Siiski veel üks kord Mati Undist

Ülo Tuulik

Kirjutasin kümme aastat tagasi lühikese ja põgusa meenutuse Mati Undist Kalev Kesküla kokku pandud mälestuskogumikku „Undi-jutud”.
Ma tundsin meie hulgast lahkunut — malbet, ujedat ja viisakat noormeest — ülikooliaastaist peale ning tema lühikeseks jäänud elu viimased kümme aastat elasime Kadrioru maja kolmandal korrusel ühes trepikojas, uksed vastakuti. Olin püsitunnistaja tema hingelisele ja ihulisele äraväsimisele, mida ta mehiselt ei tahtnud fataalseks tunnistada.
Mati Undi äraminek asetub minu mõtetes kõrvu Juhan Smuuli lahkumisega — sädeleva andekuse lõppfaas lõdvestava-lohutava alkoholi kurjal toimel.
Mitte ainult mõlema mehe looming, vaid nende läheduski oli sugestiivne ja inspireeriv. Kui Juhan Smuuli elu saab oma tagantjärele traagilise valguse poliitilise sunnismaisuse mittemõistmisest, siis Mati Unt oli poliitilisest angažeeritusest üle ja sellest väljaspool — valitud küll noore ja andekana Eesti komsomoli keskkomiteesse, ilma et asjaosalist oleks eelnevalt informeeritudki, ei nähta teda ühelgi pleenumil ja ta jääb peagi nimekirjast välja.
Meie üldkoosolek valib ta kui tuntud kirjaniku üheks Eesti Kirjanike Liidu sekretäriks. Tunnistagem: kas tuleb kellelegi meelde Mati Undi kui „võimuri” osalus jagamisel ja valitsemisel või eesti kirjanike esindamisel nõukogude kirjanike keskkontoris Moskvas?
Ma ei saa seejuures jätta mainimata, et mõlemad mehed olid kahe jalaga elu keskel, lugeva Eesti lemmikud elus ja ajas, mis Smuuli tsiteerides suure ja karmina kui kotkatiivul lendas…
Tahaksin tunnistada, et ma ei ole päris õige inimene veel kord Mati Undist midagi tähenduslikku ja olulist kirjutama, midagi ajatähenduslikku seni pruukimata vaatenurgast, sest, sic!: omal ajal läbi lugenud küll kogu tema proosa — selle virtuoosse plastilisusega maalitud hingemaastiku oma kaasajast ja kaasaegseist, ainsamatki teravpoliitilist hinnangut andmata —, ei ole mulle mu seletamatust teatrikaugusest hoolimata (lävin küll meelsasti näitlejatega) olnud sugugi teadmata kogu see emotsionaalne võimsus ja hingevajadus, mida nõukogude ajal pak­kus oma rahvale emakeelne teater.
Mõnigi kord vihjamisi ja ümber üteldes, aga selge diktsiooniga ja valjul häälel ometigi — Karm, Eskola, Järvet, Mikiver, Üksküla —, jõuti inimnäolise sotsialismi ajal ära näidata mis tahes poliitilisest sunnist puutumata silmavaade ja näoilme…
Ning just nimelt teatri kaudu väljendus küpse Mati Undi loominguline ja elusihiline kreedo: „Vanemuises”, Noorsooteatris, Draamateatris.
Ühtekokku ligi 40 aastat, 40 aastat katkematut vaimset intensiivsust. Mati Undi saksa-, vene- ja soomekeelne raamatukogu annab tunnistust erilisest nõudlikkusest enese vastu ajalukku, kultuuri ja filosoofiasse süüvimisel.
Nõukogude võim ja elukorraldus olid mitmele põlvkonnale, ka Mati Undile ja minule, suurim elutähenduslik lavastus, kus massistseenid kohaldusid kõigile.
Selle sees lavastas Vaino Vahing oma teaduslik-psühholoogilist, aga mõnetigi meelevaldset „lavatükki” — Mati Undiga peaosas —, mille ta päevaraamatuis arsti analüüsioskusega ka kirja pani.
Vahing tahtis ka ise pääseda lavale ja „Vanemuises” sai ta sellega hakkama, Unt eelistas varju jäädes saata suurele saalile oma sõnumi.
Nüüd jõuangi oma tänase põgusa meenutuseni Tartu Kirjanike Majast Õpetaja tänav 12 ja soliidse osavõtjaskonnaga ettekandekoosolekust, mis peeti 1980-ndail ühel pärastlõunal.
Tartu Kirjanike Maja, kus 1972. aastal toimus jõuline ja bravuurikas Peeter Tulviste „sõtta saatmine” lauanõude ja mööbli kildudeks põrmustamisega — tulevase akadeemiku ja rektori ettevalmistuseks ja esmakogemuseks Nõukogude Armee löögijõust —, see kahekordne puumaja on minusse jätnud peaaegu kodutunde nii Kalju Kääri kui ka Heino Puhveli, Lehte Hainsalu ja Henn-Kaarel Hellati haldamisaastail.
Tol meeldejääval pärastlõunal olid üsna rohke publiku hulgas Ain Kaalep, Madis Kõiv, Peeter Tulviste, Igor Černov, Jaak Kangilaski, Marju Lauristin, Mati Unt, Mihkel Mutt jt.
Kui n-ö laiem kuulajaskond oli läinud, ei kiirustanud Maja regulaarselt külastav seltskond lahkuma, vaid kohvitati õdusasti ja mekitati alkoholi. On pidusid, meeleolusid ja koosolemisi, mida ei sobi ega tohigi katkestada, sest samalaadne sümpaatne meeleolu ei pruugi korduda iialgi.
Kütus sai ometigi otsa. Ilma selleta ei toimi kõige täiuslikumadki mehhanismid. Olin juhuslik ainunägija, kelle silme all ja kuuldeulatuses käivitus päästeaktsioon.
Melust eemal, sihiteadlikult varju ja nurka tõmbunuina seisavad Mati Unt ja Mihkel Mutt, Undi peos näen nõukogude aja „raskeid rahatähti”, rohelisi ja lillasid, ning ta annab need, õigupoolest sunnib ja surub Mutti neid vastu võtma.
„Mihkel, näed sa, kogu selle raha eest tuleb tuua taksoviina. Mihkel, sa oled juba tuntud kirjanik, aga mina praegu veel natuke tuntum. Võib pahandus tulla, kui keegi näeb ja paha tahab. Ja kogu raha eest, Mihkel!”
Pidu jätkus.
Nad on tänaseni minu mäluekraanil — üks lahkunud, teine elu- ja vaimujõus meie keskel, suured mõlemad.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon