Seisatamisi ja vaatamisi, lihtsalt

Brita Melts

Kristel Algvere: „Merehurmarohi”.
„Värske Raamat”, 20. SA Kultuurileht, 2017. 79 lk.

Sarja „Värske Raamat” kahekümnes köide tundub esimese hooga üks kõige isikupäratum selles muidu üsna efektselt eriilmelises rivis, nõnda et kui üldpildis kaamet luuleaastat kokku võttes küsib Margit Tintso: „Kuhu on jäänud eesti luule vägi?” , siis puudutab see küsimus tahes-tahtmata ka vaikselt ja argiselt, lihtsalt ja rahulikult kulgevat Kristel Algvere debüütluulekogu „Merehurmarohi”. Selles ei ole poeetiliste vahendite tulevärki just üleliia ilmekalt omapäratsemise nimel ära kasutatud, dominantseks kippuda võivatest muljetekitajatest on kas uljalt mööda vangerdatud või on lüüriline mina need oma väljendusampluaas taktikaliselt varjule surunud, nagu ei ole selle loomelaadi sihiks ka mingi spetsiifilise sõnumi tekitamine ega edastamine. Algvere kirjutab päris tavaliselt ja malbelt sellest igapäevasusest, mis tema ümber on, mida ta (sageli looduskesksest) üldplaanist oma tajudega enda jaoks tähenduslikuna eristab, mis temas mingeid konkreetseid mõtte- või mälupilte vormib. See kõik võib tasapisi näida juba isikupärana, ent kõlab vältimatult kokku mitme teise (esimesena muidugi Tõnu Õnnepalu) vahetut ümbrust argiselt-päevikuliselt takseeriva luulelaadiga. Algveregi vahendab üpris tavalisi keskkonnapildikesi (hingav meri, udused põllud, tossavad korstnad, siilid linnatänaval jne), oma isiklikke hetki ja väikeseid aistilisi tähelepanekuid (näiteks loodusliku metsikuse ilmingud või kastanikõlksatused linnaruumis, vihmast täituv kohvitass) ning sügavate mõlgutusteta seisundeid (sest mõtted „vaid hetkeks lasid endale isegi päris lähedale”, lk 7), andmata kõigele rohkem tähenduslikku kaalu kui subjektiivne tahe ja vajadus nähtav-kogetav jäädvustada ühes kerge meeliskluse-mõtiskluse ja enesetunnetuse sõnastuspüüuga.
Selle kohta võiks ju öelda: puhas ja vaba luule, mis oma argises kerguses, paiguti ülemääraseski täpsuses ja lüürilises kainuses näikse trotslikult ja kõhklemata distantseeruvat subliimsest ilukõnest, liigseist meeleerutusist või egotsentriliste kogemuste edevast (üle)tähtsustamisest loomingus. Algvere lausestus on luule kohta koguni ehmatavalt täpne, grammatilises korrektsuses liianegi, nii et lugedes võib mõni kärpimisväärne sõna (eriti määr- ja sidesõnad) kippuda vägisi vahele jääma, mõni fraas mõtteis tihedamaks ja kujundlikumaks vormuma, et pisut lahjendada narratiivset koormust ja värskendada päeviklikke aruandeid poeetiliste nõksatuste, elliptiliste vakatustega (olgugi see märk lugeja kohmetutest komistustest valedele lähtealustele ja kohatutele ootustele). Niisiis: lihtne, kerge, rahulik ja loomulik, selge ja puhas nii sisult kui ka laadilt, selline on „Merehurmarohi”. Kusjuures niisugune stiil on kaalutletult taotluslik, nagu Algvere tunnistab hiljutises intervjuus: see annab talle naudingu, kui ta suudab oma kogetut-nähtut „võimalikult täpselt ja lihtsalt kirjeldada”.
Esmaste lugemismuljete eel ja järel on aga terve rodu käänakuid, seisatusi, tagasi- ja ülevaateid. Kõigepealt tekitas Algvere debüütkogu huvi kui koha- ja isegi spetsiifilisemalt kohaloluluule: neli tsüklit on komponeeritud vastavalt Hiiumaa, Tartu, Berliini ja taas Hiiumaa tekstidest, st läbivast isiklikku vaatenurka otsivast suhestumisest iga paigaga. Saarel uideldakse ja mõlgutletakse mõistagi kesk ääremaist loodust, üksiolus linde-loomi-taimi-ilma takseerides ning igat hetke ja retke millekski subjektiivselt oluliseks pidades. Tartuski juhtutakse tihti kinnistuma metsikusse ja loodusmotiividesse (lumevallid, pilved, kastanid, putked jms), siiski kannavad sealseid kulgemisi teis(t)ega suhestumised ning sellest tulenevalt ka lüürilise mina oleku tuntav variatiivsus — avardub lüürilise mina reaktsioonide ja tunnete skaala (näiteks tema püüd hetkeemotsiooni ajel mõrastada kiirustav tehnitsistlik maailm mõne joovastava sähvatusega; aimub kirglikkuse potentsiaal, mis jääb siiski sordiini alla, sest kaaslane tõrgub — luuletuses „Abaluudeni armastuses”, lk 32—33). Berliini-vaatlustes on aga autorile iseloomulik maalähedane perspektiiv juba rohkem varjus: linnamuljete edastamine algab rõdult avaneva vaatega nii allolevale tänavale kui ka õhkutõusvate lennukite taustal taevale ning jätkub ja avardub linnasagina eriliselt aistingulise hoomamisega, milles võib aduda ühtlasi teistlaadi elamuste pulbitsust („linn on ümberringi / roheline ja sõbralik / võimalusterohke ja vaba”, lk 46).
Sellises järgnevuses kohaloluluule teeb nähtavaks „Merehurmarohu” gradatsioonilise ja kontrastse kulu, millega on vastavuses nii lüürilise mina eneseavaldused kui ka luulekogu terviktonaalsuse kujunemine. Lihtsast ja rahulikust mereääre olmest, üksluisest ja paiguti norulisestki vaikusest, rohujuuretasandil perspektiivist liigutakse järk-järgult kirevasse linlikku elavusse, uljusse, isegi kõrgendatud meeleollu, millega tegelikult lahtub luulekogu hakatuses maad võtnud poeetiline loidus. Berliini-tsükli avaluuletuse „Ühel Berliini rõdul” algus („lennukid tõusevad / kuid ei maandu / üks hommik üks rõdu / berliin ja mina / teine teisel pool lauda”, lk 45) on täiesti mõjusa struktuurse ja tonaalse kokkukõlaga ning veenab, et paljusid luuletusi vaevav lauseline liiasus ei ole Algvere stiililine dominant ja et tema tunnistus — luulekogu tekstid on „proosatekstide väiksed ideed”, luule on peidus proosa sees — ei õõnesta kuigivõrd tema luule autonoomset väärtust.
Tervikuna moodustab „Merehurma­rohi” niisiis justkui kohtade-sidusa luulepäeviku, mille päevikulisust kinnistab muu hulgas see, et tihtipeale algab luuletus mingi toimingu (näiteks nelja esimese luuletuse algused: „jah, tulin”, „sõitsin”, „jalutasin”, „käisin”) ja/või vastava hetke („eile”, „täna”) äramärkimisega ning oma olustikulise ümbruse fikseerimisega mingite vahetute (loodus)detailide, ilmastikuolude või muude märgiliste viivude kaudu. Ning edasine hargneb narratiivselt lüürilise mina tegude, tema kulgemiste, seisatamiste ja vaatlemiste-kuulatamiste lihtsate ja selgete, täpsete kirjeldustena; harva pudeneb tähelepanekuisse mingi mõjusa meeleolupildi või toiminguid saatva seisundi tuumakam või pelgalt vihjeline kujundlikustamine, mis ei annaks igat sõnadesse püütud tegu, pilti ja tundmust nii kergelt kätte.
Siiski on üks alles lõpus — või lõpuks uues valguses — avanev ja ühtlasi üks intiimsemaid motiive pealkirjas sedastatud merehurm ja selle rohi. Sõna riimumine vereurmarohuga on muidugi pelk võte, märgilisem on see tähenduslik nihe, mille luuletaja lõpuks välja mängib. Avaluuletuses „Pihtimus” ei ole lüürilisel minal oma lugejale midagi avalamat pihtida kui seda, et ta on jälle saarel ja mere ääres — „vajan ju saart ja merd selle ümber” (lk 7) — ning et oma melanhoolseid tasakaalutushetki, sisemisi pingeid või paineid käib ta just merele pihtimas, merehurm on oluline ja vajalik, samas ei midagi drastilist. Ent lõpuks kujutab tõmme „mereäärde” otsekui rusutunnet või vähemalt mingit argisust (näiteks verehurmarohukitkumist) häirivat tegurit, mis vajab vastumõju või vastupanu (lk 73). Luulekogu gradatsiooniline kulg aga viib viimaks Hiiumaa loodusesse naasma enam mitte norulise, vaid juba tuntavalt enese- ja meelekindlama, „viimasel ajal [—] aina enam” lootliku (lk 75) lüürilise mina. Nõnda hakkab alguses merehurmale allunud ja „täiesti killustunud inimene” (lk 7) neis loodusvaateis, mida ta on üksinduses seisatamisi ja ajuti melanhoolselt vaadelnud, aduma just temale tarvilikku helgust ja kindlust: „ja õu on minu magamistuba / ja taevas on minu lagi / ja maja ees sang­leppade otsas / istub valge tuvi // sellest tean, et kõik läheb veel hästi” (lk 72); „taevapildis on rohkem kindlust / kui peeglisse või kalendrisse vaatamises / kui kella vaatamises või elukindlustuses” (lk 76). Ja lõpuks ongi mingil määral (vähemalt luuletajale endale) korda läinud elu igapäevaste, justkui üliharilike hetkede poeetiliseks tõstmine.

Leia veel huvitavat lugemist

László Krasznahorkai
Inga Gaile
Moritz von Kotzebue

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon