Pommid Tallinna taevas

Ian Thomson

Täna hommikul teatas Moskva, et Nõukogude lennukid tegid ulatusliku pommirünnaku Saksa sõjaväerongide ja tehnika pihta Tallinna raudteejaamas ja sadamas.
„Manchester Guardian” 14. märts 1944

1944. aasta 9. märtsi õhtul alustas Nõukogude Venemaa Tallinna pommitamist. Vaatepiir tõmbus tumedaks. Plahvatustest punaselt hõõguvad tuhapilved matsid enda alla kirikud, linna keskaegsed tornid ja kivisillutisega tänavad. Tallinn oli kolmandat ja viimast aastat Saksa võimu all. Süütepommidest kerkinud leekide taevani kõrguv keeristorm võttis elu 600—700 elanikult (lõplik arv ei ole teada), 20 000 inimest jäi koduta ja haavatuid oli üle 600. Nõukogude lennuvägi oli Tallinna pommitanud nii 1942. kui ka 1943. aastal ja karta oli uusi rünnakuid, kuid midagi nii ulatuslikku ei osatud oodata.
Tallinlaste harjumuspärane elu lõppes sellel märtsiööl. Lühikese aja jooksul purustati hooneid ja inimelusid. Rünnakus hävisid elurajoonid, hotellid, kinod, vabrikud, sünagoog, haiglad, kauplused ja laod. Keskaegne Niguliste kirik oli varisenud tühjaks kestaks keset suitsupilvi. Kes said, püüdsid lahkuda — veoautodel, jalgsi, täistuubitud rongides. Nende hulka kuulus ka minu ema Ingrid, kes tol ajal oli neljateistaastane. Oma sünnilinna ei tulnud ta tagasi üle poole sajandi.
Tänapäeval ei oska pahaaimamatu linnakülaline kujutleda, kui lähedal oli Tallinn oma hukule. Pärast sõja lõppu taastasid muinsuskaitse spetsialistid Niguliste kiriku, vormides ükshaaval kõik detailid nii, nagu need kunagi olid olnud. Sõjajärgne kommunistlik valitsus seisis silmitsi puruks pommitatud linnaga, kus valitses tohutu eluasemepuudus. Linna serva hakati ehitama kvartalite kaupa üürimaju ja vanalinnas peideti kõik pommitamise jäljed. Taastati keskaegseid hooneid, purustatud tänavate asemele rajati väljakud ja rohealad. Nõukogude tsensuur keelas õhurünnaku igasuguse mainimise, uus võim ei tahtnud linnapildis näha mingeid jälgi veresaunast ega tunnistada selles oma osa. Jõhkralt eitati rahulike elanike ja tsiviilobjektide pommitamist. Efektiivsus, millega tsensuur kehtestati, oli minu ema silmis uskumatult vastik, ometi ei unustanud ta neid sündmusi iialgi. Mälestus tollest märtsiööst on jäänud temaga kogu eluks.

*

Vahetult enne õhurünnakut, kella poole kuue paiku, oli päike loojunud kummalise kahvatu kumaga. Loojang tundus kuidagi suurejoonelisena, värvides Aleksander Nevski katedraali kuplid õrnalt roosakaskuldseks. Trammid kolistasid piki Narva maanteed, mis nüüd oli ristitud Adolf Hitleri tänavaks. Sadas kerget lund, helbeid langes Tallinna sadama ja taamal Soome lahe kohal. Kinodes olid just lõppenud pärastlõunased seansid. Kinos „Kungla” näidati Saksa seiklusfilmi „Der unmögliche Herr Pitt” („Uskumatu härra Pitt”), mille tegevus toimus Sitsiilias ja kauges Tuneesias, kinos „Mars” saatis müügiedu filmi „Magda”, kus peaosas esines Natsi-Saksamaa rootsi päritolu filmidiiva Zarah Leander. Üsna pea pommitati mõlemad kinod maatasa. Bussijaama kõrval — kohas, kus praegu asub nõukogude ajal ehitatud kõrghoone „Viru” hotell — suunas Saksamaal valmistatud vihmakuues politseinik liiklust. Oli saabumas täiskuuöö ja inimesed tundsid rõõmu ilusast õhtust: nii selge kuu oli sel aastaajal haruldus.
Vabaduse väljaku äärses Kunstihoone kohvikus liikusid kelnerid laudade vahel parkettpõrandal ja võtsid vastu tellimusi. Parajasti oli õhtuse teejoomise aeg. Mõni ettekandja hoidis kandikut kõrgel pea kohal, teine lükkas kroomitud serveerimiskäru, mille klaasriiulitele oli kuhjatud väikseid suupisteid ja maiustusi. Head asjad ei olnud Hitleri võimu all elust kadunud. Laudkond Saksa ohvitsere ootas oma sigurikohvi. Nad istusid pimendatud akende all ja olid ehk veidi ärevad. Mõne minuti pärast tabas Tallinna ja selle ümbrust nii põhjas kui ka lõunas häving.
Kella 18.20 paiku kõlas esimene sireen. Õhutõrjekahurid hakkasid tööle, saates taevasse otsingukiiri, kui Nõukogude lennukite eelsalk viskas madallennul alla rohelisi ja punaseid nn jõulupuid, signaalrakette, mis pidid näitama kätte sihtmärke. Jõulupuud heitsid eredat keemilist valgust, langedes väikeste langevarjude küljes aeglaselt allapoole. Vilkuvate punaste ja roheliste tulukeste mäng õhtutaevas oli isegi omamoodi ilus. All tänavatel kõndivad inimesed, kes ei olnud jäänud pimendamise ajaks siseruumidesse, vaatasid imestades üles. „Linnud hakkasid ootamatult tekkinud päevavalguses laulma,” meenutas üks pealtnägija.
Suur osa Tallinnast oli nüüd rünnakuks valgustatud. Saksa õhutõrjest oli läbi murtud, see oli sunnitud taanduma ida poole ning Ülemiste järve ja lennujaama kandist lähenes linnale umbes 240 pommitajat. Kostis pommitajate Iljušin Il-4 iseloomulik tasane surin, kui nad hakkasid alla viskama surmavaid lõhke- ja süütepommide kombinatsioone. Lennukid tulid lainetena 15- ja 30-minutiliste vaheaegadega. Tunnistajate sõnul oli kuulda seesugust „vabinat”, mida tekitab kiirrong, enne kui linn mattus nii paksu suitsu sisse, nagu oleks saabunud pilkane öö. Hirmunud tallinlased tormasid, kuhu aga said: keldritesse, katlaruumidesse ja trepikodadesse (sakslased ei olnud rajanud piisavalt avalikke varjendeid). Kunstihoone kohviku külastajad trügisid pääsemislootuses keldrisse. Sinna viis sada trepiastet, vandesõnade saatel komistasid segaduses inimesed üksteise otsa. All pimeduses keset liivaämbreid ja esmaabivahendeid oli kuulda, kuidas plahvatused lähemale tulid. Pommide lõhkemist tänavatel saatis tolmumöll ja müüride kokkuvarisemine.
Kõige selle keskel püsis täiskuu endiselt Tallinna taevas, heites reeturlikku valgust sihtmärkidele. Pommiplahvatused — võimalik, et raudteejaama manööverdusalal — raputasid Tallinna raekoda. Kell 19.15 ei jätkunud enam kanderaame Pärnu maanteel asuvas Diakooniahaiglas, kus Saksa mundrites eesti õed olid valmis tegema vereülekandeid ja panema tilguteid. Puudu oli morfiumist, kuid palatitesse toodi arstide ahastuseks üha uusi haavatuid. Õhku täitis anesteetikumide magus nelgilõhn ja kuivanud vere kirbe hais ning öö jooksul kasvasid surmasaanute virnad.
Esimene rünnak kestis ligi kolm tundi, kuni kella üheteistkümneni õhtul. Levimas oli kuulujutt, et rünnaku olid korraldanud Stalini-meelsed britid oma sõjalennukitega ning kaasatud olid Nõukogude naislendurid. Nõukogude Liidus oli üsna tavaline, et vene naised võtsid üle meeste tööd, eriti sõja lõpuosas („Naised traktoritesse!”). Lennunduses tegutsesid naispolgud, kes osalesid õhurünnakutes Riias, Klaipėdas, Liepājas ja mujal Baltikumis. Päev enne Tallinna pommitamist oli Leningradis tähistatud rahvusvahelist naistepäeva ning kõik pommituslennukid startisid Leningradist. Loomulikult hirmutas sakslasi mõte öistest naisnõidadest, kes lendasid sõjapimeduses nagu terroristlikud surmakuulutajad.
„Kuld Lõvi” hotell Harju tänav 40 majas, mille Arthur Ransom oli ehitanud 1920. aastail, sai otsetabamuse, samuti uusklassitsistlik „Estonia” teatri- ja kontserdimaja, kus oli käimas teine vaatus Eduard Tubina 1944. aastal kirjutatud balletist „Kratt”. Teatrimaja sein varises kohutava mürinaga kokku ja külalised tormasid hoone maa-alustele korrustele. Kõige selle taustal hiilgas jäiselt ja eredalt täiskuu — pommitajate kuu. Balletitantsija Boris Blinov, kes endiselt kandis Krati punast keepi ja rohelist grimmi, jooksis põlevast teatrimajast välja lumehange. Muinasjutust teame, et kratt ilmutab ennast ainult täiskuu ajal. Nüüd siis oligi ta täiskuu paistel platsis nagu dostojevskilik paheline vaim Blinovi isikus. Teatri garderoobis põles tuhaks 30 000 kostüümi, samuti neliteist Leipzigis valmistatud kontsertklaverit.
Nõukogude Vene eesmärk oli demoraliseerida linna 133 000 elanikku, mitte niivõrd purustada rajatisi, mida pärast Hitleri lüüasaamist võis vaja minna. Enam ei olnud Hitleri kaotuses kahtlust. 1944. aasta jaanuaris oli lõppenud kaua kestnud Leningradi blokaad. Kättemaksuhimulised venelased kahekordistasid rünnakuid Balti riikide vastu, nähes neis väravat Loode-Euroopa territooriumidele. 2. veebruaril ületasid Nõukogude väed Narva jõe. 6. veebruaril sunniti nad taanduma, kuid samal päeval purustasid Nõukogude pommitajad nelja tunni vältel täielikult Narva linna. Nüüd oli kord Tallinna käes. Tuulest jõudu saanud leegid kerkisid majade kõrguseks, hävitades Harju tänaval moodsad kohvikud „Feischner” ja „Eden”, kino „Amor” ja restorani „Astoria”. Ainuüksi „Amoris” hukkus 150 inimest. Surm saabus ajal, mil nad vaatasid saksa romantilist operettfilmi „Immer nur Du” („Sina, ainult sina”). Film Fred Astaire’i kuulsa tantsustiili ning populaarse lauluga „Kallis, mis saab meist kahest?” oli toonud Tallinna veidi svingi rütmi. Tuli haaras kino filmilao, mis lõõmas terve öö.
Andmed Nõukogude poole kaotuste kohta ei ole usaldusväärsed. Väidetavalt tabasid Luftwaffe ja Soome öölendurid 30—60 Nõukogude sõjalennukit, mis kukkusid alla Tallinnast ida pool Virumaal. Kõik vangivõetud piloodid (kellest ükski ei olnud naine) lasti maha. Pommitamine ei vaibunud, sihiti Lasnamäed, Kadrioru parki ja vanalinna. Lorupi klaasivabrik Koplis lõõmas tules. Eksklusiivse vabriku iga korruse iga akna taga kerkis tulesein, sulas kastidesse pakitud klaasikunst. Terve öö keerles õhus klaasihelbeid. Paldiski maanteel oli kokku varisemas väävlikarva suitsu mattunud „Capri” makaronitehas. Tuleleegid noolisid Toompuiestee kaugemas osas asuvaid rongide manööverdusalasid. Saksa sõjatehnikaga kaubarongid olid saanud tuleroaks. Linna telefonivõrk ja keskjaam olid suures osas rivist väljas, niisamuti veevärk. Tallinn oli välisilmast ära lõigatud.
Iljušini hävituslennukid — tuhmid hallid varjud öötaevas — sähvisid siia-sinna Lasnamäe õhutõrjepatarei valguskiirtes. Sadama kandis asuvas keskvang­las juubeldasid lõhkevaid pomme kuuldes Nõukogude Vene vangid, kellest mitmed olid komsomolitegelased. „Meie omad tulevad! Surm sakslastele!” Selle jultumuse eest hukkas SS nad järgmisel päeval vangla sisehoovis. Samal ajal sai sadamas pihta naftahoidla, mille tulelõõm paistis 80 kilomeetri kaugusele Helsingisse.
Üsna pommitamise alguses sai tabamuse Tallinna Linnaarhiiv ja selle hoidla vanalinnas Rüütli tänaval. Arhiivitöötaja Epp Siimo vaatas seda õudusega oma Rüütli tänav 6 asuva korteri aknast ja otsustas päästa, mis päästa annab. Oma arust ei olnud tal valikutki, sest linna peaarhivaar Rudolf Kenkmaa ei pääsenud oma Nõmmel asuvast kodust enam vanalinna. Siimo teed Rüütli tänav 1 asuvasse hoidlasse tõkestas tohutu kullatud tuulelipp, mis oli maha prantsatanud tuld võtnud Rootsi kiriku katuselt. Kipitavate silmadega ligines Siimo üha ägedamaks muutuvas kuumuses hoidlale. Tal õnnestus kolmandalt korruselt päästa mitu fotode ja ajaleheväljalõigete kasti. Järsku paiskus talle näkku oota­matu plahvatus — Niguliste kirik tänava kaugemas otsas oli pihta saanud, kiriku torn põles nagu küünal ja piki tänavat sööstsid põletava tormituulena võimsad tuleleegid. Pakkide kaupa haldusdokumentide pabereid kisti hoidlast välja öösse — õhk kihises nendest. Siimo jäi ootama, millal kiriku torn lõplikult kokku variseb.
Siis märkas ta Rüütli tänaval lähenevat politseisalka ja keelitas neid barrikadeerima hoidla aknaid leekide eest. Politseinikud kasutasid akende katmiseks lähedal asuvast tööriistapoest võetud metallplaate: niimoodi päästeti hindamatuid käsikirju. Järgmise päeva varahommikul üritas umbes kahekümne meheline vabatahtlike rühm Toompealt asjatult leida töökorras tuletõrje hüdranti — veevärk oli lõhutud. Ometi õnnestus neil Epp Siimo juhtimisel hoidlast välja toimetada XV ja XVI sajandi Lüübeki ürikuid ja teisi hindamatu väärtusega käsikirju. Hiljem autasustasid Saksa võimud Siimot „erilise vapruse” eest 200 Saksa margaga (tänapäeva vääringus umbes 450 eurot), selle raha annetas Siimo laste heategevusorganisatsioonile. Maja, kus ta ise elas, põles maani maha.
Minu ema leidis varju meie kodumaja keldris Tartu maantee 71 koos oma vanemate ja õega. Neil oli kaasas paar esmatarbeesemetega kohvrit, kus olid gaasimaskid, vahetusriided, passid ja muud dokumendid. Kelder vappus ja ema hoidis hinge kinni, kui šrapnellirahe aeda tabas. Plahvatuskillud tekitasid tema magamistoa läheduses jubedat vilinat. Keldri ainuke elektripirn hubises maapealsete plahvatuste tõttu ning laest varises tolmu. Kaks maja eemal, majas number 75 suri šrapnellist saadud haavadesse 37-aastane Elmar Ermann. Kolmandik Tartu maanteest oli hävinud ja tulekahjud möllasid edasi.
Veerand kümne paiku näis rünnakulaine vaibuvat. Õhus hõljus plahvatustest tekkinud tolmupilvi. Järgnes neli tundi hingamispausi. Kuu kiirustas hajusate pilvede varju. Vapustatud tallinlased tulid välja varjenditest ja keldritest, treppide ja köögilaudade alt. Kahe- ja kolmekaupa rutati tühjadel tänavatel. Kreutzwaldi tänaval vedeles maas kuus surnud Saksa sõjaväehobust — pomm oli tabanud nende talli. Häving oli sõnulseletamatu: leekides katuseviilud, põlevad sarikad ja reklaamtulbad, ja mustaks tõmbunud ning verised hobused seal, kuhu pomm oli nad paisanud.
Ema kodumaja Tartu maanteel oli õnneks alles jäänud. Suitsupilvede vahelt nägi ta viimaseid Punaarmee pommituslennukeid, mis suundusid tagasi Leningradi. Veel üks ja veel üks, kuni viimaks olid nad kadunud. Lennukimootorite müra hajus ja saabus vaikus. Tartu maanteel levis põleva prügi terav hapukas hais. Kuumus pani naha kirvendama. Ema mäletab, et Tartu maantee 73 asunud mööblivabrik „Massoprodukt” oli lausleekides. Ta vaatas eemalt, kuidas katus keset tulemöllu ja gaasi ning kütteainete plahvatusi kokku varises. Andres Rohel (sündinud 1868. aastal tsaar Aleksander II ajal) põles elusalt sisse vastasmajas number 74, kui vabriku korsten tema maja katuse purustas. Linn, mida mu ema nii väga armastas, hävis tules. Aega viitmata hakkas ta isa toole ja sööginõusid välja aeda tassima, kaugemale põlevast vabrikust. Teda aitas vene õigeusu preester Aleksander Jürisson, kes elas koos naise Larissa ja tütre Ariadnega ülakorrusel. Kuuvalgel vaikselt langevas lumes paistsid inimesed kui varjud. Põleva vabriku oranžikaspunased tulekeeled peegeldusid õue tassitud pähklipuust söögilaualt ning toolidelt.
Lastele mõjus pommitamine mitmeti. Kolmeteistaastane Mia Raid söandas minna välja oma ema majast Sõja tänaval (tänapäeval Salme tänava osa) umbes veerand üksteist, kaks tundi peale esimest teadaannet, et oht on möödas. Ta nägi kõikjal ümberringi tulekahjusid ja omamoodi telki Tallinna kohal taevas, mille moodustasid prožektoritulede vihud. Balti jaama ümbruse puumajad olid kokku varisenud. Uskumatu, aga jaama oli saabunud rong ja reisijad tormasid mööda platvormi. Mia vaatas, kuidas üks neist tuli üle jaamaesise väljaku tema poole. Oli see tõesti võimalik, et kõikidest öödest just sel ööl tuli koju tagasi tema isa? Eesti sõjaväe ohvitser Boris Raid oli kolm aastat tagasi jäänud kadunuks Nõukogude vangilaagris. Temast ei olnud mingeid teateid 1941. aasta suvest saadik. Mia jooksis talle vastu ja viskus isa käte vahele. „Ma olin leppinud oma isa surmaga, seda rõõmsam oli tema tagasitulek,” meenutas Mia.
Põlengutes varisevate majade taustal pani niisugune taaskohtumine lausa juubeldama. Teistel tallinlastel niimoodi ei vedanud. Kell 22.30 ronis 20-aastane Lydia Tomson välja Kunstihoone kohviku keldrist ja märkas, et Vabaduse platsil ei liikunud enam hingelistki. „Imelik tunne oli. Kõik näis kuidagi vaikne, ometi oli näha tulekahju tohutut kuma. Tallinn põles.” Endla tänaval lasteaia ees lamas maas leekides naine, põledes nagu tõrvik. Lydia hakkas kiirustades kõndima ema maja poole. Tõnismäel nägi ta „tohutut tuleseina”, leegid neelasid aplalt tuleroaks langenud ehitist. Öös valitses õudne ebamaine raskus. Lydia meenutab, et natuke kaugemal Pärnu maanteel säras puruks pommitatud Lutheri vineerivabrik nagu „sünnipäevapeol”. Ta otsis ettevaatlikult teed ohtlikul maastikul, kus leegid võisid iga hetk leida sakslastest ripakile jäänud lahingumoona.
Koidu tänavale jõudes märkas Lydia, et maja number 10 juurde, kus elas tema ema Antonie, oli kogunenud rahvasumm. Majast oli järel hõõguv hunnik. Tänaval oli hulgaliselt inimesi, kes vedasid mööblit ja muud vara tulest kaugemale. „Vabandage, preili,” lähenes Lydiale üks võõras mees, „aga mulle näib, et seal eemal on vist teie vend.” See ei olnud Lydia vend. Ema oli põlenuna maha varisenud, leegid olid liikunud mööda ta jalasääri ülespoole ja tal ei olnud enam juukseid. Ta oli vaevu meelemärkusel, üks käsivars välja sirutatud. Lydia mäletab, et ta puudutas ema kätt ja see oli soe. Kõrvalseisjate abiga sai Lydia oma ema rusude ja söestunud puuplankude alt kätte ja asetas ta tekist kokku pandud hädapärasele kanderaamile. Sellel kanderaamil viisid naabrid Antonie läheduses asuvasse Diakooniahaiglasse. Seal ütles arst, et ei ole mõtet proovida veenisisest plasma- või vereülekannet, sest Antonie hingas väga raskelt ja hooti. Arst tegi talle halastava morfiinisüsti. „Su emal on nüüd parem lahkuda.” Ema oli 50-aastane. Haiglast väljumisel kutsus arst Lydia tagasi — emal oli endiselt sõrmes abielusõrmus. „See sõrmus on mul tänaseni alles,” ütleb Lydia ja näitab kuldset võru.
Natuke peale kella ühte öösel algas teine rünnak, seekord 60—70 pommitajaga. Küll veidi vähem raevukas kui esimesel korral, kuid siiski eesmärgipäraselt sama jõhker. Mu ema seisis Tartu maanteel ja vaatas, kuidas leegid sähvatasid nagu litrid jõulupuul, kui ootamatult kostis metsik plahvatus. Ta jõudis tagasi Tartu maantee 71 keldrisse napilt enne, kui maja aknad eest kildudeks lendasid. Ema meenutas, et peagi langes Tallinna kohale „teine oranžikasroosa päikeseloojang”.
Pommituslennukite mootorite müra on õudus, mis on paljusid tallinlasi saatnud kogu elu. See müra vaibus linna kohal mõni tund enne koitu 10. märtsil. Taas leidsid prožektorite otsinguvihud läbi langeva lume tagasipöörduvaid Nõukogude õhujõudude 404. rügemendi Iljušineid. Luise tänava keldrisügavuses ei julgenud Lydia ja Harry Tomson hingatagi. Lämmatavas kuumuses oli kuulda mööduva kiirabi sireeni, samal ajal paisus ümbritsev lärm ja tulemöll. Rusudest kerkis paksu pruuni suitsu, mis mattis endasse viimasegi kuukiire Tallinna kohal.
Õhurünnak kuulutati lõppenuks umbes kell kolm öösel, see tähendas teise ja viimase rünnaku lõppu. Päevavalguses oli näha, et pommid olid kündnud tänavaid nagu põldu, suur osa Tallinnast oli muutunud elamiskõlbmatuks. Tuletõrjujate kõige hullem ülesanne oli avada vingugaasiga täidetud kuumusest hõõguvaid keldreid. Mõnel pool olid inimkehad „kokku kuivanud poole väiksemaks — nagu nukud”, meenutas lendsalga tuletõrjepealik. Mõnes piirkonnas olid purustused nii ulatuslikud, et päästemeeskondadel oli raske majadeni jõuda. Linna keskne veevärk oli purustatud juba rünnakute alguses. Ühe hetkega oli löödud pihuks ja põrmuks Tallinna peamine tulekustutusvahend — vesi. Liiva abil sai piiri panna väiksematele tulekolletele, kuid see ei takistanud üldist leekide möllu.
Lydia ja tema vend Harry lahkusid Luise tänava varjendist ja läksid Nõmmel elavate sugulaste juurde. Seal leidsid nad tisleri, kes valmistas emale kirstu. Kirstu tegemine käis kähku, kõik nurgad ja liitekohad said enam-vähem paika. Lydia saatis surmateate õde Elfriedele, kes kiirustas kohale Haapsalust. Üheskoos tarisid Elfriede, Lydia ja Harry tühja kirstu keset kerget lumesadu Diakooniahaiglasse, kus nende ema Antonie surnukeha ootas kabelis äraviimist. „Kas te suudate ette kujutada, mida tähendab vedada oma ema kirstu kuus kilomeetrit läbi lume?” küsis Lydia ja lisas: „Ma võin kirjeldada, kuidas kirst haiglas kelgu peale pandi, aga mu jutt on pelgalt sõnad, need ei suuda edasi anda minu kurbust, elu ja surma…” Haiglas pidid lapsed astuma üle kokku kuhjatud laipade, et jõuda oma emani. Ühe vanema naise abiga pesi Lydia ema surnukeha ja mässis selle linasse. Elfriede palus kolme valves olevat eesti sõdurit, et nad aitaksid surnukeha kirstu tõsta. Sõdurid tegid, mis vaja, võtsid seejärel valvelseisaku ning andsid au. Saksa sõjaväeauto viis kirstu tagasi Nõmmele. Ilmalik jutlustaja, sama tisler, kes oli valmistanud puusärgi, korraldas matusetalituse. Liiva kalmistul libisesid labidad külmunud haua serval ja Lydia nuttis hääletult. „Mul oleksid nagu pisarakanalid külmunud olnud,” meenutas ta hiljem. Kolmel lapsel ei olnud nüüd enam mitte midagi — ei vanemaid, kodu, toitu ega raha.
Haiglaõde Aili Tatter lobises parajasti oma võrkpallinaiskonna mängijatega Adolf Hitleri tänava võimlas, kui kõrvalmajas number 30 asuv hotell „Rome” plahvatas nagu sädemepilv. Aili jooksis üle tee vastasmaja keldrisse, tõmbas selga õe vormiriietuse ja läks varahommikul jalgsi Diakooniahaiglasse, kus ta töötas Saksa sõjaväe ülemarsti sekretärina. Kõikjal levis põlenud hoonete, söestunud inimkehade, mustaks tõmbunud müüride, tolmu ja pigi hais. Aili surus oma näo rebasekraesse. Ühistransport seisis ja mõne trammivaguni aknad olid üles sulanud. Ailile lähenes veoauto ja ta tõstis peatamiseks käe. Autoga sõideti mööda maastikku, mis äsja oli olnud tänav. Läbi suitsu nägi Aili, kuidas inimesed pühkisid Eesti Kunstimuuseumi juures kokku klaasikilde, sealsed Natsi-Saksamaa rassistlikud kitšeksponaadid olid õnneks tuld võtnud, Narva maantee alguses asuv hoone hõõgus uue päeva koidikul.
Veoauto viis Aili haigla juurde, seal nägi ta, et haavatuid oli hakatud laevaga Lääne-Preisimaale Gdańskisse evakueerima. Veidi aega pärast kohalejõudmist pidi Aili hakkama matma oma head kolleegi, õde Laurelat, kelle surnukeha leiti šrapnellitabamuse tagajärjel tundmatuseni moonutatuna haigla hoovist. Aga oli see ikka tema? Kaks nädalat hiljem ilmus Laurela ootamatult välja, õõvastava naljana oli ta lahti kangutanud ja kaasa võtnud sellesama risti, mille alla Aili oli ta enda arust matnud. Laurela ei olnudki hukkunud, ta oli sõitnud Saksa Punase Risti laevaga Gdańskisse. „Näete siis, isegi keset sellist katastroofi oli võimalik omamoodi komöödia,” meenutas Tatter.
Tartu maanteel langes endiselt lund, taas valitses vaikus. Tules mustaks põlenud laibad olid laotud tee serva, nende ümber virvendasid fosforsed leegid. Kui hävitustöö oli lõppenud, üritasid sugulased leida oma armsaid ja nende surmadel mingitki tähendust otsida. Minu ema, tema vanemad ja õde olid jäänud ellu, kuid neil ei olnud võimalik jääda purustatud linna. Ühes pommiplahvatuses segi paisatud toas Tartu maanteel rippusid seinal viltused maalid, poolik trepp viis tühjusesse. Teised majad meenutasid nukumaju, millel pole eesmist seina. Nendes endistes majades olid tallinlased sündinud ja nüüd olid nad pidanud seal surema. Mõnest majast oli alles ainult esikülg, ja nende kohal hõljus telliskivitolmu ja surma hõng. Maja number 113 ülemiselt korruselt lasti puukastis alla surnukeha, tuletõrjemeeskond andis talle au. See oli 81-aastane Maria Peterson.
Juhmistunult läks mu ema mööda Tartu maanteed vanalinna poole. Pomm oli tabanud majas number 4 asunud „Plaza” revüüteatrit ja kino, kus parajasti linastus tallinlastele suurt põnevust pakkunud armastuse ja truudusetu abielu teemaline saksa film „Liebelei und Liebe” („Flirt ja armastus”). Seif, kus teatriomanik Ksenia Malahoff-Tensing (kuulsa Tallinna kalatööstuse „Vennad Malahoffid” omanike suguvõsast) hoidis päevakassat, oli üles sulanud ja kuumusest kõverdunud. Ta põrnitses koos tütrega seifi. „Mida muud me oleksime teha saanud?” küsis Inna minult pool sajandit hiljem. „Me ei saanud seda isegi avada!” Inna oli tol ajal vaid üheksa-aastane. Ta meenutas: „See oli kohutav vaatepilt, mis mulle Tartu maanteel avanes — kõikjal surnud ja hinge heitvad inimesed.”
Veidi eemal majas number 20 asunud jalatsivabrikust „Salamander” oli alles vaid varisenud katusetalade ja väändunud raua hunnik. Mu emast möödusid kaamed ja räsitud mehed ning naised, nad läksid Ülemiste järve poole, kus oli lootust leida puhast vett. „Linnast ei ole midagi järele jäänud,” öeldi emale. „Kõik on leekides. Sul pole mõtet edasi minna.” Need sõnad jõudsid emani nagu läbi udu, justkui loori tagant. Ühel hetkel ei olnud Tartu maanteed enam olemas; rusude keskelt ei olnud võimalik isegi kitsast jalgrada leida. Emale näis, justkui viibiks ta „võõral maal” ilma abistava kaardita — samahästi oleks ta võinud orienteeruda tähtede järgi.
Viru väravate juurde oli kogunenud inimesi öö jooksul tekkinud purustusi hindama. Teiste seas ka tulevane tõlkija ja diplomaat Mark Sinisoo, kes mäletab puruks pommitatud bussijaamast levivat ebamäärast kuumust. Seal oli tuld võtnud platsile kogutud linna puitmaterjali varu. „Võis ette kujutada, et see tuli on käte soojendamiseks,” meenutab ta. Kuna bensiinist oli nappus, kasutati puitu busside tagaosas asuvate puugaasigeneraatorite käivitamiseks, kuid enam ei sõitnud peaaegu ükski buss. Tallinlased ei suutnud uskuda hävitustöö ulatust. „See ei saanud olla võimalik, aga ometi oli,” ütles Sinisoo ja lisas: „Igal pool oli verd ja põleva puidu lõhna.”
Kõrbehais levis üle Raekoja platsi, kuhu oli koos raekoja tornikiivriga maha prantsatanud XVI sajandist pärit sõdalast ja rüütlit kujutav tuulelipp Vana Toomas. Lähedal asuvas Niguliste kirikus oli Kristus risti küljest lahti rebitud, peenelt nikerdatud tammepuust altaritiivad ja nikerdustega pingid olid paisatud läbisegi purunenud kiviornamentika tükkidega. See vaatepilt võttis inimesed tummaks, nad nuuksusid ja nutsid. Kinnipeetavad juudid oma tuttavates triibulistes vormiriietes kühveldasid Saksa SS-i valvsa silma all rususid tee veerde.
Enamik 3068 pommist, mis Tallinna kohal alla heideti, tabasid inimeste kodusid ja ühiskondlikke hooneid, väga vähesed purustasid sõjalisi objekte. Kolm päeva hiljem, 13. märtsil teatas Nõukogude teadeteagentuur TASS, et Saksa sõjaväerongide ja „sadamates olevate vaenlase laevade” pihta oli korraldatud „tugevaid õhurünnakuid”. Samamoodi olid varem kirjutanud Saksa ajalehed, et Coventry linn Suurbritannias, mis oma suuruselt on sarnane Tallinnaga, oli coventrieren, s.t coventrated ehk „täielikult hävitatud”. Tallinna purustused ei olnud midagi võrreldes sellega, mida korraldasid britid Saksa linnades. Kuning­like Õhujõudude ülema „Pommitaja” Harrise strateegilised rünnakud Hamburgile 1943. aasta suvel on liitlasvägede annaalides hukkamõistu väärinud. Üks pealtnägija kirjeldas, kuidas lapsed kõrvetati tulekeerises asfaldi külge kui „praetud angerjad”. Hukkus umbes 40 000 Saksa tsiviilelanikku.
Ometi said Tallinnale osaks kohutavad purustused. Joseph Goebbelsi unistus „totaalsõjast” (sks Totaler Krieg), kus surm langeks ette hoiatamata taevast kaela nendele, kes on selle ära teeninud, oli tabanud Tallinna. Rünnakud ainult tugevdasid Eesti meeste soovi liituda Saksa sõjaväega, kui nad polnud seda juba teinud. Kuumusest õhkuvatele majaseintele maalitud loosung „VAREMEIST TÕUSEB KÄTTEMAKS!” innustas võitlema Waffen-SS-i värvatud eestlasi. Nii nende kui ka paljude eestlaste meelest oli Saksa vägede abi ainus võimalus tagasi tõrjuda Stalini lähenevat Balti riikide taasvallutamist. Kui mõni kolmas liitlasvägede riik, nagu näiteks Suurbritannia, oleks suutnud tagada Eesti riigipiiride puutumatuse, oleksid eestlased tõenäoliselt Saksa okupatsioonile vastu hakanud. Paraku oli Nõukogude Liidu ja Saksamaa sõjamasina haardesse jäänud eestlastel valida ainult erakordselt raskete kompromisside vahel.
Üks seik on mu emal eriti eredalt meeles: tema jumaldatud apelsini- ja sidrunipuude hävimine. Ta oli kasvatanud taimed seemnest üles oma aknalaual, ent plahvatus purustas aknaklaasid ning lennutas minema kardinad. Ema valas oma puude pärast kibedaid pisaraid, vanemad hurjutasid, et tal peaks olema häbi sellise tühise asja pärast lohutamatult nutta ajal, kui nii palju inimesi on hukka saanud. Ema lapselikus meeles aga oli isiklik vähetähtis detail võtnud palju suuremad mõõtmed kui mõni maailmaajalooline sündmus. Lapse südamevalu oli sama pealiskaudne nagu Franz Kafkal, kes kirjutas oma päevikusse 2. augustil 1914: „Saksamaa kuulutas Venemaale sõja. — Pärastlõunal ujumiskool.”
Kuna Tartu maantee 71 asunud maja oli põlenud rusuhunnikuks ja mu emal ega tema õel ei olnud enam kooli, kus käia, ei jäänud neil üle muud kui Tallinnast lahkuda. 10. märtsi külmal reede öösel viis Wehrmachti veoauto nad koos mõne teise Tallinnas kodu kaotanud inimesega linna lähedal asuvasse tallu, seal redutasid nad nädal aega, enne kui said edasi liikuda turvalisemasse paika rohkem lõuna pool. Nad möödusid õnnetute põgenike voogudest, kus inimesed vedasid kelkudel ja kärudel seda vähest, mis nende varast oli alles jäänud, ning tassisid turjal seljakottidesse topitud asju. „Põgenemine idast” ehk Flucht aus dem Osten oli alanud. Keegi ei tahtnud enam Tallinna jääda. Varemete vahel jooksid ringi rotid. Mu ema võis küll loota parematele päevadele, ent sedamööda, kuidas Tallinna tulekuma kaugemale selja taha jäi, süvenes temas parandamatu kaotusevalu. „Meil ei jäänud isegi aega nutta,” meenutas ta. „Kõik asjad — lauahõbe, mööbel, fotod — põlesid tuhaks või langesid rüüstajate saagiks.”
Emal oli kindel soov kohe pärast sõja lõppu Tallinna tagasi minna. Paraku ei olnud see nii määratud. Endised ajad olid igaveseks kadunud, või peaaegu kadunud. Veel pool sajandit hiljem mäletab mu ema oma Tartu maantee vanematekodu telefoninumbrit: 31954. Vähemalt seda ei saanud temalt keegi võtta. Viimased Nõukogude pommid heideti Tallinnale 22. septembril 1944, selleks ajaks oli Punaarmee peatumatult edasi liikunud kõikjal Baltikumis.

Käsikirjast tõlkinud HELLE SOLNASK

IAN THOMSON (sünd 1961) on Londonis elav tunnustatud biograafiate autor, ajakirjanik, tõlkija ning kirjanduskriitik. Tema raamat „Primo Levi elu” (2002) sai Kuningliku Kirjandusühingu W. H. Heinemanni auhinna. Tema viimane teos „Dante jumalik komöödia” (2018) oli „Financial Timesi” ja „Times Literary Supplementi” aasta raamat. Praegu kirjutab ta oma Eesti päritolust raamatut „Pimedus Tallinnas”.

Toimetaja järelmärkus. Ian Thomsoni mõjuva kirjutise toimetamine pakkus elamuslikku huvi, sest ka minu ema elas neljateistaastasena üle Tallinna pommitamise. Mõned tegevuspaigadki meie emade loos kattuvad. Aga erinevalt Ianist ei võtnud mina õigel ajal ette asjaosaliste meenutatu korrastamist ega kindlama pildi loomist tolle öö sündmustest. Olin lapsepõlves vastavaid jutte põnevusega kuulanud ning olin rahul sellega, et tundsin, nagu oleksin mõne dramaatilisema episoodi ka ise ema ja vanaema seltsis läbi elanud. Iani lugu lugedes saan aru, et minu sugulastel läks pommivarjendis ja põlevast majast hädapäraseid asju välja tassides küllaltki hästi — nad ei sattunud silmitsi surmaga. Aga räägiti ka teistega juhtunust, kõige meeldejäävam oli lugu tädi Hertast või Selmast või kuidas ta nimi oligi, kes kõndis häire alguses Harju tänaval ja ruttas esimese ehmatusega kino „Amor” sissekäigu kangialusesse varju. Seal oli inimesi tihedalt, korraga ilmus nende sekka Saksa sõdur, kes hüüdis: „Siia ei tohi jääda, jookske välja, minu järel!” Tänaval oli juba ohtlik, rünnak oli alanud, tädi Her­ta või Selma ja veel mõni jooksid hirmu ületades sakslase kannul kangialusest lageda taeva alla, sõdur vehkis kätega: hargnege laiali, ja tädi pääses igatahes eluga. Kõik, kes „Amori” kangialusesse jäid, olid mõni hetk hiljem pommi otsetabamusest surnud. Kino kõrval oli hotell „Kuld Lõvi”, kus olevat peatunud kõrgemad Saksa ohvitserid, seepärast arvati, et venelased sihtisid oma pommi neile otse pähe, ja et seda aimas ette ka inimesi kangialusest välja ajanud sakslane, kuigi venelastel vaevalt selliseks täppislöögiks võimekust oli. Seda lugu meenutati tihti, see käibis mitmes variatsioonis, ühes neist on kangialusest pääsenute hulgas ka minu vanaema, kes jookseb, ema käekõrval, mööda Müürivahet oma maja pommivarjendisse. Kuid see on arvatavasti juba lapseteadvuse teisendus sellest unenäolisest reaalsusest, mille sõda jätab päranduseks mitmele põlvkonnale.

T. H.

Tõlkija järelmärkus. Minu ema oli pommitamise ajal seitsmeaastane. Perekond elas Balti jaama vastas Kopli tänaval. Kuna linna oli pommitatud ka varem, siis ei osanud keegi oodata, et seekordne rünnak nii jõhkraks kujuneb. Minu vanaema Ida-Johanna oma nelja lapsega (kellest mu ema Helgi oli vanuselt teine, kaks olid veel väiksemad ja viies laps tulekul) ei otsinud seepärast spetsiaalset varjendit, vaid perekond läks varjule oma maja keldrisse. See oli kohutav, mida lapsed ja nende vanemad pidid üle elama. Neil oli õnne, maja ei saanud pihta, kuigi Balti jaama piirkonda pommitati rängalt. Ema ei salli siiamaani uus­aastaöö rakette ja ilutulestikku — need toovad talle meelde lapsepõlve õudse läbielamise.
Eesti Muinsuskaitse Selts, kus mina töötan, on alates 1989. aastast korraldanud märtsipommitamise mälestuspäeva.
Mälestused märtsipommitamisest on tasapisi muutumas mälestuste mälestusteks. Esimese põlve järeltulijate meenutused oma vanemate läbielatust aita­vad samuti hoida ajaloolist mälu. Eesti Muinsuskaitse Selts oleks tänulik, kui selliseid mäletajaid veel leiduks ja nad läkitaksid oma talletatu seltsi aadressile info@muinsuskaitse.ee või Pikk 46, Tallinn 10133.

H. S.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon