Riia aknad

Kai Aareleid

Me ei olnud veel korralikult tuttavakski saanud, kui ta küsis, kas ma Riia linna tahan näha. Purskasin naerma.
Kõik oli alanud sellest, et konverentsi lõpus esitas ta publiku hulgast küsimuse. Tema läti aktsent oma laulva tooni ja iseäralikult lameda l-iga oli nii ilmselge, et kuigi ta rääkis inglise keelt hästi ja oli esitanud tõsise küsimuse, ajas see mind naerma. Mäletan, et pöörasin ümber ja korraks meie pilgud kohtusid.
Hiljem vastuvõtul nägin teda uuesti, ta seisis teistest pisut eemal. Vaatasime jälle korraks tõtt, kuni ta kergitas kulmu ja tõstis vaevumärgatavalt klaasi. Endalegi üllatuseks rajasin järgmisel hetkel inimeste vahelt teed tema juurde.
„Sa oled Lätist, eks?” küsisin klaase kokku lüües tervituse asemel. Või „te olete” — meie lingua franca ju sinatamisel ja teietamisel vahet ei tee.
„Jaa! Kust sa tead?” vastas ta, kui oli noogutades suu tühjaks söönud.
Mõtlesin, mida vastata. Tundus ebaviisakas öelda, et asi oli kõigest aktsendis.
„Sa oled nii lätlase nägu. Meie, eestlased, tunneme ikka lätlased ära.”
„Ahah. Hm,” tegi tema, ja ma lisasin:
„Sa meenutad ühte näitlejat, nõukogudeaegset, mul ei tule kuidagi nimi meelde.”
„Ah soo,” elavnes tema. „Berzinšit, kas pole?”
„Ma ei teagi…”
„Mulle on enne ka öeldud, et me oleme Berzinšiga ühte nägu. Kui ta noorem oli,” jätkas ta. „„Riia aknad”… eks?”
„Kuidas palun?”
„Ma mõtlesin, et sa tead. Selline film oli. Nojah.” Ta haaras meie kõrval peatunud ettekandjalt veel kaks lõhesaia ja pakkus ühte minule. „Jube hea kala, nagu kodus!”
Võtsin saia vastu.
„Ilus pealkiri. „Riia aknad”. Selle alla mahuks mida iganes.”
„Jah.”
„Millest see rääkis?”
Ta sasis juukseid. „Ega mul päris hästi meeles ei ole, kui aus olla… Arvata võib, et akendest, muu hulgas.”
„Ära sa ütle. Seda poleks küll arvanud.”
Ta ei teinud minust välja ja laiutas käsi. „Ma tõesti ei mäleta.”
„Kahju.”
„Tuleks üle vaadata.” Ta noogutas natuke aega mõtlikult ja küsis siis: „Oled muidugi Lätis käinud?”
„Kuidas nüüd võtta. Aluksnes ainult,” vastasin.
Ta turtsatas. „Aluksnes?”
„Aluksnes jah. Mis seal naljakat on?”
„Aluksnes.” Ta vangutas pead.
„Ma olin kooliajal iga suvi Lõuna-Eestis spordilaagris ja Aluksnest sai ilusaid triibuga sokke ja vahvlitorti. Me loksusime nende pärast mitu tundi PAZ-bussiga sinna ja tagasi ja olime väga õnnelikud.”
Ta kordas: „Aluksnes.”
„Ära naera. Aluksne oli mulle samasugune maagiline nimi nagu Bulduri. Buuulduri! Vanaema tupsutas omale Dzintarsi lõhnaõli, nuusutas pudelit, mäletad, see väike musta korgiga, ja jutustas, kuidas Bulduris sai vanasti ikka suvitatud. Aluksne, Bulduri, Dzintars, muud ma Lätist ei tea.”
„See oli „Turaida roos”.”
„Mis asi?”
„See lõhnaõli.”
„Tur… Ah roos. Võis küll olla, jah.”
Ta vaatas mind, pea viltu, nii et küsisin:
„Mis on?”
„Sa ei ole isegi Siguldas käinud? Kõik ju on.”
„Kuidas kõik?”
„Kooliekskursioonil.”
„Ei. Me käisime Saaremaal. Ja Leningradis.”
„Aluksne…”
„Aitab küll, räägime millestki muust. Kas sina Eestis oled käinud?”
„Palju.”
„No kui palju? Kus?”
„Igal pool. Isegi saartel. Meil endal ju meresaari ei ole.”
„Jah?”
„Sa vist tõesti ei tea Lätist midagi. Ma pole veel näinud ühtegi eestlast, kes ei tuletaks esimese viie minuti jooksul meelde, et Lätil pole ühtegi saart ja teil on, ma ei tea… tuhat.”
„See on küll liialdus.”
„Võib-olla natuke.” Ta oli veidi aega vait ja ütles siis:
„Tahad, ma näitan sulle Riia linna?”
See oligi hetk, kui ma purskasin naerma ja tema kortsutas kulmu ja kordas: „Tahad kunagi Riia linna näha?” Ja mina ei saanud ikka veel naeru pidama, kuni lõpuks hakkas piinlik ja ma lisasin:
„Vabandust, see oli nii ootamatu. Jah, muidugi tahan, aga saame enne tuttavaks.”
„Kristaps,” ütles tema ja tõstis klaasi.
Lõime kokku ja ma ütlesin oma nime.
„Sa ei saanud vist naljast aru?” küsisin.
Pidin talle seletama. Ta vaatas mulle tõsiselt otsa ja noogutas: „Selge.”
Hommikul ütles ta siiski: „Sa ei käitu üldse oma nime järgi, Mai-Anna.”
„Tead…” Lukustasin ta pea oma käte vahele ja ütlesin: „Tahad ma näitan sulle Riia linna? Tead, mis meil tähendab „Riia linna näitama”?” Hoidsin tal kõrvadest kinni. „Seda.”
Ta võttis mu käed ettevaatlikult ära, tõusis ja hakkas riidesse panema.
„Ma pean minema.”
Ta keris lipsu kokku, pistis taskusse, kummardus ning tõmbas teki mulle lõuani.
„Tuled Riiga, ja ma näitan sulle Riia linna. Eks ole?”
Lubadused, mõtlesin, ega öelnud midagi. Naeratasin, et oleks lihtsam, mõlemal.
Ometi seisin kaks kuud hiljem Riia vanalinna servas asuva kortermaja välisukse taga, otsisin nimesilti „Lielais” ja lasin kella. Oli suvine laupäeva hommik. Kristaps võttis mind vastu hallides linastes pükstes ja valges särgis, ta oli kõhn ja päevitunud ja mu esimene mõte oli, kas see ongi sama inimene. Palju sa ikka suudad ühe korraga meelde jätta.
Aga tema esimesed sõnad olid: „Tulid siis ikkagi Riia linna vaatama. Väga hea. Astu sisse.” Ta viis mind elutoa hiigelsuure laua taha, mille keskele oli kaetud kaks kohta. Kõik tundus kuidagi liiga suur.
Pühapäeva õhtuks olime Riia kesklinna risti-põiki läbi käinud. Mu peas valitses nimede ja piltide virvarr. Olime kahe päeva jooksul kõndinud vanalinnas ja jõe ääres, istunud toomkiriku lähedal ilusa nimega restoranis, kus oli kaunis vaade ja keskpärane toit, jalutanud passaažides ja kanali ääres parkides, joonud espressot väikeses hämaras kohvikus, mille aknast paistis juugendimuuseumi sissepääsu valge kaar, ja lõpuks oli ta näidanud mulle Riia kõige kuulsamat tänavat, mille vaadet isegi mina, kes ma ei teadnud Lätist midagi, olin kusagil kunstialbumis näinud.
Hakkas hämarduma. Olime jõudnud tollesama kuulsa tänava teise otsa, Kristaps osutas ebamääraselt kummaski suunas, küsis, kas tahaksin minna istuma mõnele neist peentest valgustatud terrassidest, kus hõõgusid gaasisoojendid ja hubisesid tormilaternasse pandud küünlad. Muidugi oleksin tahtnud, aga Kristaps oli käed püksitaskusse surunud ja veeretas kinganinaga kivikest, üksikut valget kivikest mustal asfaldil, vaatasin teda ja sain aru, et küsimus oli esitatud moepärast. Võib-olla talle lihtsalt ei meeldinud sellised kohad, võib-olla ei tahtnud ta minna sinna koos minuga, igatahes tundus see olevat küsimus, millele peaksin vastama eitavalt.
Olin nende paari päevaga õppinud, et laiale eluviisile vaatamata on sel mehel kummalisi põhimõtteid. Ta ei andnud kunagi raha kerjustele ja tegi probleemi paarikümnest puuduvast sendist tagasiantud rahas, aga jättis sellest hoolimata mõnes teises kohas heldelt jootraha ja oli ühe trollipeatuses kukkunud memmekese suisa ise taksoga teisele poole jõge traumapunkti viinud, samal ajal kui mina kunstimuuseumi jahedates saalides jalutasin.
Ma ei olnud ikka veel küsinud, miks ta elab üksi suures kolmetoalises katusekorteris, mille akendest paistavad kirikutornid, killuke vanalinna ja ühest aknasiilust vantsilla tugipost ja ülemiste trosside kiired. Korteris ei paistnud märkigi kellegi teise kohalolust, õigupoolest oli üleüldse raske uskuda, et see on kellegi kodu, liiga suur ja liiga läikiv paistis kõik.
„Ei tea,” vastasin. „Võib-olla mitte praegu, ei.”
„Hüva. Ma mõtlesin…” alustas tema. „Tule, ma näitan sulle midagi.”
Ta võttis mul käest kinni ja hakkas kiirel sammul minema. Pöörasime natukese aja pärast räämas majadega ääristatud tänavasse, mille olemasolu paari kvartali kaugusel linna esindustänavast näis peaaegu uskumatu. Varsti algasid küll uuesti kõrgemad majad, aga tänavad olid nüüd veel pimedamad, tundus, nagu põleks ainult iga teine tänavalatern. Muutused olid hämmastavad. See võõras linn paistis olevat täis vastuolusid. Tundsin jõe lõhna.
Lõpuks jäi Kristaps seisma suure pimedate akendega nurgamaja ees ja ütles: „Palun. Ma olen aru saanud, et sulle meeldivad mõistatused.”
„Mis…” hakkasin küsima, aga ta tõstis sõrme suule ja sosistas:
„Vaata.”
Kristaps kõndis maja eest läbi, peatus tabalukkudega suletud trepikojauste ees, ajas pea kuklasse ja vaatas koos minuga sissepääse ümbritsevaid ornamente, naisekujusid, kooruvat värvi seintel. Ta jõudis majanurgani, taganes vastasmaja ette kõnniteele ja ütles uuesti: „Vaata.”
„Mis maja see on?”
„See pole oluline. Vaata.” Ta osutas majanurga poole, ebamäärasesse kõrgusesse. Läks aega, enne kui ma nägin. Terve maja oli pime, nagu surnud või sant, mõnel aknal puudusid klaasid, mõnel isegi raamid, mõne akna ees liikusid augustiõhtu olematus tuules kardinaräbalad või pigem mälestused kunagistest kardinatest, aga ühest kolmanda korruse aknast paistis valgus. Seda isegi ei märganud alguses, kerge kollane kuma võinuks olla ka loojanguheiastus, tänavalaterna peegeldus, või lihtsalt kujutlus.
„Seal elab keegi,” ütles Kristaps. „Maja tehti eelmisel suvel tühjaks ja seal, näed, elab keegi edasi. Siin on sulle mõistatus.”
Seisime kõrvuti ristmiku ääres ja vaatasime tontlikku majahiiglast. Jälle oli mul tunne, et kõik on kuidagi liiga suur, aga seekord natuke teistmoodi.
Märkasin, et Kristaps on hakanud teist teed pidi tagasi kõndima.
„Kuidas see saab olla?” küsisin talle järele jõudes.
„Ei saagi, aga näed, on.”
„Mõni skvotter äkki?”
Ta vaatas mulle otsa: „Võib-olla tõesti.”
„Sa siis ei tea?”
„Kas peaksin?”
„Miks sa mulle seda muidu näitasid?”
„Ma näitasin, sest ka see on Riia.”
„Aga mingi versioon sul ometi on?” küsisin.
„Ma ei tegele versioonidega.”
„Ja sa pole kunagi püüdnud… välja uurida?”
Ta vaatas mulle otsa.
„Mulle meeldib nii.”
„Meeldib, et sa ei tea?”
„Jah.”
„Valetad.”
„Kuidas soovid.”
Kõndisime natuke aega vaikides.
„Kristaps, miks sa mulle päriselt seda näidata tahtsid?”
„Ma ju ütlesin: sulle meeldivad mõistatused, siin on sulle mõistatus.”
„Aga sa ju ei aita mind edasi. Ütle vähemalt, mis maja see on, või oli.”
„Tavaline elumaja, siin ei ole mingit müstikat. Omanik sai tagasi või keegi ostis ära, üürilised tõsteti välja, nagu need asjad käivad.”
„…aga keegi jäi elama ja mingit müstikat ei ole?”
„Sina mõtle välja, kes või mis.”
„Mina?”
„Muidugi sina. Kumb meist lugude väljamõtlemisega tegeleb? Pealegi, selleks sa ju tulid.”
„Mis mõttes?”
„Ainest saama.”
„Mis jutt see on?”
„Sa oled seikleja. Ma nägin kohe esimesel korral.”
Jäin keset tänavat seisma ja pöörasin talle otsa vaatama.
„Mina? Seikleja?” Mu hääl kajas tänaval vastu.
„Rahu, rahu,” ütles Kristaps.
„Jää vait.”
Hakkasin ees minema. Nüüd pidi tema minu kinnipüüdmiseks sammu kiirendama. Kõndisime vaikides, kuni ta ütles:
„Ma poleks pidanud sind sinna viima.”
„Pidid küll.”
„Ei oleks pidanud.”
„Jää vait ja lase mul mõelda.” Hetke pärast lisasin: „Vabandust!”
„Lähme minu juurde.”
Jäime pargi servas foori taha seisma.
„Ma lähen tagasi,” ütlesin talle.
„Tagasi? Miks?”
„Ma tahan… teada.”
„Ära jama.”
„Jaman küll. Arvad, et ma saan pärast seda kõike rahulikult magada?”
„Sa ei peagi rahulikult magama. Võib ka muud teha.”
Keerasin talle selja.
„Teeme veini lahti, kuulame plaate…”
Hakkasin tuldud teed tagasi minema.
„Filmi võime vaadata…” rääkis ta mu selja taga edasi. „Ma leidsin muide „Riia aknad” üles.”
„Mis Riia aknad?”
„Filmi. Mäletad? Sa ütlesid, et ma olen Berzinši nägu, ja ma ei mäletanud, millest see film rääkis. Me saaksime nüüd koos vaadata. Kuuled?”
„Kuulen-kuulen,” vastasin, aga ei peatunud.
„Jää siis seisma ja lähme minu juurde. Sa võid mulle tee peal jutustada, mis sa ise arvad. Sellest valgusest. Sellest aknast. Oma versiooni. Oma „Riia akna”. Ma kuulaksin hea meelega.”
„Sind ei huvita ju versioonid.”
„Seda pole ma öelnud. Ma ütlesin, et ma ise ei tegele nendega. Sinu välja mõeldud lugu tahaksin ma väga kuulda.”
Ma ei vastanud. Kõndisin edasi, maja poole. Kristaps tuli mu kannul. Tundsin mõttes kergendust, sest mida lähemale ma majale jõudsin, seda pimedam ja vaiksem oli ümbrus. Oli selline tunne, nagu oleks keegi meie taga tulesid kustutanud. Ma ei teagi, mis mind sundis või tõmbas. Ma ei mõelnud enam väga selgelt, oleksin lihtsalt tahtnud, et seesama inimene, kes oli mind oma mõistatusega nii põhjalikult segadusse ajanud, annaks mulle ka lahenduse, ütleks: kuule, ma tegin nalja, selgitus on see.
Mul ei olnud mingit plaani majja sisse tungida, ma poleks julgenudki. Tahtsin lihtsalt korraks tagasi minna ja veenduda. Kujutlesin, kuidas jõuan maja juurde, seisan ristmikul ja vaatan üles akna poole. Valgus on kustunud.
Maja juba paistis. Kiirendasin sammu.
Jõudsin maja juurde, kõndisin ristmikule ja vaatasin üles akna poole.
Kristaps seisis kannatlikult mu kõrval. Lõpuks võttis ta mul õlgade ümbert kinni ja juhtis minekule.
„Ma arvan, et sa oled nüüd piisavalt näinud,” ütles ta.

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon