Tabamatu Juan Rulfo: täiendusi romaani „Pedro Páramo” eessõnale

Merilin Kotta

 

 

Comala-nimelisi külasid on Mehhikos vähemalt kolm: Colima, Oaxaca ja Hidalgo osariigis. Ükski neist ei ole aga nii tuntud kui Juan Rulfo (kirjanikunimi alates 1944) romaani „Pedro Páramo” (1955) tegevuspaik. Kirjandusliku Comala hüljatud tänavate kajasid ja summutatud hääli võib kuulda juba kümnetes keeltes, alustades esmatõlkest Saksamaal (1958, praeguseks on seal välja antud ka uus tõlge) ja lõpetades nahua keelega (2017). Ajajoonel mahub nende vahele Tatjana Hallapi tõlge (1979), mille ilmumisest möödub peagi neli kümnendit. Lugejale, kes piirdub tõlkija saatesõnaga, jääb „Pedro Páramo” autorist ja retseptsioonist aga veel vanem, poole sajandi tagune pilt, sest eessõna põhineb omakorda kümme aastat varasematel allikatel, mis kuuluvad esimeste katsetuste hulka tabada siiani paljuski tabamatu Rulfo eluteed. Hallap juhib tähelepanu erinevusele, mis valitseb teabe mahus kirjaniku isiksuse ja loomingu kohta: Rulfo „väldib avalikkust” ja annab vaid üksikuid intervjuusid, kuid tema kaks teost on (tolleks hetkeks 24 aastaga) inspireerinud „raamatukogu” jao uurimusi. Mis on vahepeal muutunud?

Esiteks hõlmab uurimuste „raamatukogu” praegu veel suurema (veebi) pinna: „Leegitsev ljaano”, „Pedro Páramo” ja sellele järgnenud „Kullast kukk” (film 1964, lühiromaan 1980) äratavad endiselt huvi kui akadeemilised uurimisobjektid. Meile kõige lähem näide on Katrin Olti eestikeelne magistritöö „Surmakäsitlus Juan Rulfo romaanis „Pedro Páramo”” (2012). Teiseks on hakatud kaardistama Rulfo teoste retseptsiooni. „Pedro Páramo” varast vastuvõttu analüüsinud Jorge Zepada on selles vallas tuntumaid nimesid. Samal ajal paistab, et hispaaniakeelses inforuumis puudub ülevaade romaani kõikidest tõlgetest. Hinnangud tõlgete koguarvu kohta lähevad lahku (2015. aasta mehhiklaste ajaleht „La Crónica de Hoy — Jalisco” andis teada 60 tõlkest, hispaanlaste „El País” 40-st, kumbki ei viita oma infoallikatele) ja eestikeelset versiooni ei maini ükski juhuslikult koostatud näidisnimekiri.

Kolmas tendents on samuti seotud retseptsiooniga, kuid sai alguse juba enne Hallapi eessõna ilmumist. Nimelt ei piirdu kirjandusliku Comala seina­õõnsustesse ja kivide alla talletatud hääled enam raamatu formaadiga (romaan ja tõlked), vaid kõlavad ka Carlos Velo filmis (1967), Àlex Torío plaadil „Ghosts of Comala” (2013) ja arvukates teatrilavastustes üle maailma. Järgmised neli näidet Hispaaniast, Eestist, Kuubalt ja Šveitsist illustreerivad ühtlasi romaani lavaleseadmise rahvusvahelist mõõdet: Julio Estrada ooper „Tühermaa sosinad” („Murmullos del páramo”, Madrid, 2006), Ingomar Vihmari draama „Pedro Páramo” (Tallinn, 2009), Abelardo Estorino draama „Comala kajad ja sosinad” („Ecos y murmullo de Comala”, La Habana, 2012) ja Stefan Nolte muusikalavastus „Rännak Comalasse” („Reise nach Comala”, Zürich, 2017). „Kullast kuke” põhjal on vändatud mitu filmiversiooni ja telesari.

Neljandaks äratab XXI sajandil Rulfo visuaalne jäädvustus Mehhikost sama palju tähelepanu kui verbaalne (ühtlasi ka tema visuaalse ja verbaalse loomingu seos). Sellest annavad tunnistust fotokogumikud, nagu „Juan Rulfo: Letras e imágenes” (2002) ja „100 fotografías de Juan Rulfo” (2010), aga ka fotograafi kolmel kontinendil, Ameerikas, Euroopas ja Aafrikas rännanud näitus. Rulfo panus Mehhiko fotograafialukku on tohutu palju suurem kui kirjanduslukku: üle 6000 foto, üks jutukogu ja kaks romaani. Tema sõnaline pärand ei piirdu aga ilukirjandusega ega visuaalne fotograafiaga. Rulfo osales koos Carlos Fuentese ja Gabriel García Márquezega ka filmiprojektides ning aitas oma elu viimasel kolmandikul kirjastada umbes 70 arheoloogia- ja antropoloogiateemalist teost.

Kui tulla nüüd Hallapi mainitud raskuse juurde leida piisavat teavet autori elu kohta, siis esimesena jääb silma ühe „El Paísi” artikli pealkiri: „Me ei õpi kunagi Rulfot tundma, kuid ei jäta ka oma püüdlust” (2015). Millest selline pessimism, kui intervjuude hulk on kasvanud ja nendele on järgnenud biograa­fiate laine? Alberto Vitali „Noticias sobre Juan Rulfo” (2004) ja Roberto García Bonilla „Un tiempo suspendido. Cronología de la vida y la obra de Juan Rulfo” (2008) on vaid kaks Rulfo eluloo näidet XXI sajandist. Informatsiooni ja selle süstematiseerimiskatseid on tõepoolest rohkem, aga nüüd ongi kerkinud uus probleem, teabe usaldusväärsuse küsimus. See puudutab kahte tasandit. Ühelt poolt, nagu näitab Antonio Alatorre essee „La persona de Juan Rulfo” (1999), ei suhtunud „Pedro Páramo” autor intervjuudes oma eluloofaktidesse ja perekonnalugudesse kuigi tõsiselt, vaid ümbritses oma avaliku kuvandi valede, pooltõdede, vaikuse, vastuolude ja fiktsiooniga. Teiselt poolt on Rulfo Zepada sõnul kirjanduskriitikas üks enim valesti mõistetud kirjanikke, kelle kohta ringleb suur hulk müüte.

Nagu Rulfo eluajal usuti (ja mõnel pool endiselt kirjutatakse), mainib Hallapi eessõna, et kirjanik sündis 16. mail 1918. aastal San Gabrielis. Tänavu täituks sellest seega 100 aastat. Vitali sissekanne Mehhiko kirjanduse entsüklopeedias (2017) märgib Rulfo sünniajaks 16. mai 1917 ja lisab, et paigaks võis olla isakodu Sayulas, ema mõis Apulcos või lapsepõlvekodu San Gabrielis. Ristimistunnistusel on kirjas: 16. mai 1917 Sayula. Selle avastuse tegi Felipe Cobián seitse aastat pärast eestikeelse tõlke ilmumist. Sünniaasta parandus on üldiselt omaks võetud. Nimetatud entsüklopeedia kõrval annavad sellest tunnistust ka kirjanik-fotograafi ametlik koduleht ja — miks ka mitte — eespool mainitud Nolte libretol põhinev lavateos, millega Zürichis suurejooneliselt tähistati sajandi möödumist Rulfo sünnist.

Vale sünniaeg levis kirjanduslukku Rulfo juttude põhjal ajal, mil ta oli juba tuntud kirjanik. Selle põhjust võib vaid oletada. Vital pakub kahte seletust: tegu oli kas autorini jõudnud eksituse või ta enda „teadvustamata eelistusega”. Juan José Arreola räägib teadlikust valikust, mida kannustas sõprus temast aasta nooremate ametikaaslastega, luuletajate Alí Chumacero ja Jorge González Durani ning esseistide José Luis Martíneze ja Arreola endaga. Poleemikat on tekitanud küsimus, mil määral Chumacero ja Arreola abistasid Rulfot „Pedro Páramo” valmimisel: esimene kui toimetaja ja kirjastaja, teine kui sõber, kes aitas viimasel hetkel panna paika romaani lõpliku struktuuri.

Emotsionaalselt oli San Gabriel Juanile lähedasem kui isakodu: seal alustas ta 5-aastaselt oma haridusteed, mis, tõsi küll, katkes neli aastat hiljem, kui vaimulik kool cristero’de sõja tõttu suleti. Sünnipaiga äravahetamine pärines Alatorre andmetel kooliajast: 1929. aasta Guadalajara Luis Silva instituudi õpilaste nimekirja järgi on 12-aastane Juan ilmavalgust näinud Sayulas, aasta hiljem San Gabrielis. Äkilist muutust võis põhjustada poisi soov pääseda pilgetest, mille kutsus esile toponüümi seostamine XIX sajandi vulgaarkoomilise värssjutustusega „Sayula hing”. Ometi oli Juan — Federico Munguía essee „Antecedentes y datos biográficos de Juan Rulfo” (1987) põhjal — 1932. aasta Guadalajara seminari astujate nimekirjas taas Sayulast pärit. Nelja-aastane seminariperiood aga kustus tema eluloost kuni ta surmani (nähtavasti valitsuse usuvastasuse tõttu).

Segadust sünnipaigaga võis suu­rendada asjaolu, et Rulfo elutee algust saatis pidev rändamine. Munguía toob välja, et Juan oleks pidanud sündima emakodus Apulcos, kuid piirkonda tabas revolutsionäär Pedro Zamora omavoli ja pere pidi varju otsima isa mõisas Sayula lähedal. Seal sündisid Juani õde, kes elas vaid mõne päeva, ja Juan. Edasi rändas perekond Guadalajarasse ja asus pärast Zamora vägivalla vaibumist elama San Gabrieli. Kolme sünnikoha suhtes kirjandusloos konsensust ei ole. Fotograaf-kirjaniku koduleht pakub pikema selgituseta Apulcot, viidates Rulfo enda sõnadele, ja seda hoolimata kahest asjaolust: et ta sünd registreeriti Sayulas (ka see dokument võib olla ekslik!) ja et mõnes intervjuus mainib ta Apulco asemel San Gabrieli ja ühe korra ka Sayulat.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon