Sõltuvussuhte romantika

Johanna Ross

 

 

 

 

Eeva Park: „Lemmikloomade paradiis”.

„Verb”, 2016. 237 lk.

 

Eeva Pargi viimane romaan „Lemmikloomade paradiis” jutustab noorest naisest, kes kirjanike loomemajas maailma eest paos viibides püüab lahti harutada oma puntras elu. Ennekõike tähendab see emotsionaalselt (lõpuks ka füüsiliselt) vägivaldse lähisuhte läbimõtlemist, kuid ühtlasi vaadatakse tagasi peatege­lase segasevõitu lapsepõlvele ja antakse mõista, et üleüldse tunneb ta end üpris pidetuna.

Niisugune üldsõnaline kirjeldus on ilukirjandusliku teksti iseloomust ettekujutuse saamisel alati võrdlemisi tühise väärtusega. Pargi puhul kehtib see aga võib-olla enamgi kui keskeltläbi. Tema tuntumaid teoseid, romaan „Lõks lõpmatuses” (2003), on menukas küllap just seetõttu, et kombineerib haarava põnevikusüžee keeleliselt hea ja täpse väljenduse ning tundliku nüansitajuga. Põnevust krutib ka Tuglase novelliauhin­na pälvinud „Juhuslik” (1994). Ometi peab tingimata ise kogema Pargi lauseid, võrdlusi ja kirjeldusi. Kärt Hellerma on kunagi kirjaniku loomingu kokkuvõttes sõnastanud: Park oskab „elu kõige troostitumaid, kõige argisemaid külgi eriliselt hõõguma panna” ning „joonistab välja detailid ja värvib nende ümber ära isegi õhu”.[1]

Esimesel lugemisel haaras ka „Lemmikloomade paradiis”, nagu Pargi proosa ikka. Peategelane Minna-Maria kangastus esialgu kaasamõeldava ja -elatavana. Pärast esialgset ehmatust oli rõõm tõdeda, et hoolimata põhitege­vuse paigutamisest loomemajja ei ole tegu ei Mazzano Romano ega ka Visby­ga ning minajutustaja ei sarnane vähemalt välistelt parameetritelt autori kui kodanikuga. Õhku visati paljulubavaid niidiotsi. Senine autorislepp andis lootust keerukate lähisuhete tundlikule ja mitte liiga üheülbalisele käsitlusele. Selle poolest kergitab lati eriti kõrgele varasem „Tolm ja tuul” (1992). Muide seob peategelast „Tolmu ja tuulega” ka perekonnanimi, Lender. Raamatu vahest kõige huvitavamad motiivid ongi Minna-Maria lähedane, aga pingeline vahekord vend Silveriga ning kange ja visa, kuid elus pettunud ja ebastabiilse hingeeluga emakuju (kes ühes või teises variatsioonis esineb sageli Pargi tekstides). Viimaks jäi aga mitmelegi liinile oodatud vint peale keeramata ja eriti teisel lugemisel süvenes kahtlus, et seekord annavad hõõgust pigem elektrilised küünlad. Tundlikku nüansitaju ja head keelt on kasutatud, kasvatamaks liha õige tobeda skeleti luudele, umbes nagu kohalikud viiskümmend halli varjundit.

See fraas on viimastel aastatel küll ääre­tult ülekasutatud, kuid siinsel juhul on paralleel täiesti sisuline. Briti autori E. L. Jamesi „Viiskümmend halli varjundit” (2011) on kergekaaluline ar­mas­tusromaan, mis saavutas kiire maailmakuulsuse tõenäoliselt seepärast, et lõimib tegevustikku elemente sado­masohhistlikest seksuaalpraktikatest (te­hes seda paljude kriitikute hinnangul eksitavalt ja diletantlikult). Pargi romaanis on olemas isegi vihje samas suunas: pealkirjas sisalduva lemmiklooma-sõna üks seletusi on see, et partneril on kombeks peategelast kõnetada my pet [e.k ’lemmik(loom)’], mis viitabki BDSM-diskursusele. Olulisem on aga miski muu. „Viiekümne halli varjundi” puhul on kritiseeritud seda, kuidas armastusloo pähe serveerib autor lugejale manipuleerimisel põhinevat sõltuvussuhet, kus rikas, võimukas ja emotsionaalselt pärsitud mees allutab enesele noore, kogenematu, võimutu naise. Just seesuguse loo jutustab ka „Lemmikloomade paradiis”. Pehmemal kujul on muidugi tegu romantilise püsitroobiga, liiati on Park üritanud kirjeldada just niisuguse loo perversset aspekti ja riske, mida selline asjade käik „lemmikloomana” peetavale kaasa toob. Tahtmata laskuda liigsesse didaktilisusse, ei ole ta kinni katnud õnnehetki, mida pakub isegi seesugune suhe. Ka ei lase ta peategelasel teha dramaatilist kannapööret, ei pane talle suhu ega isegi mitte pähe otsest tunnistust: olin haiges suhtes, olin ohver. Selle asemel üritab autor realistlikumalt ja ausamalt näidata aeglast taastumist, vaikset leppimist juhtunuga ning selle integreerimist minapilti. Miskipärast ei taha see aga hästi õnnestuda, omal salakavalal kombel jäävad peale ja kõlama just romantilised klišeed.

Üks asi on peategelaste endi skemaatilisus. Minna-Maria kavaler Mart jätab endast kohe alguses nii ebameeldiva mulje, et võimalusi paheliseks võluks või ambivalentsuseks ei teki. Tema käitumine on vastik, ta hoopleb primitiivselt, vahetpidamata ja väljakannatamatult, kasutades sealjuures retromaigulist slängi: „vahel jooksevad mingid asjad täpselt siis kätte, kui vaja — õige inff, õiged kanalid, paar õigetel kohtadel konutavat tuttavat” (lk 65), „täitsa plank” (lk 67), „krogi” (lk 91) jne. Kui tema puhul võiks see kõik olla põhjendatudki, siis kohati langeb pea­aegu samasugusesse klišeelikkusse Minna-Maria ise — näiteks on ta kohutavalt kõhn ja sööb vähe. Närva isu troop on kulunud ja tüütu nii mees- kui naissoost kirjanike ja tegelaste puhul. Hiljuti kirjutati Loterii blogis Haruki Murakami kohta: „Miskipärast tundub alati uskumatu, kui tagasihoidlikult Murakami tegelased söövad, näkitsevad midagi ega jaksa tellitud toitu lõpuni süüa. [—] Õgardina on seda kõike raske taluda, tahaks väevõimuga neile sööki ja jooki sisse suruda, selline napp toitumine teeb endal kõhu tühjaks.”[2] Üks eriti harilikke ehituskive on see aga stereotüüpse traagilise kangelanna kujus. Samas vaimus on Minna-Marial näiteks kaasas traagilisele kangelannale sobilikult vähe rõivaid, needki minevikust rasked: Mardi kingitud siidist õhtukleit, Mardi suusakampsun ja oma­enda viimase raha eest ostetud tuvi­hall kos­tüüm; sõrmes kannab ta Mardi ostetud sõr­must. See kirjeldus on muidugi kari­keeriv. Tegelasel on siiski olemas ka tek­sa­sed, olgugi ühedainsad; viimaks on ta valmis sööma mõne viineri ja üldse esi­neb tema kirjeldamises ka häid hetki. Kuid kokkuvõttes jääb ta siiski kuidagi tühjaks.

Omajagu lahja tõmmisena mõjub ka muinasjutuline tegevuspaik: Kyle­more Abbey, loss kusagil Briti saartel. Ekstsentriline omanik leedi M. on sinna rajanud sünge loomemaja, kus kehtivad ranged reeglid ja majaperenaise kapriiside vastu eksida ei tohi. Pisut nagu kunstlikult (interneti puudumine ja maha­unus­tatud telefonilaadija) luuakse täieliku eraldatuse situatsioon. Ühtlasi annab tegevuspaik võimaluse kirjeldada luksusliku sisustuse, kuid kehvavõitu veevärgiga uhket vana maja (nagu see on tuttav inglise romaanidest, või koguni filmidest, nagu leheküljel 172 ka välja öeldud), luuderohuvääte, mida mööda saab äärmise meeleheite korral salaja aknast põgeneda, hiiglaslikku parki ja seal ringi jooksvaid perenaise truid spanjeleid.

Nii peategelasele kui ka kogu teosele peaks kihte lisama see, et romaanis vahelduvad püstkirjas ja kursiivis tekst. Mõlemad on esimeses isikus, peamiselt minevikulised minajutustused, kuid püstkiri märgib ilukirjandusliku jutustuse tavarežiimi, kursiiv peategelase teraapilist enesekirjutust. Stiiliregistrid on erinevad, kursiivis kirjutatu keskendub ainuüksi Minna-Maria suhtele Mardiga ning kannab eriti selgesti üheplaanilise armastusromaani pitserit, jutustades pidudest ja puhkusereisidest ning kasutades sääraseid väljendusi nagu „Maailm oli olemas ainult meie kahe pärast” (lk 62). Paistab, et narratiivi edenedes ühtlustuvad registrid üha enam ja hakkavad kandma ka ühiseid stiilimarkereid (nagu kohati lühendatud nud-kesksõna lõpp –nd). See võiks leidlikult edasi anda paranemisprotsessi ja minapildi kokkukasvamist, seda, kuidas kahe sahtli sisu peategelase peas lõpuks nii-öelda ühte valatakse. Ometi ei hakka see päriselt nii tööle. Võib-olla ei ole eri jutustused juba alguseski piisavalt erinevad, ka püstkirjas tekst räägib ju näiteks sellest, kuidas „meie pilgud kokku naksatasid, veel üks kord ühte sulasid” (lk 17). Ennekõike mõjub kursiivis osa lihtsalt kui sisuliste ja väljenduslike klišeede tulevärk, ilma et see kogumuljet kuidagi eriliselt rikastaks.

Nii koguneb Eeva Pargi vaieldamatust kirjutusoskusest hoolimata juba ohtlikult palju viletsavõitu romantilise loo elemente: tegevuspaik, tegevustik, tegelased ja keel. Neid täiendab veel viis, kuidas otsad kokku sõlmitakse. Süžeelisi detaile pole põnevusloo või vähemalt põneviku sugemetega loo arvustuses viisakas ära rääkida ja tegelikult ei ole ma ka kindel, kas kõigest päris õigesti aru sain — lõpus toimub üsna fantastilisi pöördeid. Kuid kõige suurema pettumuse valmistab see, kuidas laheneb või õigemini jääb lahendamata keskne, kurnava ja sõltlasliku armusuhte teema. Ei paista küll, et peategelasel oma stampiderohkest teraapiakirjutusest mingit abi oleks või et sellest sügavam mõistmine kooruks. Kuigi vahepeal tõdeb ta oma kirjapandut vaadates: „Üldkokkuvõttes oli see hämmastavalt hale lugu” (lk 139), näib pigem siiski, et minevikust ei vabane ta lõpuni, kuigi jumal masinast ulatab abikäe. Lausa viimastel lehekülgedel tehakse veel katset jõuvahekorrad lõplikult ümber pöörata, kui autor laseb Minna-Marial muiates jälgida lääne naiste n-ö peavoolufeministlikku ehk mehi kiruvat diskussiooni ja vahele torgata: „Ma arvan, et… mehed on õrnad.” (Lk 235.) See oleks romantilise süžee lõpetuseks elegantne käik, kui veenaks, kuid jätab seekord veenmata.

Selliseid etteheiteid on muidugi võimalik pareerida. Esiteks on romaani „moraalis” pettumine kahtlase väärtusega reaktsioon. Teiseks võib klišee ju alati osutuda hoopis teravmeelseks mänguks klišeega. Ent Park ei tundu sedasorti autor. Igatahes jääb suhu maik pigem kahtlasest loost, mille hea kirjanik on mulle lõpuni arusaamatutel põhjustel kätte võtnud ja kirjanduseks maskeerinud.

Olgu lõpetuseks siiski üle korratud, et see maskeerimine ei ole teostatud läbini kehvasti, paljud laused ja mõnikord lõigudki esindavad Parki tuntud headuses. Näiteks lemmikloomade teema ei sigine teksti mitte ainult Minna-Maria positsioonist esmalt suhtes ja seejärel loomemajas. Romaanis esineb olulisi koeri, lisaks leedi M-i spanjelitele veel Nõmme korteri perenaise Max, kes saab õnnetult surma. Kuid ka teksti kõige tabavamad kujundid seonduvad koertega. Nende hulka kuulub juhuslikum kommentaar: „See tumehall, longus peaga koer nägi välja täpselt samasugune nagu eesti mehed, kes seisavad kusagil Mudistes või Rõngus poeseinale nõjatudes, ja mõtlevad pingsalt, kas võtta veel üks õlu” (lk 25) — ent ka vahetult romaani põhiteemaga seotud: „Ma olin otsustanud, et ei küsi Mardi käest mitte kunagi ta asju, ei päri, ei armukadetse, ja ta saab alati ise valida, mida ta mulle ütleb ja kas üldse ütleb, aga mu mõte nuuskis nagu peremeheta koer ta jälgi ja lõrises, kui ta kedagi kasvõi ainult möödaminnes mainis või märkas.” (Lk 145.) Kui kogu sõltuvussuhte teema oleks läbi kirjutatud sel tasemel, siis allakirjutanu ei nuriseks.

[1] K. Hellerma, Vaateid Eeva Pargi proosasse. „Sirp” 25. XI 2010.

 

[2] kolm, Haruki Murakami — Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad (2016). https://loterii.blogspot.com.ee/2016/12/haruki-murakami-varvitu-tazaki-tsukuru.html.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon