Progressiivse aja probleemidest

Johan Haldna

Maarja Kangro: „Õismäe ajamasin”.
Nähtamatu Ahv, 2021. 232 lk.

 

Maarja Kangro tegeleb pea igas novellis, ilmselgeimalt küllap kogumiku nimi­novellis, ajaga. „Õismäe ajamasina” puhul ei saa mööda vaadata sellest, et tänapäeva maailma masinavärk – s.t see üksikinimesest sõltumatu ühiskonnastruktuur, mille üheks vormiks on kapitalism – kannab endas modernistlikke ideid progressist ja arengust, kuigi need ideed on läbi kukkunud. Novellide peategelased, kes on hoolimata soolistest ja ealistest erinevustest märkimisväärselt sarnased, on jäänud „kinni” progressi ja arengut ülistavasse aega, olles ise küll veendunud, et ühiskond peaks progressist ja arengust lahti ütlema. „Aga nägemus, see tähendab lootus, et inimesed käivad alla, oli ikka rämedalt konservatiivne. Ehk siiski käivad, ah? [—] Aga ei! Tutkit teile allakäiku! Vähemalt korraliku keskklassi seas, ei. Teie surete ära ja edaspidi elatakse ikkagi paremini.” (Lk 60.) „Õismäe ajamasina” kaante vahel on olevik – aja või aegsuse vahetu kogemine – mitmuses ning erinevad olevikud üksteisega konfliktis. Minevikkude ja tulevikkude paljusust on humanitaarteadlased juba aastakümneid rõhutanud, väites, et ajalugu kirjutatakse ja utoopiaid luuakse. „Õismäe ajamasin” justkui jätkab seda mõttelõnga, küsides: kuidas siis olevik erinevate minevike ja tulevike valguses singulaarseks jääb? Lootused, ootused ja unistused pole süütud ajaviited-mõtte­mõlgutused, vaid mõjutavad seda, kuidas inimene olevikku elab ja, tõepoolest, millist olevikku ta elab. „See oli teisikute, hargnenute, versioonide maailm, isegi kui need versioonid olid justkui „meie” omadega identsed. Inimesed, kes nägid välja samasugused nagu „minu” inimesed – nendega ei ühendanud mind koosoldud aeg, mis on põhiline, mis tekitab tähenduse.” (Lk 227.) See tsitaat pärineb „Õismäe ajamasina” niminovellist, kus minategelane rändab ajas tagasi 1977. aastasse, et kohtuda oma kallimaga, kui too veel lapseohtu oli. Järelikult „teisikute, hargnenute, versioonide maailma” all ei pea Kangro tingimata silmas olevike mitmust, vaid viitab eelkõige minevikust hargnevatele võimalikele olevikkudele, paralleel­universumitele. Sellest hoolimata käsitlen ma tervet „Õismäe ajamasina” kogu kui „teisikute, hargnenute, versioonide maailma”, kus inimesed on kinni olevikus, mida nad pole valinud, ning kus erinevad olevikud on oma­vahel konfliktis. Reinhart Kosellecki sõnul toimus XVIII sajandi jooksul üleminek lunastusele orienteeritud ajalt lineaarsele ja progressiivsele ajale: esimese puhul oli tulevikus alati üks kindel asi – lunastus –, kuid progressiivses modernistlikus ajas on tulevik täis tundmatust ja avatust. Tekkis „tulevik, mis, selle mõtte rõhutatud tähenduses, on täielikult erinev kõigest, mis varem oli”.[1] „Õismäe ajamasin” viitab selle metamorfoosi järgmisele etapile. Mis tuleb pärast lineaarset ja progressiivset aega? Miks selline muutus just praegu?

Keskendun siinses arvustuses kogumiku lühimale novellile „Wozzeck 2”, mis jutustab loo kunstiajaloo magistri­kraadiga mehest, kes on pankrotis ja otsustab üürivõlgade katteks võtta osa inim­külmutamiseksperimendist. Ta all­kirjastab lepingu, mille järgi peaks külmutus kestma ühe nädala, kuid mõlemad vastutavad külmutusspetsialistid hukkuvad autoõnnetuses ning minategelane ärkab üles mitte nädala, vaid 80 aasta pärast. Maailm on muutunud. Üksik­indiviide enam ei eksisteeri, nende asemel on „mingisugune post-subjektne, post-ego maailm voolavate identiteetidega” (lk 173). „Eraldi teadvused, ütles ta [olend, kes minategelase üles sulatas], on ikka veel olemas, teatud mõttes. Aga ma võiksin seda ette kujutada nagu tohutut teadvuste kangast või veel parem, nagu plasmat.” (Lk 174.) Järgnevalt näidatakse minategelasele tema uut eluaset ning jäetakse ta üksi. Ta asub mõtisklema ning saab aru, kuidas ta armastas „maailma traagilist antust” (lk 175). Ta tunnistab endale: „Armastasin närtsivaid taimi ja tudisevaid ja karva­ajavaid loomi, kõdunema läinud vilju; kevadisi erkrohelisi lehti suutsin taluda vaid tänu mõttele, et varsti, varsti kuivavad ja määnduvad nemadki.” (Lk 175.) Teisisõnu jõuab ta arusaamani, et ta armastab allakäiku. Novell ise on kriitiline selle arusaama suhtes, tuues mitmel korral välja minategelase silmakirjalikkuse. Olles enne külmutamist kuulutanud, „et „mina” kui mehhanism, mis koordineerib organismi ellujäämist, peaks ühel hetkel põhimõtteliselt hajuma” (lk 167), pole ta ikkagi rahul selle maailmaga, mida kohtab pärast ülessulamist. Lugeja mõistab, et minategelase põhimõtted lähtusid ainult soovist vastanduda, ihast olla teistest targem või neist üle, ning tema allakäiguarmastuse tegelik sisu on enesearmastus. Sellest allakäiguarmastusest võib tuletada ka vastuse eelmise lõigu lõpus esitatud küsimustele.

Ajaloolase Dipesh Chakrabarty sulest ilmus 2009. aastal artikkel „Ajaloo kliima: neli teesi”, milles ta muu hulgas väidab, et „inimtekkeline seletus kliimamuutusele tähendab sajanditevanuse loodusloo ja inimajaloo eristuse kokkuvarisemist”.[2] „Wozzeck 2” kõrvutab neid kahte kategooriat, looduslugu ja inimajalugu, mitmel korral. Toon paar näidet: „ka see meresool, mida nad praegu leivale raputavad, on plastikut täis, ja nad naeratasid ja kuulasid, ja ma olin õnnelik. Sügispäike kuldas vett, lehed kõdunesid ja elu Maal pidi ühel hetkel lõppema” (lk 168); „muidugi me olime kõik nõus, et maailm on ül­erahvastatud, maailmameri mürgitatud, ja kui Antarktika sulab, upume siin kõik. Moos maitses hea, õhtu oli mõnus, vaikselt pimenes” (lk 169); „Loojang on siin praegu ka, ja kuigi need olendid ratsutavad ka mujal ilmaruumis ringi, oleme vist siiski planeedil Maa. On sügis” (lk 176–177). Kõikides ülaltoodud näidetes on kõrvutatud kardinaalselt erinevate ajaliste mastaapidega elemente. On protsessid ja tsüklid, mida inimajalugu suudab hoomata – „õhtu oli mõnus”, „lehed kõdunesid” –, ning teised, mis on inimajaloo jaoks hoomamatud, kus üks ajaühik (miljon aastat tagasi) võtab juba kokku inimajaloolase uurimisala: „elu Maal pidi ühel hetkel lõppema”, „Antarktika sulab”. Chakrabarty väidab, ning ma olen temaga nõus, et inimtekkeline kliimamuutus, ehk siis lääneriikide komme põletada suurtes kogustes fossiilkütuseid, muudab nende kahe kategooria eristamise keerukaks. Miks selline muutus just praegu? „Wozzeck 2” vastab: sest inimajalugu kui mõiste on kokku kukkumas ning mul on midagi selle asemele tarvis. Ehk siis: kui areng tähendab igal arenguetapil fossiilkütuste põletamist,[3] siis pole see inimkonna jaoks enam areng rohkema elu, vaid rohkema surma poole. See on ka „Wozzeck 2” minategelase allakäiguarmastuse allikas.

Pessimistlik arusaam tulevikust kui vältimatust allakäigust ei erine optimistlikust arusaamast selles mõttes, et mõlemal puhul on tulevik endiselt „täielikult erinev kõigest, mis varem oli”.[4] ­Lineaarne ja progressiivne aeg pole „Wozzeck 2” minategelasel kuhugi kadunud, aga progressi tähendus – areng – on asendunud taandarenguga. Novelli lõpus on aga vastu­rääkivus, kui minategelane meenutab üht tüdruksõbraga veedetud sügis­õhtut enne külmutamist: „sel hetkel olime muust maailmast üle, olime neist ees, sest meie juba teadsime, et kõik on mõttetu, aga nemad ikka alles uskusid tähendusse ja progressi. „Mitte kellelgi ei lähe lõpuks hästi!” tõdesime, ja see maitses hõrgult nagu rokfoori juust.” (Lk 176, autori rõhutus.) Umbusk tähenduse ja progressi suhtes ei tähenda, et mitte kellelgi ei lähe lõpuks hästi. Progress ei tähenda tingimata arengut paremuse poole, vaid on eelkõige aja modernistlik vorm. Sellise tõlgenduse kaudu muutub küsimus, mis tuleb pärast lineaarset ja progressiivset aega, nüansirikkamaks: enam ei saa rääkida arengust või taandarengust, aga samas pole sõnu, mida kasutada nende asemel. Kuidas rääkida tulevikust ilma progressiivse mallita? Mulle tundub, et sekulaarsete põhimõtetega maailmas on see küllaltki keeruline. See ainult suurendab küsimuse tähtsust.

Nagu Mikko Lagerspetz raamatu esitlusel autoriga vesteldes märkas, on Kangro novellikogu nimi „Õismäe ajamasin”, mitte „Õismäe ajamasin ja teisi novelle”. Justkui see kogumik ise oleks ajamasin, justkui see kogu teeks midagi ajaga. Mida ta siis teeb? See on üks peamisi küsimusi, millele võib kokkuvõtlikult vastata nii: ta täheldab ajaloo ja loodusloo kategooriate kokkuvarisemist ning nendib, kui raske on nendest rusudest midagi ehitada. Lõpetuseks tahan avaldada teatavat pettumust, et kogu ise selle tõlgendusrikka ja tänapäeval olulise teema ära peidab. Raamatu tagakaanelt leiab lugeja tutvustuse asemel märksõnad „kirg · veri · vägivald · obsessioon · armastus · inimsöömine · edevus · elu mõte · kiirus · meritokraatia · töö · alkohol · allakäik · optimism · tulevik · minevik · ajamasin · multiversum · vanakooli humanism”. Ajaga seotud mõisted on esindatud, kuid vere ja vägivalla vahele peidetud. Sama on juhtunud kõigis „Õismäe ajamasina” kohta 29. märtsi seisuga ilmunud arvustustes ning üles filmitud aruteludes.

 

[1]R. Koselleck, The Practice of Conceptual History: Timing History, Spacing Concepts. Stanford, 2002, lk 120.

[2]D. Chakrabarty, The Climate of History: Four Theses. „Critical Inquiry” 2009, kd 35, nr 2, lk 201.

[3] Vt: A. Malm, Fossil Capital: The Rise of Steam Power and the Roots of Global Warming. London, New York, 2016.

[4]R. Koselleck, The Practice of Conceptual History: Timing History, Spacing Concepts, lk 120.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon