Tahe ja tee

Doris Kareva

Kus on tahe, seal on tee, ümisesin endamisi üht inglise vanasõna kui loitsu, astudes otsustavalt mööda Estonia puiesteed salapärase asutuse poole, kus pidi koordineeritama laevaliiklust Läänemerel. Oli august 1989, keegi oli andnud vihje, et mõnikord on õnne jõuda üle mere mõnel kaubalaeval. Ja nüüd, pärast mitmekuist ootamist oli saabunud teade: vabanenud on koht sõiduks Rootsi.
Esitasin passi, vastu sain luitunud blanketi, mis sarnanes saatekirjaga röntgeniuuringule. Vossem rublei, kõlas kiretu naistöötaja hääl. Mul oli kaheksa rubla ja kõrvale pandust kakskümmend kaks jäi veel alles. Mul oli lubatäht laevale, mis pidi seilama Rootsi mõne päeva pärast, pühapäeva pärastlõunal. Läbivalgustuse tulemust tuli veel oodata.
Laupäeva hommikul olin jõudnud just pesu kuivama riputada, kui helises telefon. „Kareva? Siin kapten. Kus kurat te olete, laev läheb kohe.” — „Jah, kapten, silmapilk,” vastasin, ehk mõistes esimest korda sõna „külmavereliselt” algupära. Surusin niiske pesu kohvrisse, pika aja jooksul kõrvale pandud väärtkirjanduse ja mõne vinüülplaadi samuti ning vaatasin ringi — muid plaanitud kingitusi polnud enam aega osta. Pliidi kõrvalt haarasin kaasa pooliku rafineerimata päevalilleõli pudeli; Aino oli tundnud huvi, mida tähendab „posla­masla”.
Maria Lee seisis esikus ja teatas otsustavalt: „Ma tulen kaasa.” Kõhklesin hetke ja ütlesin: „Kümme minutit.” Nelja-aastane tirts ruttas seljakotti pakkima. „Mina ka,” tõusis haigevoodis väikevend istuli. Kükitasin maha. „Mitte seekord. Sinul on praegu palavik ja isal palju muresid. Sina oled talle toeks. Järgmine kord läheme koos. Nõus?” Nukker noogutus. Mehisusega on vist nii, et seda kas on või ei ole — sõltumata soost ja vanusest. „Too mulle valge karu,” oli ainus palve ja ma tõotasin tuua Rootsimaa kõige valgema karu.
Iial ei olnud Lasnamäe lift logisenud nii aeglaselt. Iial ei olnud tühjas bussipeatuses seistes aeg nii pikk tundunud. Kesklinnale lähenedes jõudis mu teadvusse, et ma polnud jõudnud kaubasadama asupaika õieti välja uurida. Vaistupidi astusime bussist välja Kadriorus „Musta Luige” juures ja pöörasime mööda Filmi tänavat mere poole.
Korraga, võib-olla tänavanime märgates haaras mind ebatavaline rahu. Tänavad olid kummaliselt tühjad, üksnes kajakad tiirlesid kirkas augustitaevas. Nende kõrguselt alla vaadates nägin kaht inimest. Õhukese musta, kandadeni voogava mantli, kübara ja hõljuva valge salliga noor naine püüdis ühe käe otsas tasakaalus hoida mööda ebatasast pinda loperdavat rasket kulunud kohvrit ja teise käe kõrval väikest helesinise mantli, valge suvekübara ja valgete põlvikutega tüdrukut. Kunagi varem polnud nad liikunud selles piirkonnas, suurte söemägede vahel, mis näisid välja hingavat rasket, ohtlikku kuumust. Liikvel polnud ühtki inimest, kellelt teed küsida.
Kui olime mere äärde jõudnud, läbis mind kerge külmavärin — sadamas polnud ühtegi laeva; kaks õõtsusid küll merel. Maria Lee tõstis küsiva pilgu, kuid küllap minu ilmet nähes vaikis. Märkasime, et tagumisest laevast liikus üle esimese laeva teki meie poole kogu, kes mööda nöörredelit maale jõudes küsis üksnes: Kareva? Haaras kohvri ja andis märku, et me talle järgneksime. Kõikuval nöörredelil mu ainsail, kõrge kontsaga lahtistel kingadel üles ja alla, üle ühe laeva teise pardani ronides tundsin kord jälle nagu hulga aja tagant: sellega poleks ma üksi hakkama saanud. Ja tänasin noormeest, kes oli raamaturaske kohvri minu eest laeva vedanud.
Noormees noogutas tervituseks, ütles viisakas vene keeles oma nimeks Matvei ja lisas, et laev lahkub kohe, oli oodatud vaid meie järel. Esimest korda, märgates laevalael telefoni, taipasin, et ma polnud kellelegi jõudnud oma ärasõidust teatada. Palusin selleks luba, Matvei vangutas pead ja arvas, et ühendus katkeb kohe — laev juba liikus. Valisin palavikuliselt Oti numbri ja lootsin, et ta kohe vastu võtab. Iga hetk oli igavikupikkune. „Laeval Rootsi. Teata Münche­nisse,” jõudsin öelda, teadmata, kas mind kuuldi.
Laev liikus. Laev liikus! Päike paistis, kajakad keerlesid. Matvei juhatas meile teed kohta, kuhu kohver ära panna. See osutus kitsukeseks koiks, mis oli vaba­nenud tänu ühe madruse koondamisele. Temast olid ruumi jäänud mõned „Pravdad” ja paar ketse, lisaks spetsiifiline lõhn, mida kirjeldamast pigem hoi­duksin.
Esimesele ekstaasile järgnes mõne aja pärast järsk nõksatus, kui laev jäi seisma. Oodake ja ärge kuhugi minge, ütles Matvei, võttis mu passi ja saatekirja. Uks langes kinni.
Märkasin, et muidu nii vapra Maria Lee tuju hakkas langema, ja ei saa öelda, et ma ka ise oleksin end väga kindlana tundnud. Otsisin välja paberi ja pliiatsi, et mängudega aega veeta. Ei saanud aru, mis toimub — pärast ülepeakaela lahkumist loksusime nüüd kuuendat tundi lahel, vaadates Tallinna siluetti, mis oli juba liiga kaugel, et tagasi ujuda, ja veel liiga ligi, et tunda teeloleku elevust. Küll aga jõudsid painama hakata mõtted, mis kõik viimasel minutil tegemata oli jäänud, ja mure koduste pärast.
Maria Lee oli just tukastanud, kui laev uuesti nõksatas, mõne aja pärast avanes uks ja Matvei kutsus sööma. Sõime plekk-kausikestest natuke rasvaste alumiiniumlusikatega vaikides suppi koos ülejäänud meeskonnaga, karuste vene madrustega, kelle ainiti jõllitavast pilgust paistis, et meiesuguseid polnud nad ammu näinud. Kokk küsis ettevaatlikult ja aupaklikult Maria Leed kiigates, mida noor preili hommikuks sööb, kas puder kõlbab. Seletasin, et me ei võtnud piletit luksuslaevale ega eelda mingit erikohtlemist. Vastuseks sõbralik, mõnevõrra rahustav naeratus.
Õhtul kutsus Matvei meid enda juurde teed jooma. Sain aru, et tema oli järsu sõnaga, enamasti pahura kapteni adjutant, kelle ülesandeks oli peale mõõte­riistade korrashoiu jälgida distsipliini laevas ja elementaarse inglise keele ainsa valdajana lahendada võimalikke probleeme sadamais. Matvei selgitas ka asja­olusid, miks laev kapteni otsusel poolteist päeva varem pidi Tallinna sada­mast lahkuma: nimelt oli tulnud teade, et on oodata rahutusi, mässu, streiki — ettearvamatut meeleavaldust, mis võinuks pöörata sadamas põgusalt peatuva Vene laeva vastu. Ligi kuuetunnise peatuse Tallinna lahel põhjustas aga tollikontroll, kes avastas ühe madruse koist mõned pornoajakirjad. Mis mõttega Nõukogude Liidust Rootsi pornoajakirju vedada, jäi mulle hämaraks, aga küllap oli see igapäevaelu üks osa. Igatahes põhjustas leid pikema ülekuulamise ja paberite täitmise; hakkasin aduma, et vaba koiku juhusliku olemasolu eest olen minagi tänu võlgu ühele madrusele, kes pidi oma koha laevas loovutama — pole võimatu, et umbes samadel põhjustel.
Küsisin, millal on ette näha Rootsi randa jõudmist. Matvei kehitas õlgu ja ütles, et see oleneb paljudest asjaoludest, ennekõike ilmast. Stockholmist pidime mööduma, ja kui õnne, maabuma korraks Norrköpingis. Edasi, nagu aru sain, liikus laev polaarjoone poole.
Laev, millele olime asunud, erines kõigist, mida olin enne näinud. Peale ahaste akende ei leidunud peaaegu ainustki pinda, mis poleks olnud kaetud pak­su roostekihiga; arusaadav, et mõjusime siin äraeksinud paguliblikatena. Matvei seletas, et laev ehitati 1939. aastal sõjaliseks kaubaveoks Saksamaal ja müüdi pärast sõja lõppemist Iisraelile. Igaks juhuks hoidusin küsimusi esitamast. Pärast lõplikku amortiseerumist anti laev üle Venemaale, kus leiti, et kuni ta veel vähegi liigub, saab sellega vedada Kaug-Idast vaselaadungeid Põhja-Euroopasse. Ja kui ta ka põhja peaks minema, pole peale vase palju kaotada — mõni niikuinii ebanõukoguliku moraaliga madrus ees või taga… Hakkasin aegamisi mõistma kapteni meeleolu ja käitumist.
Kuuldu ei mõjunud küll kõige paremini unele, nagu ka laeva kõikudes ühest pardast teise veerevad rasked vasekolakad oma mürtsatustega. Need sundisid kokku võtma kogu meelerahu ja aeg-ajalt mõnest roostes torust kinni haarama, et tasakaalu säilitada. Maria Lee õnneks magas, inglijuuksed padjal laiali. Ja hommik saabus tõepoolest koos tee ja pudruga.
Paraku kippus ilm üha tormisemaks. Maria Lee näis oma heledas kerguses ruumis peaaegu hõljuvat, lendamata valusalt vastu ränkroostesi seinu, küll aga oli tema tuju üleval hoidmisega omajagu tegemist. Esialgu leidsime mõlemad lusti Võluekraaniks nimetatud mänguasjast, mille olin kunagi Odessast toonud. Selle all kummalgi pool oli nupp, mida keerates hakkas ekraanil liikuma joon. Üks nupp juhtis horisontaalset, teine vertikaalset liikumist; joon moodustus tõenäoliselt ekraani sees peituvale rauapurule, mis iga raputuse järel ekraani tühjendas. Kui raputused hakkasid aga korduma nii sagedasti, et joonistamisest suurt välja ei tulnud, oli aeg midagi muud ette võtta. Maria Lee puges kindluse mõttes sülle. „Laula seda röövlipealiku laulu, mida sinu ema sulle laulis.” Kas see nüüd hetkel kõige parem valik oli, polnud ma kindel, aga mine tea seda tõrjemaagiat.

Kõik mehed mul uppusid ära,
veepõhjas neil sügav on haud.
Mina üksinda pääsesin ära,
minu päästjaks sai laevalaud…

Paistis, et Maria Lee uinuski rahunenult. Ja mõne aja pärast hakkas ka torm vaibuma. Ootasin, kuni laevas saabus täielik vaikus, tublisti pärast südaööd, ja hiilisin roostega kaetud kitsukesse ruumi, kus asus laeva ainuke dušš. Olin just jõudnud end kergendunult sisse seebitada, kui korraga kostis valjuhääldist käratus: „Kareva! Kapteni juurde! Teile on kõne.”
Haarasin lõdisedes midagi käepärast ümber ja jooksin kapteniruumi. Tõesti, raadiotelefonist kostis Jorma hääl, pingsalt rahulik ja selge: „Kas kõik on korras? Kui maabute, palun ära hakka hääletama. Mitte ühelgi juhul. Mu isa tuleb sulle Norrköpingi sadamasse vastu ja toob Stockholmi. Me kõik ootame.”
„Kas on lootust, et jõuame homme Norrköpingisse?” küsisin, süda elevusest põksumas. Kapten paistis samavõrd lootvat meist esimesel võimalusel vabaneda. „Kui tuul ei pöördu, siis jah.” Mary Poppinsi nimel, olin valmis peast vilistama isa „Aiolose pauna”. Nüüd ei saanud ma enam ärevuse pärast magada.
Kui hakkas hahetama, vahtisime Maria Leega ainiti silmapiiri, silmad tuules kissi. Ehk esimest korda elasin läbi kõik raamatuist loetud paadipõgenike tunded. Olgugi et meie retk liigitus pigem lustireisiks, vedasin kohvri maale üsna läbiklopituna ja pärast viisipäraseid tänusõnu lahkusin laevalt kirjeldamatu ker­gendustundega. Ilma eelmise öö kõneta oleksin asunud viibimatult hääletama, aga tõesti astus meie juurde härrasmees, kes tutvustas end Jorma isana ja palus meil autosse istuda. Kiirtee, sile ja sujuv kargete kallaste vahel, kadus rataste all nagu lennates. Jõudsin vaid hämmastusega märgata maastiku ilu, siis suikusin ega ärganud enne kui Stockholmis.
Aino ja Jorma juures Västerlånggatanil, väikeses maalilises korteris Stockholmi vanalinnas, olid nad kõik meid vastu võtmas — ka Anna, Aime ja Mats. Kuidas me nutsime, naersime, kallistasime! Kuidas nad muretsenud olid, selgus alles aegamisi; mina, kes ma olin Kalle Blomkvisti moto järgi harjunud elama igal juhul ohtlikult, polnud taibanud seda ettegi kujutada. Kui Vabast Euroopast saabus signaal, et olen Eestist lahkunud ja alustanud laeval teed Rootsi poole, oli Aino kohe võtnud ühendust piirivalve ja ei tea veel milliste asutustega; ühestki lähenevast laevast polnud aga vähimatki teada. Ööpäev hiljem tuvastati Rootsi vetes liikuv tundmatu laev, millega polnud võimalik ühendust saada. Kahtlustati Vene allveelaeva ja valmistuti halvimaks. Kuni lõpuks, pärast tormi möödumist sai Jorma kapteniga ühenduse.
Nende paari päeva jooksul oli Anna jõudnud teistele jutustada juba tosin judisemapanevat stsenaariumi, üks fantaasiaküllasem kui teine — ja samas oma realistlikkuses võimalikud kõik. Kahetsesin kibedasti, et Anna neid, nagu oma teisigi lugusid kirja ei pannud; aga küllap inimesel, kelle peas sünnivad järjest uued lood, pole vähimatki tarvidust ülestähendusteks…
Nii või teisiti olime Rootsis, sõprade hulgas. Ja meil seisid ees põnevad päevad: muretu piknik Uppsala ülikooli lähistel, külaskäik keskaja muuseumi, kus mu tähelepanu köitsid uskumatuna näivad inimesekujulised alraunijuured, meeleolukas südamlik õhtu Kalju ja Asta Lepiku pool, laevareis Skanseni muinasjutumaailma — lõputu hulkumine, imestamine, naer ja jutustamine.
Kui pakkusin omalt poolt, et võiksin ühel hommikul näiteks pannkooke küpsetada, arvas Jorma, et see on hea mõte, tuleb ainult poest kalamarja tuua ja ka sibulad on otsas. Mitte et oleksin aru saanud, millest jutt, poodi olin aga küll varmas minema. Hämmastav oli rahu, mis seal valitses vaatamata segadusse­ajavale valikule — nii erinev võrreldes kas või Lasnamäel meie vastasmajja ühte esimese korruse korterisse rajatud poest. Püüdsin seda teistele kirjeldada.
Lillakuldse suurelillelise tapeediga elutuppa — planeering oli ühesugune kogu linnajaos — oli tõstetud lett, kus peale igapäevase majoneesi ja sibulate, kuivherneste, tatra ja hirsi, sprotipasteedi konservide, makaronide, vormileiva ja -saia saabus mõnikord müügile ka kartuleid, porgandeid, mune, värsket räime, sulajuustu või koguni piimavorsti, olgugi maitsetut — samalaadsetest viineritest või sardellidest ei maksa rääkidagi. Siis moodustus silmapilk läbi koridori tihti õue välja looklev ja sageli tõuklev saba, kus seistes võis kuulda või näha mõndagi huvitavat.
Kord näiteks kuulsin oma selja taga kahe umbes kümneaastase vene tüdruku jutuajamist: „Kas sinu isal juba on pomm? Minu isal küll on, kaua aega ehitas. Seda võib varsti vaja minna.” Teine kord langes mu pilk enda ees seisva mehe päevinäinud kämblale, mille sõrmenukkide vahele tätoveeritud märkidest — olin vanglakoode mõni aeg tagasi uurinud — võis välja lugeda: tapan, kuni elan.
Millestki sellisest polnud Västerlånggatanil, hõrgult lõhnaval, väikeste kohvikute ja poekestega ääristatud vanalinnatänaval vähimatki märki. Pannkoogid punase kalamarja, sibula ja hapukoorega söödud, ronis Maria Lee koos Aino ja Jormaga tondipööningule, kust paistis katusele tõustes kuuvalguses kogu Stockholmi vanalinn — põnev ja natuke hirmus. Ja mina mõtlesin: see on muinasjutt, Lindgreni maailm, kust on kahju lahkuda. Aga valge karu ootas, südames kipitas. Oli aeg.
Kuidagimoodi, meie eest vaikimisi said korraldatud laevapiletid Helsingisse, sealt pääses edasi Tallinna. Nad kõik tulid meid saatma, Aino, Jorma, Anna, Aime ja Mats, isegi Asta, keda oli liigutanud kohtumine Maria Leega: nii eestiaegne laps! Pärast kõiki kallistusi ja lootusrikkaid tõotusi uuesti kohtuda ulatas Asta mulle suure klaasist koogivormi, ilusti pakitud — ehk ikka saate kuidagi kaasa võtta?
Nüüd juba pagulaskirjandusest rasket kohvrit järel vedades surusin koogi­vormi kaenla alla ja naeratasin läbi liigutuspisarate tänulikult: kus on tahe, seal on tee.
Sõprade eest ja pärast, alati.

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon