Romaan selle sõna parimas tähenduses

Jüri Kallas

 

 

 

 

Mehis Tulk: „Foogt”.

„Varrak”, 2017. 464 lk.

 

Eesti lugeja huvi ajaloo ja ajalookirjanduse vastu paistab olevat piiritu, vähemasti raamatupoodides avaneva pildi põhjal. Pisut nukram on, et see huvi piirdub suuresti vaid Teise maailmasõja ja selle ümber toimunuga. Ajalooline ilukirjandus lisab siia veel keskaja ja muistse vabadusvõitluse. Pean silmas eelkõige Indrek Hargla keskaegse Tallinna mõrvalugusid ja Tamur Kusnetsi üsna naturalistlikke romaane, kui rääkida algupärasest ilukirjandusest. Sel sügisel lisandus neile Mehis Tulk ja tema romaan „Foogt”. Nagu raamatukaanelt võib lugeda, on tegemist triloogia „Maa ja taeva mõrsja” esimese osaga.

Romaan juhatab lugeja kohe õigetele radadele, sest autor annab saatesõna kolmel leheküljel ülevaate romaani taust­süsteemist. Hulk koha- ja isikunimesid ning aastaarve osutavad, et autoril on kodutöö tehtud ja asjad selged. Järgnev romaan näitab, et nii ongi.

Romaani tegevusaeg on peatükkide alguses kuupäevaliselt dateeritud: 12. november 1342 kuni 8. mai 1343. Tegevus toimub enamasti Saaremaal, täpsemalt Pöide kandis. Tegelaste galerii on enam kui kirju. Kohalik rahvas, kes oleks justkui sakste võimu all, on säilitanud siiski oma ülikkonna. Kohustuslikult käiakse kirikus, aga süda ja vaim on pigem muistsete jumaluste ja nende väega ühes. Teisel poolel on vallutajad: võõrad ülikud, palgasõdurid ja mõõgamehed, kristlikud vaimulikud. Loomulikult ei lähe see veelahe stiilis meie versus nemad.

Kui saatesõna ja n-ö proloog ehk käik nõia juurde ei köitnud mind kuigivõrd, siis esimene peatükk läks kohe kenasti käima: kohaliku mehe poomine ja selle näitamine uudishimuliku nooruki silme läbi — selline lähenemine kinnitas, et ma olen lugejana kindlates kätes.

Romaan on realistlik, vägivaldne ja värvikas, mõni kaunishing lisaks kindlasti, et ropp. Muudkui joovad ja kusevad, peeretavad ja kepivad — umbes seesugust kiljatust lugesin ma ühest raamatublogist. Ma ei arva, et autor kõiki neid kirjeldusi väga tõsiselt võttis, pigem jäi mulje, et nii mõnigi kord pani ta sääraseid kohti kirja, muie suunurgas. Mäletan, et ühe suguakti kirjelduse peale purskasin möirates naerma: selline muistne katkenud kähkukas.

Eks lugejaid ole igasuguseid ja ilmselt on igaühel oma lemmiktegelane, või siis tegelane, kellega kõige tihedam side tekib. Minul oli selleks preester Meinhard, kes on minu arust autoril ka kõige paremini õnnestunud tegelane: vana ja pisut väsinud, aga siiski endas enamjaolt kindel. Mees kahe leeri vahel, kes tuli koos vallutajatega, igatseb koju tagasi, aga armastab siinset maad, mõistab rahvast…

Lugeja, kes ajalooga vähegi kursis on, taipab peatükkide alguses aastaarve nähes muidugi kohe, kuhu see lugu tüürib. Üldiselt lugeja ei eksi. Teisalt, me teame Mandri-Eesti jüriööd ja selle kajastusi kirjanduses, kuid „Foogti” tegevus toimub saarel, ja teisel pool vett ei olnud asjad päris samamoodi. Autoril on muidugi midagi ka omalt poolt öelda ja tõestada ning seetõttu võib lugeja oma teadmised tagaplaanile lükata, end mõõdukalt lõdvaks lasta ja asuda romaani nautima.

Ma ei eksi vist, kui ütlen, et lapsepõlves on paljud meist lugenud ajaloolisi romaane muistsete eestlaste vabadusvõitlusest. Neist mõni oli ju isegi kooliprogrammis. Pean silmas nõukogulikku tellimustööd ehk Enn Kippeli noortejutustust „Meelis” (1941), märksa tõsisemat ja realistlikumat Mait Metsanurga romaani „Ümera jõel” (1934) ning rahvusromantilise Eduard Bornhöhe jutustusi „Tasuja” (1880) ja „Villu võitlused” (1890). Usinam lugeja meenutab ehk pisut muiates Andres Saali jutustust „Vambola” (1889) ja selle järgesid ning Karl August Hindrey romaani „Urmas ja Merike” (1935—1936). Ehk meenuvad veel ka kaks vähem tuntud, aga üldse mitte kehva romaani: August Mälgu „Läänemere isandad” (1936) ja Aristarch Sinkeli „Musta risti ikke all” (1956). Tamur Kusnetsi „Püha Jüri kutsikad” (2012) jätaks ma siit loetelust välja, sest see on teise aja ja teise mõttelaadi tekst. Teades, et Mehis Tulk on minuga umbes üheealine, julgeksin oletada, et eespool nimetatud teosed on tal kõik loetud. Või suurem osa neist.

„Foogtist” leidsin ma igatahes vihjeid ühele ja teisele. Rõõmustas, et need vihjed olid enamasti üsna peidetud. Muidugi võib olla, et ma lihtsalt tahtsin neid vihjeid seal näha. Kuna ma juba suurema osa muistse vabadusvõitluse teemalist ilukirjandust siin üles lugesin, siis võiksin ehk ka võrrelda neid romaaniga „Foogt”. Tuleb tunnistada, et säärase võrdluse kannatab Mehis Tulk ja tema „Foogt” kenasti välja ja pigem teeb neil kõigil selja n-ö prügiseks. Jah, kirjandus pole sport, aga inimesel on komme värskemaid kogemusi varasematega kõrvutada. „Foogt” on kindlasti kaalukam kui suur osa eespool mainituid, ja seda juba vormi poolest, sest enamjagu eestlaste muistse vabadusvõitluse teemalist ilukirjandust on üsna sirgjoonelised ja sageli üheplaanilised seikluslood. „Foogt” on romaan selle sõna parimas tähenduses: mitme inimese lood läbisegi jooksmas, panoraamne vaade, kirjeldab olnut ja ütleb sellega samas midagi ka tänapäeva kohta. Teos pole otseselt küll seiklusromaan, aga toimub palju ja on ka köitev.

Eraldi, veel kord ja väga positiivsena tahaksin välja tuua, et Mehis Tulk pole autorina pooli valinud. Eks võib aimata, kellele ta sümpaatia kuulub, aga romaani tegelased ei ole mustvalged ja rahvus, usutunnistus või sotsiaalne staatus ei määra nende olemist. Pigem ikka teod ja inimeseks olemine.

Pisut kõhklema paneb mind romaani „Foogt” keel. Laias laastus on ajaloolise ilukirjanduse keele küsimuses kaks koolkonda: üks ütleb, et keel peaks olema võimalikult ajastutruu, ning teine, et keel peaks olema teose kirjutamisaja keel, pole mingit vajadust stilistilisteks vägitükkideks, sest lugejat see vaid segab. Mina kaldun pigem teise koolkonna poole, sest on selge, et ajaloolise romaani keeleline ehedus on nonsenss. Mehis Tulk on läinud aga esimest teed ja seetõttu oli alguses lugeda üsna raske. Kirjakeelt murrete suhtes ülimuslikuks pidava inimesena takerdusin omajagu. Teisalt on see vaid minu probleem. Ja kui ma romaani keelekasutusega harjusin, siis sain ka aru, millist head ja järjekindlat tööd on autor keelega teinud. Võttis ülesande, tegi teoks ja edasine on juba lugeja otsustada, kas ta läheb kaasa, võtab omaks või mitte.

Väidetavalt on hea kirjanduse mõiste vaieldav ja üheselt saab paika panna ainult halva kirjanduse. Kuigi romaani „Foogt” keelekasutus minu jäägitut heakskiitu ei pälvi, arvan ma siiski, et tegu on hea romaaniga. Autoril on selge, millest, kuidas ja miks. Lugeja saab midagi uut teada või vähemalt tuntud asju uues valguses näha. Tekst on hästi komponeeritud ja keel timmitud. Mina kui lugeja olen täitsa rahul ja ootan juba järgmist köidet.

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

László Krasznahorkai
Inga Gaile
Moritz von Kotzebue

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon