Repliik Vilde asjus

Livia Viitol

 

 

Kui lugesin 2016. aasta juunikuu „Loomingus” ilmunud Toomas Haugi sügavamõttelist ja haaravat esseed Lars von Trieri, A. H. Tammsaare ja Eduard Vilde asjus, jäi loo alguses silma üks Vildet puudutav koht. Jah, olen minagi lugenud Linda Vildele Griesist 20. juunil 1931 saadetud kirja, milles kirjanik teatab oma kohtumisest Tallinna reaalkooli noormehega, kes on vaadanud sama aasta alguses Tallinna kinos „Gloria Palace” Saksa filmistuudio Ufa filmi ja väidab selle olevat vändatud Vilde romaani „Külmale maale” järgi. Vilde elulooraamatut kirjutades mõtlesin „salamisi” selle seiga üle. Raamatusse jäi see panemata aga põhjusel, et Vilde ise polnud filmi näinud. Ometi pidi selle ümberjutustatud filmi süžee kattuma tema „Külmale maale” süžeega nii suurel määral, et Vilde oma autorsuse kaljukindlalt ära tundis. (Kriitikuna ei lahminud Vilde kunagi niisama!)

See on asja üks pool. Teine on konkreetsem. Toomas Haug kirjutab: „Kas Vilde võis tõesti kujutleda olukorda, et keegi kaasmaalane „varastab” tema romaani, tõlgib selle saksa keelde ja sakslased teevad selle järgi eduka mängufilmi?” Haugil on jäänud kahe silma vahele oluline fakt 2012. aastal ilmunud Vilde elulooraamatus, kus lk 145 on juttu Saksamaal elanud Vilde äärmiselt kehvast majanduslikust olukorrast 1908. aastal ja Peeter Speegile kirjutatud kirjast, kus ta keelab Speegil kavas olnud abistamisaktsiooni. Ühtlasi annab ta sõbrale teada, et on alustanud romaani „Külmale maale” saksa keelde tõlkimist. (P. Rummo, Eduard Vilde üheksa kirja. [Peeter Speegile 1908—1911]. „Keel ja Kirjandus” 1976, nr 6, lk 363.)

Minu oletus on, et oma olukorda parandada püüdes saatis Vilde „Külmale maale” tõlke mõnele Saksa kirjandusagentuurile või toimetusele (võimalik, et kellegi vahendusel) ja sinna see käsikiri ka jäi. (14. mail 1908 kurdab ta Speegile kõhna kukru ja Saksa kirjastuste ja toimetuste pikkade oote­aegade üle.) Nõnda ei saa sugugi välistada võimalust, et keegi selle paarkümmend aastat hiljem agentuuri või toimetuse arhiivist leidis ja seisma jäänud käsikirja filmiks vormistas. Vilde valdas saksa keelt vabalt, ta oli töötanud ajakirjanikuna saksakeelsete ajalehtede toimetuses Tallinnas ja Riias ning kirjutanud nii mõnegi novelli saksa keeles. Aastatel 1890—1892 koos esimese abikaasaga Saksamaal elades tegi ta pidevat kaastööd sealsetele ajaviitekirjanduse agentuuridele. 1906. aastal Šveitsis tõlkis ta oma revolutsiooniainelised novellid „Nende poeg” ja „Viimne öö” ajakirjale „Neue Welt”. Olgu lisatud, et Vilde tõlkis saksa keelde ka „Pisuhänna”. Kirjavahetusest abikaasaga selgub, et 1931. aastal Griesis viibides pakkus ta seda Saksa näidendiagentuuridele. Sel puhul on tal nõuandjaks keegi Eglindi-nimeline isik. Vilde kirjast 5. IV 1931: „Minu keskmises suures laualaekas on Eglindi kiri, milles ta mulle saksa-austria agentuure teatab. Tahaksin „Schrati” veel ühele saksa agentuurile pakkuda, seep. saada mulle nende nimed ja aadressid või Eglindi kiri üldse.”

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood