„Selle nimel tasub ennast lolliks teha”: Jan Kausi 23 novelli

Peeter Helme

Jan Kaus: „Enne kui unisusest saab
reegel”.
„Post Factum”, 2018. 287 lk.

Kuigi mööda kirjandusmaailma käib ringi üks tont, mis kuulutab, et novelli­kogud ei meeldi ei kirjastajale ega lugejale ning neid pole mõtet avaldada, sest keegi neid ei osta, on neis mingi ainulaadne võlu, mida näiteks romaan säärasel kujul pakkuda ei suuda — olgu ta kui tahes nõtke, tegelasterohke ja paljuharuline.
Novellist — eriti aga novelliko­gust — saadavat naudingut võiks nimetada paljususe, mitmekülgsuse, aga ka hetkelisuse ja kaduvuse naudinguks. Kipub ju novellide lugemine sarnanema luuletuste lugemisega: ühest küljest ei tohiks see teksti lühiduse tõttu palju aega võtta, teisalt kujutab iga novell endast oma lühidusest hoolimata ühte terviklikku, oma reeglite ja tõdedega maailma. Nõnda on sedalaadi kirjatööl teoreetiliselt võimalik olla iseendast suurem, mõjutada lugejat rohkem, kui napp tähemärkide hulk justkui lubaks.
Novelle, mis sellega toime tulevad, on kogumikus „Enne kui unisusest saab reegel”, terve hulk. Kokku on peaaegu kolmesajaleheküljelises raamatus kakskümmend kolm novelli, mis on kirjutatud kümne aasta jooksul, ja neist igaüks pakub suurepärast lugemiselamust. Igaühes on midagi, mille tahaks meelde jätta, kaasa võtta ja enda omaks teha. Samas pole see kerge, kogumiku iga novell ootab, lausa nõuab lugemist. Seega on lihtne lugeda kõik kakskümmend kolm novelli ühe hingetõmbega läbi, et siis endalt küsida: mis see siis nüüd oli? Mis jäi meelde? Kas üks või teine mõte mõnest konkreetsest loost? Või hoopis mingi üldine tunne? Mingi jankausilikkus?
Novellid on tugevad ja toimivad loomulikult ka iseseisvalt — enamik neist ongi varem juba kas „Vikerkaares” või „Loomingus” ilmunud —, kuid teost tervikuna lugedes torkavad silma mingid teemad, jõujooned, rõhuasetused ja huvid, mille juurde autor ikka ja jälle naaseb ning mis lubavad vaadelda raamatut tervikteosena.
Üheks silmatorkavaks ühisjooneks on kindlasti tegelased. Mõeldes kõikidele siinsetele novellidele tervikuna, võib öelda, et Jan Kaus loob üpris veenva koondportree tänapäeva Eesti elust: lehekülgedel kohtame nii nooremaid kui vanemaid naisi ja mehi, on linlasi ja maarahvast, on rohkem ja vähem haritud seltskonda, isegi mõni venelane leidub.
Tähelepanelikumal vaatlusel selgub aga, et mõistagi on need Kausi inimesed a) valdavalt mehed; b) valdavalt (nooremas) keskeas; c) valdavalt lahutatud või suhtekriisis; d) valdavalt kirjanduslike või intellektuaalsete huvide või ametiga.
Aga las olla pealegi. Ühe kirjaniku eri aegadel ja eri taotlusega kirjutatud novellide eesmärgiks ei saagi olla koondada ühtede kaante vahele mingisugune sotsiaaluurimus. See n-ö tüüpilise novellitegelase kirjeldus püüab pigem demonstreerida autori huvideringi. Või ka teadlikkust. Teadlikkust selles mõttes, et Kaus ei püüa hüpata üle oma varju. Olles küll ambitsioonikas autor, soovides küll tabada XXI sajandi Eesti elu essentsi ning püüdes kirjeldada seda vahetult, osalusvaatlejana (kuigi võrdlemisi isetu ja neutraalse osalusvaatlejana), ei püüa ta kirjutada asjadest, millest ta midagi ei tea.
Seetõttu on igati mõistlik, et tema tegelased on kirjanikud ja tõlkijad, bändimehed ja keeleteadlased, õppejõud ja saatejuhid — puha karakterid, kes tegutsevad valdkonnas, mida nimetatakse loomemajanduseks või kultuurivaldkonnaks ning mida autor läbi ja lõhki tunneb.
Siit võrsub muidugi järgmine küsimus: kas ka (potentsiaalne) lugeja seda maailma tunneb? Kas ta tahab seda tunda või peaks seda tundma? Ehk teisisõnu: kas selles, et Kaus kirjutab endale tuttavast maailmast, võib kätkeda oht luua nii-öelda kirjanike ja kriitikute kirjandust? Kirjandust, mis pakub huvi vaid maailmale, millest ta ise toitub?
Siinkohal meenub hiljuti ühe sõbra käest kuuldud lugu. Sõber sisenes ühe suure lennujaama raamatupoodi, käes kilekott, kus juba oli raama­tuid. Kui ta otsustas ka lennujaamas lisa osta ja astus riiulist võetud köidetega kassasse, silmitses müüja teda, raama­tuid ja raamatutega täidetud kilekotti, tegi suured silmad ning küsis: „Kas te loete veel raamatuid?”
Pole vist vaja lisada, et kõnealune sõber tegutseb sellessamas maailmas, kus askeldavad Kausi kangelased. (Tegelikult küll rohkem kõhklevad ja mõtisklevad, kui tegutsevad — Kausi karakterid kipuvad nimelt olema pigem passiivsed vaatlejad kui proaktiivsed heerosed, kes elul sarvist haaravad.)
Ehk siis võib öelda, et Jan Kausi novellid ongi mingis mõttes kirjanduse marginaliseerumise ajastu looming nii sisu kui stiili mõttes, nad kirjeldavad eelkõige intellektuaalide resignatsiooni ja teevad seda ühtlasi stiilis, mida võiks nimetada klassikaliseks.
Samas on Kausi novellid kaugel hermeetilisusest: autor kirjeldab käegakatsutavat ja arusaadavat maailma, ei liialda detailide ega absurdiga, näitab tuttavaid olusid ja olukordi, suudab lugejat justkui möödaminnes naerutada ning panna maailma nägema ootamatu nurga alt. Kui võrrelda Jan Kausi novelle mõne teise Eesti nüüdisautori loominguga, siis kerkib kohe silme ette Maarja Kangro lühiproosa. Kuid Kausi lood mõjuvad siiski humaansemalt ja sõbralikumalt: peale novellis „Fänn” peategelasele vastu lõugu virutava Urmas Vadi nime kandva tegelase siin löömahimulisi ei leidu ning novellide fookus on vähem inimestevaheliste suhete teravusel ja rohkem inimeste sees toimuval.
Omaette huvitava osa kogumikust moodustavad novellid, mida võiks nimetada ulmelisteks selle sõna kõige laiemas tähenduses. Mõnes loos on see pigem aimatav, näiteks novellis „Üle mere”, kus Regina, kes kardab merereise, satub kummalisse ja seletamatusse sundseisu, millele loogilist seletust ei anta, või „Kohtumises”, kus aja kulgemise kirjeldus meenutab muinasjuttu. Mõnes novellis on aga kandev roll üleloomulikul. Selline on eelkõige „Õnnelik lõpp”, kus talviselt inimtühjas Eesti külas toimub tähenduslik kohtumine hiiglasekasvu neegriga, kes võib — aga võib ka mitte — olla põrguvürst. Päris kogumiku lõpus, niminovellile eelnevas loos astub Jan Kaus korraks ka puhtakujulise teadusulme maailma novelliga „Mõrd”, mis kirjeldab meie planeedi ja inimkonna lohutut tulevikku.
Niisiis on „Enne kui unisusest saab reegel” mitmekülgne ja tihe kogumik. Kakskümmend kolm kümmekonna aasta jooksul valminud novelli moodustavad terviku. See ei tähenda siiski, nagu kuuluksid kõik siinsed tegelased ühte ja samasse kirjanduslikku maailma, küll aga annavad nad hea ettekujutuse Kausi kirjanduslikust kreedost, kirjeldades viisi, kuidas autor maailma näeb ja tajub. See vaade on pisut ehk isegi halenaljakas (eks me kõik ole ju pisut halenaljakad), kuid eelkõige siiski julgustav, sest Kaus näib ütlevat, et kuniks on elu, seniks on lootust ja selle lootuse nimel „tasub ennast lolliks teha… kas või lõplikult lolliks” (lk 284).

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon