andreaski kvarteti koosseisu. Nukker-romantiliste lauludega poistele eeskujuks olnud Eesti Raadio meeskvartett oli laulnud end rahva südameisse. Poisid olid enne aktusel esinemist proovinud mõlemat laulu laulda ka originaalis. Terry Gilkysoni ja tema ansambli Easy Ridersi „Green Fieldsi” ning Peter Udelli ja Gary Geldi „Sealed With the Kissi” olid nad kopeerinud kusagilt eetrist kooli raadiostuudio magnetofoni lindile ja pidasid need eestikeelsetest variantidest koguni mõjusamaks. Aga lisaks juba tuttavatele lauludele oli poistel varuks rabav üllatus. Laulu, mida nad nüüd esitavad, esimest korda ja ainult originaalis, oli raadiojaamades alles nädalajagu mängitud. Andreas oli selle kinni püüdnud ühest inglise piraatraadiost — kutsung „This is the Radio Luxembourg — London W1” on Andreasele pealuusse kulunud —, poisid olid selle linti võtnud, maha kirjutanud ja nüüd nad laulavadki, a cappella, nad laulavad Paul McCartney „Yesterdayd”:

Yesterday, all my troubles seemed so far away
Now it looks as though they’re here to stay
Oh, I believe in yesterday!
Suddenly I’m not half the man I used to be

There’s a shadow hanging over me
Oh, yesterday came suddenly
Why she had to go
I don’t know, she wouldn’t say
I said something wrong

Now I long for yesterday
Yesterday love was such an easy game to play
Now I need a place to hide away
Oh, I believe in yesterday
Why’d she have to go?
I don’t know, she wouldn’t say
I said something wrong
Now I long for yesterday

Saal on otsekui ära nõiutud. Sellest ballaadist saab 1965. aasta ja võib-olla kogu kümnendi tunnuslugu, kõigi aegade enim salvestatud laul. Pole ka imestada, sest nii jääb see alatiseks: inimlapse iga eilne õnneelamus ja unistus kaotab oma sära tänases päevas. Homme võib-olla ei meenu enam sedagi.
Enne lõpuaktust oli olnud aga veel abiturientide ball, kus Andreas tutvus naaberkoolis õppiva tumedapäise neiuga, kes ütles oma nime olevat Veronika ja kellel oli samasugune soeng nagu paljudel Andrease klassiõdedel, kuklast kergelt tupeeritud ja laubale ulatuva tiheda kelmika tukaga, mida eristab ülejäänud soengust lai peapael, niisama vandlivalge nagu diskreetse dekoltee ja kahara seelikuosaga, vaevu põlvedeni ulatuv kleit.
Veronika nimi on selleks liiga võõrapärane, et kuuluda ühele tavalisele eesti tüdrukule, arvab Andreas. Küllap on tegemist varjunimega, mida tüdrukud pruugivad juhuslikel kohtumistel sageli esmase enesekaitsena. Aga oletatava Veronika pehme joonega näoovaal, ta silmade helehallidest iiristest kiirgav allikselge pilk ning seda saatev põselohukestega, peaaegu et Mona Lisa naeratus lummavad Andrease meeli.
Ballil mängib täiskoosseisuline tantsuorkester. On trompetite võidukat sära, klarnetite igatsevaid huikeid ja tromboonide, saksofonide jõulist brassi. Esimeste helide kõlades tormab Andreas poistesalga eesotsas üle saaliparketi vastasseina ääres seisvate neidude rivi poole, teeb kiire tantsule paluva kummarduse Veronika ees ning sirutab talle käe. Andreas ja Veronika olid kumbki käinud tantsukursustel ja võtavad nüüd läbi suurema jao seal õpitust. Viini valss, rumba, tša-tša-tšaa, tango, fokstrott, lood, mida orkester vaheldumisi mängib — kõiki neid tantsivad nad sujuvusega, nagu oleksid ammu kokku harjutanud paar. Just! Andreasele meenub stseen ameeriklase Salingeri kultusromaanist „Kuristik rukkis”, mis mõne aasta eest oli ilmunud ka eesti keeles „Loomingu Raamatukogu” sarjas ja mida Andreas lausa neelates oli lugenud. Seal seletab Holden Caulfield, temagi üks Andrease lemmiktegelastest, oma tantsupartnerile seda, millest tunneb ära, kui tütarlaps tõesti hästi tantsib. See on siis, kui tüdruku seljale asetatud poisi käe all pole midagi tunda — ei keha, jalgu, üldse mitte midagi.
Andreas naudib iseäranis inglise valssi. Tantsijate vöökohad liibuvad teineteise vastu. Kui sinna vahele asetada paberileht, siis ei tohi see maha kukkuda, meenub Andreasele tantsuõpetaja manitsus. Tantsija ülakeha peab aga avanema nagu liilia õiekroon. Andreas tunneb niudeis erutust. Veronika õlgadest tagapool pisut küljele kallutatud nägu õhetab, värvimata, loomulikust punast varjundatud huuled on ahvatlevalt paokil. Ah, see ongi siis andumise kujund, mida tantsuõpetaja aeglase valsi kohta oli öelnud. Aga ainult kujund, mitte andumine ise. Nad vabanevad pingest, kui orkester alustab lõpuloona moetantsu jenkat ja kogu ballirahvas hakkab üksteise järel rivis jalgu loopima. Kõige lõpus tuleb tvist, siiani koolipidudel veel keelatud tants. Ent see tuleb juba makilindilt. Paljud jäävadki tvisti tantsima, nagu püüaksid varbaga kustutada mahavisatud sigaretikoni.
Andreas saadab Veronika koju, mis ei jää kaugele tema enda kodumajast linna keskturu taga Posti tänaval. Õieti polnud see Veronika kodu, kuhu nad jõuavad, vaid tema sugulase korter, kus neiu oli olnud viimased kolm aastat kostil. Veronika on pärit hoopis Pärnu lähedalt maalt, Vahenurmest.
„Ma olen ikka päriselt Veronika,” vastab neiu Andrease kahtlevale küsimusele, kas Veronika on tõesti tema õige nimi. „Veronika, Mardi tütar Meier,” lisab ta kinnituseks. „Vanemad panid just selle nime, et kõlaks kokku saksapärase liignimega. Olen koguni ristitud Veronikaks. Salaja. Ma ei teagi, kas tohin sulle seda öelda. Eesti nimena sobiks mulle ju hoopis Piia Piimameister, eks ole?”
Üle Veronika näo libiseb naeratus, mille kelmikust rõhutavad põselohukesed. Andreas oli kuulnud, et neid tüdrukuid-naisi, kellele loodus kinkinud naerukurrud, ootab õnnelik elu, sest need tegevat vastaspoole relvituks.
Ukseesisele trepimademele astudes ulatab Veronika Andreasele hüvastijätuks käe: „Aga ma lohutan sind. Abielludes võtan ju endale mehe nime. Nii et võid vabalt ka unustada.”
„Ei unusta…” vastab Andreas kohmetult. Ta on võtnud Veronika mõlemad käed oma pihkudesse, kogunud end ja jätkab tagamõtet rõhutades: „…kui see just mina pole, kellega sa abiellud.”
Nüüd on Veronika kord kohmetuda. Seljaga majauksele nõjatudes vaatab ta pikalt Andreasele otsa, pilk rändamas Andrease ühest silmast teise, nagu loeks kiiruga kirjaridu, ja venitab siis vastuseks: „Võ-õ-i-b-olla.”
Taastunud enesekindlusega vadistab tüdruk seejärel, et tema küll ei kavatse niipea kaaslast otsida; juuli algul läheb ta arstiteaduskonna sisseastumiseksamitele; tal on keemia kogu aeg viis olnud ja õpetaja olevat soovitanud edasi õppida farmaatsiat; ta on alati tahtnudki arstirohtusid välja kirjutada, tinktuure ja salve kokku segada. Siis küsib ta Andreaselt: „Ja mida sina tahad õppida?” ning vastust ootamata jätkab otsekui vokivurinal: „Ah jaa, sa juba ütlesid, et eesti keelt ja kirjandust, no palju õnne siis!” Ei, temast, Veronikast, ei saaks küll õpetajat, sest ta ei oska olla range, ja õpetaja tunneb juba kaugelt ära kõvast häälest ja karmist pilgust, aga temal pole ei ühte ega teist, ja üldse, paljud õpetajad pidavat jääma vanatüdrukuks, tema tahaks aga enda kõrvale hella, kuid kindla olekuga meest, aga meesõpetajad on väljasurev inimliik… Seejärel neiu vakatab.
„Noh, mina pole veel sinnamaani jõudnud, enne surma vaja ikka veel elada ja armastada,” poetab Andreas summutatud häälel.
Vahepeal on Andreas tõstnud Veronika käed oma õlgadele ja kummardub teda suudlema. Tantsusaal oli olnud parfüümidest paks, nüüd tunneb Andreas selgelt, et Veronika lõhnab sireli järele. Või ulatub lõhn temani maja kõrvalt tumelilladest rasketest õiekobaratest lookas sirelilt? Suvise pööriöö piimjas valguses segunevad lõhnad ja värvid, kõik meeled kaotavad piirjooned, jääb üksnes värelev üleminek.
„Keegi võib tulla,” sosistab Veronika, põiminud käed ümber Andrease kaela otsekui mõnes romantilises filmis. Pea tahapoole kallutatud, nii nagu äsja tantsupõrandalgi laugete lainetena inglise valssi keerutades, vaatab ta nüüd Andreasele ainiti silma. Ent erinevalt tantsuasendist, milles Veronika võis nõjatuda Andrease käele, on selleks toeks nüüd uks. Andreas surub end neiu vastu. Veronikal pole enam kuhugi taganeda. Nüüd saab temast endast seesama paberileht, mis ei tohtinud maha variseda teineteise vastu liibunud kehade vahelt. Andreas tunneb suudeldes leebelt mõrkjasmagusat maitset. See meenutab talle lüpsisooja piima, mida ta oli palju joonud esimestel eluaastatel. Nüüd leiab noormees piimamaitse taas üles Veronika huultelt. Küllap jäljendasid mõlemad selle embusega mõnd filmis nähtud või raamatutest loetud, ujeduse ja ettevaatlikkusega täidetud armustseeni, otsekui rüübanuksid nad teed õhkõrnadest Hiina portselantassidest.
Kuidagi peab sellest õõnsalt pühalikuks kiskuvast suveööst taanduma, mõtleb Andreas.
„Piia Piimameister,” kordab ta pisut aasivalt Veronika enesekutsungit. „Olgu siis… hüvasti!”
„Eks sa otsi mind üles, kui aeg käes,” kõlab poolihääli lausutud vastus. „Võiksin olla su silmaside.”
Veronika avab ukse, libistab end selle vahelt majja ning läinud ta ongi.
„Silmaside…? Kust teab Veronika, et ma magangi loori all? Või oli see keelekomistus ja ta mõtles hoopis silmsidet, kõige vähemat vahemaad kahe inimese vahel?” Andreas tahtnuks seda üle küsida, ent Veronika järel sulgunud snepriga uks ei avanenud enam. Segadus hinges, vantsib Andreas koiduhahetuses kodu poole.
Aga enne lõpuballi olid kõik abituriendid pidanud kirjutama küpsuskirjandi, mille kaks teemat, „Kirjanik ja lugeja. Vladimir Majakovski ja Aleksander Tvardovski luule motiividel” ning „Rahvas, tema töö ja võitlus Eduard Vilde romaanis „Mahtra sõda””, eeldasid äsjast ülelugemist. Niinimetatud vaba teemagi oli laenatud kirjanikult, „„Mitte jõus pole tõde, vaid tões on jõud” (Venjamin Kaverin)”. Andreas valib selle. Ta oli lugenud Kaverini „Kahte kaptenit”, teinud sealtki väljakirjutusi. Mõlema kapteni, Novaja Zemlja saare avastanud, aga seal hukkunud, laevaekspeditsiooni juhi Ivan Tatarinovi ja Tatarinovi ekspeditsiooni jälgi otsinud piloodi Aleksander (Sanja) Grigorjevi loo kokkuvõtte oli Andreas üles tähendanud kladesse, mille kaanele oli ta Mihhail Lermontovile viidates kirjutanud: „Meie aja kangelased.”
Seal oli tsitaate, portreekirjutisi suurtest inimestest, olgu nad pärit ajaloost, kirjandusest või Andrease enda kaasajast. Seal oli koha sisse võtnud esimene kosmoselendur Juri Gagarin, aga oli ka self-made man Martin Eden. Ja erilisel kohal oli tuumafüüsikust õpetlane Erik Gorin Mitchell Wilsoni romaanist „Elu täis äikest”, mida Andreas juba aastate eest oli lugenud. Gorini mõtte „Inimene peab elust võtma seda, mis ta iganes saab, enne kui lõpuks vältimatu hääbumisagoonia algab” oli ta alla kriipsutanud paksu punase joonega.
Arktikas „uut maad” otsinud Tatarinov, nagu ka maakera vastaspoolel Antarktikas umbes samal ajal poolusele jõudnud, kuid tagasiteel hukkunud Walter Scott, liigitusid Andrease meelest traagiliste kangelaste hulka, samal ajal kui Sanja Grigorjev oli tõeotsija-kangelane. Sanja meeldis Andreasele isegi rohkem. Võib-olla sellepärast, et tema, nagu ka Andrease ema, oli üles kasvanud lastekodus, ja lastekodulastega oli Andreas algkoolis koos õppinud. Nõnda ta arutlebki kirjandis, et tõde võib muutuda jõuks üksnes siis, kui oled kindel selle olemasolus ja järgid seda hoolimata kõigist saatuselöökidest. Andreas lõpetab kirjandi epitaafiga Tatarinovi haualt Novaja Zemljal: „To strive, to seek, to find, and not to yield”, millega lõpeb ka „Kaks kaptenit”; teadmata, et selle reaga lõpeb ka inglise Victoria-aegse poeta laureatus’e Alfred Tennysoni poeem „Ulysses”, rida, millest hiljem saab julgustav-tõotav-koondav deviis paljude inimühenduste vappidel. Andreas pälvib kirjandi eest viie. Tööde järelarutelul ütleb kirjandusõpetaja, et vihje piiblitsitaadile „Mina olen tee ja tõde ja elu” oleks võinuks siiski kirjutamata jätta.
Aga enne kirjandi kirjutamist on koolis olnud viimase kella aktus ja enne seda mitu kuud vältav uue põlvkonna elluastumise hooaeg ajakirjanduses. Andreaski on saanud kirja ajalehe „Noorte Hääl” toimetuselt. Keegi õpetajatest oli ilmselt soovitanud toimetusel pöörduda tema poole. Nii see kiri algabki: „Seltsimees Andreas Wiik!” Edasi teatatakse, et ajalehes on juba mõnda aega rubriik „Nooruk ja ideaalid”, kus mõttevahetuse peateemaks on olnud elu eesmärk. Nüüd aga tahetakse käsitleda eeskuju ja sõpruse probleeme; kas tegelikkuses on niisugust sõprust, nagu see esineb raamatutes ja filmides, kas inimene, kes pole ideaalne, võib olla sõber. „Nende ja paljude teiste probleemide üle paluksime Teil sõna võtta,” seisab kirja lõpus. Andreas tunneb end kõrvust tõstetuna. Teda on märgatud, temast saab ajalehe kaastööline. Andreas kirjutabki oma aastatagusest esimesest armumisest endast pisut vanemasse tüdrukusse, lavastades selle anonüümse sõbra pihtimusena.
Seda tüdrukutki oli Andreas tantsuõhtutelt mitmel korral koju saatnud. Teda oli aga solvanud vaimustus, millega too rääkis oma meremehest sõbrast. Andreasele seevastu oli jagunud tunnustust vaid kui heale tantsupartnerile.
„Teie, tüdrukud, ei teagi, kui palju haiget võite teha oma noormehest vestluskaaslasele, rääkides temaga oma teistest sümpaatiatest,” vormistab Andreas oma pettumuse etteheiteks. Ta küll möönab, et võib-olla ei väärigi ta veel sõprust ega armastust, sest tema silmaring on kitsas ja tundeilm välja arenemata, aga ta tahab kasvada. Pihtimuse lõpetab Andreas paatosliku eneselohutusega sellest, kuidas tema ees lebav eluraamat on avatud alles kaheksateistkümnendalt leheküljelt, ja kes teab, kui paljudel lehekülgedel tuleb tal veel pettuda. Inimsuhted pole ükskordüks, mille võib pähe tuupida.
Järgnevat ei osanud Andreas oodata. Ta hakkab saama kümneid kirju, küll toimetuse kaudu, küll kooli aadressil, kõik tüdrukutest abiturientidelt. Kes tunneb kaasa Andreasele madala enesehinnangu pärast, sest kirjutajad ilmselt taipasid, et anonüümse pihtimuse autor on tegelikult Andreas ise; kes kinnitab, et tema oleks küll olnud oma kaaslase suhtes delikaatsem ega reetnuks uut suhet teiste võimalike sõprade mängutoomisega.
Üks neiu Tartust, kellega Andreas jääbki mõneks aejaks kirjavahetusse, püüab kirjas ise kehastuda Andrease tantsupartneriks. Miks pidi noormees lootma enamat, kui tollele tüdrukule võiski ta olla üksnes partner, kes teda koju saates järgis lihtsalt elementaarset viisakust. Aga võis ka teistmoodi, meremehest kui kallimast rääkimine võis olla mõeldud hoopis õrrituseks, sest poisid peavadki võistlema tüdrukute tähelepanu pärast.
„Mina küll ei taha olla tedrekukk,” oli Andreas kirjutanud vastuseks, mille peale palus uus kirjasõber omakorda vabandust, et seda polnud ta mõelnud, aga sõpruse ja armastuse nimel peab olema valmis eneseohverdusteks. Tema meelest vajanuks pihtimuse autor kui mitte raputust, siis vähemalt äratust, siinpoolsusse toomist. Ta ise olevat kohanud samasuguseid uneskõndija-tüüpe, kes olid jäänud kinni oma pioneeriea kujutlustesse. Kui unistusi võetakse tõe pähe, kui elatakse üksnes nende nimel, siis ei märgata kuristikku, mis valitseb soovunelmate ja tegelikkuse vahel. Ja kui seda märgatakse, siis on hilja, sest ollaksegi juba sinna kukkumas.
Andreast oli ehmatanud iseäranis üks vastse kirjasõbra kiri, milles too arutles sotsiaalse somnambuulia üle. Mitte sellepärast, et Andreas ei oleks teadnud, mida see tähendab — tõlgituna tavakeelde „ühiskondlik kuutõbi” —, teda oli ehmatanud hoopis kirjasõbra ülimalt avameelne väide, et suurem osa nõukogude ühiskonnast põeb seda haigust. Käiakse ringi, nagu mängitaks pimesikku, rätik silme ette seotud, või kõnnitakse nagu unes, julgemata endale tunnistada, et kõik nähtav on läbinisti võlts. Sõnad ei ühti absoluutselt tegelikkusega. Nõnda kardetaksegi mängu lõpetada, kardetakse ärgata, sest ärkamine tähendaks kuristikku langemist. Ja kõige hullem olevat veel see, et, nagu uneskõndijate puhulgi, ärgates ei mäletata toimunut või keeldutakse mäletamast.
Andreas pidi tunnistama, et tema tarkusest jääb väheseks, et olla võrdne kirjapartner. Ta lohutas end mõttega, et kirjutaja on Tartust, küllap koguni mõne professori tütar. Mõnda aega vahetasid nad kirju nagu pingpongipalli, kuni läheneval lõpueksamite ajal rauges kirjavahetus oma tegemistest teadaandmiseks.
Kui siis jõuab kätte jaanieelne nädal, mil üksteist aastat õppimist on jäänud seljataha ja koolimajad keeratakse lukku, märkab Andreas end nimetatud olevat lausa „Noorte Hääle” juhtkirjas „Lennake julgelt!”. Üht lõiku tema maikuus viimasele koolikellale pühendatud artiklist „Peagi alustame lendu” on isegi tsiteeritud, see, kus Andreas ütleb, et tema koht elus peab olema niisama rahutu kui meri tuultes ja et selline peab olema ka tema õnn. Andreast häirib, et tema öeldu oli seotud Ameerika kommunistist ajakirjaniku John Reedi — ainus ameeriklane, kes olevat maetud Kremli müüri äärde! — kolmeteistkümnendaks nimetatud julgusega: „Alati ja kõiges tormidele vastu minna.” Mis need kaksteist eelmist julgust on, seda Andreas ei teadnud. Küll oli ta aga kuulnud vastukäivaid hinnanguid Reedi kuulsaks saanud reportaažile Oktoobrirevolutsioonist „10 päeva, mis vapustasid maailma”, mida Andreaski oli püüdnud lugeda, kuid eksinud nimede, koosolekute, vahutava kaosena paistnud üksikasjade rägastikku. Ühelt poolt oli kiidetud revolutsioonilise entusiasmi ehedat vahendamist — 1919. aastal inglise ja järgmisel aastal vene keeles ilmunud teose saatesõnas nimetab Vladimir Lenin Reedi teost sündmuste „tõetruuks ja haruldaselt elavaks kirjelduseks” —, teiselt poolt oli seda peetud proletaarse terrori õigustamiseks ning üleskutseks ülemaailmsele revolutsioonile.
Aga samalt leheküljelt, kus toimetuse nimel teatatakse, et uute elluastujate juures rõõmustab kõige enam nende „oskus olla koolipere hingeks, süüdata ja sütitada teisi”, leiab Andreas ka oma eakaaslase, Tallinna abituriendi Leelo Tungla luuletuse „Kollase liblika suvi”. Selle esimese salmi lõpuread „Läkski lendu mu esmane liblikas / ja ma oodata suve ei läbe” puudutavad Andreasegi hinge, ja ta soovib, et kunagi suudaks ka tema seesuguseid luuletusi kirjutada.
Suurem osa selle aasta kõrgtemperatuurist ei ulatu Andreaseni. Ta oleks tahtnud näha „Estonia” teatris lavakunstikooli teise lennu diplomitööna valminud ja üle Eesti laineid löönud muusikali „West Side’i lugu”. Teda on mitu korda kutsutud ühe Tallinna kooli „Lõbusate ja leidlike klubisse”; aprillis saab ta kutse Kirjanike Liidustki, kus on arutluse all Andreasest vaid neli aastat vanema andeka prosaisti Teet Kallase jutustus „Väikesed hobused särava vikerkaare all”. Andreas oli lugenud aasta eest Kallase esikteost „Nii palju päikest” ja toona tundus talle, et raamatu pealkiri oleks sobinud ehtima kõiki Andrease kooliaastaid. Ja kuna ta parasjagu valmistub ülikooli sisseastumiseksamiteks, siis ei jõua ta ka üldlaulupeole, et selle lõpus Gustav Ernesaksa juhatamisel läbi rõõmu- või kurbusepisarate laulda Koidula sõnadele loodud laulu „Mu isamaa, on minu arm”. Laulupeo kokkuvõte jõuab temani alles ühes kummalises lauses ajakirja „Noorus” augustinumbri juhtkirjas: „See oli vaba rahva vaba laul.”
Aga edasi? Edasi ongi kuristikku langemine, mida kevadine kirjasõber Tartust oli võrrelnud unenäost ärkamisega. Somnambuulia ja sellest kainenemine teadmises, et niisugune on elu — teatud pikkusega juhuste jada, mille summaks saatus.
Ülikooli sisseastumiseksamitel ei kogu Andreas vajalikul määral hindepunkte, et üliõpilase seisusse pääseda. Teda haavab iseäranis see, et kirjandit, mille kirjutamist arvas ta oma suurimaks tugevuseks, hinnati ainult heaks, ent olnuks vaja maksimumhinnet, viit. See oli kõrvakiil Andrease enesehinnangule, kõrvetav häbi, sest minna õppima ülikooli eesti keelt ja kirjandust ning jääda juba sissejuhatuseks jänni kirjandiga — see häbi tuli endale hoida. Andreas saab kutse sõjakomissariaati. Tal seisab ees vähemalt kolm aastat teenistust Nõukogude armees. Sellest pääsemiseks ei hakka Andreas rabelema; ei otsi mõnda psühhiaatrit, kes ta mõneks ajaks hullumajja uurimisele saadaks; ei pum­pa enne arstlikku kontrolli vererõhku üles, ei söö kamaluga soola; ei süsti endale käsivarde petrooleumi ega mõtle välja muid enesevigastusi. Andreasele oli meenunud koolis loetud Koidula näidend „Säärane mulk”, kus nekrutite nimekirja sattunud Peetri-nimeline tegelane oli sealt pääsemiseks raiunud oma käelt pöidla, teised pidasid seda põlastusväärseks arguseks. Andreas ei lähe ka mõnda teise kooli, kus kehtib broneering, nagu näiteks miilitsakool, kuhu oma arust kõiki üle kavaldades pageb üks ta klassivendadest. Andreas ei katsu sisse pääseda Tallinna Polütehnilisse Instituuti, kus on sõjaline õpe, mille järel ootaksid teda nooremohvitseri pagunid. Mida oleks tal seal teha, kui ta koolis vedas füüsikat ja matemaatikat enda järel nagu sunnitööline ahelaid. Ei, tema, Andreas, läheb vastu ettemääratusele, tulgu mis tuleb. Ajakirja „Noorus” juulinumbrist on ta lugenud Hando Runneli luuletust „Läbi äreva vere”. Ta tunneb, et just need otsekui truudusevandena kõlavad värsid vastavad tema otsusele seista silmitsi saatusega, need on korraga julgustuseks ja lohutuseks. Nõnda ta kirjutabki luuletuse oma kladesse.

Läbi äreva vere kord kandub hõik.
Ja see on kutse. Ja see on kõik.

Sellest saab sinu kurss ja sinu lipp,
olgu selles kas surm või su õnne tipp.

Sa tõttad otse, ehkki ringi saaks,
ehkki ees kõik on kõrbenud elutuks maaks.

Kuni jätkub jõudu, käid püstipäi,
kuigi jäljed su kannul kohe vajuvad täis.

Sa kaua kõnnid. Hakkab raugema jaks.
Siis tuigud. Siis roomad. Lõpuks päev ja vaks.

Sind päikene õgib, suus põleb sul keel.
Paar ainukest luidet, siis lõpp oleks teel.

Seal luidete taga on haljas maa,
on sinu maa, oo ilus maa…

Läbi äreva vere veel kandub hõik.
Ja see on kutse. Ja see on kõik.

Need kaks-kolm kuud, mis jäävad päevani, mil ta koos oma uue „lennuga”, koos teiste sõjaväkke kutsututega ešeloni pannakse, töötab Andreas Pärnu autobaasis. Peale keskkooli lõputunnistuse on ta saanud ka autojuht-remondilukksepa paberid. Algajale juhile, seda enam noorukile, kes peatselt töökoha jätab, ei anta aga oma autot. Andreas määratakse asendusjuhiks puhkusel või paberivärvi tõttu siniseks kutsutaval haiguslehel olijatele. Ta on juba vedanud Pärnust paarkümmend kilomeetrit kirdesse jäävast Tootsi turbakombinaadist briketti, kolm kolmetonnist koormat päevas koos maha kühveldamisega tellija õuele. Kui ta siis õhtuti koju jõuab, veiklevad tal silme ees virmalised ning jalad on pehmed nagu joodikul. Otsekui lohutuseks esimeste kannatuste järel pääseb Andreas sõitma linnalähedast piimaringi. „Meie oleme nagu keisri õukond, piima-, leiva- ja lihavedajad,” oli uhkustanud kuuümara punetava näoga Piima-Kaarel, auto tegelik juht, kes aga oma kahesajase vererõhuga peab minema mõneks ajaks haiglasse. Enne seda, autovõtmeid Andreasele ulatades, oli Kaarel patsutanud noormeest õlale, manitsenud: „Hoia masinat nagu oma silmatera ja vaata, et sa magama ei jää. Nüüd tuleb sul hakata vara tõusma ja kui kohale jõuad, siis hüüa juba kaugelt: „Pärnu piimamees siin, keerake kellad õigeks!” Sest,” ja Kaarel oli pilgutanud silma, „sina sõidad nüüd ajaga võidu. Kui hiljaks jääd, lähed koos piimaga hapuks.” — „Ah jaa,” oli ta juba kontori poole liikudes veel rehmanud käega, „ära sa laborandi sabaalust puutu, ühele mehele enne mind lõppes see kohe päris kurvalt.”
Keisrikotta kuulumisele vaatamata vaevab Andreast lakkamatu väsimus. Magaks, ainult magaks. Võib-olla tuli see sellest, et suvi oli olnud ilmade poolest kehv — nii jahedat ja märga suve varasemast ei mäletatudki —, tuul kogu aeg edelast või läänest, laus- ja hoovihmade vahel oli päikest näidanud vaid üksikutel päevadel, õnneks kooli lõpetamise ja võsaleeri aegu. Aga väsimus võis olla tingitud ka aasta esimese poole kõrgepingest. Kõik see aeg oli valmistutud üheks suureks hüppeks teadmises, et sind oodatakse, et nüüd-nüüd algab — nagu „Noorte Hääle” juhtkirjas öeldi — „meie poiste ja tüdrukute tõeline elulugu; elulugu, kus on vaja näidata mõtete küpsust, eesmärgiselgust, tahtekindlust”. Aga mida sa näitad, kui uhkemad saalid on eelkäijatest või ka sinu enda, sirgjoones ülespoole astuvatest põlvkonnakaaslastest täis ja selga tuleb tõmmata hoopis tunked või sõdurivorm. Hoopis see on Andrease tõotatud elutõelus. Välgud olid sähvinud, müristamine kõlanud, pinge maandatud. Kui saaks tagasi unne, jäädagi ehk sinna.
Andreas magab. Selle une igas sekundis sünnib maailma kaks inimest. Seitsesada aastat täitub Dante sünnist, Londonis sureb Winston Churchill, Ameerikas esilinastub kõigi järgnevate aegade menufilm „Helisev muusika”, ameeriklased asuvad pommitama Põhja-Vietnami, esimest korda astub inimene avakosmosesse, Tallinnas avatakse esimene trolliliin, Eesti ja Soome vahel käivitub laevaliiklus, Eesti NSV tähistab 25. aastapäeva, ilmuma hakkab koguteos „Eesti kirjanduse ajalugu” — niisugune on Andrease ajataustal kulgev sündmuste jada. Liitrine piimapudel maksab nelikümmend kuus kopikat.

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon