Sädelev sädin võtab keeletuks

Karl Martin Sinijärv

 

 

 

 

Keiti Vilms: „@keitivilms. Eesti esimene säutsukogumik”.

„Tänapäev”, 2017. 174 lk.

 

Ma pole oma silmaga näinud, kes või mis see Twitter on, aga tundub, et pikka juttu seal ajada ei lasta. On sellised lühikese jutu mehed. Ja naised. Iseenesest on igasuguse mõtte etteantud vormi painutamine kirjutavale inimesele väga tervislik vaimuharjutus, siit ka rütmilise/riimilise/vormilise poeesia võlu ja edemus laiskmeelse vabavärsiga võrreldes. Vabavärss omakorda muutub kordades paremaks, kui autor virtuoosselt vormimänge valdab. See selleks, Twitteri formaat käsib lihtsalt kontsentreerida. Ja siis veel kord kontsentreerida. Vahest oleks destilleerimine isegi õigem sõna. Sest hea tahtmise ja oskuste korral on võimalik saavutada nii mõtte kui keele kontsentraat/destillaat.

Maailma kangeima piirituse tootmine oli vist esimene asi, millega Eesti kunagi Guinnessi rekordite raamatusse pääses, ja seda rekordit pole tänaseni ületatud. Naisekandmise, saapaviske, kiikingu ja maailma suurima martsipanist teleka­puldi küljes hammastega rippumise rekordid on muidugi juurde tulnud. Nagu ka elus, nii ka kirjanduses. Keiti Vilmsi säutsustikku võib võrrelda siiski pigem piirituserekordiga. Enamjaolt on maailmakõiksuses ula peal hulpivatest lausungitest paberraamatusse valatud kaunis kange kraam. Igaüks säherdust keelekärakat ajada ei mõista, tihtigi jäädakse keeles ja kirjanduses pigem koduõlle tasemele pidama. Mida ei pea pa­haks panema, kui tulemus on kvaliteetne ja lugemisjärgsel hommikul pea ei valuta.

Meil on vilmsimiseks ääretult sobilik keel. Ta nimelt ei ole veel lõplikuks vormistet. Saja paarikümne aasta taguste eestikeelsete ajalehtede ja ilukirjanduse keelt ei kannata eriti lugeda, mineva sajandi algupoole kirjandusklassika on praegusaja pilgule ja kõrvale samuti väga kobav ja konarlik. Ilma suurte uuendajate revolutsiooniliste muudatusteta ei pruugiks meil keelt olemaski olla. Aga on. On elus keel, mis laseb endaga seitse vigurit teha, ja siis veel mõne. Suured maailmakeeled niimoodi ei lase, nad on oma põhimassiivis liiga ammu liiga valmis. Ja ole sa James Joyce või E. E. Cummings, õrjetu keelelaev kulgeb ikka omasoodu. Meil võib teha sõnause või naksaka leheloo ja nii mõnigi keelend leiab kiirelt tee rahva südamesse. Või õigemini inimeste suhu ja meeleruumi. Kui keelt mängitada Keiti Vilmsi kombel igamehemeedias, tehes seda vaimukalt, ja mis veel olulisem, pidevalt/püsivalt/järjekindlalt, on mõju suurem, kui oodata oskame. Ja päris kindlasti suhteliselt suurem kui ühegi suure keele sees iiales võimalik. See on see üldise ja ühetaolise kirjaoskuse häda ja rõõm. Kõik loevad, kõik kirjutavad. Ning teinekord juhtub, et keegi kirjutab väga hästi. Ja see loeb.

Muidugi pole ka kogu vilmsismistik sada protsenti puhas kuld ja ülim algupära. Ei saagi olla, keel on meil ju üks ja tostap ei maksa imestada, kui üks ja teine sõnamäng on teistegi keelt pidi käijate väljendustest läbi kumanud. Aga kes on jätnud süstemaatiliselt kirja panemata, on ise süüdi. Aastakümnete eest tavatses huumorižurnaal „Pikker” oma verbaariumides avaldada kohati üsna sarnasel moel loodud keeletrikke. Ent sellest on möödas inimpõlv ja on igati loogiline, et just võrguruumis sõnaründ uuele ringile siirdub. Pealegi on püsikindel pisiannustamine hoopiski toimivam viis keelevaistu kasvatamiseks, loomuliku keeletunnetuse äratamiseks kui raske grammatikaõpikuga vastu kukalt lajatamine. Mäletan selgesti õudset tunnet, kui koolilapsena esimest korda iseoma emakeele grammatikaõpikut nägin ja seni selge ja loomulikuna tundunud keel ühtäkki mõistetamatuks reeglite sigri­migriks muutus. (Paraku toimus sama ka võõrkeelte puhul, siiamaani ei saa aru, kuidas oli võimalik õppida vene keelt kümme aastat järjest, kuhugi jõudmata; kui ise ei oleks noid muid keeli omal kombel, raamatute, laulude, filmide ja sõprade abil hakanud kõrvade vahele tekitama, siis ei saaks tänaseni poolest maailmast ööd ega mütsi aru.) Ärge küsige mult, mis on laadivaheldus või kes on üte, laske mul parem luuletus kirjutada. Muidugi on inimesi mitmesuguseid ja mitte igaüks ei kirjuta luuletust, mõni sätib parema meelega struktuuri paika ja saab arusaamise muul moel, pigem matemaatilise lähenemise teel — no eks ole ka vahe, kas kallistad inimest või õpid ära kõigi 206 kondikese ladinakeelsed nimed, ja võib ka mõlemat. Aga ma olen üsna kindel, et Keiti Vilmsi loomingulised uperpallid on õpetanud paljud lugejad kas või alateadlikult keelega mängima ja keelt mängima (keelt kui pilli, instrumenti mängima). „So we put her on the hit list like a common cunning linguist,” laulis Deep Purple. Vilms on hit list’ile end päris kõvasti kinnitanud, mis eestikeelsesse maailma puutub.

Keele ehitamine ja keeles(t) ehitamine on natuke nagu Lego või Minecraft. Ja pagana uhke on näha ehitajat, kellele komplektis olevatest klotsidest lihtsalt väheks jääb, nii et ta alustab uute klotside loomisest. On muidugi võimalus, et ka uusi klotse ei ole piisavalt, et komplekt ei saa kunagi valmis. Nõnda pole miskit imelikku selleski, kui keegi leiab oma kutsumuse nimelt klotside leiutamises ega hakka majadega pusimagi. Jään siiski meeldivas vaimlises ärevuses ootama, mida kõike nii heast materjalist kokku panna saab. Mäng oleks justkui just uuele tasemele tõusnud.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Herman Bang
Clarice Lispector
Nikolai Baturin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon