Roman à clef ehk Nomina sunt odiosa

Meelas Karutald

 

 

 

 

Andrei Hvostov: „Šokolaadist prints”.

„Hea Lugu”, 2016. 383 lk.

 

Paneme kohe alguses mõõtkava paika: Andrei Hvostovi romaan ei ole Thomas Manni „Võlumägi”. See ei ole isegi saksa suurmeistri „Võlumäele” eelnenud printsiromaan „Tema kuninglik kõrgus”, kuigi pärast romaani ühtejutti läbilugemist kerkis pähe just „Võlumägi”. Miks ometi? Aga sellepärast, et meistri enese sõnul tema kavatsetud short story äpardus ja ületas kõik mõistlikud mahupiirid, peatükid aina paisusid ja paisusid, ja kui esimene köide sisaldab neid viis, siis teine ainult kaks. Võib kujutleda mõne distsiplineeritud lugeja kannatusi, kes võtab pähe mitte minna lõunale või WC-sse või mitte jääda magama enne järjekordse peatüki tulemuslikku läbimist.

Hvostovi printsi-raamatuga on pigem vastupidi. Seda saab lugeda ka pausidega. Enam-vähem väljamõõdetult paarikümneleheküljelised peatükid raamatu alguses jäävad teose edenedes märgatavalt lühemaks, ühtlasi muutub romaani tegevus hoogsamaks ja vaimukamaks, ühtelugu kruvitakse vinte juurde ja keeratakse lõpuks kõik kokku — kuni kolmas osa koosneb vaid ühestainsast seitsmele leheküljele mahtuvast pea­tükist. Millele järgneb autori ilma igasuguste vigurdusteta saatesõna. Ja siis punkt. Lõpp tuleb isegi nagu liiga äkki, hoog viib inertselt kaasa ja kisub edasi — ikka kulisside taha, kus tegelastelt langevad maskid, püksid ja mis iganes. Sest alati on publikut erutanud küsimus, what is behind the red curtains? Ja lõpp on tõepoolest lõpp ja publik saab, mida ta tahab. Pehme pehmet, karm karmimat — ehk siis igaühele midagi. Punased kardinad on siinkohal kõigiti asjakohased, sest romaani tegevus põikab ka „Pygmalioni”-nimelisse lõbumajja, kus lisaks martsipanitsehhiks nimetatud heteroniklale on ka pede-abteilung ehk hortus pederasticum ehk šokolaaditsehh ehk gay-sektsioon (kõik sõnad raamatust!). Mäherdune la dolce vita! Väline pikantsus ja sündmuste laviin on kiskunud kaasa ka raamatu toimetaja ja viinud ta kontrolli kaotuseni — ilmselt on süžee olnud nii köitev, et mida lõpu poole, seda enam sigineb vigu, miskipärast just võõrsõnadesse, nagu „protset” (296) ja „perfomance” (lk 329 ja 332). Leheküljel 368 on ühesainsas lõigus kirjutatud sõna „martsipan” kolmel erineval moel, üks neist ka õige. Aga olgu peale, kõik need variandid on pärit faking Kendersoni otsesest kõnest, kuigi mingit semiootikat või karakteriseerimist ma siin ei näe. Uustrüki tagakaanele ilmunud reklaamtekst on küll täitsa piinlikult käest ära, nii et ma parem ei tsiteeri. Nõnda siis kujundab pakend tootja mainet! Aga säärased näpukad ei ole autori kui looja süü, vaid kirjastuse kui tootja tegu või õigupoolest tegematus. Olgu eestimaalase Hvostovi juured ja geenid kus tahes, Sillamäel või Siberis või mujal silmapiiri tagana, aga tema „Eesti Ekspressis” treenitud keel ja väljendusoskus väärivad igatahes kiitust. Ega teda seal muidu leheneegrina peetakski. Kui kirjanik võib huvitavuse nimel asjad segaseks ajada ja poliitik on harjunud rahva raha eest hämama, siis ajakirjanik peab sellelesamale rahvale kõneldes selge ja täpne olema. Vuajerismi nimetamine sotsioloogiliseks observatsiooniks (lk 111) ja muud sarnased ja eespool juba näiteks toodud sõnaleiud tõstavad vanalinna katustelt kunstirahva orgiate, enesekiimlejate ja muu värvika kontingendi piilujad suisa teadustöötajate tasemele. Ropult geniaalne keel, sobimaks iseloomustama munadega ajakirjandust ja selle toimetajaid! Siivsalt kudumist või sõjakalt feminismi õpetavatest naistelehtedest ma siin ei räägi.

Paljulubava avansiga romaani huvist kiigata stagnaaja ärklitubade, EÜE-s aelemiste või varakapitalismi pordumajade kardinate taha ei hellita me aga sugugi lugeja niudeid, vaid pigem vastupidi — võtame igasuguse potentsi üldse ära. Romaan on ebaerootiline, sugutama ei kisu ja selle iva on hoopis mujal kui siin-seal ikka juhtuvas lamedas heterokepis või subtiilses gay-sensibility’s. Kui eitusega alustatud arvustust jaatusega jätkata, siis „Šokolaadist printsi” üheks lähemaks sugulaseks on sapise moraavlase Milan Kundera esimene romaan „Žert” (1967), mille Lembit Remmelgas sai Brno kõrtsis otse autorilt koos õllest lehkava pühendusega ja tõlkis eesti keelde 1991. aastal pealkirja all „Nali”. Teisteks „Šokolaadist printsi” vaimusugu­lasteks on kodumaised vin­dised tantsud, iseäranis Toomas Vin­di kulka aastapreemiaga tunnustatud „Lõppematu maastik” (1997). Mõned tsitaadid Marika Mikli tollasest proosaülevaatest: „Lõppematu maastik” „on ühiskondlikult tugevasti angažeeritud, enamgi veel, küllap kirjutas temagi oma romaani „vihast värisevate kätega” nagu Dostojevski”; „mitmel tasandil sooritatav arveteõiendamine on nooruslikult radikaalne ning nagu reageeringud näitavad, on romaani idee hakanud seetõttu prevaleerima vormi üle”[1]. Kõlab, nagu oleks Hvostovi kohta öeldud. Kättemaksu lehka kerkis ka Rein Veidemanni omal ajal veidi ülekohtuselt rapitud romaanist „Tund enne igavikku” (2012), kus autor laseb oma esimesel abikaasal koos tolle armukesega „Estonia” pardal märga hauda vajuda[2], kuigi teadaolevalt elavad mõlemad tervelt ja õnnelikult edasi nagu eite-taati muistses muinasjutus.

Mis asi see „Šokolaadist prints” siis õigupoolest on? Romaan küll, aga kas tõesti pelgalt kättemaksuromaan, sündinud suure töö kõrgelt hinnatava vaevaga, kuid ajendiks vaid madal ärapanemise himu? Kui mitte muu, siis hiljemalt leheküljel 285 ühe tegelase fantaasia poetada teise pärakulibestile tšillipipart sinnakanti igatahes viipab. Ja olgem ausad, kes siis ei tahaks näha, kuidas Trinidadi skorpionilt otse tagumikku miljonilise Scoville’i sutsaka saanud tegelane kiunub ja kargleb nagu batuudil või kihutab nagu gepard! Aga ärme nii madalale siiski lange. Maailmaklassikast saame prantslastelt õilsama žanrimääratluse ja selleks on roman à clef ehk maakeeli lihtsalt võtmeromaan, nagu sellele žanrile XVII sajandil aluse pani Mademoiselle de Scudéry ja nagu seda XX sajandil kirjutasid Kerouac, Bukowsky, Naguib Mahfouz ja mitmed teised. Puhas eesti kirjandus, mida „Šokolaadist prints” kahtlemata on, ja de Laclos’ romaan „Ohtlikud suhted” ei pruugi teineteisest sugugi nii kaugel olla, nagu leheküljel 366 väidetakse. Võtmeks oleks siis kirjaniku loodud reaalsuse kokkuklapitamine tegelikkuses elanud või elavate inimeste, kohtade ja sündmustega. Kõike seda leidub romaanis kamaluga, aga nende paikapanemine võiks pigem jääda ajatumasse mõõtu kui olla ühe raamatu ajaliku arvustuse sisuks. Pealegi — romaanis nimetatud Raul Meelel ja Voldemar Vagal ei ole romaani sisuga mingit pistmist ja nad on poetatud teksti pigem tegelikkuse illusiooni loomiseks. Nimeloomes aimub väheke Mihkel Mutti. Aga see pole kuigi oluline, sest peategelase nime saame teada vist alles leheküljel 240. Seni on ta lapsepõlves lihtsalt laps, siis poiss ja prints, mingil Tallinna katustel kõõlumise ajal ka edvistav Russov, viitega muidugi kuulsale Balthasarile, sest lubab kirjutada uue kroonika. Malevas on tema hüüdnimi esialgu labane Aibumba(rassa), seejärel respekteeritav Doktor Freud. Heal lapsel üteldakse olevat mitu nime, aga see ei tähenda, et temast autori tahtel halb inimene ei võiks saada. Kui ma ei eksi, siis esineb ta ühe teise nime all „Vikerkaares” ilmunud Margit Lõhmuse jutus „Vulva klubi” (2017, nr 1—2), seal on säärane lühikeste nahkpükste ja traksidega tegelane, kes sobiks küll ka „Pygmalioni” gay-salongi diivanile hüplema.

Nomina sunt odiosa, teadsid ütelda juba vanad roomlased, ja õigus neil oli. Sest prototüüpides urgitsemine ei anna Hvostovi romaani kui kirjandusteose sisule mingit väärtust juurde, vaid pigem võtab ära ja võimendab põlastusväärset ehk odioosset ärapanemist. Tähtsam on tendentside haistmine ja üldistus, vahest ka kõnelemine nendest asjadest ja sellisel viisil, millest ja millisel viisil väljaspool romaani kõnelda ei saa või pole mõtet, sest on juba leierdatud küll. Kas midagi sellist koorub välja ka Hvostovi printsi magusavõõba alt?

Plankton, vaat mis. Leheküljel 288 mainitud kontoriplankton on jälle hea sõnaleid, aga sobib ka meediaplankton ja kunstiplankton, kirjandusplankton, seksiplankton, kinnisvaraplankton ja üldse kogu see hõljuv ollus, mis tundub küll vastik, aga mingil olulisel moel siiski toidab. Planktonisse ei saa suhtuda negatiivselt, isegi mitte üleolevalt, sest ilma selleta kirjandust lihtsalt ei oleks. Libauudised, mis saavad tegelikkuseks, ajakirjanikutöös sobimatu südametunnistus, Rosenbergi päevikute võltsingud, suurde kunsti hõlmatud alaealised kak­sikud prostituudid, noore naise tagumiku jäljend, diletantism kunstis, mida õilistatakse body art’i loosungi all pärakusse pistetud pintsliga pilte maalides, teiste arvutisse kompra sokutamine jne jne. Keskkond kujundab peategelast, kes omalt poolt panustab tagasi, mõlemad toidavad kirjaniku fantaasiat ja panevad ta liikuma. Ega neist asjust nende sõnadega ju mujal kui romaanis enam suurt rääkida ei saa või pole ka mõtet. Ei ole kombeks, ei ole korrektne, ja piinlik on ka. Ja eks neist asjust ole ka värviline ajakirjandus, seesama, kus Hvostov vist ikka veel ametis, kirjutanud. Ja eks ole mõne uuriva artikli eest auhindugi saadud. Nagu saadakse ka romaanis.

Kes Andrei Hvostovi „Šokolaadist printsi” läbi loeb ja vähegi tahab, saab ka katarsise kätte. Aga selleks peab lugeja naine olema ja jõudma raamatus sinnamaale, kus kaks naist kuskil Costa Blancal päikeseloojangul veini naudivad ja mürgiste meduuside kohta (plankton!) nappe sõnu vahetavad. Just nimelt nappe, sest mõistavad teineteist hästi ka liigse lobata. Naiste solidaarsus! Episood Metsakalmistul ühe haua juures on selle kõrval lihtsalt ilus ja kurb. Aga kumbki episood ei ole päris finaal. Kui Tammsaare Indrek mürgitas oma ema rohuga, siis šokolaadiprints lämmatab. Padjaga. Räige laks, transgressiivne isegi. Kenderil on, millest õppida. Üldse võiks Hvostov avada workshop’i ja õpetada Kaurile ja Margitile kõva raha eest, kuidas teha sellist kunsti, mis lugejaid säästab ja kirjutajaid süüdimõistmisest päästab. Ja on muidu ka päris hea kirjandus.

[1] M. Mikli, Proosa 1997: tekste ja hoiakuid. „Looming” 1998, nr 3, lk 429.

 

[2] Vt M. Karutald, Eleegia kaduvale ülikoolile. „Keel ja Kirjandus” 2013, nr 7, lk 536—539.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Kirmen Uribe
Mihkel Mutt
Jean-Philippe Toussaint

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon