Romaaniga ülerahvastatud planeedil

Detsember, 2021

Andrei Ivanov / Igor Kotjuh

 

 

IGOR KOTJUH: Jossif Brodski kirjutas 40-aastaselt: „Mis oskan mina öelda elust? Et on olnud pikk.” Andrei Ivanov ja 50 aastat. Kuidas sina oma vanusesse suhtud? Kas pool sajandit on soliidne iga või ei ole sisemine poisike veel kusagile kadunud?

ANDREI IVANOV: Aeliita, üks minu uue romaani tegelasi, on noor neiu, mässaja, anarhist ja kiusupunn… Teda oli mul kõige lihtsam kirjutada. Ma arvan, et olen hingelt ikka veel noor. Kodus öeldakse, et ma olen teismeline. Inimesed norivad minuga pidevalt, eriti lähedased. Kõik tahavad mind liistule tõmmata, panna mind rääkima ja tegema seda, mis on neile vajalik või mugav. Viiekümne aastaga ei ole saadud mind nööripidi käima. Ometi ma mõtlen, et midagi vanus siiski tähendab. Kui viiekümneseks sai minu onu – aga teda pean ma kunstniku meelelaadi ja rikkaliku elukogemusega erakordseks isiksuseks –, siis tema seda kohe ei teadvustanud. Läks nädal või kaks, enne kui ta taipas, et ta on viiskümmend. See juhtus kaubanduskeskuses. Ta sai kassast tagasi haruldase Taani viiekümnekroonise rahatähe ja langes sealsamas minestusse. Ei või iial teada, kus sinuga toimuv sulle kohale jõuab. Mina ei tunne esialgu midagi – ilmselt on kogu see tervise halvenemine ning une ja jõu kahanemine, mis inimest viiekümneselt tabavad, mul juba ammu käes.

I. K.: Aeg-ajalt sa ütled – kas siis otse või mõistu –, et ei ole harjunud, ei suuda harjuda XXI sajandiga, et tunned ennast võõrkehana tänapäevases maailmas, kuigi elad siin ja praegu. Milles on ebamugavus? Mis kõige rohkem häirib?

A. I.: Jätame kõrvale ökoloogilise ja muud kriisid. Kui rääkida kunstist, siis meie sajandil tekib järjest rohkem uusi inimesi, kelle väärtused on mulle arusaamatud (kui neil on väärtusi) ja kes on täiesti lugemisvõimetud, aga vanu, kellega ma tundsin end olevat ühes paadis, jääb üha vähemaks. Inimesi on üldse palju juurde tulnud, ja põhiliselt on need mulle vaimselt võõrad indiviidid. Mulle öeldakse, et minu raamatud on ülerahvastatud… On jah – kuidas muidu? Minge Worldometerisse – me elame ülerahvastatud planeedil, ja need on kõik enamasti inimesed, kes peaaegu ei loe, kuulavad mingit jampsi, vaatavad rämpsu, söövad rämpsu, nad räägivad kiiremini kui mõtlevad, kui nad üldse mõtlevad. Mul ei ole nendega midagi ühist. Ma räägin sellest oma viimases romaanis. Muide, kui ma mõtlen XX sajandi peale, siis seal mul oli ka ebamugav, ainult siis ma ei saanud sellest veel aru, kuigi lugesin alati vanu raamatuid ja kuulasin vanemat kraami. Kui ilmusid Pelevin ja Sorokin, siis ma ei suutnud neid lugeda. Ja siiamaani ei suuda. See ei ole üleüldse minu kirjandus. Mind kiskus tuhnima vanas sumadanis. Ronima pööningule või sorima keldris… Mitte ükski arvustaja ei tabanud „Hanumanis” vihjeid Petroniuse „Satyriconile”! Aga tarvitseb vaid nendega juttu teha või kirjavahetusse astuda, kui selgub, et nad kõik on väga haritud inimesed, järelikult lugesid nad minu romaani pealiskaudselt, ilma nõutava tähelepanuta. Meeldiv on lugeda arvustust, kus kriitik mõtestab su raamatu lahti, liigub mööda sinu jäetud jälgi… Palju ma sääraseid näiteid kahjuks kokku ei kraabi. Paistab, et see kirg on nüüdis­kriitikast kadumas. XXI sajandi raamat on aina enam ja enam toode, kirjanik aga entertainer. Kuid see on meie sajandi raamatu ja eelmise sajandi raamatu ainus erinevus. Mina jään eelmisse. Mul on kahju eelmist sajandit selja taha jätta, mulle tundub, et ma olen palju käest lasknud, ei ole hindamatuid teri üles leidnud… Hiljuti lugesin Thomas Bernhardi hiliseid jutustusi („Põhjus”, „Kelder” ja „Hingus”) – küllap kõige võimsamaid ja kõige läbitungivamaid, mis ta on kirjutanud, ja see on minu viimaste aastate kõige vägevam lugemis­elamus. Aga ma leian igal aastal midagi väärtuslikku, mõne vana plaadi, mida ei ole kuulanud, mõne romaani… Näiteks Andrei Monastõrski psühhedeelne romaan „Kašira maantee”. Kahekümnes sajand oli väga viljakas, kui palju andis ainuüksi filmikunst! – kas te olete tõesti kõik ära vaadanud? Eluilmas ei usu. XX sajandil elas väga palju geniaalseid autoreid. Ma avastasin enda jaoks Tove Ditlevseni ja Leonora Carringtoni, aga see ei tähenda, et ma olen erak ega hinda meie aja võlusid, ma lugesin läbi Aleksandr Terehhovi „Sakslased” – tugev romaan! Ma teen jõudumööda koostööd igapäevase tegelikkusega. Paljud ütlevad, et me elame huvitaval ajal, aga mulle tundub meie aeg groteskselt labane.

I. K.: Tuleb ette, et kunstiinimesed küll otsivad tunnustust, samas aga hoiavad sellest eemale. Nagu kirjutas Svetlan Semenenko: „Ei, minusse ei maksa armuda, / mul pole praegu tarvis armastust, / mind kohtama ei tasu kutsuda, / ei taha üldse muud kui üksindust.” Sa oled üks tunnustatumaid autoreid meie laiuskraadil ja elad üldiselt üksildast elu. Kas tähelepanu on piisavalt? Kabineti­vaikust on küllaga?

A. I.: Ma arvan, et minu tuntus on tugevasti liialdatud. Ma ei pane tiitleid tähele, need ei mõjuta kuidagi ei minu stiili ega minu suhteid kirjastajatega. Mul on väga raske leida kirjastajaid Venemaal, mul on vihamehi hulga rohkem kui mõttekaaslasi, mind on raske avaldada, ja see võtab palju jõudu. Minu panga­arvel on täielik vaikus! See räägib tähelepanu puudumisest minu raamatute vastu. Mu paremad romaanid on siiamaani tõlkimata. Ja mis kasu sellestki oleks? Tõlgitakse raamat ära, saad tosin suurepärast arvustust – ja edasi? Raamatuturg ja kirjandus ei ole üks ja seesama. Tunnustus ei ole kuidagi seotud sellega, kuhu lookleb kirjarida. Writing is a lonely business… Mul oli raske kirjutada pärast „Harbini ööliblikaid”, romaan tekitas palju kära. Ma ei olnud midagi seesugust muidugi oodanud. Oleksin tahtnud varju tõmbuda, peitu pugeda, voolust kõrvale astuda. Võib-olla on see kõikide loovisikute loomulik kaitsereaktsioon, kuigi ma mäletan, et olen lapsest saadik püüdnud teistest eemale hoida, eriti lasteaias ja pioneerilaagris – ma leidsin kohti, kuhu pugeda ja kus istuda, et ei peaks teistega koos olema. Nüüd poen peitu raamatusse… Nagu on öelnud Aleksandr Iljanen: „Metsloomal on urg, aga Björkil[1] on raamat.”

I. K.: Igal pool sinu tekstides kõneleb mälu, ka siis, kui tegelased on paigutatud tänapäevaste dekoratsioonide vahele. Tuleb välja, et lapse kõrvad, silmad ja teised tundeorganid on toimuva kõige ausamad tunnistajad?

A. I.: Öeldakse, et minu tekstid on autopsühholoogilised. Minu silmis on huvitavad inimesed, kes tegelevad eneses urgitsemisega, olgu või enesekahjustamise hinnaga. Selles on midagi sangarlikku, on mingi ohvrimeelsus. Ma lasksin lapsena väga palju käest: nägemisest ja kuulmisest üksi ei piisa. Tarvis on ka kogemust, aga see tuleb hiljem. Väga palju lasen käest ka praegu, kui kogemusi oleks nagu ülearugi. Romaan on nagu pungil täis kohver, seal on esmatarbe­esemed ehk siis banaalsed asjad, aga on ka säärased, mis võetakse kaasa, kui alatiseks ära kolitakse. Mulle on tähtis, et romaan looks soodsa meelestatuse, toitepinnase sügavalt isiklike avastuste tarvis. Minu romaan on minu reisikiri. Romaan on imelik sõiduriist, sellega võib sõita paralleelselt koos maailmaga, ja liikuda sealjuures tagurpidi, minevikku. Romaanis võib saada jälle lapseks. Ma ei tea kunagi, kuhu ma välja jõuan, milliseks ma saan, kui romaani lõpetan. Midagi romaan minuga teeb: mina töötan romaani kallal, tema aga minu kallal. Kui ma võtsin käsile „Harbini ööliblikad”, siis ma teadsin, et enne tuleks lõpetada „Bizarre” (must variant oli valmis, aga palju tööd seisis ees): ei tohi seda edasi lükata, ütlesin ma endale, sest pärast „Ööliblikaid” olen ma juba teistsugune. Ja mul oli õigus, pärast „Ööliblikaid” tuli mul „Kuutõbise pihtimus” väga raskelt, säärase keelega oleks olnud võimatu „Bizarre’i” kirjutada, see oleks olnud teine raamat, hoopis teine.

I. K.: Ma olen kuulnud lugejatelt sinu raamatute suhtes järgmisi pretensioone: vormilt keerulised, sisult rängad (depressiivsed). Kas lugejatele järeleandmisi tehes sa ütleksid lahti mingitest põhimõtetest? Ja kas siis juhtub, et „tehes paremaks, teen halvemaks”?

A. I.: Ma olen selle peale palju mõelnud, mulle on püütud nõu anda… Ei, ma olen aru saanud, et pean jääma iseendaks: ma pean kirjutama sellest, mis on südamel, sellest, mis tuleb, sellest, mis ise minust välja pressib – sellest tuleb kirjutada esimeses järjekorras. Sõnu valides otsin ma vastet sellele, mis on minus sees, loen üle ja küsin endalt: kas nii? Vahel eksin… Mina ju ka eksperimenteerin! Kui ma kirjutasin „Hanumani” ja „Peotäit põrmu”, nägin, et need romaanid on väga valusad ja rängad, neis on palju piina, ärritust, raevu ja jälestust, aga teistsugused nad ei saanudki olla, neid ei olnud võimalik retušeerida, ilustada, ma viskasin neist välja igasugused karikatuursed momendid, ma tegin neid teravamaks, tegelases on valulikkus ja meelekibedus – ning tuleb kirjutada nõnda, et lugeja tunneks nii valulikkust kui ka meelekibedust, ja vilistada selle peale, kas talle meeldib või mitte. Me ju teame, millised romaanid meeldivad massilugejale, aga need ei ole minu lood, ei ole minu stiil: kuidas ma saan oma valusa loo laiatarbe lõike järgi ümber kohendada? See ei ole vastuvõetav. Ma kirjutasin väga ausalt, kuigi see ei ole kunstis kaugeltki mitte peamine; meie sajandil on kombeks naerda aususe, siiruse, õiguse, tõe ja muu säärase üle. Kõik see on donkihhotede jaoks, aga keegi ju ei keela mul „donkihhotetseda”, olla enda ees aus, keegi ei saa mind keelata järgimast oma põhimõtteid, oma kunsti­vaateid, keegi ei saa mind keelata armastamast Sterne’i ja ­Rousseaud, keegi ei saa tungida minu koju ja rebida mul käest Dickensit ja toppida asemele midagi moodsat, et vaat seda pead sa tänapäeval lugema – käigu see tänapäev kus see ja teine! Mitte keegi ei saa seisma panna plaati, mille ma olen peale pannud, mitte keegi, minu plaat jääb mängima, mina olen siin diskor. Alates 1990. aastate lõpust kirjutasin ma esimeses isikus, ma kirjutasin oma Skandinaavia-tsükli märkmikesse, vihikutesse, diskettidele – ma kasvasin oma jutustajaga nii kokku, et mõtlesin, teisiti ma kirjutada ei suuda, teisiti ei saagi, nii ma mõtlesin; ja 2009. aastal istusin maha ja kirjutasin „Kriisi”… Kui keegi teaks, kui raske mul oli – aga kas kedagi huvitab, et sul on raske? Kõik vilistavad selle peale! Ma olen palju kordi kuulnud: no milleks seda „Kriisi” küll tarvis oli? Tühine jutuke, rämps… Alati on neid, kes ütlevad: jamps, rämps, milleks seda tarvis on? Ma olen pidevalt kuulnud, varasest lapsepõlvest peale, ema keelitas ja siiamaani sosistab – ära kirjuta, mine maakleriks, kinnisvara, raha… Ptüi! Ma teen seda, mida pean vajalikuks, ma arvan, et tegin õigesti, et kirjutasin „Kriisi”. Ilma selle otsustava sammuta ei oleks ei „Harbini ööliblikaid” ega „Isevärki kalmistu asukaid”.

I. K.: Ükskord olin ma koos Jaan Kaplinskiga Moskvas Hõbeajastu muuseumis. Ta vaatas XX sajandi alguse kirjanike portreesid ja ütles: nii andekad luuletajad, kohati lausa geniaalsed, aga miks nad ei pürginud teadmiste poole… Oleksid nad rohkem lugenud, oleks see aidanud neil varjata oma võhiklust mitmesugustes eluvaldkondades… Sina loed palju, nii oma hinge kui ka oma loomingu huvides. Miks on sulle tähtis olla detailitäpne? Mis juttu sa ajad iseendaga, et jääda sealjuures rikka kujutlusvõimega kirjanikuks ja heas mõttes naiivseks jutuvestjaks?

A. I.: „Harbini ööliblikate” esimeses redaktsioonis oli kaks ebatäpsust, mille ma hiljem ära parandasin, aga issand, küll mul oli häbi! Üks neist: sukkpüksid. Sõna колготки on tulnud vene keelde tšehhi keelest (kalhoty), ja üsna hiljuti, aga minul on 1920. aastate prostituudil sukkpüksid. Mõni võib öelda, et tühiasi. Aga kui häbi mul oli! Mul on siiamaani paha tunne, et ma nii kahetsusväärselt eksisin. Kindlasti on mul sihukesi eksimusi veel – kogu teksti puhtaks teha ei jaksa. Praegu ma püüan kirjutada ökonoomsemalt, kontrollin, loen mitu korda üle… aga kui sa kirjutad suurte lõikude kaupa, siis jääb palju kahe silma vahele. Eriti kui kirjutada neid lõike öösel, kirjutatut puhtaks lugedes. Ma kirjutan väga palju veel ülelugemise ajal. Minu romaanides leidub alati värske, kõige viimasel päeval kirjutatud tekst! Ma arvan, et lõplikku versiooni romaanil ei olegi – see on lõpmata paindlik teos, kus alati saab midagi muuta, veelgi enam, ma arvan, et romaan (see romaan, mis esialgu asub ideaalsetes mõõtmetes) on pidevas liikumises, universumis toimub katkematu metamorfoos, ja kuni sa ei ole romaani sealt välja võlunud, muutub ta koos universumiga, sellepärast on väga raske lõpetada, veenda ennast, et see seal nüüd ongi see lõplik versioon… Ma heidan magama ja viie või kümne minuti pärast tõusen üles, viin sisse veel mõned muudatused, ja nii võib see käia lõputult, sellepärast kasutan mõttepunkte – see on omamoodi märguanne lugejale: „episoodi umbkaudne katkemiskoht”.

I. K.: Nüüd tuleb spetsiifiline küsimus. Kas raamatute pealkirjad annavad end sulle kergesti kätte? Nende hulgas on keerukuse poolest väga erinevaid. „Hanumani teekond Lollandile” ja „Isevärki kalmistu asukad” oleks nagu üks lugu, aga näiteks „Tuhk” ja „Kriis” on hoopis teine lingvistiline juhtum. Mille poole sa püüdled, kui valid raamatule (või jutustusele) pealkirja?

A. I.: Mõni on tulnud kergesti – „Bizarre”, „Batüskaaf”, „Tuhk” –, aga mõni suure vaevaga. Ma otsisin kaua „Hanumani teekonda Lollandile”, see tuli ühel hilisel sügisõhtul, kui ma läksin koju pärast pikka vahetust (ma töötasin kõnekeskuses), pea huugas klientide häältest. Nii ma siis kõndisin õhtusel puiesteel: puud, laternad, plokkmajad, ja järsku: „Hanumani teekond Lollandile”,  oleks keegi justkui sosistanud! Nagu luulerida… Ma hakkasin koguni laulma: „Hanumani teekond Lollandile… Hanumani teekond Lollandile…” Mõnikord peab pealkirjas olema kogu teose võti. Näiteks „Tuhk”. See ei ole mitte ainult tuhk, mida tegelane katlamaja koldest välja kühveldab, et see pajuistandusse puistata, vaid ka tuhk, mida tegelane endast välja kühveldab, põletades oma mälestusi, tuhk on see, mis jääb, kui sa oled kannatuse käes ära põlenud. Mulle tundub, et ma kujundasin lõplikult oma ettekujutuse sellest, mis on romaan, kui olin läbi lugenud „Härra Tristram Shandy elu ja arvamused” ning sain aru, millisena ma tahan näha oma romaani ja mille poole pean pürgima.

I. K.: Kuidas sa jõudsid oma kirjutamismeetodini: kirjutada võimalikult palju, et pärast teksti tihendada, lühendades seda halastamatult kümnete lehekülgede kaupa!

A. I.: Nii töötab enamik. Selles ei ole midagi erilist. See on üks kõige piinavamaid viise. Ma annan endale aru, et ma ei ole geenius, sellepärast kärbin ja kahtlen kõvasti. Romaan on lõputu võimaluste väli, aga kui sa hakkad sõnu üksteise järele laduma, siis sa heidad nagu oksi raiudes kõrvale hulga võimalusi, jättes alles sulle hädavajaliku. Ma vaatan romaani kui poeemi või sümfooniat – selles peavad olema tasakaal, juhtmotiiv ja adaadžo. Ohvreid ei tule tuua mitte vastavalt tujule, mitte lihtsalt sellepärast, et peab kärpima, et oleks kergem lugeda, ei – vaid teemade või detailide vastastikuse haakuvuse nimel, osade proportsionaalsuse ja muude poeetiliste kapriiside nimel. Poeetiline kapriis ei vaja õigustust – see on poeesia, ja kõik on selge. Kui ma ei tunne osade harmooniat, kooskõla, siis ma töötan ja töötan, võtan ära, panen juurde, vahetan välja, tõstan ümber peatükke ja katkendeid, ja nii edasi. Ma eksperimenteerin väga palju vormiga. Aga mitte nii, kuidas juhtub. Lasen endal viibida vaikuses. Käin ära, jalutan, piinlen, ootan, kuni plahvatab: ahaa, siin ma tõstan niiviisi ümber… Teen ära, loen üle – olemas! Varem tuli ette, et ma kirjutasin, kui olin joonud, aga nüüd kirjutan ainult kaine peaga. Varem ma võisin kirjutada kuni kaksteist tundi päevas, tihti üle kesköö, nüüd üritan teha vaheaegu ja öösiti mitte kirjutada, sellepärast et… pärast tõmbad seda rohkem maha. Võib-olla ei ole mul õigus ja palju sellest, mis ma ära olen visanud, oleks pidanud alles jätma. Ma ei tea.

Viimasel päeval, kui kirjastuse Avenarius toimetaja ütles, et ma „Hanumani” lõpliku teksti ära annaksin, jooksin ma kohtuma kunstnikuga, kes tegi teksti maketti, ja kirjutasin juba välja trükitud teksti peale käsitsi hulga parandusi, tõmbasin maha terveid lõike, punase pastakaga, nagu ma mäletan. Kriipsutasin läbi lauseid, kirjutasin vahele sõnu. Terve romaan oli mul peas! Kõik! Ma olin nii erutatud, nii üles kruvitud, et nägin hoopis teistsugust ajaloopilti. Ma nägin seda suure templi läbipaistvatele seintele maalitud freskode kujul ja need muudatused, mis ma tegin, põhiliselt mahakriipsutused, olid vajalikud selleks, et freskod ära mahuksid, ilma et nad üksteist kataksid. Ma tean, et see kõlab nagu sonimine, aga niisugusena ma romaani sel hetkel nägin. Pärast avaldamist hakkas see mälust kaduma ja oli peagi niivõrd haihtunud, et ma ei mäletanud enam, mitu peatükki seal on, mis mille järel tuleb ja nii edasi. See toimub iga raamatuga, mõnega ma kogen mitut täieliku selguse sähvatust: see on nagu ekstaas, erakordne rõõm või sügav kurbus, aga see on kõrvaline, peaasi on näha, läbinisti mõista, keerutada teda sõrmeotsal ja teada kõike, mis temas on, iga pisiasja. Siis aga valgus kaob, ja ma unustan…

I. K.: Kui ma intervjueerisin kirjastuse Avenarius toimetajat Irina Belo­brovtsevat, siis küsisin ka sinu kohta. Kumb sinu romaane rohkem redigeerib – kas sina või tema? Kas te olete vaielnud mõne tekstifragmendi üle enne nende ilmutamist? Kas sa pead töötamise ajal temaga nõu? Irina Zahharovna rääkis vastuseks sinu proosa iseärasustest ning lisas: „Meie jutuajamiste kohta on parem küsida Andrei käest, need on ju tema asjad.” Ma siis nüüd küsingi…

A. I.: Loomulikult redigeerin mina rohkem. Mõned romaanid on ilmunud üldse ilma toimetajata. „Bizarre”, „Kuutõbise pihtimus”, „Peotäis põrmu”, „Batüskaaf” ja „Untermensch” on spontaansed romaanid, nendega ­töötasid ainult korrektorid. Või siis kurioosne juhtum: kui ma töötasin romaani „Õudus­teater” kallal, asus toimetaja rolli juhuslikult kirjastuse NLO sise­tsensor. Mulle saadeti need kohad romaanist, mille jurist oli alla kriipsutatud ja mis võisid tema arvates kujutada ohtu nii mulle kui ka kirjastusele. Jutt oli mõnuainetest. Varem ei olnud niisugust janti olnud, ma olin täiesti segaduses: varsti on tarvis raamat välja anda, aga mulle saadeti seitse lehekülge teksti! Midagi ma võtsin välja, midagi jätsin alles, ja kokkuvõttes tekkis väga põnev psühhedeelne peatükk.

Kõige rohkem me arutasime Irina Zahharovnaga „Kriisi” ja „Ööd Saint-Cloud’s”, eriti poeemi interpunktsiooni. Ma võtan alati tema nõu kuulda. „Isevärki kalmistu asukaid” oli väga keeruline toimetada, see protsess jäigi pooleli, kahjuks kumbki meist enam ei jaksanud. Ja kui ma neid „Asukaid” kirjutasin, siis panin tähele, et Irina Zahharovna – võib-olla taktitundest – hoidus oma arvamusest, nagu ta ei oleks tahtnud segada, küllap oli talle endalegi huvitav näha, kuhu see kõik jõuab. Romaan muutis mitu korda suunda, tegelased muutsid oma nime või langesid välja, ilmusid uued, neid tekkis üha rohkem, mina aga süvenesin üha julgemini mitte kellelegi vajalikesse üksikasjadesse, kuigi sain väga hästi aru, kuidas need üksikasjad ärritavad vilumatut lugejat, see-eest aga viivad ülimasse vaimustusse neid, keda raamat haarab, kes sellesse üle pea sukelduvad… Tont võtku, ma esitasin suure väljakutse! Mul on, mille üle uhkust tunda. „Harbini ööliblikaid” me arutasime sagedamini ja põhjalikumalt (ma arvan, et see on seotud ka sellega, et ma reisisin palju – „Asukaid” ma kirjutasin nii Prantsusmaal kui ka Belgias ja Rootsis). Mäletan, et olin nõus „Ööliblikatest” välja võtma kaks teisejärguliste tegelastega seotud tegevusliini, ja ma ei kahetse seda. Praegu ma enam ei mäleta, mida me arutasime ja kuidas see juhtus. Kuni ma kirjutan, mäletan kõike, aga nii kui ma väljun ühest romaanist ja sisenen teise, läheb uks mu selja taga kinni ja ma unustan nii kogu romaani kui ka palju sellega seonduvast. Ma arvan, et romaani prototüüpide kirjade masinakirjakoopiad, mis Irina Zahharovna mulle andis, tema artiklid ja teised teadusartiklid (näiteks Aurika Meimre omad) olid „Harbini ööliblikate” jaoks tähtsamad kui mis tahes toimetamine. Väga raske on sellest rääkida: tundub, et mida ma ka ei ütleks, kõik oleks ebaõiglane – romaan on suurem ja tähtsam, räägitud sõnad on kirjutatuga võrreldes paljas õhk, ma tundsin enda kõrval vaime, kui kirjutasin „Ööliblikaid”! Mis sa oskad öelda? Muide hiljuti me natuke vaidlesime ühe „Õudusteatri” tegelaskuju üle ja ma andsin järele, aga… mitte sellepärast, et ma olin temaga nõus, vaid sellepärast, et elus toimus üks sündmus, mis veenis mind, et tal oli õigus. Aga sellest mõni teine kord.

I. K.: Me suhtleme sinuga päris palju mitmesugustel teemadel: jalgpall, rokk­muusika, kirjanduse küsimused… Aga ei ole nagu jutuks tulnud surm, kuigi oma proosas sa seda teemat sugugi ei väldi. Väidetavalt pidavat näitlejad auasjaks surra otse laval, mängida kuni lõpuni… Aga kuidas on kirjanikega? Kas sul on kujunenud isiklik arvamus sellest päevast, mida ükski inimene ei saa vältida?

A. I.: Jaa, ma kirjutan sellest palju. Hiljuti saadeti mulle viide Nora Juurmaa doktoritööle „De Matsui Tarô (1917–2017), écrivain brésilien d’origine japonaise, à Andreï Ivanov (1971–), écrivain d’origine russe vivant en Estonie : conception de la „mort” dans la littérature de deux communautés issues des migrations, de 1970 à 2010 pour la communauté nippo-brésilienne et de 2008 à 2016 pour la communauté russophone d’Estonie”.[2] Ma lugesin, ja mul hakkas õudne: kui palju mul on surmasid! Võib-olla parim, mis ma olen kirjutanud, on Alfred Morgensterni kiri, mille ta kirjutab mõttes lõpuni rongis, naastes Brüsselist Pariisi („Isevärki kalmistu asukate” eelviimane peatükk). Praegu ma töötan oma päevikute kallal ja märkasin üht imelikku asja, millele ma ei olnud varem tähelepanu pööranud – ma jään tihti mõtlema selle üle, mis tänaval ma suren. Leidsin mitu märget eri kohtades: minu sõber suri Nevski prospektil, aga mina suren Smuuli teel…

I. K.: Miks Smuuli teel?

A. I.: Seal on väike tühermaa ja metsatukk, kus mulle meeldib jalutada. Sel tühermaal olen ma välja mõelnud palju jutte, harjutanud Hanumani monolooge – ma olen käinud seal oma kümme aastat, sellest on saanud traditsioon: käia ära tühermaal, tulla alla Maarjamäele, kõndida mööda mereäärt… siis aga tõusta lauluväljaku kaudu üles ja mööda Smuuli teed tagasi.

I. K.: Ja lõpuks. Palun selle küsimuse peale mitte ära ehmatada, aga sa saad kohe varsti ikkagi juba 50 ja oled kirjutanud tuhandeid lehekülgi esmaklassilist proosat. Mida võib pidada inimese elus peamiseks? Näiteks mis põhimõtteid, otsuseid, saavutusi?

A. I.: Mulle tundub, et see on seotud kartmatusega ja tõega, mis selgub öistel jutuajamistel oma südametunnistusega. Igaühel on omad hirmud, tuleb need võita või mitte lasta neil ennast ikestada. Südametunnistus on tore vestlus­kaaslane. Kui sa kavaldasid ja kellestki järsus kurvis reegleid rikkudes mööda said, siis sa mitte ei võitnud, vaid vastupidi – käitusid autult ja kaotasid oma salasoovidele järele andes. Aga pärast on sul võimalus tagasi tulla ja öelda: andke andeks, ma tegin sohki, ma käitusin alatult… Küll see on keeruline! Aga see on kangelastegu.

 

Vene keelest TOOMAS KALL

 

^[1] Aleksei Björk on Aleksandr Iljaneni romaanide peategelane ja Marusja Klimova romaanide kõrvaltegelane: Klimova pani oma romaanis selle nime Aleksandr Iljanenile, viimasele see meeldis, ja sealtpeale hakkas ta ennast ka ise oma raamatutes niiviisi nimetama.

^[2] Jaapani päritolu Brasiilia kirjanikust Matsui Tarōst (1917–2017) vene päritolu Eesti ­kirjaniku Andrei Ivanovini (snd 1971): „surma” käsitlus kahe sisserändest tuleneva kogukonna kirjanduses, 1970–2010 Brasiilia jaapani kogukonna puhul ja 2008–2016 Eesti venekeelse kogukonna puhul.