Raudse süsteemi kiuste

Holger Kaints

 

 

Mats Traat: „Valge maja”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 148 lk.

 

Mats Traadi äsja ilmunud romaani „Valge maja” esimesi lehekülgi lugedes tekkis korraks mõte, kas ei ole siin tegemist millegi samasugusega, nagu oli kirjaniku viimase juubeli paiku ilmunud luulekogu „Roheline laev”, mis koondab autori kõige varasemaid luuletusi ja peaks ajateljel asetuma tema esimeseks luuleraama­tuks, mitte pika-pika rea lõppu. Nimelt viib „Valge maja” algus meid umbkaudu viiskümmend aastat tagasi, aegadesse, kui maa-haiglatel oli palgal veel talli- või hobusemees, kes arsti kaugetesse paikadesse abivajajate juurde sõidutas. Hiljem võib kaudse rehkenduse abil järeldada, et romaani avastseenid langevad ajavahemikku 1968—1970. Ülikoolist suunamise saanud noor tohter saabub kõrvalisse alevikku, kus töötingimused on õige ehmatavad. See lähtepositsioon tuletab meelde Traadi 1960. ja 1970. aastatel kirjutatud maa-ainelisi romaane ning nõnda polegi vahest vaja imestada, et vägisi tekkis tahtmine ka selle teksti sünniaeg kuhugi nende kõrvale paigutada.

Ent juba mõni lehekülg edasi hakkab tasapisi selgeks saama, et toonasest ajast käsikiri ei pärine. Traadi kõigi tolle aja maa-aineliste proosateoste juures on täheldatav väga terav vastandus: endas lootusesädet kandev tegelane ning ahistav, vaimu ja tegutsemisvõimalusi pärssiv keskkond. Nõnda on Ruttariga („Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga”, 1973), Ollimariga („Irdinimene”, 1967), Johannesega („Karukell, kurvameelsuse rohi”, 1982) jt. Tegelastel on või on olnud head kavatsused, ettekujutus, kuidas asjad peaksid laabuma, kuid lõpuks saab nüri ühiskonnakorraldus neist võitu. Ka „Valges majas” peab ettevõtlik tegelane päratu hulga raskustega toime tulema. Kord tabasin end võrdlemas teda Augeiase talle puhastava Heraklesega. Ent tema teod viivad sihile, tema ei murdu, kuigi muremõtted käivad ka tema peast läbi.

Kas see tähendab ühtlasi, et tagantjärele vaadates on rohi rohelisem? Tegelikult siiski mitte. Teose vaatenurk on lihtsalt hoopis teine. Esmalt torkab silma, kui suur on seekord huumori osa. Huumor ei puudunud ka varasemates Traadi teostes. Näiteks „Türgi ubadest” (1977) on minu meelest täiesti võimatu õigesti aru saada, kui ei taipa, et see on kirjutatud muigega suunurgas. „Valges majas” on huumorit veel rohkem: võtkem või stseen, kus peategelane Martin tohterdab ohjeldamatult „lehma matuseid” pidanud Artemit ja teeb talle keset taluõue maoloputust (lk 26—30), või tuntud revolutsiooniveterani lesestunud abikaasa „elu päästmine” (lk 114).

Olulisema sedastuseni jõuab lugeja veidike hiljem — ikka põhjusel, et romaani algus petab ära oma tugevate paralleelidega, mida võib tõmmata omaaegsete töödega. Nimelt selgub, et „Valge majaga” jätkab Traat oma juba vähemasti kümmekond aastat käidud teed, pannes paberile tugeva dokumentaalse põhjaga pikemaid või lühemaid lugusid. Suurem osa sellelaadilisi on koondatud kogusse „Kolm Solveigi” (2015), mõned hilisemad on veel „Loomingutes” hajali. Mitmed (muidugi mitte kõik) nende lugude tegelased on säärased, kelle piiritut pühendumust on krooninud edu. Parimaks näiteks ehk Ludvig Puusepp (lühiromaanis „Puusepp”). Ka „Valge maja” peategelane Martin Lundelin on inimene, kel õnnestub suuri asju korda saata.

Martin Lundelin on vaevu jõudnud ennast alevihaiglas sisse sättida, kui hakkavad levima kuuldused, et lähedalasuva järve põhjast on avastatud raviomadustega muda. Martinil tekib kohe mõte, et seda muda tuleks kohapeal kasutama hakata, rajada lausa mudaravikeskus ja sanatoorium. Raamat lõpeb 1980. aastate keskel, kui kõigi katsumuste kiuste valmib valge maja — Martini oma haigla. Erinevalt „Puusepast” ja mitmest teisest dokumentaalloost on „Valge maja” tegelaste puhul kasutatud pseudonüüme. Üksnes mõni üldtuntud ja episoodilist mainimist leidnud persoon — professor Linkberg, Leonid Lentsman — esineb oma pärisnime all. Aga lugeja aimab tõenäoliselt, missuguse raviasutusega on tegemist, sest kõik ülejäänud Eesti mudaravikohad asuvad mere ääres.

Tee tulemuseni on ülimalt takistuste rohke ja näib sarnanevat muinasjutuga, kus kangelasele järjest uusi „ületamatuid” raskusi ette lükatakse. Ei imestaks, kui nõukogude oludes pealiskaudselt orienteeruv lugeja arvaks, et autor on kõvasti liialdanud või isegi paavomatsinlikult bluffinud: kuna säärane kujutamisviis on tänapäeva nooremate autorite hulgas üsna levinud, on ka oletus kerge tulema. Tegelikult võib kõike, mida Traat kirja on pannud, täiesti tõepärasena võtta, seda enam, et ilmselgelt toetub ta üsna olulisel määral dokumentaalsele materjalile. Õigupoolest on tegemist paradoksaalse olukorraga: tänapäeva inimesel jääks fantaasiast puudu, kui ta tahaks ette kujutada seda, kuidas tollel ajal ehitused valmisid ja ka kõikmõeldavaid muid asju aeti. Dokumentide põhjal toonase reaalsuse taastamine on kirjandusväline boonus, mida lugeja romaani lugedes saab.

Kui mitte varem, siis kohas, kus töömeeste süüdimatu lohakuse tõttu upub raviasutusele nii oluline mudapraam (lk 158), saab selgeks, et „Valge maja” tegevus toimub täpselt samalaadses keskkonnas kui „Karukella” oma. See on just seesama aeg, mille ahistusele „Karukella” Johannes püüab kõigest väest vastu panna ja mille minnalaskmismeeleolusid ta nii rängalt läbi elab. Martin Lundelin on lihtsalt teistsuguse natuuriga inimene ning dokumentaalse põhjaga loole iseloomulikult on autor keskendunud siin rohkem peategelase tegudele kui siseelule. Kujutamisviiski on võrreldes 1970.—1980. aastate romaanidega hoopis teistsugune. Põhjaliku läbimaalimise asemel kasutatakse üksikuid, aga läbimõeldud ja täpseid pintslilööke, mis olulise lakooniliselt esile toovad.

Dokumentaalsel materjalil põhinev kirjatöö võimaldab kasutada ka võtteid, mida elu realistlikult käsitlev proosa üldjuhul väldib. Lahendusviisi, mida kasutati antiiktragöödiates ja mida tähistatakse terminiga deus ex machina, ei peeta realismis heaks tooniks. Elus tuleb aga siiski mõnikord ette ka õnnelikke juhuseid ja dokumentalistilgi pole sel puhul põhjust olusid võltsida. Dr Lundelini eneseteostust võimaldavaks suureks juhuseks oli see, et tema mudara­vi-ideest huvitusid juba päris algfaasis EKE süsteemi asjamehed. Kirjandusarvustus pole koht, kus pikalt seletada, piisab, kui märkida, et EKE (Eesti Kolhoosiehitus) ja MEK ([kolhoosidevaheline] mehhaniseeritud ehituskontor) olid süsteemid, mis olid mingil määral justkui riigid riigis ja kus igasugust majandustegevust ohjavad bürokraatlikud reeglid olid veidike lõdvemad, või vähemalt sai neile läbi sõrmede vaadata — nagu romaani tekstist mitut puhku ka välja tuleb. Just EKE oli ainuke, mille kaudu oli võimalik proovida seesugust unistust, mis Martinil tekkis, ellu viia. Ning nagu näeme, lõppkokkuvõttes edukalt. Kahtlemata oli tegemist üsna suure erandiga. Ehkki tollest ajast võib tuua veel mõne näite, kus teotahtelisel inimesel õnnestus soovitud tulemuseni jõuda (Arnold Seppo kliinik), leidub ka lausa traagiliselt lõppenud üritusi (Johannes Hint). Seega oli Martin Lundelin üks õnneseentest.

Valge maja, kui sellega ei mõelda just mõnda tähtsat riigiasutust, sümboliseerib hoonet, millel on mingi omapärane ligitõmbav aura. On see siis põhjustatud tema ilust, väärikusest või muust. Siinses romaanis lisandub neile omadustele unistusi iseloomustav kättesaamatus, milleni aga lõpuks ikkagi reaalselt jõutakse. Ning jõudja ise on sümpaatne tegelane, kes ei sammu üle laipade. On kurdetud, et tänapäeva kirjandus kipub olema liiga pessimistlik ja levitab sünget meeleolu. Mats Traadi „Valge maja” on kõrgetasemeline näide vastupidisest.

 

 

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Martin Luther
Kęstutis Navakas
...

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon