Sõduri märkmik

Rannar Susi

 

 

 

 

 

Need siin on ühe sõduri, ilmsesti nooremohvitseri üleskirjutused tema märkmikust, mis leiti laiba juurest. Nime ei õnnestunud tuvastada. Üks terve kadunud maailm.

——

 

Jälle see roheline sõdurisärk üle pea venitada. Peaaegu kaks kuud ühtede ja samade riietega. Vormid mõnest kohast katki, mullased, verekriimulised. Kui pärast väljavahetamist üles rivistatakse, siis näen neid, kes jäänud. Meeldib, meeldib see rohekollane laiguline vorm. Sõdur on see, kes seisab vastu maailma korralagedusele. Sõdur seisab vastu tigedusele, mis tuleb sealt, teiselt poolt rinnet.

Võitlejahing on sees. Ei oska teisiti. Kui tõmbad kiivri lõua alt kinni, liigutad vesti õlakehitusega paika, siis on minek. Jälle hüppame välja, jälle liigume rünnakule. Palju kordi tehtud asi, aga kui kiivri rihma pingutad, siis on minek. Mõni on öelnud, et mis sa karjud nii jubedalt. Aga vanad olijad saavad üksnes karjatuse toonist, hääle tõusust-langusest aru, mis tuleb teha. Poolesekundiline karje annab rohkem infot kui mõni lause.

Päevast päeva avaneb mu ees metsastunud künklik maastik. Võserikku kasvanud künkad ja mõni kraavikene nende vahel endale teed uuristamas. Palju rohelist päikesepaistes. Positsioonisõda, kus kummalgi poolel pole lootustki erilist ülekaalu saavutada. Pommilehtreid mõni üksik. Ega pommitamine suurt midagi anna, kui oled maasse kaevunud.

Kaevud aga igal juhul, kui oled pikemalt kohal. Loomulik asi sõduri jaoks. Elupunkrid ja valvepesad kaugemal ees. Kui kaevud, siis ei liigu sa edasi. Käigu ja hoo hõlmas ei tohi lasta ennast „sisse kaevata”. Sest kui mingisse sälku istuma jäädakse, siis seal istutaksegi. Väga raske on sealt väge jälle üles tõsta, et edasi liikuda. Peaaegu võimatu.

Üks mees tuli täna tagant ette, nägin tema tulemist lõuna ajal. Nüüd kohaneb. Meie ütleme: areneb. See „areneb” on siin väga elav sõna. Mis asjad meil kõik arenevad. Eks nad käivad ikka tagalas ja kodumaal, tervise küsimustes ja oma asjus. Ega meil pole siin karjumise ja raiumise süsteem. Ja nad käivad varustuskonvoides. Kui tagant tuleb varustuskonvoi, siis neil on vaja lootsi, kes päevast pilti rindel täpipealt teab, kuhu võib astuda ja kuhu ei või kalduda.

Suur maa meie selja taga annab meile varustust. Ööhõlmas mõtlen, mis me teeksime ilma suure maa toeta; lõpeksime peagi. Ei terakest putru, ei pakikest padruneid; kõik tuleb ju tagant ettepoole nihutada. Suur maa, sa muudkui anna meile, anna aga. Seda nõuame. Veokonvoidest toovad nad kaasa veel mitmesuguseid asju, mis nad varustuskompanii meestelt saanud. Üks tegelane siin armastab hullupööra kakaod. No mis sa ütled! Keegi lõunapoolsest, 215. kompaniist olevat isegi koera pidanud. Ise pole punkripeni näinud.

Ööhõlmas unistan, millal tuleb ometi vahetus. Varsti kaks kuud siin lõigus, mina kui rühmaülem pole taga käinud, koledal kombel tahaks puhata. Sirutaks jalad täiega pikaks ja magaks kaks päeva. Üks asi, mida ma väejuhina nõuan, et igaüks saaks oma osa magada. Katame magajat, hoiame teda kui kullakest, et ta tõustes võitleks omakorda magava sõbra eest. Magamatus on üks hullemaid asju, mida ma tean rindesõja kogemustest. Pimedas tuigud, lähed posti välja vahetama ja mõtled: no kas ma pean… selle halli silmavaate sees tuikuma. Eelmine kord tuli meid välja vahetama USA 188. divisjoni osa, mäletan seda, nende käistel oli US Navy 188. Olgu või mõni must nende seas, aga nad tulgu. Päästeinglid.

Ühel päeval tuli meie juurde rindeoperaator rindelõiku filmima. Kes ta üldse läbi lasi? No on ikka juhmaanid seal tagapool. Nii ees ei tohi mingisugust kõrvalist faktorit olla. Snaipreid peab kartma, ega siin ei saa vabalt ringi jalutada nagu aias lillepeenarde vahel. Tal oli väike tahvel toki otsas, sellega püüdis kaadreid. „Võta ja filmi mehi kõrvalt; aegamööda, sujuvalt ja järjest. Sõduri pea rohuliblede vahel, sinipunane õhtu langemas maa ligi. Minu meelest nõnda ilus! Las näevad, kus sa neid kaadreid iganes näitad,” ütlesin.

Päikesepaistesel pärastlõunal olime veidi tagapool, käsirelvade haardest väljas. Filmimees päris, mis parajasti toimub, nägi eemal kahel nõlval lahingut. „Nüüd nad ründavad Temri kurku. See on selline madal varjatud nõgu. Temri kaudu käib meil varustustee, hargneb seal kaheks, meile ja lõunapoolsete juurde. Püüavad varustusteed läbi lõigata. Väga loogiline.”

„No mis saab siis?” küsis filmija.

„Mis siin saab, selle me surume paari tunniga tagasi. Mehed teavad, mida teha. Mitmes päev seesama jama. Vastasel on väga omapärane meetod: ta ründab rinnaga. Ei tee katsetki kuskilt kõrvalt mööda minna. Järgmisel päeval alustab täpselt sedasama. Siin on mööda trafaretti kõmmutamine.”

„Kardad ka?” tuli uus küsimus.

„Kõik kardavad. Vastane kardab samamoodi. Ääh!” Peopesa käib laialt üle näo. „Tuimaks oled jäänud. Apaatseks muutunud. Kui on vaja minna, siis tuleb minna. Astuda samme: üks, teine, kolmas, neljas… mitte mõelda, mitte karta. Kui tuleb pihta, siis tuleb. Ähvardus enam minu peale ei mõju. Sõjaõnne salajas usun. Näed, siiani… käed-jalad liiguvad.”

„Millal lõpeb sõda?” Operaator tõmbas kõrre hammaste vahelt.

„Sõda ei lõpe kunagi.”

Päris pikalt vaikisime vastamisi.

„Sõda ei lõpe kunagi. Kui me siit ära läheme, siis me sõdime teises kohas edasi. Ma saan kutsuda appi tankid, kui juba väga hätta jääme. Tank maksab üle kümne miljoni. Ja kui ta jõuab teha kas või üheainsa tabava lasu, siis on ta ennast õigustanud. Sellise masina oskame ehitada, aga sõda ära kaotada ei oska. Ilmvõimatu asi. Inimkond on loodud veaga. Veaga, sõber. Ja seda viga meie ise ei paranda. Ei paranda.”

„Mõttetus, mõttetus!” Lahkudes silmitses reporter lahinguvälja. „2016. aasta ja selline sopas roomamine.”

„Mõttetu muidugi. Ressursi raiskamine ja kõik nii edasi. Ütlevad jah, et aasta 2016; peaks olema kõik uut moodi. Et lepime kõik ilusasti kokku, jätame sõja, kõigil on palju parem. Ma ei tea, kust selline õhku täis õhkamine. Aga kui sõjaks läheb, käib kõik ikka väga vana moodi. Seda ma ütlen.”

Filmimees on ammu läinud. Lahing kestis veel üle kahe tunni. Surusimegi nad tagasi, nagu ma ennustasin. Mõlemalt küljelt. Täna on rühm saanud kaks vangi. Õhtu eel peab need taha ära toimetama. Nagu alati, keegi ei taha minna; ähvardavad ja tõukavad vange. Määran kaks enda omadest konvoisse. Vange piinata ei tohi. See on põhimõte. Minu põhimõte. Minu mehed teavad seda. Ennem võib vangi maha lasta, aga piinata ei tohi. Ühe sõduri olen ma vangide piinamise pärast maha lasknud. Eks see kuulsus minust on levinud.

Rahu kandub nüüd üle rindelõigu. Harjumatu vaikus, mis saabus algava ööga. See on ka päris loomulik. Nad on oma laskemoona välja lasknud, varud ära kulutanud; nüüd on jälle vaja kõike: moona, süüa ja haavu lakkuda. Näitasid ülemustele, et täna sai taas kõvasti sõditud, nüüd aitab. See on rindel üks rahulikum ajavahe, pole vaja pealepressimist karta. Sõdimise loomulikke hoovusi tuleb tunda, nii nagu põllumees oskab näha ilmastiku käike. Olen eesliini kõige esimeses postis, tiksub minu valveaeg.

Kui vähe me omavahel räägime, mõtlen. Peaaegu ei räägigi. Mis siin ikka rääkida, närin liivasõmerat hammaste vahel ja sülitan puru välja. Kehaga tunnetad sõda, kehaga. Assotsiatsioonid… mis asi on assotsiatsioon? Seotus millegagi? Kui sa kogu kehaga kõige selle sees oled, võid imeasju teha. Tekib seoseid. Mõte töötab selles suunas, kuidas paremini, kuidas mõjusamalt, kuidas kavalamalt tegutseda. Uneski näen lahingumarsruute. Ärgu keegi seletagu, et mõttel pole tähtsust. Mõte käib ees ja kohmakas keha tuleb järele.

Öö hääled, pinisev vaikus nagu pikk imepeen viis. Mulla lõhn ühel pool ja teisel pool. Panen mõlema käe sõrmed püramiidiks kokku ja surun vastu kaeviku seina. Ma olen selle sõja väga kitsas lõigus sees. Olen ründekolmnurga kitsas tipus. Ühel pool muld ja kivinukid, teisel pool muld ja puujupid, kiiver peas, mida ma katsun. Kummaline, miks meenuvad kõik seesugused mõtted? Olen selle sõja väga kitsas lõigus sees, mind suruvad küljed. Võitlus jätkub. Sõda käib.

Vääratus, relv oleks peaaegu käest kukkunud. Sain veel kahmata õhust. Jumala õnn, et ei tulnud juhuslikku lasku. Hakkavad üle terve rindelõigu segiläbi tulistama, keegi ei tea, mis toimub. Oli ühe meie võitlejaga selline lugu. Pool kolm öösel, ma ei tea, mis seal sündis: tegi juhulasu. Kus läks priu ja präu lahti! Hakkavad kahuritest tulistama, ajavad meil positsioonid soga täis. Pärast kühvelda ja pillu, nii et… Ei tohi teha ühtegi ekslikku, vale liigutust, muidu parandad kaua sitta. Selliseid üksikuid juhulaske tuleb ette, kuigi harva. Siin peab käima väga nööri mööda, et ei komistaks.

Öö pikk viiv kestab. Kõigutan end kahele poole, et mitte magama jääda. Paksult on varustust seljas, peaaegu täisvarustus. Kusagil magavad inimesed muretult, sirutavad koibi. Meie siin nagu mütad: kiivrid, vestid, vammus, rakmed… Ise reguleerime, mis keha ümber paneme. Mõne asja viskame kohe kõrvale, mis ilmselt mittevajalik ja mõttetu. Praegu on suvi. Talvetingimustes sõda ei taha mitte mõeldagi; kui palju siis veel peab ümber olema. Kui ükskord tagalasse saame, siis esimene asi — viskan varustuse maha ja magan, lestad laiali.

Närin huult ja mõte rändab kaugele. Mingid punakad laigud rindejoone taga. Varane koidik ehk. Keegi sihib sealtpoolt silmadega minule vastu. See unehajus, veidi roosatav koidueelne tund on rikas kujutlustest. Saaks vaid muinasmaale, ööähmas veel sügavasti magava taeva taha. Või saame sinna pärast prõmmu ja tabamust?

Mälestusteraamatud, mis kunagi kirjutatakse sellest sõjast — mis nende mõte on? Praegu ma olen siin ja vahetult asja sees. Praegu ma tunnetan sõda oma kehaga. Seda kehalist tunnet edasi anda pole võimalik. Nõme värk. Inimesed on planeedi pinna sisse augud kaevanud. Istuvad aukudes ja sihivad üksteist. Tule ise siia ja ole, siis näed. Mälestused on põhk.

Kaks meest tulid laibakonvoist tagasi pool kaksteist järgmisel päeval. Nägin ise. Tõid kaasa veel neli meest, rumeenlased või kes nad olid, kurat neid teab. See oligi kogu lubatud täiendus. Asi seegi, nagunii kamandad neid kolme sõna ja kahe käe abil. Postide vahetusi ei jätku. Meil on pidevalt puudu elavjõust. Suur kodumaa selja taga ei anna meile piisavalt. Elavjõud — on ikka sõna välja mõeldud!

Elavjõud. Paistsid väga kogenematud tegelased. Tahtsin sealsamas hakata sõimama ülemust, uustulnukaid ja kodumaad. Sülitasin maha. Sain veel pidama. Vaikin, parandan olukorda sellega, et ei tee halvemaks. Kõva sõimu hakka kohe jälle klattima ja siluma. See võtab omakorda närvi ja elujõudu. Nii et, sõber ise, kui saad, siis vaiki. Vaikimine tuleb sulle vaid kasuks nagu magus nektar salarada pidi.

Austavalt suhtuda igasse, inetuid ja kummalisi on palju, kuid inimene on inimene. Sõdib nii palju, kui oskab. Ja mitte rohkem; ta on ka ainult inimene, iialgi ei tea, kes sinu kohale kummardub või kes sind ära veab, kui maas lamad. Kunagi me tegime niimoodi, et võtsime õlgadest kinni ja pigistasime üksteist. Enne lahingut. Et koos me oleme tugevad, koos me suudame. Nüüd pole seda ka enam teinud. Palju toredaid poisse on siit meie ridadest läbi käinud.

Kahe päeva pärast sai üks uustulnukatest pihta. Nad läksid kahekesi koos vana olijaga mööda kaevikukäiku ja uus tagumisena sai järsku pihta. Võis olla miinikild, mis teda niimoodi pinnast allpool tabas. Tulevahetus oli sel keskpäeval väga hõre. See on sõduritel alaline mõte: kes järgmisena, kes millal tabamuse saab.

Kui ta seal maas oli ja vingerdas alles… tuli mulle silma ette pilt viimaselt puhkuselt. Meie linnas oli ühel naisterahval alla aastane poeg. Käia veel ei osanud, see ka roomas mööda põrandat, abitu, käpakil. Ja see vigastatud sõdur siin näis samasugune, abitu, püüdis roomata. Ema kasvatas poja suureks. 20, 25 aastat kasvatas. Ja ühe hetkevälgatusega muutus suur poeg jälle väikeseks abituks lapsekeseks. Selline on sõda.

Tema õnneks oli lahingutegevus tol päeval loid. Tirisime ta kiiresti tagasi, nii et saadi ära viia. Sõda on tema jaoks lõppenud või vähemalt meie lõiku ei tule ta enam kunagi. Aga muidu ära looda, et sa jõuad haavatud ära viia. Täisvarustus on sul seljas, üksinda ei jaksa ühte ka liigutada. Ägeda lahingu ajal on sõda väga karm. Kes maha jääb, see jääb sinnapaika. Niipalju kui kellelegi seda looduslikku varu ja õnne on antud, niipalju ta lahingus liigub.

Kui ala jääb pärast lahingut meie kätte, siis saame maasolijaid ära viia. Kui jääb vastaspoole kätte, siis ma ei tea, mis nendest saab. Lasevad valangutega üle. Igasuguseid jõhkrutsejaid on seal. Ma olen näinud, kui haavatu end pähe laseb. Oma elus olen ma ise pidanud ühe haavatu maha laskma, sest ta nõudis seda väga tungivalt. Kardavad vangilangemist. Vastik on niimoodi haavatutele mõelda. Aga kui ise oled maas?

Kolme päeva eest tegid vastased äkilise sissemurde. 12.20 see algas, päevasüdames. Läks väga ägedaks tulistamiseks ja rünnakukiilu tipus isegi käsitsi­võitluseks. Meilt oli lühikese ajaga viis laipa. Seda on päeva kohta palju. Kiiremas korras kutsusime õhujõudude toetuse. Lennukid tampisid väikeste pommidega nad segamini. Siis jäi meil üle viimased tulepunktid kustutada.

Äkkrünnaku eesmärk jäigi selgusetuks, miks nad sellise sööstu üldse ette võtsid. Mine mõista väeülemate peas toimuvat! Masendus, masendus valdas meid lahingu järel. Soga ja liiva ja savi ja kive tuli hakata kohe välja pilduma. See on sõdurile kõige vastumeelsem. Tuleb uus pommisadu, kaevad jälle. Aga käiguteed pead ära puhastama, muidu ei saa ju üldse liikuda. Kes seda kõike teeb? Ikka sõdur iseoma kätega. Kõige muu sõjapidamise kõrvalt.

Laibad. Vaat see on sõja keskkoht. Seisame, vaikime. Igaühel vist isesugused tundmused. Aga keegi ei kipu midagi ütlema. Mõni aeg tagasi ta veel elas. Rääkisin temaga, kui poste vahetasime. Tema hääl on kõrvas veel siinsamas elutu keha juures. Põlvitan, panen käe ta kehale. Soe veel. Peas korduvad ühed ja samad küsimused. Miks just tema pidi täna pihta saama? Kui kaua mina veel pääsen? Seda pääsu ei ole minulgi lõputult. Tunnen ennast justkui süüdi, ja ka häbi, et minul on senini rohkem õnne olnud. Nagu oleksin ma selle õnne varastanud tema tagant, tema, kellel täna ei vedanud. Peaksin rõõmustama, hõiskama, et veel elan; aga mul on vägagi vaev olla. Süüta ja sügavalt süüdi.

Aga juba võtavad mehed langenutel varustust ümbert ära, et neid oleks lihtsam tahapoole vedada ja raamikutega lohistada. Puhtpraktiline tegevus, mis aitab kõige kurvemast hetkest üle. Lähevad suurele kodumaale maha­matmiseks. Jälle maapõu: võta oma pojad vastu.

Tuleb kätel käia lasta, et esimeses järjekorras käiguteed vabastada. Siis kaevame kõrvale: postipesad ja punkrisuudmed. Valvesilmad peavad kõige selle üle käima. Kui nad praegu peaksid ründama, siis oleme küll väga nõrgad. Lahingu­kord on segi aetud. Kahele vastase laibale kühveldan pinnast peale, raisk. Need on ka vist soojad veel. Ei taha katsudagi. Pärast passid laskurpesas ja need pööritavad alles silmi, korisevad sodihunnikus. Sõda selline!

Sõduriõnnega on veel üks selline lugu. Üks mees, numbriga 087 — temal veab alati. Peaaegu kõik on haavata saanud, kergemalt või raskemalt, 87 ei ole. Ta on tanki alt läbi käinud. Pärast tõusis püsti, raputas liiva maha ja oli terve mees. Ta on laskemoonaveoki plahvatuse üle elanud. Ta on vangist põgenenud ja omade juurde tagasi jõudnud.

Aga selle üleloomuliku vedamisega on veel niimoodi, et sellest ei tohi rääkida. Tead vaikiva suuga. Uskumus: kui sellest kellegagi rääkida, kui seda miskitpidi nimetada, siis võib see puutumatus ära kaduda. Kõik teadsid, aga olid vait. Millegipärast 87-t ka kardeti, võõristati. Selline imeõnn on justkui sädelev pärl ja neelav needus ühteaegu. Ebalevalt mindi 87-ga paaris postile. Ehk siis kartusest, et õnnesärgi ümbruses on õnne hoopis vähem. Narikaaslane pani kord naljatamisi 87 numbriga vesti endale selga, et tema läheb sellega välja, aga loobus mõne hetke pärast mõtlikult.

Ehk siis: õnne ei tohi torkida ja narrida. Aga rahu see meile päriselt ei andnud. Ikka mõtled kas või öises postis seistes ka 87 peale. Olen ma samasugune või kehvem? Kus on minu võimise piir? Juhuse 87-t kontrollida mängis lahingu­tegevus ise meile kätte.

Juunis oli meil vaja panna miinid Atenderi teele, kust vastane oli kraave kasutades meid juba kolm korda rünnanud. Et kui mõni miini otsa läheb, siis tõmbavad tagasi. Keegi ei tea ju, kui palju neid lõhkemata on. Helenduvad ööd, pimedaks õieti ei lähegi. No kes peaks minema? Vaatasime 87 otsa. Lõpuks mina, rühmajuht, ütlesin välja, et 87 läheb.

Õnnega on veel nii, et see oleneb päevast ja tunnist ja ilmast ja päikesest ja udust ja piiskadest ja kõigest. Imepeen värk. Kruttisime ja muutsime seda minekut, kuni ühel hetkel olime sealmaal, et sel ööl tuli minna. 87 oli miinid endale ümber pannud, sütikud olid käes. Istus veel veidi, kõigutas ennast ja siis ta läks.

Udu oli tulnud öisele maastikule. Muidu poleks üldse lootust üritada. Sinna halli auru sisse tema kuju kaugenes. Meil oli muidugi kõik valmis sätitud: vähimagi jama korral oleksime alarmeerinud kogu rinde. 87-st poleks muidugi midagi järele jäänud, peaaegu 30 kilo lõhkeainet ümber. Oleks lennanud pihuks ja põrmuks — ühekorraga.

Võeh, kui pinev see ootamine oli! Minut, minut, minut, veel, veel, veel. Üks silm kellal, teine udus, sõrm päästikul. Ta ei tulnud ikka veel. Ma lugesin mõttes numbreid 146-ni, läks segamini. Siis lugesin veel 179-ni. Kogu aeg kuuled oma südamelööke põm-põm-põm. Ja siis ta tuli. Oli rahulik. Sügav vaikus muutus temale otsa vaatamisel veel sügavamaks. Ongi siis nii — imemees!

Mina ei taha, et minul selline üleloomulik kaitse oleks. Liiga rusuv kanda. Ühtpidi jah meelitav: mind killud ei võta. Aga teistpidi: ei tea ju 87 ise ka, kas see viimseni peab. Viiekümne kaheksandal katsel võib ta ikka pihta saada. Hoopis teise suuna tõi mõtlemisse pataljoniülema käsk.

Käsk selline, et me peame oma rindelõigus läbimurde tekitama, läbimurde kaela laiendama, rünnakukiilu paremale keerama. Teisest küljest ründab lõunapoolsete kompanii ja õnnestumise korral saame hõivata suure tüki maa-ala, mis on suvekampaania algusest nende rünnakuplatsdarm olnud. Sealt nad muudkui suruvad kiile meile külje sisse.

Läbimurre. Meie ees, peaaegu kõikidest postidest oli näha, oli veidi kõrgem võsastunud ovaal. Ehk paar kilomeetrit lai. Üksikud räsitud ladvatipud siin ja seal. Ähmases kauguses kaks metallmasti. Ma ei tea, kas need on vastaste omad või veel eelnevast ajast. Ilmselt tugevasti kaevunud, sest juba kaua ollakse paigal.

Läbimurre tähendab seda, et tuleb ühes väga kitsas lõigus tekitada kunstlikult väga suur ülekaal. Et vastane näeb, et sellest august neid muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb ja midagi pole teha. Ja kohe peab hakkama läbimurde kaela laiendama, sest muidu nad suruvad etteläinud dessandi tee kokku ja dessant jääb kotti, varustuseta. Ainus laskemoonavaru on see, mida suudad keha küljes kanda.

Lubati täiendust. Noh, loogiline. Vähemalt üks tugev rühm pidi tulema, 40 meest. Annaks, et nad ka kohale jõuavad. Ise me oleme alamehitatud. Pidevalt ei jätku vahetusi. Surnuid saadame taha, elavaid ei tule kusagilt. Vähegi laiemal rindel oleks pealetungi arendada täiesti mõttetu. Me ei suudaks. Ma ei teeks seda isegi ülemuse karjumise ja ähvarduste peale. Tulgu siis kohus omavoli pärast. Meie näppude all on päästikud. Ega ma esimest päeva rindel ei ole.

Lubatud rühm hakkas tulema 20. augusti õhtul. Mööda käike tuli neid ikka tublisti, ma ei lugenudki täpselt. Soomusmasinad, mida neil palju vist polnud, olid jäetud kaugele taha. Luure avastab kergesti. Ja siis satuvad kohe tankitõrjetulle; kui põlevad, siis pead ikka jalastuma, mis on palju ohtlikum. Jagasime mehed neljakaupa, kaks vana ja kaks uut. Kohanesid, sõbrunesid, vaatasid üks­teise joonistatud skeeme, hingasid koos.

Alustasime suveöö sumeduses. See on võimas vaatepilt, kui dessant läheb liikvele. Palju jalgu, palju kehasid, järjest ja järjest. Et nüüd me läheme ja peatumist enam ei ole. Et nüüd me läheme ja liigume edasi, ükskõik mis ees ka ei oleks. Esmahetkel on kõik veel olemas: iga elu, lootused ja moon.

Uisapäisa mitte tulistada, säästa laske igati. Sest kõik, mis sul on, on endaga kaasas. Nõnda sai räägitud. Üksikute visade tulepunktide tampimisse mitte kinni jääda. Ikka edasi liikuda, edasi liikuda. Nõnda sai räägitud. Sest ragina ja tulemöllu sees ei räägi sa enam mitte midagi. Siis on igaühe taju ja taibu järgi minek. Liikuvus, liikuvus tagab edu. Seisma ei tohi jääda. Siis hakkab tagurpidi veeremine.

Vastupanu oli ootuspärane, üllatusteta. Loomulikult hakkasid kõik nende vahipostid tulistama, magajaid polnud. Ilmsesti nad ei oodanud sedakorda rünnakut. Selle tunned ju õige pea ära, kui indu täis nad on. Tõsiseks tapjaks osutus üks miinipildujapatarei. Trobikond mehi koos, käsirelvi oli neil hulgaliselt, said meie dessandi ahelikku küljelt vabalt tulistada.

Mitu meie oma langes maha. Neli, viis, kuus. Lõikasidki dessandi ühest kohast sisuliselt läbi. Etteläinud osa ei saa taanduda. Mingid noored juhkamid seal olid, karjusid jubedalt: Hurraa! Võidame! Dessant viskus maha. Tulistasime neid ristuvalt kahest suunast. Mõnel polnud isegi kiivrit, poisikesed sellised. Granaadiheitjaga sai üks mees pihta miinipildujatele, hiljem meestepundile. Uuest täiendusest oli üks mees maru julge, midagi ta ei kartnud, roomas, muudkui roomas lähemale, käsigranaatidega kustutas paar tulistajat ära.

Aega läks meil selle kõigega muidugi palju rohkem, kui arvatud ja mõeldud. Lisaks veel kõik muud pesad, mis üle maastiku meile tuld andsid. Meeterhaaval roomad mõnes paigas vaevaliselt edasi. Aga need uued kiivrid on küll väga tõhusad. Mitmel korral nägin, kui kuuli jäljest lendas põrkel sädemeid. Mees raputas ainult korraks pead.

Hommiku valgenedes oli rünnakukiilu ots jõudnud umbes kahe kilomeetri kaugusele lähtejoonest. Kaevusime esialgu. Mitu tundi kestnud madina üks raskemaid kohti oli vastase väljalöömine nende pesadest. Neil oli selliseid üksikuid, käikudeta luure ja välisringi kaitse pesasid. Ta istub seal sees nii kinni, et midagi ei oska nagu teha. Ise ka istuks! Jälle käsigranaatidega ja kuis saad. Granaate sul ju palju ei ole.

Koidu ajal tuli kuus või kaheksa vastase lennukit madallennul. Aga vastu päikest lennates ei näinud nad õieti rakette, mida vastased lasid enda märgistamiseks. Pommitasid osaliselt enda positsioone. Kontaktjoon oli lahingus nii segi paisatud, et tühja nad õhust aru said, kus keegi paikneb. Pommitamisega on ka nii, et… pomm teeb tasuta järjekordse augu, kuhu varjuda.

Läbimurde kaela laiendajad olid ööst hommikuni tublit tööd teinud ja vastaselt mitu laskurpesa vallutanud. Sokutanud väikseid miine pesasolijale kraesse ja siis kräuh mitmest suunast kallale. Püüdsime nüüd mööda dessandi ava viia ette nii palju varustust, moona, kui vähegi suutsime ja saime. Mehed istusid söömata, joomata, moonata. Nii ei võinud kauaks paigale jääda. Ei võinud.

Sidevahendist kuulsin, et lõunapoolne, 215. kompanii pidas ränkrasket lahingut ja edenes väga visalt. Nad ei olnud jõudnud poolenigi meie ulatusest. Maastik kehvem, madalam; paiguti pehme, märg, varjuda pole kuhugi. Kaotused, mida ei taha nimetadagi. Pidi tulema veel abijõudu lõuna poolt, 304. kompaniist. Millal nad jõuavad!?

Rusuvast teatest hoolimata alustasime peagi rünnakut paremale, suure võsasaare poole. Mis meil muud üle jäi! Seismajäämine on dessandi surm. Väljatungi esimene ots ütles, et nende ees laskurpesasid enam ei ole, justkui tühi maa. Kõik vaenulik jäigi nüüd peamiselt paremale. Mis seal ikka, tuli minna, kui tahtsime üldse kuhugi jõuda.

Tulistad ja roomad. Tulistad ja nihkud jälle natuke edasi. Päevavalges, heleda paistega, vastik oli. Valgusekülluses ikka ei näe õigesti. Sõdur, pisike, peab kõiksugust sompi taluma, pimedust ja välkvalgust. Käis justkui ruudustikumäng. Passid, kus keegi meie omadest on. Nihkub tema veidike edasi, katad, surud vastutuld maha. Siis venitad ennast ise järgmise vähegi sobiva mättani.

Soodus oli meile see, et nende kaevikute süsteem polnud tehtud rünnaku tõrjumiseks küljelt. Neil polnud siin küljel peaaegu üldse pesasid ja valle. Keegi tõstis vahel relva üles ja lasi huupi. Kui kaitsel oled, siis ikka püüad oma sooja keha varjus pidada. Nende eelis oli see, et nad võtsid laskemoona kastidest, meie aga kobasime keha ümbert.

Esialgu neil tulematerjali jätkus. Päev läks kaugesse lõunasse. Palavus rammestas maaslebavaid võitlejaid. Vahepeal kadus mõtegi ära, mida edasi teha. Tulistasime ja saime vastu, lahingut päris ära ei unustanud. Ilmselgelt oli vaja mingit uut algatust, mis meid edasi viiks. See tuli kätte justkui iseenesest. Suurte ülemate plaani järgi pommitas meie lennuvägi tagalat, seda ala, kustkaudu vastane võis taganeda. Suurte pommidega, tümakad olid igatahes vägevad.

Esialgu ei saanudki me asjast päriselt aru. Nokkisime tulevahetust edasi ja vähe tagasi. Üks meie mees oli suutnud juba kaks granaati kaeviku pikka külgkäiku visata. Õhtupoolikul pärast kella nelja märkasid meie eesolijad, et vastase kaks pesa lakkasid tulistamast.

Korraga ei tea ju, mis juhtus; umbropsu juurde minna ei julge ammugi. Mõne aja pärast lõpetas laskmise veel üks, tagumine pesa. Hakkavad taganema, see teade levis kulutulena sidevahendite kaudu. Ergutasime neid endist viisi väikeste valangutega. Lähevad, lähevad — paljud silmad jälgisid pinevusega maastikku. Hakkasid kartma, et pommitamisega rikutakse taganemistee ära, et nad ei saagi enam kuhugi minna, jäävad kotti.

Mõistlik nendest. Mis muidu oleks olnud: lõpuni käsitsivõitlus ühises suures mullaaugus, koletu tapmine — kellele see meeldib. Esimeste mahajäetud pesadeni julgesime minna umbes kaheksa ajal õhtul. See on ülimalt ohtlik. Iial ei tea, mida nad sinna maha on jätnud. Kus võib olla miin? Äkki keegi kükitab veel urus ja avab marulise tule?

Esimeses kahes pesas ei olnud midagi. Kahtlastesse avadesse viskasime granaadi. Ka sapööripoisid, esialgu vaid kahekesi, olid tulnud ettepoole kaema. Hakkasid miiniotsija raamiga väga aeglaselt liikuma mööda käike. Meil oli veel palju muresid: lahkunute järel tee sulgeda, 215. kompaniiga ühendust saada ja positsioonide jaotuses kokku leppida, hakata langenuid ära toimetama. Dessant tahtis süüa ja magada. Kaua oli juba rakkes oldud.

Hõivatud ala puhastamine võttis meil veel päevi. See on sõdurile üks vastikumaid tegevusi. Vastaste sitahais! Kes sedagi teab, missugust auku nad on kasutanud peldikuna, kuhu võid käpuli sisse sattuda. Pillud välja prahti ja tükke, millest ei saa arugi, mis asjad need on olnud. Käikude süsteem on ikka võõras, teine käekiri kui meil.

Üks vastik asi on ka vastaste naridel pikutamine. Alles nad olid siin oma sitahaisuga ja nüüd siis meie omakorda. Imelik ja nõme, et see sõda selline peab olema. Peame kaitseliini ümber ehitama, teisele poole, selja taha. Ehk antakse mõni päev hingamiseks, kuni see vastaste kari kauguses ennast kogub ja kohendab. Dessandiga seoses on hea kogemus see, et pärast aktsiooni saab puhkusele. Ei jõua enam.

——–

 

Märkmikul on plahvatuse ja vere jälgi. Keegi on lõppu kirjutanud hoopis teise käekirjaga: „Meid tulid välja vahetama itaallased. Sõduri number kompanii sees oli 122. Omal jalal liigub 62. Läheme autodele ja tagalasse. 28. august.”

 

September 2016

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon