Teet Kallase juhtum

Märkmeid „Loomingu” novellivõistluse ajaloost

Toomas Haug

Teet Kallas ja Paul Kuusberg.
Foto: Rahvusarhiiv

Ikkagi kirjandusajalooline üritus.
Ilmar Sikemäe

 

„Loomingu” novellivõistlused – täpsemini kirjanike liidu ja „Loomingu” novelli­võistlused – toimusid järjepidevalt aastail 1951–1970, seejärel veel üksikute kordadena aastail 1977, 1980 ja 1983. Nendel võistlustel sai esimese tunnustuse ja tuule tiibadesse terve hulk prosaiste, kes kujundasid oma ajastu kirjanduslikku palet. Mõnda sellest meenutagem siinse kirjutise esimeses pooles. Võistluste kireva pannoo taustal kerkib tagantjärele vaates esile mitmekordse laureaadi Teet Kallase panus – nii kirjandus- kui ka ühiskonnaloo vaatenurgast. Temale olgu pühendatud kirjatöö järelmine osa.

 

I

Esimene täiskasvanute novellivõistlus peeti Eestis 1940. aastal ja selle võitjaks osutus oma aja tuntuim naisprosaist Leida Kibuvits.[1] Enne seda oli novellivõistlusi praktiseeritud üksnes koolinoorsoo hulgas ja need sulasid mingil määral kokku kirjandivõistlustega.[2]

Sõjajärgseil aastail tabab ühiskonda stalinliku reaalsuse šokk, kirjanduselu kas tardub või võtab pentsikult kangeid vorme. 1950. aasta alguseks on uue võimu arved „vana kaadriga” õiendatud – suurem jagu pärast pööret Eestisse jäänud kirjanikest on kirjanduselust välja lülitatud, liidust välja visatud, mõned ka Siberisse viidud.[3] Võimude tegevusloogika ütles, et on ülim aeg asuda kasvatama ja ideoloogiliselt suunama „uut kaadrit”. Selles kontekstis kuulutab kirjanike liit 1951. aastal välja novellivõistluse, mida võime pidada „Loomingu” novellivõistluste algpunktiks. Ametlikust teatest loeme: „Eesmärgil rikastada eesti nõukogude ilukirjanduslikku proosat uute kõrgekvaliteediliste teostega aktuaalsetel nõukogude teemadel, korraldab EN Kirjanike Liit käesoleval ­aastal NOVELLIVÕISTLUSE. Võistlustööde esitamise tähtajaks on 5. detsember 1951. a. Võistlusele esitatavad tööd tuleb saata EN Kirjanike Liidu häälekandja „Looming” toimetusele Tallinn, Kohtu 3. Võistlustööde soovitavaks mahuks on 1–3 autoripoognat (40 000 – 120 000 täheruumi). Tööd peavad olema kirjutatud masinakirjas või selge, loetava käekirjaga.” Muidugi tuli lisada kinnine ümbrik autori andmetega ja auhindu pidi välja jagatama kuus (üks esimene, kaks teist ja kolm kolmandat). Esimesel korral ei ole veel märkust, et vääriliste tööde puudumisel võib auhindade jaotust ümber mängida, see tuleb edaspidi. Üleskutse ilmus septembrikuu ajalehtedes[4] ja suurelt „Loomingu” augusti- ja septembrinumbri sisekaanel. Žürii koosseis tehakse teatavaks eraldi, rõhutades asjaosaliste ametipositsioone: August Alle („Loomingu” vastutav toimetaja), Paul Kuusberg („Rahva Hääle” vastutava toimetaja asetäitja), Hans Leberecht (Stalini preemia laureaat), Magnus Mälk (kirjanike liidu sekretär), Lembit Remmelgas („Sirbi ja Vasara” vastutav toimetaja), Juhan Schmuul (kirjanike liidu esimehe asetäitja), Ilmar Sikemäe („Pioneeri” toime­taja), „Loomingust” veel Rudolf Sirge ja kriitikaosakonna juhataja Oskar Urgart.[5] 29. novembril kinnitatakse žüriisse lisaks trükis mainitutele Anton Vaarandi („Loomingu” vastutav sekretär), Andrus Roolaht („Pildi ja Sõna” vastutav sekretär), Villem Gross (kirjanike liidu noortesektsiooni esindaja) ja Tamara Tomberg (vene sektsiooni esindaja).[6] Ka edaspidi on žüriid arvukad, enamasti 11–13 liiget, lõpupoole 9. Tuumiku moodustasid „Loomingu” toimetuse kandetalad ja liidu juhtkonna esindajad, kokku oli aastail 1951–1970 žüriidesse hõivatud 50 inimest. Ajalukku lähevad nad nii.

Teenekaimad on „Loomingu”-mehed Ilmar Sikemäe (15 korda), Anton Vaarandi (13) ja Rudolf Sirge (12). Vähemalt pooltel kordadel tegutsesid žüriis Paul Kuusberg, Villem Gross, Otto Samma, Aleksei Sokolov, Olev Jõgi ja perekond Beekmanid (kahe peale 9 osalemist), järgnevad „Loomingu” toimetuse liikmed Karl Kivi (7), Einar Maasik (7), Väino Ilus (6) ja liidu juhtkonna esindaja Lembit Remmelgas (7), kes vahepeal jõuab siiski ametist lahti saada, muu hulgas ebaprintsipiaalse käitumise pärast 1959. aasta romaanivõistluse žüriis. Olaf Utt (5) on 1960-ndate algupoolel hindajate seltskonnas „Sirbi ja Vasara” juhina, Harald Suislepp (4) „Loomingu” vastutava sekretärina. Naistest on auhinnakomisjonis esindatud Lilli Promet (5), Leida Tigane (4) ja Maie Kalda (3). Paar-kolm korda saavad võimaluse žüriis tööd teha Richard Alekõrs (kes langeb peagi mujalt lähtuva poliitilise tagakiusamise ohvriks), Eduard Männik, Paul Rummo, Endel Nirk, Paul Viiding, Endel Mallene, 1960. aastate teise poole tõusev täht Enn Vetemaa, Ülo Tuulik, Grigori Skulski, Aadu Hint (kes muide oli 1947. aasta suvel olnud „Loomingu” peatoimetaja kohusetäitja ametis), Hans Leberecht, Reet Krusten, Tamara Tomberg, „Loomingus” varem töötanud Osvald Tooming ja parajasti toimetav Valeeria Villandi. Ja ainult ühel korral võtavad õilsast üritusest osa peatselt manalasse varisev August Alle, August Eelmäe, Teet Kallas, Iko Maran, Silvia Rannamaa, Aksel Tamm, Endel Tennov, Oskar Urgart (temagi tööaeg „Loomingus” jäi surma tõttu lühikeseks), Debora Vaarandi ja ajakirja värske vastutava sekretärina Ine Viiding. Algaegadel torkab silma troika Magnus Mälk, Andrus Roolaht, Ants Saar, mis rohkem ei kordu – ja Max Laosson veel aastal 1961. Žürii sekretäri ametit peab „Loomingu” toimetuse raudvara, pikaaegne keeletoimetaja sõjajärgsetel aastakümnetel Leida Raudsepp.[7]

Mõnele žüriilasele oli ettevõtmine eriti südamelähedane, nende seas oli kindlasti Rudolf Sirge, aga ka esimesse žüriisse noorte esindajana määratud Villem Gross, kes kakskümmend aastat hiljem annab teeneka žüriilasena tahtmatu panuse võistluse lõpetamiseks.

Esimene võistlus, milles osales 85 autorit, läks korda, anti välja üks II auhind ja viis ergutuspreemiat (nende asemele tulevad edaspidi äramärkimised). 1949. aastal toimunud romaanivõistlus, millega pühitseti sisse Hans Leberechti „Valgus Koordis”, oli kokku toonud ainult seitse käsikirja, novellivõistluse tulemus julgustas aga jätkama.

Igatahes – pärast väikest pausi kuulutavad kirjanike liit, „Looming” ning „Sirp ja Vasar” 1953. aasta oktoobris välja uue novellivõistluse („Sirp ja Vasar” kaob edaspidi korraldajate hulgast). Vastne peatoimetaja Ilmar Sikemäe rõhutab, et üritust toetab teiste seas ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees August Jakobson.[8] Üleskutsesse lisandub „uute talentide” avastamise motiiv ja sellest peale toimuvad võistlused juba igal aastal kuni aastani 1970. Algul näib novellivõistlus olevat hõredapoolse kirjanduselu keskseid sündmusi,[9] 1960-ndate õide puhkenud kirjanduselus taandub aga juba harjumuslikule kohale.[10] Kujuneb tava, et võistlus kuulutatakse välja aasta lõpul tähtajaga järgmise aasta 1. mail. Selguse mõttes nimetagemgi järgnevas võistlusi tulemuste teatavaks tegemise aasta järgi. Ja pangem kohe proovile ka lugeja kannatus, sest nii kirjust materjalist ülevaate saamiseks tuleb tahes-tahtmata alustada statistika ja pikkade nimekirjadega.

Aastail 1951–1970 toimunud 18 võistlusel vaatasid žüriid läbi 1721 võistluspala (kiduraim ühe võistluse saak oli 70, priskeim 132), keskmiselt 96 novelli võistluse kohta. Rasketest kaotustest läbi käinud rahva kirjutamistung elas. Anti välja ainult kaks esikohta (valitses Eesti ajast pärinev hoiak, et esimest auhinda kui ideaalse saavutuse vastet naljalt ei määrata), suur hulk teisi ja eriti kolmandaid auhindu, lisaks avaldati ka veidi madalakraadilisem tunnustus – äramärgitud tööde autorite nimed. Avalikkuse eest jäi varju veel üks esiletõstu liik – autorid, kellega otsustati võtta kontakti ja lähemalt tutvuda. Žüriiliikmete seas oli nurisemist, et liiga suur arv kontaktivõtte käib üle jõu, ometi seda kategooriat ei piiratud, sest just siin näis peituvat uute talentide turgutamise missioon n-ö rohujuure tasandil. Aga ka auhinnatud novellide puhul säilitati pedagoogiline hoiak ja anti tarbe korral soovitusi tekstiga edasi töötamiseks. Kuid rullugu nüüd lahti osavõtjate ja tunnustatute nimekirjad kõiges oma ilus ja kõigis kategooriais!

Kaks või rohkem kordi auhinnatud aastail 1951–1970: Gennadi Gerodnik, Väino Ilus, Mart Kalda, Raimond Kaugver, Leida Kibuvits, Lembit Kivisaar, Helga Kross, Alo Linntamm, Aime Maripuu, Ellen Niirman, Georg Orm, Silvia Rannamaa, Kalju Saaber, Veera Saar, Heino Tominga, Aino Toomaspoeg, Julius Tillo, Leida Urbanik, Luise Vaher, Rein Vellend.

Üks kord auhinnatud: Rudolf Aller, Riina Dmohovski, Villem Gross, Herman Keernik, Olga Kriisa, Elar Kuus, Hubert Matve, Leo Metsar, Eduard Männik, Helgi Oidermaa, Benno Palts, Voldemar Panso, Linda Poots, Egon Rannet, Male Schwarz (Zuhhovitskaja), Johannes Selg, Aleksander Siivas, Endel Tennov, Lilian Tiitsman, Liina Toom, Jüri Tuulik, Silvia Truu, Arvo Valton, Robert Vaidlo, Aksel Vaik (kaasautor Karl Laas),[11] Andres Vanapa, Enn Vetemaa, Heino Väli.

Auhinnatute nimesid leidub vahel lisaks ka äramärgitute hulgas, aga ainult äramärgitute sekka jõudsid järgmised autorid: Linda Alamäe, Mae Antsu, Ell Arunda, M. Erkel, Otar Gvaharia, Juhan Heinpalu, Henn-Kaarel Hellat, Ivan Ivanov, Eduard Järs, Krista Kajar, Karin Kask, D. Klas, Ott Kool, Erika Kriedberg, Oskar Kruus, Lembit Kurg, Hans Laansalu (= Erik Tohvri), Salme Lepik, Hans Luik, Ilmar Luunja, Juuli Meoma, Leonhard Merzin, Raimo Männis, Aino Müür, Olvi Olli, Olev Padar, Aino Pervik, Rutt Põld, Kalev Raave, Agnia Rahendi, Leida Rammo, Ludmilla Rass, Urmas Rattus, Vallo Raun, Ellinor Rängel, Juhan Saar, Georg Sepp, Harald Suislepp, Mats Traat, Kalju Tuvike, Ago Ustal, Ivan Uuli, Ants Viir.

Hulk osalejaid arvati kontaktivõttude nimekirja, s.t avati nende nimeümbri­kud. Siin on täiesti tundmatuid nimesid, on neid, kes küll üritasid, aga jäidki siplema kontaktivõttude rubriiki. Võib aimata inimlikke draamasid. Näiteks esikohaga pärjatud Pärnu ajakirjaniku Rudolf Alleri muud katsed ei jõua kontaktivõttudest ja ühest äramärkimisest kaugemale. Nendest, keda novellivõistlusel veel edu ei saatnud, kuid kes juba olid või kellest peatselt said tuntud tegijad kirjanduse ja kultuuri vallas, võiks aga mainida järgmisi (1950-ndate lõpp ja 1960-ndad): Viljo Anslan, Nikolai Baturin, Lehte Hainsalu, Johannes Hint, Juhan Kahk, Merle Karusoo, Kalju Kass, Paul Kilgas, Oskar Kuningas, Vello Lattik, Einar Maasik, Mihkel Mutt, Paul Mõtsküla, Mart Mäger, Adolf Rammo, Eno Raud, Rein Saluri, Arvi Siig, Helmut Tarand, Albert Uustulnd, Vaino Vahing.

Nagu nimekirjadest paistab, oli novellivõistlus küllalt laia kandepinnaga üritus. Kes kõik ei ole seal kätt proovinud! Eemale jäi vanem ja nomenklatuursem seltskond, kes andis panuse žüriide koosseisu, ja mõned reljeefsed loojanatuurid (näiteks pole andmeid Mati Undi või Jaan Krossi osalemisest).

Novellivõistluse kaudu sai tuttavaks hulk nimesid, kes olid loometee alguses (Ilus, Tennov, Vetemaa, Valton, Rannamaa, Metsar, Sergo, Saaber, Maripuu jt).[12] Oli pürgijaid, kes auhindadest hoolimata ei astunudki lõplikult üle läve, s.t ei jõudnud oma raamatu avaldamiseni. Viimaste hulka kuulub ka 1951. aasta esimene laureaat ja 1968. aastal neljandatki korda pärjatud Georg Orm,[13] kes kirjandusilmas ometi ei kohanenud. Aga novell on juba kord selline žanr, et võimaldab kirjanikuannet ilmutada ka korraks, vähese kaudu. Teisest ­küljest näitas novellivõistlus, et lahtise sulega ajakirjanik (nagu Leida Urbanik, Julius Tillo või Helgi Oidermaa) suudab toota mõnegi žüriikünnist ületava novelli. Muidugi astus võistluselt läbi ka neid humanitaare, kes teostasid ennast ­hiljem teistsugustes kirjandusega seotud valdkondades (nagu näiteks Rutt Põld=Hinrikus või Vallo Raun) või muudel loomealadel (Voldemar Panso või Leida Rammo). Oli mõnevõrra andekaid tüüpe, kes kasutasid tõhusalt poliitilist konjunktuuri (nagu Alo Linntamm või endisest punaaktivistist allakäigu­trepile sattunud Aleksander Siivas). Ja oli põgusaid, salapäraseks jäävaid juhukülalisi: kust tuli, kuhu kadus näiteks Liina Toom, kes jättis endast maha üsnagi elutundliku auhinnanovelli „Imet ei sünni”?[14]

Olgu lisatud, et võistlustele saadeti vähesel määral ka venekeelseid käsikirju, kuid mingit erisuhtumist sellega ei kaasnenud. Žüriis esindas venelaskonda tavaliselt eesti kirjanduse, sealhulgas Tammsaare tõlkija Aleksei Sokolov.

Statistika ei ole tingimata hinnanguline: me ei tea alati, kas X on saanud ühe auhinna seetõttu, et ta kõigil teistel kordadel põrus, või seetõttu, et ta osaleski ainult ühel korral. Aga võistlus on võistlus ja mäng on mäng, seepärast kangastagem silme ette „Loomingu” novellivõistluse poodium, mille kolmel astmel seisavad tšempionid: keskel Raimond Kaugver (6 auhinda), temast paremal Heino Tominga (5 auhinda) ja vasakul Georg Orm ning Mart Kalda (Heino Puhvel), kumbki 4 auhinda. Paneme tähele, et ajastule iseloomulikult on neist kaks – Tominga ja Orm – pärit tehase- ja tööliskeskkonnast. (Otse töötandrilt tulijaid oli teisigi, auhinnatutest näiteks ENSV teeneline ehitaja Herman Keernik.) Kokku jagati aastail 1951–1970 välja 86 auhinnalist kohta 50 autori vahel. Poodiumil toimub oluline muutus, kui jõuame Teet Kallase juhtumini, aga iga asi omal ajal.

Novellivõistlusel polnud auhinnatseremooniat. „Midagi pidulikumat küll ei mäleta,” ütleb mitmekordne laureaat, žüriilane ja „Loomingus” pikka aega nii ilukirjandust kui ka kriitikat toimetanud Väino Ilus. „Võistluse tulemused ilmusid ajakirjanduses ja kirjastuse kassas käidi raha järel.”[15] Laureaadid pidid oma sulgede kohevile ajamiseks endale muid võimalusi leidma, nii märkis Ilmi Kolla: „Käisin ka noorte autorite seminaris – nõupidamisel Kirjanike Liidus. [—] Muidu polnud seal midagi erilist; need novellivõistluse laureaadid tegid jõle tähtsat nägu ja pidasid kõnesid.”[16]

Ometi – tseremoonia aset täitis igal aastal ajakirjas ilmuv ühe žüriiliikme artikkel, mis tutvustas võidunovelle ja analüüsis võistluse üldpilti. Kõige lühem ja teravmeelsem ülevaade (3 lk) ilmus Prometilt, kõige pikem ja kirglikum (16 lk) – „Vastus kirjandushuvilisele seltsimees N. N-ile” – Kuusbergilt. Ja et novellivõistluse käiku kajastati ka „Sirbi ja Vasara” veergudel, siis ei olnud võitjatele osaks langev tähelepanu sugugi väike.

Algul oli ebaselgust novellivormi määratlemisega, ka korraldajad olid ise välja pakkunud liiga avara piirnormi, 120 000 täheruumi. Villem Gross kirjutab 1958. aastal: „Tegelikult kirjutati lohisevaid, peaaegu erikaalutuid jutustusi, mis ummistasid žürii mehhanismi, muud midagi. Hiljem hakkasid saabuma ca kuuekümneleheküljelised romaanikonspektid aktuaalsetel teemadel, ja nüüd, viimastel aastatel, juba võime rääkida lähenemisest novellivormile.”[17]

Vorm paraneb, aga muret teeb, et novell on liialt sellide ja õpipoiste viljeleda. Meistrid tahavad kirjutada romaane.[18] Polnud ka ime, sest poststalinistliku perioodi ametlik paatos oli suunatud suurvormide – draama ja romaani – ­loomisele.[19] Novellivõistlus oli siin tasakaalustajaks. Ikka ja jälle jagatakse ülevaadetes õpetus- ja manitsussõnu, seletatakse kirjandusliku meediumi olemust, meenutatakse Tšehhovit, Maupassant’i, Gorkit. Eesti novelliklassikast, olgu või Tuglasest, eriti juttu ei tehta. (Küll aga ollakse 1962. aasta žüriis hädas novelliga, mille tegelase prototüübiks arvatakse olevat Tuglas, hoolimata sellest, et Aadu Hindi meelest Tuglast see ei häiriks, ja ka Debora Vaarandi hinnangul on vana kirjaniku loo idee ilus – inimene peab julgema elada! Oskar Kruusi „Pilvehaua” siiski auhinda ei saa.[20]) Paul Rummo žüriimärkus, et toimetamise korral võiks ühest võistlustööst saada „kadunud Vallaku laadis tore novell”, on pigem erandlik. Iseseisvusajast oli soovitav märgata negatiivseid eeskujusid, näiteks „Perekonnalehe” ja „Vallatu Magasini” joonealuste juttude halba toimet.[21] 1960-ndatel nenditakse mõnevõrra ambivalentsemas võtmes Salingeri ja Kafka mõju,[22] novelliteoreetikutest on viiteid Paul Heyse (1830–1914) teravat sisupööret või puänti nõudvale novelliteooriale.

Hindajatel polnud kerge: tuli väärtustada ideoloogilist puhtust, eesrindlikke tegelaskujusid, teisalt nõuda ehtsa inimese kujutamist, hoida kõrgel kunsti lippu, ja need asjad teadagi ei sobinud kokku. Lisaks vaevas alaväärtusliku materjali suur hulk, sellest sündinud frustratsioon väljendub näiteks „Loomingus” ilu­kirjandust toimetanud Einar Maasiku sõnades: „Grafomaania on pahe, mille all ei kannata mitte ainult grafomaan ise, vaid ka toimetaja, kriitik, kohustuslik lugeja ja lähikondlane ..”[23] Lilli Promet aga tegi ajastu kohta olulise tähelepaneku: „.. proosas puudub see pretensioonikus ja epateerimistahe, mis luules esineb.” Proosas on vähem enesekindlust.[24] Mis parata! hüüatame tagantjärele. Tsensuuri­riigis sobis luule ehedaks eneseväljenduseks tihti paremini kui teised žanrid.

Artiklisari aastaist 1952–1968 oli jäämäe tipp, mille jalamil käis asjaosaliste nähtamatu usin töö: süsteemsed lugemistalgud, mille tulemusel kirjutati kokkuvõttes (tihti väikestel paberilehtedel) üle tuhande lühiretsensiooni. Üks võistlus tõi kaasa kolm koosolekut, töökorralduse aluseks olid üksikasjalikud juhendid. Žüriid jätsid endast maha sadu lehekülgi protokolle, mis kajastasid osalejate hinnanguid ja mõttevahetusi. Võistlusest osavõtjatele korraldati lisaks seminare, kus peeti teoreetilisi ettekandeid ja analüüsiti üksikasjalikult võistlusnovelle.[25] Novellindus ja noorsootöö käisid tihti käsikäes, Rudolf Sirge: „Järjekordne „inkubaatoritibude tootmine en gros” .. ehk noorte autorite seminar on selja taga .. traditsiooniline novellivõistlus välja kuulutatud.”[26] Olev Jõgi on talletanud ka pildikese žürii koosolekust: „Kirjanike Liidu suurtoas Kohtu tänavas – päike paistis heledalt akendest sisse, istusime reastikku seina ääres nagu kanad õrrel ..” [27] Sellises minisootsiumis võis julgemalt harrastada muidu ühiskonnas tõrjutud arvamuste paljusust. Võtkem juhuslik näide žüriiliikmete lugemisprotokollist, mis täitus märkustega 1963. aasta maikuus: hinnangud võistlustööle „Koidu hakul”, märgusõna „Rukkirääk”.

Paul Rummo: Oh ei!
Valeeria Villandi: Üpris alamõõduline, muidu võiks kaaluda.
Lilli Promet: Soovitan auhinnata.
Osvald Tooming: Autoriga kontakti võtta.
Harald Suislepp: Kaaluda auhindamist.
Anton Vaarandi: Kaaluda äramärkimist.
Olev Jõgi: Tingimata kõrvaldada.

Oldi hoolitsevad, aga ka avameelsed, ikka samal korral, võistlustöö „Kasvamine”, märgusõna „Henn”:

Osvald Tooming: Töö võistluselt välja jätta, kuid autoriga tasuks tööd teha, huvi tunda.
Lembit Remmelgas: Võiks autoriga kontakti võtta.
Valeeria Villandi: Ei tea, kas kontakti julgeb võtta – äkki on mõni grafomaan?

Ja tasakaalustati üksteise emotsioone („Seitsmes päev”, märgusõna „32005”):

Osvald Tooming: Aia taha!
Lembit Remmelgas: Tuleks siiski ära märkida.

Protokollides jäädvustati ka pikemaid mõttevahetusi. Taas juhuslik näide, Rudolf Alleri auhinnatud novelli „Kui me veel noored olime” (märgusõna „Sõprus”) arutelust 1964. aasta kaunil kevadel. Jõulise šüžeega jutt belletriseerib karmilt nõukogulikku ajalookäsitust pöördesündmustest Eestis, nii et pole ime, kui – „O. Utt teeb ettepaneku anda I auhind .. Autor pole kartnud tugevat poliitilist konflikti. [—] V. Gross: Ei poolda esimest auhinda, sest novellis on esimesest revolvripaugust alates tunda omavoli õigustamist. [—] J. Smuul: Gross näeb asju üheplaaniliselt. Teosel on väärtusi ja pingelises olukorras ei maksa revolvripauke karta. E. Nirk: Sel tööl on väärtusi, kuid ta pole teistest tugevam. Annaksin talle III auhinna. L. Promet: Seni on võistlustöödel olnud pisike mõttetera. Antud teoses on tugev probleem. [—] H. Suislepp: Mind häiris see, et autor spekuleerib teemaga. [—] Ta pole ka päris kaasaegne. O. Utt: Proletaarne südametunnistus on üsna kaasaegne, selles osas ei maksa norida.” Pärast pingelist mõttevahetust saab novell häältega 7 : 3, 1 erapooletu ootamatult lausa esimese auhinna.

Ilmekaid näiteid hoolikaist ülestähendusist võiks tuua rohkesti, ruumi­kitsikuses piirdugem praegu sissekandega 29. juunist 1962: „Puuduvad L. Remmelgas ja E. Maasik (mõlemad haiglas), P. Viiding (surnud), O. Samma (Gagrõs puhkusel). [—] E. Männik teatab, et ta tervis on järsku halvaks läinud ja lahkub koosolekult.”

Kes tänapäeval enam nii üksikasjalikult žürii koosolekuid protokolliks! Aga selleks, et ise tervist hoides toonase novellilaamaga edasi liikuda, astugem hetkeks auhinnasaajate sekka, et siis sammu kiirendades Teet Kallase juhtumini jõuda.

 

II

Kalju Kääri ja Harald Peep ütlevad viidatud ülevaates, et sõjajärgsel ajal olid kirjanduslikud tegelased „peaaegu täiel määral determineeritud nende sotsiaalse kuuluvusega; süžee omakorda oli determineeritud klassivõitluse seaduspärasustega”.[28] See tähendab, et kirjanduse ainuke ülesanne oli peegeldada-käsitleda ühiskonna muutumist nõukogulikuks, kirjandusteos pidi olema lugu veel küpsemata, endisaegsete joontega inimestest, kes tööpraktika, juba valgustuse saanute ja kollektiivi abil teevad sisemise arenguhüppe – kirgastuvad uuteks inimesteks (woke people tänapäevase paralleelina). Tegutsemiskeskkonnaks on ennekõike tehased, ehitusplatsid ja kolhoosiväljad, tegelased enamasti töörahva, harvem haritlaste hulgast. Seesugune progressistlik skeem kehtestati stalinistlikul ajal ja püsis proosa selgroona üsna kaua, kuigi nõrgenes tasapisi, elulisust tuli juurde ja kirjanikele sugenes – Paul-Eerik Rummo sõnul – „mingi­sugusegi variaablusega tegutsemisruum”.[29] Rääkides ideoloogilisest sunnist tuleb möönda sedagi, et stalinismi õudustest pääsenud ühiskonnas oli sund – mingis raskesti määratletavas vahekorras – läbi kasvanud naiivsevõitu, kuid eheda optimismiga, tundega, et „asjad liiguvad paremuse poole; et ­vabadust tuleb üha juurde ja üha rohkem räägitakse tõtt”.[30] 1960. aastate lõpu poole muutub mainitud „determineeritus” kirjanduses juba üsna uduseks, tekib n-ö lahtine tegelane, kelle seosed ühiskonnaga pole enam nii ühemõttelised või kes elab oma eraeluringis ja on ühiskonna suhtes vahel lausa autistlik. Novelli­võistluse toodangus on see protsess nähtav kõigis oma varjundeis.

Alguses on aastail 1956–1963 auhindu võitnud Raimond Kaugver, skeemiaegse kirjanduse lopsakas näide, kes haaras sotsiaalset tellimust õhust ja külvas novellivõistluse oma paladega üle: peale auhindade jagus neid ka äramärgitute ja kontaktivõttude hulka.

„Doktor Kollom” (auhindamisaasta 1956) oli Kaugveri kirjanduslik debüüt, loo keskmes arstieetiline konflikt, õiget moraali esindamas kõrvaltegelasest sõjaveteran. Tõepoolest, lihtne inimene, töömees, brigadir, kütja, kolhoosnik oli tollal ikka mingi ürgtarkuse kandja. Intelligendid olid pigem kahtlased, isegi amoraalsed, ja tihti olid nad emigrandid. „Üheksas ring” (1960) kujutab kodueestlase kohtumist pagulastest suguvendadega Soomes. Otsustavas stseenis astub peategelane-kommunist julgelt vaidlusse ja paneb asjad õigesti paika. Siiski – pagulust kui rahvuslikku draamat tollal mööndakse (hiljem muutub teema peaaegu tabuks), seda kohtame mõnel teiselgi, kusjuures Georg Ormi „eksinud suguvenna” novell „Kohtumine kohvikus” (1964) on õnnestunud kujundi kaudu (Eestisse võib-olla maha jäänud laps) isegi tänapäeval teatava kaasatundmisega loetav.

Novellis „Jäljed trepil” (1961) selgitab Kaugver kommunistliku töömoraali olemust: noor brigadir Rein Teras (sic!) põrkub ägedalt kokku oma äiaga. Aleksander Kroon on skeemikirjanduse tüüpiline tegelane: kõva töömees, kes on aga elanud ja töötanud valesti, selle nimel, et saavutada isiklikke hüvesid, maja, autot jne. Rein Teras küsib retooriliselt: „Kas me võime anda võrdselt aukirja, ordeni sellele, kes on eesrindlane oma poliitilise teadlikkuse, oma kommunistliku veendumuse tõttu, ja sellele, kes kõrgeid näitajaid taga ajab ainult isikliku jõukuse ja kuulsuse saavutamiseks?”[31] Selge see, et ei või. Teravate konfliktide ja tööõnnetuste lavastamine annab ette määratud moraaliga lugudele igatahes teatavat dünaamilisust. Juba Georg Ormi „Öisest valvest” (1951) jääb meelde hiiglasliku küttekatla eluohtlik remontimine – nagu episood mõnest Hollywoodi katastroofi­filmist. Kaugveri „Suurvesi” (1963) kirjeldab rasket töö­õnnetust kaevanduses, mille käigus kirgastuvad kergemeelsed noored õigeteks tööinimesteks.

Seesuguse ärkamiskirjanduse konsekventse näite pakub Eesti ajal Vabadussõja-ainelisi näidendeid kirjutanud Johannes Selg võidunovellis „Kuldpulmad” (1961). Vana mees, endine kooliõpetaja, ei taha elule alla anda, sest aknast paistab uue koolimaja ehitus ja tornkraana, mida ta ei saa vaadata „ilma suure sisemise erutuseta”.[32] Ta näeb, et tema Eesti-aegse sisustusega umbne korter on muutunud muuseumiks ja ta ise muuseumieksponaadiks. Lapsepõlvesõber valmistub surmaks ja otsib head kuiva hauaplatsi, tema aga ronib hoopis kraana otsa, viskab toast vana mööbli välja, lõhub selle kütteks, teeb värske remondi, läheb uusehitusele valvuriks ja kutsub enda juurde elama noore kraanajuhi perekonna, vabastades nende tormiliste sündmuste käigus ka oma naise aegunud eelarvamustest. Möödaminnes pannakse paika „läänepoolkeralt” pärinev Schopenhaueri elufilosoofia ja meenutatakse, et pensioni on andnud Lenin. Novell on kirjutatud haaravalt ja kuna selle aluseks on vana inimese elust kinni hoidmise arhetüüp, siis mõjub lugu tänapäevalgi, pigem küll oma ajastu paroodiana – ja, nagu näha, jääb lugejale meelde.

Autori saavutus neil ajul ei olnud teose sõnum, vaid väljastpoolt määratud sõnumile novellipäraste lahenduste leidmine. Ja eks seegi olnud ju omamoodi loova kirjutamise kursus! Hea näide on poodiumile tõusnud Mart Kalda (Heino Puhvel), kelle ekspressiivset novelli „Õhtust hommikuni” (1960) – ja mitte ainult seda –, võib nüüdki lugeda paraja põnevusega (põgenev vene sõjavang Saksa okupatsiooni ajal). Eneseteadlik autor söandas Anton Vaarandile saadetud kirjas (2. XII 1964) nuriseda koguni žürii ettevaatliku suhtumise üle: „Palun mitte solvuda, ma ei kirjuta kurjast meelest, vaid asjast üle olles, sest teisiti ei ole meie maal võimalik kirjandusega tegelda.” Teadlikult kirjandusteooria nõudmisi järgiva Puhvli[33] mehist pingutust jäi mälestama novellikogu „Mõnikord lauldakse sadamas” (1965).

Poodiumi teisel astmel seisva Heino Tominga menu põhines isiklikult kogetud töömeeste-elu mahlakal kirjeldamisel. Võiduloos „Kümme päeva mõtlemisaega” (1967) vestlevad joomise eest putkasse pandud ehitusmehed huvitavate tüüpidega, käiakse läbi Eesti lähiajalugu, eriti Saksa sõjaväes teenimine ja sõjavangina Siberi laagris olemine, öeldakse välja valusaid asju (on juba ka 1960-ndate teine pool). Tominga tekstitoorik on kaugel tuglaslikust novellist, aga selles esineb ohtralt tõeriivet. Tema palad on nagu praod ametlikus fassaadis, mille kaudu paistab tegelik elu, selle veidrused ja allakäik, olme viletsus jm. „Viin on mu maksa ära lahustanud. Ja mitte ainult maksa. Kogu minu isiksuse…” tunnistab August. „Kõik me oleme neurasteenikud. Elu on niisugune…”[34] Auhinnatud lühiproosa osutus eeltööks samasugusest ainest pakatavale ja romaanipreemia saavutanud tekstimassiivile „Rein Raudnaski pihtimused” (1980, novell „Rein Raudnaski pihtimus” sai auhinna 1968), mida kriitika pidas teiste taustal „suhteliselt representatiivsemaks”.[35] Ja sellega oli Heino Tominga missioon nõukogude­aegses kirjanduses täidetud.

Tuleb mõista: olid vaesed ajad, mil väikselgi tõeseigal võis olla kullaväärtus. Juba seetõttu, et muul viisil kui kirjanduse kaudu ei saanukski seda üldse esitada. Ere näide on Heino Väli „Mina, Lauri Pent – künnimees” (1965). Sugestiivne novell kujutab tõsiusklikku komnoort, kes võetakse kaasa küüditamisele ja hakkab seal teatud inimeste äraviimise vastu protesteerima. „On sündinud ülekohus!” hüüatab ta komsomolikomitees, saab karistada ja hukkub lõpuks metsavendade käe läbi. Mõistagi oli see protest üksnes n-ö vale küüditamise vastu, kuid kirjandusteos on oma loomult üldistav ja siingi paistab järsku pragu­dest tõevalgust. Žürii oli sulavalt üksmeelne, üksnes Olev Jõele ei meeldinud, et Lauri Pent efektitseb ja jutustab oma loo pärast surma. Mispeale Anton Vaarandi, ikkagi ainukene Euroopas elanud žüriiliige, täheldas õpetlikult, et ka Mooses kirjutas 5. raamatus, kuidas Jehoova tema Nebo mäele (tegelikult vist siiski kuhugi orgu) maha mattis.

Samal koosolekul arutatud Alo Linntamme „Teekond staapi jäi ära…” pragu­sid ei kätke, vaid näitab kindla skeemi alusel taluperemeeste (kulakute) julmust 1941. aasta sõjasuvel. Novell, mille keskmes on väikse poisi ja koera saatus, oli seejuures vormiliselt väljapeetud. „Poliitiliselt õigesti” ja „kunstiliselt õnnestunud” – siga ja kägu – olid žürii silmis seekord edukalt kokku saanud: kõik on auhindamise poolt. Linntamme teine võidunovell „Viimane õhtu ja esimene hommik” (1967) räägib kahest metsavennast, kellest üks loeb kännul istudes Tammsaaret ja otsustab ennast seepeale üles anda, teine on aga lõplikult demora­liseerunud, joob, plaanib mõrvu, sooritab vägivaldse homoseksuaalse akti ja reostab sinimustvalget lippu. Pean tunnistama, et lugesin selle põnevust kruttiva ja kõva püstolipauguga lõppeva punkriloo läbi ühe hingetõmbega. Siiski hea, et mees rohkem ei avaldanud!

Linntamme-suguste wannabe-juhtumite kõrval ilmutas ennast ka tulevasi meistreid, ja juba küllaltki nõtkelt. Arvo Valton jõudis 1960. aastal kontaktivõtuni, kaks aastat hiljem sai auhinna tema „Kolmas vahetus” (1962) – ajastu­kohane pala noorest leiutajast. Lühike, kuid paljuütlev, nagu vägagi täpselt määratles noorkirjaniku saavutuse žüriiliige Sokolov. Autori muie ametlike pühaduste üle paistab algusest peale silma. Tõsimeelselt põhijoonelt hälbis ka noore Enn Vetemaa humoristliku koega „Uus elektrik” (1960, eelmisel aastal oli Vetemaa arvatud äramärgituks). Väliselt on kõik nagu peab: tegevus toimub vabrikus, peategelane on noor töömees Raivo Ratas, keda tabab valusalt lõppev õnnetu armumine. Olev Jõgi sellepärast žüriis muretseski: autor püüab küll näidata uut inimest, „kuid see on lihtsameelne, koomiline kuju”. Sirge seletas talle, et tegu on lihtsalt väga omapärase positiivse kangelasega. Ja Anton Vaarandi juhtis tähelepanu päästvale asjaolule: kangelane võidab lõpuks siiski kollektiivi poolehoiu. Žürii arutelus kombati sel moel läbi, kas problemaatilist novelli on võimalik n-ö õigesti seletada.[36] Iseloomulik on Paul Viidingu repliik 1961. aastast: „Teos ei ole küll kaasajast, aga ideoloogiliselt peaks kõik korras olema.” See oli žürii mure kõigi esile tõstetud tööde puhul: neile tuli anda ideoloogiliselt toetav tõlgendus, mille muutis autoriteetsemaks lisatud pedagoogiline parandus­ettepanek. Vetemaa puhul näiteks soovitatakse peategelase armastusefilosoofia „läbivaatamist”. Aga nii ehk teisiti – näib, et Vetemaa juhtumil võitis ennekõike kirjutaja sarm. Tema võidunovellis on lisaks oma aja kohta erandlikult rikkalik kultuuriliste vihjete mõõde (Caruso, Viiralt, Kreutzwald, Tšehhov, Aquino Thomas, Mauriac, Meyrink, Lucullus, Lolita Torres…).

Naisvõistlejatest (neid oli laureaatide seas ligi kolmandik) tulevad 1950-ndatel auhinnatuna kirjandusse Veera Saar (1955, 1956), Luise Vaher (1957, 1958), Silvia Rannamaa (1958, 1959) ja Silvia Truu (1961). 1960-ndail esineb tugevalt Aime Maripuu (1967, 1969, 1970), tema esimene jutukogu „Majas rappuvad seinad” (1971) on tõeline novellivõistluse vili. Maripuuga võrdselt leiab tunnustust Eesti aja lõpus kuuldemängudega alustanud Ellen Niirman (1964, 1966, 1967), kes sureb 1970 ja oma raamatuni ei jõua. Edukas novellipuhang valdab tõlkijat Aino Toomaspoega (1960, 1961, 1962), selle tunnistajaks on jutukogu „Võtme­hoidjad” (1964). Sellist naisprosaistide esiletõusu varasem kirjanduslugu ei tunne, olgugi nende esiemaks Eesti-aegse sõnameistrina novellivõistluselgi edu saavutanud Leida Kibuvits (1960), elav klassik, kes on tajutavalt mõjutanud feminiinse sfääri sõnastajaid.

Naisautorite töödes on sõja, klassivõitluse ja ülesehitustöö maastikud enamasti pehmemad, on rohkem loomulikku tundeilma ja sõnastamisrõõmu, aga progressiprojekti põhipunkte tuli ka naistel täita. Jõulise sulega Luise Vaher on näiteks kirjutanud aastast 1925 („Maiöö”, 1958): alatu nuhk, kes püüab röövida töörahva kulda, langeb efektsesse lõksu, koiduvalguses aga lehvib taamal punalipp. Eesti aja kujutamine oli lootusetu ettevõte, siin kehtis absoluutne printsiip: see on pimedus, millele on järgnenud valgus. (Aadu Hint oli muide üks esimesi, kes taipas, et sellest lõksust päästab hüpe tsaariaega.) Ilmekas on Aino Toomas­poja juhtum, juba tema novellikogu saatetekst: „Siin on rõhutud inimene möödunud aegadest, kes kõige ja kõigi kiuste püüab parema poole, et kaasajal olla ebaharilikult suur oma tegudes.” Võidunovell „Võtmehoidjad” (1962) räägib noorest Kaarlist, Nõukogude Liidu kodanikust, kes matkab läbi Eesti looduse oma ema juurde – ja ühtlasi kolhoosi, kus lainetab kuldne viljameri. Mitmesugused võtmed on tuleviku avamise sümbolid, nii selle toa võti, kus Kaarel tegeleb leiutamisega, kui ka lauda võti või traktori käivitamise võti. On ka kahtlasi võtmeid, näiteks sõiduauto Volga omad, need viitavad „härra­poegadele”, kellega kohtudes hakkab Kaarel sarkastiliselt tarvitama inglise keelt. Seevastu traktor Belaruss otse „kutsub ja kisub” ligi. Kaarli üha suure­masse kirgastusse suunduvat ja hooti lahingumarsi taktis kulgevat teekonda saadab venekeelse laulukese sisemine rütm. „Ning kergel sammul mööda metsaalust edasi vantsides ja mõlema jalaga kordamööda käbisid pekstes teadis ta kindlasti: ei ole kaunimat kutsumust, mis inimlapsele osaks võib saada, kui olla nagu Lermontov. Või nagu Juhan Smuul.”[37] Ka valvsus pole kadunud, korraks käib läbi mõte, et kusagil võib hiilida diversant, traktoristiga vesteldes mõistetakse hukka Kuubat ahistavad imperialistid, hetkeks virvendab isegi tuumaseen. Lõpus on helge viide noorte armastusele, mis on tõeline üksnes entusiastlikus töökeskkonnas.

Toomaspoja novell on tihe valguseajastu märksõnadest, täispakend, nii et Olaf Utt ja mõni teine tahtnuks seda pärjata esikohaga. Aadu Hint hakkas siiski kahtlustama Salingeri romaani „Kuristik rukkis” mõju ja väitis, et noor poiss ei saa nii tark olla – see on „pseudo-Kaarel”! Vana sõjakirjanik Eduard Männik tahtnuks öelda lihtsamalt, Toomaspoja lugu tundus talle „segane ja modernitsev”, Debora Vaarandile seevastu „kütkestav, võluv jutt”. Esikohast jäi puudu üks hääl. Toomaspoja teistest võidupaladest hakkab silma ema vaatenurgast kirjutatud sõjavastane novell „Lennumasin” (1961) Esimese maailmasõja foonil. Võib aimata soovi saavutada inimlik üldistus ilma etteantud liistudeta.

Tõepoolest, kõik novellid ei pakatagi heast uuest maailmast. Helga Krossi novellis „Kosjasõit” (1959) sõidab kolhoosi vana tallimees vaatama oma kodukoha kaske ja oma noorusarmastuse hauda. Tema lapsed ja lapselapsed on asunud välismaale, ta ei lähe ajaga (autodega) kaasa, vaid sõidab (Eesti-aegses) vedru­vankris ega tunne õiget vaimustust kolhoosipõldudestki – lugu belletriseerib nostalgiliselt kadunud aega. Ja pole häda midagi, žürii tunnustab laitmatut teostust ja kunstniku silma elu nägemisel. Üksnes välismaal elavate laste vastu soovitatakse üles näidata „veidi selgemat suhtumist”. Novelli „Suurteos” (1961) peategelane on samasugune vana mees, kes istutab öösel uute elu­majade vahele vanade puumajade hoovist pärit sirelipõõsa, et see seal edasi elaks. Teadagi, mis ajast see põõsas pärineb! Ka novelli tegelased on kõik nagu Eesti ajast välja astunud. Uus ja vana on ära näidatud, ainult et vana paistab kahtlaselt armas. Ja sellega oli Helga Krossi osa novellivõistlusel lõppenud – erandlik sõnum oli edasi antud.

Teistmoodi saavutus oli Ellen Niirmani „Konna-Ella” (1965): novell mängib Esimese maailmasõja eelses Tallinnas, väikeses kudumisettevõttes, töölis­keskkond paistab romantilises valguses (hõbeketrajad) ja noore tüdruku silmade kaudu avaneb traagiline armulugu. Novell meenutab episoodi mõnest BBC vanade aegade sarjast. Ja kuigi žüriis mööndakse, et autor jääb „poliitiliselt indiferentseks”, oli selle üldinimlik tähendus võitnud enamuse südamed. Poliitilist ükskõiksust ilmutavad teisedki Niirmani inimsuhetele keskenduvad lood. Aime Maripuu „Vana testamendi Jehoova” (1967) meenutab veel skeemi: ürgne taluperemees eitab kolhoosi ja on monumentaalses konfliktis oma järeltulijatega. Aga mis muud võimalust oligi kujutada Vargamäe Andrese ängistust kolhoosi­väljade ajastul? Novelli „Majas rappuvad seinad” (1969) ja Maripuu teistegi palade umbselt tukslev tekst kujutab külaelu ebamäärases ja omajagu ängistavas aegruumis. Mitu novelli kirjeldavad lapse sünni ootamist lohutusse reaalsusesse, ja see on juba üks hoopis teistsugune projekt.

Vägisi tikub pähe mõte, et need, kes kõndisid väiksemaid kõrvalteid, jäid n-ö puhtamaks ja lunastasid välja need, kes kasutasid peatee eeliseid. Nii võib asja näha, aga ajaloolises vaates peegeldab igasugune kirjandus oma ajastut ja inimesi, iseasi, mil viisil ta seda teeb ja kuidas me seda loeme (kui loeme).

 

III

1970. aastad on Teet Kallasele edukas aeg. See algab tema suurvõiduga „Loomingu” novellivõistlusel ja lõpeb Tuglase novelliauhinnaga (1978), taas mitmekordse võiduga „Loomingu” järelnovellivõistlusel (1977) ning kõige tipuks ka romaanivõistluse auhinnaga („Corrida”, 1979). Meie aga keskendume aastale 1970, mil toimus järjekorras 18. kirjanike liidu ja „Loomingu” novellivõistlus.

Villem Grossi 1968. aasta võistluse ülevaade kõneleb kestvast rahulolematusest: „traditsioonest mitte-lugupidavad inimesed” on soovitanud koguni võistluste lõpetamist. Gross möönab, et tihti on olnud „ikalduse-aasta tunne” ja pihib teeneka žüriiliikmena, et niisugune tunne tuleb ikka žürii viimasel koosolekul, „kui kõik on loetud ja „suured kalad”, mida loodeti kätte saada, on jäänud saamata”. Aga kõigest hoolimata, alla ei tohi anda – „Loomingu” novellivõistlus on säilitamist vääriv traditsioon! „Heitkem vaid pilk tagasi ja vaadakem, kui palju töid, kui palju autoreid on tegelikult seotud „Loomingu” novellivõistlusega!”[38]

1969. aasta võistlus optimismi ei turgutanud, laekus peaaegu rekordiliselt vähe töid (71), anti välja viis auhinda, millest kirjanduslukku sadeneb Kalju Saaberi loometee algus. Tema puhul pannakse tähele Camus’ ja Kafka mõjutusi, kuid kurdetakse literatuursuse üle. Teise tähtsama laureaadi, Riina ­Dmohovski unistus novellikogu avaldamisest ei täitu kunagi. Ja mõistagi ei võinud asjaosalised teada, et sel võistlusel kontaktivõttude hulka arvatud Rein Salurist saab peagi silmapaistev novellist ning Merle Karusoost missiooniga lavastaja. Esmakordselt jääb „Loomingus” ilmumata võistluse kokkuvõte. (Lähitulevikus teeb kirjanike kongressil ülevaate viisaastaku proosast Olev Jõgi. Lühižanri „rikastajate” nimekirjas on küll Kross ja Unt, isegi „Nooruses” ilmunud Toomas Liiv, aga mitte ühtegi novellivõistluste nime.[39])

Niisuguses olukorras kuulutatakse 1969. aasta lõpus välja järjekordne võistlus. Üleskutses meenutatakse, et ettevõtmine toimub Lenini 100. sünniaastal.[40] Novellivõistlusi seostati võimaluse korral ikka mõne riikliku tähtpäevaga, see oli paljuski rutiin, mis kulus ära võimuorganitele rahataotluste esitamisel. Lenini-aasta oli erakordsem ja nõudis rohkemgi tähelepanu. „Sirbi ja Vasara” numbrid avaldavad järjest asjakohast materjali, ka „Loomingu” tööplaanis oli hulk vastavaid käsitlusi kõigis žanrites. 1970. aasta võistluse üheksaliikmeline žürii asub tööle pärast 1. maid. Näib, et protseduure on õgvendatud ja kolme kogunemise asemel on hakkama saadud kahega.

28. mail 1970 koguneb žürii teisele koosolekule, täis otsustavust tulemused selgeks teha. Arutluse alla on jäänud 13 võistlustööd.

Napivõitu protokollist loeme, et Rudolf Sirge on esitanud koguni 1. auhinna kandidaadi, võistlustöö „ABCD” – „kui jutu, mis annab elava pildi inimestest ühiskonnas, suudab minna inimestele lähedale”. Esikoha ettepanekut ei toeta siiski keegi. 2. koha kandidaatidena on kõne all seitse novelli ja pea ühehäälselt (üks erapooletu[41]) antakse see auhind novellile „Kokkutulek”. Žürii on veendunud, et novellis on tabatud „midagi üsna olulist meie elus”. „Kokkutulek” on sisuliselt võistluse võitja, sest teine 2. kohale hääletatud novell „Pidu rootsi lauaga” saab kaks häält vähem. Kolmandale auhinnale hääletatakse neli tööd, nende seas ka „ABCD”, millele Sirge algul esimest kohta nõudis. Vanameister ja teenekas „Loomingu” toimetaja, kellele saatuse tahtel oli elada jäänud veel paar kuud, ei olnud žürii hoiakuga rahul ja lasi protokollida eriarvamuse: „Maitsete märgatava lahkumineku tõttu jääb žürii otsus kahjuks kitsamaks võistluse materjali haardest. R. Sirge.” Seejärel koostatakse „ära märgitute” nimekiri, milles on seitse novelli, nende seas ka novell „Fjordiigatsus”, mis oli esitatud juba 2. auhinna saamiseks ja jäänud hääletamisel napilt ilma 3. kohast.

Ja siis saabus juba 18. korda novellivõistluse žürii töö kõige oodatum hetk, see, mille nimel kogu usin lugemis- ja hindamistöö aastast aastasse käis – kinniste ümbrike avamine. („Žürii lõpukoosolekud jäid meelde nagu püstipõnevad etendused, mille käiku ei osanud kuidagi ette aimata,” on meenutanud Ilmar Sikemäe.[42]) Protokollis seisab:

Ümbrike avamisel selgus, et võistlustööde autoriteks on:
II auhinna saanud nr. 61 „Pidu rootsi lauaga” – Hubert Matve.
II auhinna saanud nr. 7 „Kokkutulek” – Teet Kallas.
III auhinna saanud nr. 18 „Inimesed kahe maailma piirilt” – Aime Maripuu.
III auhinna saanud nr. 49 „August Tabu eksimus” – Heino Tominga.
III auhinna saanud nr. 82 „Kõik panevad relvad maha” – Andres Vanapa (Viktor Mellov).
III auhinna saanud nr. 6 „ABCD” – Teet Kallas.

Heitlemist põhjustanud novelli „Fjordiigatsus”, mida kõrgelt hinnanud Endel Nirk pidas omalaadseks Nipernaadi-variandiks, leiame äramärgitute lahtrist, sellegi autoriks on Teet Kallas. Ja lõpuks seisab Kallase nimi ka kontaktivõttude nimekirjas, koguni kahe novelliga („Hubane ooperivisioon”, „Ääremängija üürike õnn”).

1970. aasta võistlus jääb ehitusajaloolasele Hubert Matvele põgusavõitu vahepalaks (tema ainus õhuke novellikogu „Karedad lood” ilmus 1978), Maripuu ja Tominga olid juba tuttavad novellivõistluse tegijad, annaalidesse läheb Andres Vanapa debüüt, võistluse suurim võitja on aga Teet Kallas. Nii head tulemust, kui kaasa arvata kontaktivõtud, polnud varem keegi saavutanud. Tõsi, Kallas polnud võistlusel esmakordselt, 1964. aastal oli ta noorukese kirjanikuna pälvinud kolmanda koha novelliga „Talgupäeval”, mille Lilli Promet liigitas väikeste veetlevate avastuste hulka.[43] Aga nüüd vaata et „suure kala” vääriline esiletõus!

Kuu aega hiljem, 26. juunil 1970 on žürii uuesti kokku tulnud. Midagi on korrast ära. Kohal on Aimée Beekman, Ine Viiding, Villem Gross, Enn Vetemaa, Ülo Tuulik, Väino Ilus (esimees), Rudolf Sirge ja Endel Nirk (puudub Valeeria Villandi). Päevakorras on pahaendeliselt „täiendava informatsiooni ärakuulamine ja tehtud otsuste läbivaatamine”. Lühike protokoll vajab üleni tsiteerimist ja seletamist.

V. Gross informeeris koosolekut direktiivorgani seisukohtadest žürii poolt vastu­võetud otsuste suhtes.
E. Vetemaa: Teet Kallas teatas, et ta sügavalt kahetseb oma tegu ja mõistab, et vaimuhaiglast ei maksa võistlustest osa võtta.
V. Gross: Teet Kalda avaldus on ennatlik, temal kui inimesel ja kirjanikul oli õigus võistlusest osa võtta.
Koosolek nõustus V. Grossi arvamusega.
Ühel häälel võttis koosolek vastu järgmise otsuse:
Märkides, et sisuliselt ei leia novellivõistluse žürii põhjust oma 28. mail tehtud otsuste muutmiseks, tunnistab žürii väliseid, formaalseid asjaolusid, mis seisnevad väheses informeerituses mõnede võistlusest osavõtjate (Teet Kallas) kohta, konstateerib 1970. a. novellivõistluse normaalse lõpetamise võimatust, loobub auhindade andmisest ja tööde äramärkimisest ning jätab võistluse materjalid „Loomingu” toimetusele nende kasutamiseks tavalises korras.
Ühtlasi teeb žürii ettepaneku, et „Loomingu” toimetus ja ENSV Kirjanike Liit katkestaksid novellivõistluse edasise korraldamise kuni võistluse läbi­viimisega seotud printsiipide täieliku selgumiseni.
Samuti ühel häälel võttis žürii koosolek vastu ajakirjanduses avaldamiseks mõeldud kokkuvõtte:
Eesti NSV Kirjanike Liidu ja ajakirja „Looming” käesoleva aasta novellivõistluse žürii vaatas läbi 97 saabunud võistlustööd. Auhindu välja ei antud. Žürii soovitas „Loomingu” toimetusel astuda ühendusse esileküündivamate võistlustööde autoritega nende tööde viimistlemiseks ja avaldamise võimaluste väljaselgitamiseks.

On ilmne, et žürii otsused vajasid parteifunktsionääride heakskiitu ja 1970. aasta otsust ei kinnitatud.[44] Niisamuti see, et žürii otsustas üksmeelselt „direktiiv­organi” sekkumisele vastu hakata ja jätta protestiks tulemused välja kuulutamata. Vaprast vastuhakust ei jõudnud avalikkuse ette loomulikult ridagi. 2. juulil kinnitas kirjanike liidu juhatuse presiidium „võistluse lõplikud tulemused”: kõik protokollis mainitud auhinnasaajad – peale Teet Kallase.[45] Ajastu salakeeles juhtis erakorralistele asjaoludele tähelepanu väljend „lõplikud tulemused” ja see, et need kuulutas välja liidu juhtkond. Seni oli olnud tavapärasem teatada, et „žürii otsustas välja anda”, „žürii otsustas premeerida” jms.

Parteitsensorite krampe võib ju isegi mõista. Võistluse silmapaistvaim laureaat viibis poliitiliselt kahtlustatuna Tallinna psühhoneuroloogiahaiglas ja tema lõplik staatus polnud selge. Lenini juubeliaastal – auhind Seevaldisse! Kuidas võis nõukogude kirjanduse järelkasvu eest hoolitsemise üritus nii kaugele jõuda?

Riiklik Julgeolekukomitee (KGB) arreteeris Teet Kallase 1969. aasta 10. oktoobril, pidas mõned kuud kinni Patareis ja saatis jaanuaris 1970 psühhoneuro­loogiahaigla 4. osakonda. Ta ise meenutab seda nii: „1. septembril 1969 hüüdsin .. „Glorias” „Maha nõukogude võim!”, mille eest sain 10 rbl. trahvi. Mind arreteeriti 40 päeva hiljem.”[46] Kirjaniku kodus ja töökohas „Loomingu” toime­tuses – Kallas oli luule ja proosa osakonna juhataja – toimuvad läbiotsimised. Teda süüdistatakse nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas ning huligaansuses ja kahtlustatakse mingi organisatsiooni juhtimises. Kuna kahtlustus on ekslik ja tegu on lihtsalt kuraasika boheemlasega (keda „Loomingu” läbiotsimisest šokeeritud peatoimetaja Kuusberg võimukoridorides otsustavalt kaitsma asub – „kõik minus protesteeris julgeolekumeeste tegevuse vastu”[47]), siis tekib Kallasel KGB-ga „patiseis” ja mees paigutatakse jaanuaris 1970 igaks juhuks Seevaldisse ravile. Vastutulelikud tohtrid mingit ravi ei rakenda, küll aga loovad talle võimalusi kirjatööga tegelda (Kallas saab endale vahepeal koguni midagi „kabineti”-sarnast) ja ka vabamalt ringi liikuda. Ekstreemsetes oludes on Kallas ootamatult viljakas, valmib romaani „Heliseb-kõliseb…” käsikiri. Jaanuaris külastab teda novellivõistluste ikaldustest ängistatud Villem Gross, nad jalutavad hullumaja pargis ja vanem sõber õhutab Kallast osa võtma äsja välja kuulutatud novellivõistlusest. Seepeale valmivadki eespool mainitud viis novelli. Pole ime, kui Gross tundis Kallase juhtumis suuremat vastutust ja näis õhutavat ka žürii mässu. „Tragikoomiline farss”, nagu Kallas seda elu­episoodi tagantjärele iseloomustab, lõppes septembrikuus needuse maha­võtmise ja haiglast vabanemisega. Töökoht „Loomingus” oli küll alles, kuid nüüd tuli kirjutada lahkumisavaldus.

Haruldase elukogemuse järelkajana ilmub 1977. aastal „Loomingu Raamatu­kogus” novellivihik „Insener Paberiti juhtum” (millest tsensor paar juttu välja praakis). Nõukogude elutegelikkuses vägagi relevantne vaimuhaiguse teema saab siin jätku ja võimendub omapäraselt retseptsioonis, kui Mati Unt Kallase kaitseks välja astub, nähes, kuidas üks arvustaja „tunneb äkki õudust, et jutte seob ühine tegevuskoht – vaimuhaigla”. Unt leiab, et see on „vulgaarne ja taktitu käitumine” ning et see näitab „imelikku suhtumist haigetesse, kelle seas on palju tarku ja tundlikke inimesi”.[48]

Tõepoolest, kummaline oli Teet Kallase sotsiaalne seisund selsinatsel 1970. aastal (üht-teist toimunust jäi kannatanule endalegi mõistatuslikuks), aga mitte vähem kummaline ja mitmemõtteline polnud tema võidunovell „Kokku­tulek”, mis ilmus novellikogus „Viimane mõrv. Veidraid jutte” (1975). Üks klassikaas­laste seltskond on otsustanud igal aastal enne kooliaasta algust kokku tulla ja „hiietammikus kokkuseatud traditsiooniparagrahvide” alusel korrata kooliaegset koosviibimist: kandma tollast lapselikku riietust, suitsetama omatopitud paberosse ja jooma salaja „Õunadesserti”, varastama ikka ja jälle kooliaegseid musisid jms, kusjuures viited igasugusele hilisemale täiskasvanuelule on keelatud. Nii on see kestnud paarkümmend aastat, aga nüüd ilmub seltskonda ­Richard, kannab normaalset täiskasvanu suveriietust ja teatab, et tema ei kavatse enam seda mängu mängida. Richard peab klassikaaslastele kõne, räägib, mis neist on vahepeal saanud ja mis elu nad tõeliselt elavad. Järgneb hämming ja hüsteeria, talle hüütakse: „Vait-vait-vait! Häbematu… nolk! Sa rüvetad meie traditsioone, sa solvad meie tundeid, sa sülitad meile lausa näkku!” – „Ma avan teie silmad!” hüüab Richard vastu. Kuid tema üritus lõpeb kurvalt: klassikaaslane lööb talle just nagu mängides noa rindu. Mis parata, traditsioone ei tohi rikkuda. Ja autor annab mõista, et seltskond läheb oma senise kombega edasi.

Novellil on selgesti kaks tõlgenduslikku kihti. Pealmine pilab aegunud traditsioone ja haakub progressistliku projektiga, milles „hiietammikud” on ebaväärtuse kandjad. Abstraktsem tõlgenduskiht võimaldab aga näha suletusel ja valel eksisteeriva irratsionaalse ühiskonnamudeli ja üksikisiku saatuslikku konflikti.

„Kokkutulek”, millest sai üks Kallase tõlgitumaid palu, võeti ka legendaarsesse novelliantoloogiasse, nn musta raamatusse „Estonskaja molodaja proza” (1978). Antoloogia käekäiku käsitledes on Irina Belobrovtseva andnud novellile nimelt seesuguse tõlgenduse. „Igal juhul võib novellis toimuvat ühes võima­likus interpretatsioonis tõlgendada kui teisitimõtleja mõrva või hülgamist rahva­massi poolt .. ohvri toomist üldise hüve altarile (nt nõukogude riigi helge tuleviku nimel).”[49] Tõepoolest. Harilikus suminas hakkab keegi järsku tõtt rääkima, tõsioludele tähelepanu juhtima… Tundub, et Richardil on mingi isiklikum seos selle mehega, kes ühel sügisõhtul Gloria restorani suminas vastu ei pidanud ja midagi lubamatut üle saali hüüdis… ja kes nüüd Seevaldisse paigutatuna on loomepalangus (kirjutasin novelle hooti, on Kallas öelnud) ka tollesama Richardi välja mõelnud.

Olgu lisatud – nähtus, mida Kallas oma võidunovellis kujustab, on mingil viisil olemas igal ajal. Seepärast on „Kokkutuleku” vastu huvi tuntud ka vabas Eestis ja plaanitud korduvalt novelli ainel filmi tegemist.[50] Novell ongi loomult teatraalne. Irina Belobrovtseva võrdleb seda Edward Albee näidendiga „Kõik aias”,[51] žüriiliige Enn Vetemaa on oma retsensioonis aga kirjutanud järgmist: „Veelgi vägevamana mõjuks ta 1-vaatuselise näidendina – kujuteldagu vaid kostüüme ja lõppu à la Dürrenmatt.”

Teine auhinnatud novell „Neli vestlust armastusest. [ABCD]” kirjeldab naiste ja meeste suhete absurdimaigulist ringmängu, omalaadset elutantsu, „Fjordi­igatsuses” on aga perfokaartide vabriku direktorit haaranud „tuhat­väsimus ja tuhattüdimus”, igapäevase melu keskel unistab ta „kargest ja mõtlikust” elust fjordides. Kuni labane olme, rusuv igapäev, see nõukoguliku elureaalsuse legaalne metafoor, ta jälle kätte saab. Mõlemad palad on ilmunud kogumikus „Õhtuvalgus” (1977).

Teet Kallase võidunovellid on märk proosakirjanduses toimuvast pöördest: kurikuulus sotsiaalne determinism, millele äsja pühendasime mitmeid lehekülgi, on taandunud. Trükiridadest näib immitsevat isepäiseid sõnumeid. Suhe eluga on muutunud – mõistagi piiratult, aga siiski – vabamaks ja mängulisemaks, nagu osutas hullumajas võrsunud fantaasiasegune romaan „Heliseb, kõliseb…” („Realism on igav, poetab keegi vaikse häälega”, lk 206.) See on juba rohkem päris kirjandus ja vähem lihtsalt sotsiaalne režiimi sümptom, nagu suur osa poststalinistliku perioodi kirjandusest.

1960. aastate teisel poolel on Kallas avaldanud lühiproosa asjus nõudlikke mõtteid, ihalenud tõepärast inimesekujutust, tõrjunud otsest publitsismi ja mudelsüsteeme (Valtoniga ei näi ta kõige paremini sobivat). Kallase esteetika võiks kokku võtta ehk nii: ideaaliks on „kunstimaagiline tervik”, kus tõsielu ja selle kerge nihestatus on mingis tabamatus seoses. Sellised kahtlemata ongi kõige kallaslikumad palad. Ta on muretsenud, et „meie kõigi sõnumid .. ikka tõesti pärale jõuaksid”. [52] Ja tundub, et kirjutajal on tihti silmapiiril üks ja omane lugeja. „Ta kavatses lühiromaani nimetada fantaasiaks unenägudega .. [—] See raamat peaks vist sobima ennekõike üksikuile ja kurbadele. Neidki peab keegi lohutama.”[53]

 

IV

Näib, et mässava žürii trotslik soovitus täideti – „Loomingu” iga-aastased novellivõistlused lõpevad. Asi polnud siiski nii lihtne. Kirjanike liidu juhatuse presiidiumi protokollist 8. oktoobril 1970 loeme järgmist: „Arutati P. Kuusbergi ettepanekut „Loomingu” novellivõistluse korraldamiseks 1971. aastal. Otsustati anda nõusolek traditsiooniliseks kujunenud novellivõistluse korraldamiseks 1971. aastal.”[54] Peatoimetaja initsiatiiv, liidu juhtkonna otsus ja traditsiooni rõhutamine ei jäta kahtlust, et vaim oli jätkamiseks valmis. Aga võim? Mõned kuud hiljem, 29. jaanuaril 1971, esineb peatoimetaja Kuusberg sealsamas taas „Loomingu” teemal, aga nüüd on tal hoopis uus jutt: ta esitab presiidiumile „„Loomingu” iga-aastase kirjanduspreemia põhimääruse projekti”, seitse rahalist tunnustust kõigis žanrites, mis kiidetakse heaks.[55]

Vaevalt Kuusberg heast peast novellivõistluse ideest loobus, kuigi muutus sündis ometi just Kuusbergi peas. On põhjust arvata, et vahepealsetel kuudel toimusid läbirääkimised tollesama „direktiivorganiga”, s.t partei keskkomitee ametnikega, mille tulemusel n-ö võeti ära novellivõistlus ja anti vastu aastapreemiad. Võimude vaatenurgast oli see samm suurema kontrolli suunas, mis välistas hullumaja-üllatused, teisalt loodi uus traditsioon, millega ajakiri sai võimaluse parimate autorite toetamiseks. (Seni olid autorite aastapreemiad – aastast 1965 – ainult ajalehel „Sirp ja Vasar”.) Seesugusele „vahetuskaubale” on vihje ka aastapreemiate asutamise teates: „Arvestades seda, et „Loomingu” ja ENSV Kirjanike Liidu novellivõistlust enam ei toimu, otsustati järjekindlalt vähemalt üks preemia määrata noorele kirjamehele.”[56] Saatuse tahtel langes novellivõistluse lõpetamine kokku Tuglase novelliauhinna asutamisega, mispuhul peeti vajalikuks meenutada ka „meie senistel novellivõistlustel saadud kogemusi – positiivseid ja negatiivseid”.[57]

Novellivõistlust ei pandud siiski vande alla. Ja paistab, et 1970. aasta intsident ununes üsna kiiresti. Kui 1976. aastal asub värske jõuga „Loomingu” peatoimetajaks Kalle Kurg, siis on tema plaanide seas ka novellivõistlused. Neid sünnib kolm, viimasega, kus suurima tunnustuse saab peatne „Loomingu” kirjandustoimetaja Asta Põldmäe, tähistatakse 1983. aastal ajakirja 60. aastapäeva.

1977. aasta võistlus kuulutatakse välja märtsikuus tähtajaga 1. november, auhindu on kuus, nagu varasematelgi võistlustel.[58]

Kui jõuab taas kätte „püstipõnev” hetk ja avatakse ümbrikud, pidi neid žüriiliikmeid, kes osalesid ka 1970. aastal, tähendab Vetemaad, Ilusat, Villandit ja Ine Viidingut, tabama déjà vu: ülekaalukas võitja on jälle Teet Kallas! Eelmine võistlus kordub – ja täpselt samamoodi: Kallasele kuulub üks teine („Diktori surm”) ja üks kolmas auhind („Roheline värav”), ning kolmas novell on äramärgitute hulgas („Lõunasöök kahele”).[59] Esmakordselt tunnistavad seda miraaklit žürii ülejäänud liikmed: Kalle Kurg, Andres Langemets, Pärt Lias, Lembit Remmelgas ja Mats Traat.

Tulemused kuulutati välja 1978. aasta algul, Kallase võidunovell nägi trükivalgust alles aasta viimases numbris. (Viivitus võib osutada tõigale, et novelli „kaitstavusega” oli probleeme.) Siinkirjutajal on tollane lugemiselamus tänini meeles: novell tundus – nondes oludes – lausa „riigivastane”. Lugu räägib meister­diktor Eugen Grimmist, kelle eraelulised ja sotsiaalse eneseteostuse luhtumised viivad ta nii kaugele, et mees hüüab ühel päeval otse-eetris mikrofoni: „Maha võim!” Ta on lõpuks ometi millele? kõigele? saatusele? vastu hakanud ja jääb pidulikult ootama, et kinnivõtjad talle järele tuleksid. Aga kedagi ei tule. Ja lõpuks selgub, et tema meeleavaldust pole märgatudki, seda on peetud süütuks kuuldemängukatkeks. Eugen Grimm läheb koju ja sureb.

Novellil on pühendus „Anton Tšehhovi mälestust kalliks pidades” ja lugu kahtlemata mängibki vene klassiku „Ametniku surma” väikese inimese arhetüübil. Meile aga hakkab kumama – taas! – mees Gloria restoranist. See, kes hüüdis seal ju peaaegu midagi sarnast,[60] ja ehkki asjaolud on erinevad, on ängistus ja selle väljaelamismehhanism ometi sama. Niisamuti kogemus protesti viljatusest. Nagu Kallas on seda ajajärku hiljem iseloomustanud: „.. kuivõrd ühemõtteliselt me kõik, nii põlvkond kui ühiskond, peaga vastu punast müüri jookseme.”[61] Või nagu Grimm enda kohta muu hulgas kirjutab: „Nüüd olen ma siis a/ü. kohaliku komitee esimees sm. D. Quijote.”[62]

Selle tõdemusega lõpebki üks peatükk kirjandusloos. Või tuleks hoopis öelda – novell? Lugu, mis saab alguse 1969. aasta sügisel, tegelasteks loominguliselt laetud kirjanik Kallas, püüdlikud umbkeelsed julgeolekutöötajad, heatahtlikud hulluarstid ja šokeeritud peatoimetaja Kuusberg, taustal direktiiv­organi nimetud tsensorid ja novellivõistluse žürii põhimõttekindlad liikmed, sõber Villem iseäranis…

 

Aga Kallase tegelased elavad selles ajajärgus üha edasi. Näeme neid järelejätmatult tollases argielus tiirutamas, ometi sekka midagi muud aimamas, kukkumas ja tõttamas – elamas, selle sõna korraga mängulises ja kurbtõsises tähenduses.

Novellis „August, mõned viimased hetked” mõtleb ajalehe peatoimetaja vägagi kallaslikult nii: „Inimestega on mõned asjad päris lihtsad – nad on kaugel täiusest .. Ja nad teevad oma olemasolust liiga suure ja lärmaka küsimuse. Neil on ülemäära palju teistega pistmist. Nad ei salli seda, et nad oleksid ühesugused, aga nad ei salli ka seda, et teised on teistsugused. Ja kuna inimesed ei oska ikka veel üleüldse omavahel täpselt ja korrektselt asju ajada, siis sünnib nende suhtlemisest määratu hulk arusaamatusi, intriige, pahandusi, pisaraid, salakaebusi ..”[63]

1970. aastatel kerkisid eesti proosas siinseski loos põgusalt mainitud Jaan Kross ja Mati Unt kõrgemale, paljudele kättesaamatuks jäänud orbiidile ja asusid seal oma ekstraordinaarsete tegelaskujude kaudu loodima ajalugu ja inimmeelt. Teet Kallas jäi maha maalähedasemasse kihti, hullumaja parki, oma arusaamatuses heitlevate igapäiste inimeste sekka, keegi pidi ka nende juures olema, neidki lohutama, nende hääli ja eluaimusi talletama ja seda eesti kirjanduse katkematu kirja sisse lõimima. Ja küllap see Kallasel tema edukatel 1970-ndatel õnnestuski. Sellest kõnelevad ka tollased auhinnad, millest „Loomingu” novellivõistluse omad olgu nüüd, tagantjärele, väikese poolesajandilise viivitusega, avalikult üle antud.

 

[1]Vt: „Sirbi ja Vasara” novellide ja luuletuste võistlus. „Sirp ja Vasar” 12. X 1940; Meie kirjandus­võistluse tulemused. „Sirp ja Vasar” 18. I 1941.

[2] Vt näiteks: Novellivõistlus keskkooliõpilastele. „Postimees” 23. XII 1933; ÜENÜ Virumaa Keskkorralduse novellivõistluse laureaate. „Eesti Noorus”. Noorteloomingu erinumber. Aprill 1934, lk 76.

[3] „Loomingu” kolleegiumi koosolekul 5. IV 1955 pahvatab toimetaja Ilmar Sikemäe: „Kirjanike liidus on küll nimeliselt 50 kirjanikku, kuid loovaid kirjanikke pole rohkem kui 15–20.” (ERA.R-1583.1.95.)

[4] Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu novellivõistlus. „Sirp ja Vasar” 1. IX 1951. Novellivõistluse teateid avaldati ka nn rajoonilehtedes.

[5] EN Kirjanike Liidu novellivõistluse žürii. „Looming” 1951, nr 9, lk 1142.

[6] „Loomingu” novellivõistluste dokumentatsioon, sealhulgas žüriide protokollid, asub Rahvus­arhiivis ja on pealkirja „Ajakirja Looming toimetus” järgi kergesti leitav (ERA.R-1583). Lugemise hõlbustamiseks sealt pärinevate tsitaatide ja andmete allikatele artiklis eraldi ei viidata.

[7] V. Ilusa teade 18. VIII 2022. Leida Raudsepp (1912–1992) töötas ajakirjas aastani 1969; oli abielus kriitiku ja tõlkija Ernst Raudsepaga (1899–1947, pseud Ado Kalamees).

[8] „Loomingu” kolleegiumi protokollid. Koosolek 28. VIII 1953. ERA.R-1583.1.22.

[9] Vt: Kirjanduselu sündmusi (1957–1959). Rmt: Kirjanduse sirvilauad 1959. Tallinn, 1959, lk 482–484.

[10] Poststalinistlikust depressioonist vabanenud kirjanduselu lõi rekordeid: näiteks 1965. aasta sügishooajal („raamatulevitamise hoogtöökuudel”) toimus 123 kirjanike kohtumist lugejatega koolides, käitistes, rahvamajades, raamatupoodides jm. (Kirjanike Liidus. „Sirp ja Vasar” 17. XII 1965.) 1963 algavad musta laega saalis kirjanduslikud kolmapäevad.

[11] Ainukordne kaksikautorlusega novell „Kaheteistkümnendal tunnil” pälvis 1954. aastal žürii tähelepanu sellega, et oli „teemalt suunatud käitise ebarütmilise töö vastu”.

[12] Hiljem omapärase rahvakirjaniku staatuse omandanud Erik Tohvri pidas oma loomingu innustavaks algusotsaks äramärkimist 1963. aasta novellivõistlusel.

[13] Volta elektrimootorite tehase peakonstruktor Georg Orm (1920–2011) saavutas edu ka üleliidulisel filmistsenaariumide võistlusel, tema stsenaariumi järgi on Tallinna Kino­stuudios tehtud mängufilm „Juunikuu päevad” (1957).

[14] Vt: „Looming” 1969, nr 12, lk 1800–1817. Millegipärast meenub temaga seoses 1934. aasta romaanivõistlusel osalenud Linda Toom, foto järgi noor neiu noorusliku teosega (Vt: Suletud ümbrik. Tartu, 1934, lk 49–54). Assotsiatsioon saab tuge tõigast, et õe surmast kõneleva Liina Toomi novelli jutustaja noorpõlv on möödunud Eesti ajal.

[15] V. Ilusa teade 19. III 2022.

[16] I. Kolla L. Metsaaltile 1. XII 1954. Ilmi Kolla viis kirja aastatest 1951–1954. „Tuna” 2007, nr 3, lk 129. Kolla sattus ilmselt noorte autorite seminarile, kus Kuusbergi ja Sirge juhtimisel arutati novellivõistluse töid. Seal võis ta kohtuda laureaat Voldemar Pansoga, kelle au­hinnatud loost „Näitleja Joller” tehti Eestis esimene telefilm (1960), ja laureaat Egon Rannetiga, kes kirjutas oma võidunovelli „Elulõimed” alusel hiljem stsenaariumi mängufilmile „Vihmas ja päikeses” (1960) – loo keskmes vesternikangelast meenutava kaagi areng tõsiseks töömeheks.

[17]V. Gross, Novellivõistlus 1958. „Looming” 1958, nr 8, lk 1222.

[18]V. Ilus, Natuke lühiproosast ja tänavusest novellivõistlusest. „Looming” 1959, nr 12, lk 1903.

[19] Näiteks ENSV 25. aastapäeva puhul avaldatud Kalju Kääri ja Harald Peebu ülevaates „Pilk nõukogude Eesti kirjandusse” (1965) väärivad lühemast žanrist märkimist üksnes Smuuli „novellilaadilised jutustused” (lk 25).

[20] Vt: O. Kruus, Tabamata armastus. Tallinn, 1975, lk 142–155. Kruus on ka ise tunnistanud, et novelli peategelane omandas „järjest rohkem Tuglase näo”, nii et nõutu autor käis koguni Elo Tuglase käest avaldamisluba küsimas. O. Kruus, Unistuste purunemise aastad. Mälestusi 1953–1963. Tallinn, 1996, lk 75.

[21]O. Utt, Novellivõistlusest ja novellist üldse. „Looming” 1962, nr 10, lk 1573.

[22]  Kafka ja „kafkalikkus” oli tõepoolest mingis eeterlikus vormis hõljunud kirjandusruumi, mõjujälgi võib ajada siit ja sealt (enim vahest Undi „Mõrvast hotellis”) ning avastada üllatavatest kohtadest. Näiteks Mats Traadi romaani „Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga” käsikirja arutelul proosakomisjoni istungil 2. II 1967 leiab Lembit Remmelgas, et Traadi visioonid pole nii „värsked” nagu Kafkal, ja lisab: „Kui Kafkal leidub ähmane aimdus väljapääsemisest, siis Traadil seda ei ole.” (ERA.R-1583.1.601.) Georg Ormi võidunovellis „Tuled akna taga” („Looming” 1968, nr 8) ütleb noorsportlane: „Noh, räägi siis näiteks Kafkast.” „Mis see on?” üllatus Mall. „Ah, see on niisugune teema, millest alati on sobiv rääkida. Jätab hästi kultuurse mulje.” (Lk 1129–1130.)

[23]E. Maasik, Teema variatsioonidega. „Looming” 1965, nr 10, lk 1564.

[24]L. Promet, Lühidalt lühiproosast. „Looming” 1964, nr 11, lk 1724.

[25] „Loomingu” toimetuse ja kolleegiumi koosolekute protokollid 1955. ERA.R-1583.1.95.

[26]R. Sirge, Mõnest allüürist lühiproosas. „Sirp ja Vasar” 17. I 1964.

[27]O. Jõgi, Kirjandusvõistluste kulissitagustes Rudolf Sirgega. Rmt: O. Jõgi, Hetki ja viipeid. Tallinn, 1988, lk 166.

[28]K. Kääri, H. Peep, Pilk nõukogude Eesti kirjandusse. Tallinn, 1965, lk 25.

[29]P-E. Rummo, Kirjanduselust kuuekümnendail. „Looming” 1998, nr 3, lk 455. Sundskeemi olemasolu tunnistas ka kriitika, mis mõnevõrra silmakirjalikult hurjutas „skemaatilisust”.

[30]P. Tulviste, Lõikuskuu. „Teater. Muusika. Kino” 1988, nr 8, lk 72.

[31]R. Kaugver, Jäljed trepil. „Looming” 1961, nr 10, lk 1466.

[32]J. Selg, Kuldpulmad. „Looming” 1961, nr 11, lk 1613.

[33]Ü. Tuulik, Mälestusi kirjanike liidust. „Looming” 2022, nr 5, lk 662.

[34]H. Tominga, Tamaara unistab. „Looming” 1966, nr 8, lk 1173–1174.

[35]M. Mutt, Tõde on meeste asi. „Looming” 1981, nr 1, lk 140.

[36] Mäletan, et nõukogude aja lõpuaastail arutati, kas ühte või teist trükki minevat lugu on võimalik „ära kaitsta”. Nii saatis kõiki tegemisi ikka mõtteline dialoog võimuesindaja kujutletavate nõudmiste või etteheidetega.

[37]A. Toomaspoeg, Võtmehoidjad. Tallinn, 1964, lk 216.

[38]V. Gross, „Loomingu” novellivõistlus 1968. „Looming” 1968, nr 9, lk 1419, 1421.

[39] Vt: O. Jõgi, Kirjandus teisel kümnendipoolel. „Keel ja Kirjandus” 1971, nr 4, lk 195–196.

[40] „Loomingu” novellivõistlus. „Sirp ja Vasar” 26. XII 1969; Kirjutage „Loomingu” novellivõistlusele. „Looming” 1970, nr 1, lk 155.

[41] Erapooletuks võis jääda näiteks Aimée Beekman, keda häiris novellis „mingi võigas toon”, teiste žüriiliikmete lühiretsensioonides kõlasid väljendid nagu „tugev alltekst”, „kahtlemata andekas”, „siit saab” jms.

[42]I. Sikemäe, Toimetaja meenutusi. „Looming” 1993, nr 4, lk 561.

[43] Noor Teet Kallas osales usinalt mitmesugustel kirjandusvõistlustel, see oli tollal ka arvestatav elatusallikas: loetelus on esikoht koolinoorte kirjandusvõistlusel (1958), II koht tuli „Pioneeri”, „Nooruse”, Eesti Raamatu jutuvõistlustelt, edu saatis isegi „Edasi” luulevõistlusel (T. Kallase e-kiri 29. VIII 2022).

[44] Väidetavasti ei kooskõlastatud võimudega ainult Tuglase novelliauhinna žürii otsuseid, aga siin oli tegu juba tsenseeritud paladega. Avaldamata tekstide puhul oli olukord teine. Olev Jõgi meenutab (Kirjandusvõistluste kulissitagustes Rudolf Sirgega, lk 170–171), kuidas võimude survel muudeti 1959. aasta romaanivõistluse žürii otsust anda III auhind Prometi „Meesteta külale” ja ergutuspreemia Kaugveri käsikirjale „Võõra mõõga teenistuses” – need kästi liigitada lihtsalt äramärgitute hulka. Jõe väide, et ta teab sellele lisaks veel vaid ühte võimude sekkumise juhtumit (Betti Alveri ilmajätmine tõlkepreemiast 1965), kinnitab muljet, et novellivõistluse žürii kantseldamine jäi kitsamasse ringi ega imbunudki õieti kirjandusloolisesse pärimusse. Aga küllap oli erikarvalisi sekkumisi rohkemgi. Nii näiteks degradeeriti 1962. aastal ENSV Kultuuriministeeriumi näidendivõistlusel võimude nõudel Paul-Eerik Rummo näidend „Võõrad inimesed” preemiasaajast äramärgitute hulka, mispeale Nigol Andresen astus žüriist välja (P-E. Rummo e-kiri 25. VI 2022). Žürii otsuste muutmise kõrval võisid võimud seada auhinnatud teose ilmumisele tingimusi ja takistusi, nagu juhtus näiteks 1968. aastal romaanivõistluse võitnud Heino Kiige „Tondiöömajaga”. Vt: H. Kiik, Tondionu. 1966–1969. Tartu, 2008. Raamat sisaldab ka žürii tegevuse dokumente.

[45] Tänavusest novellivõistlusest. „Sirp ja Vasar” 10. VII 1970. Žürii otsuse muutmise vormiliseks aluseks oli Kallaselt palutud avaldus, et ta ise loobub auhindadest; parteitsensuurist ei tohtinud jälgi jääda.

[46] Juubelijuttu Teet Kallasega. „Looming” 1993, nr 4, lk 505. Vt ka: T. Kallas, Mälestused I. [Tallinn], 2011, lk 91–96; Teet Kallas: kirjanikul võiks olla asi ajada. „Postimees” 19. VII 2008. Kallas on oma boheemitsemist ka belletriseerinud, ilukirjanduslik liialdus loob noore mehe julgustükkidele inimliku tausta: „.. üks noorautor, proosapoiss, ise vist alles keskkoolis, aga juba mõned aastad „Nooruses” ära trükitud, Teet Kallas, ehk oled kuulnud, mõnel jutul pole ju vigagi, aga vaevalt sealt midagi erilist tuleb, poiss on esiteks lihtsameelne ja teiseks joodik ning huligaan ..” (T. Kallas, Niguliste. Esimene raamat. Tallinn, 1990, lk 78.) Kõrvalseisja nägi seda nii: „Kallas räägib, mida mõtleb. Õige tihti valjul häälel.” (Ü. Tuulik, Paul. Rmt: Eesti Kirjanikkude Liit 75. Tallinn, 1997, lk 51.)

[47]P. Kuusberg, Teist korda abielus „Loominguga”. „Looming” 1993, nr 4, lk 549.

[48]M. Unt, Liiga vähe üldistuseks. „Looming” 1978, nr 3, lk 513.

[49]I. Belobrovtseva, Eesti kirjanduse tähetund Moskvas. „Keel ja Kirjandus” 2014, nr 10, lk 773.

[50] Kallase sõnul on „Kokkutulekut” proovitud filmida „oma seitse korda” („Põhjarannik” 17. VI 2008).

[51]I. Belobrovtseva, Eesti kirjanduse tähetund Moskvas, lk 773.

[52] Vt: T. Kallas, Muljeid kirjandusmaastikult. Tallinn, 1982, lk 60, 86, 136 jm.

[53]T. Kallas, Niguliste. Teine raamat. Tallinn, 1990, lk 238.

[54] ENSV Kirjanike Liidu juhatuse presiidiumi koosolekute protokollid 1970. ERA.R-1765.1.422.

[55] ENSV Kirjanike Liidu juhatuse presiidiumi koosolekute protokollid 1971. ERA.R-1765.1.435.

[56] Meie omad preemiad. „Looming” 1971, nr 6, lk 954.

[57]V. Adams, Novelliauhinna asutamise puhul. „Looming” 1971, nr 1, lk 154.

[58] Novellivõistluse tingimused. „Looming” 1977, nr 3, lk 527; „Loomingu” novellivõistlus. „Sirp ja Vasar” 11. III 1977.

[59] Lõppes „Loomingu” novellivõistlus. „Looming” 1978, nr 1, lk 174.

[60] Telefonivestluses 13. VIII 2022 ütles Kallas, et käsikirjas hüüdis diktor algselt „Maha nõukogude võim!” ja ta arvas, et trükivariandis oli sellest alles jäänud ainult „Maha!” – aga jäi rohkem.

[61]T. Kallas, Eessõna asemel. Rmt: T. Kallas, Niguliste. Esimene raamat, lk 6.

[62]T. Kallas, Diktori surm. „Looming” 1978, nr 12, lk 2014.

[63]T. Kallas, Öö neljandas mikrorajoonis. Tallinn, 1985, lk 162.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon