Tõeluse servakesel

Julius Ürt

Jan Kaplinski: „Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus”. Tõlkinud Katrin Väli ja Aare Pilv.
„Verb”, 2018. 143 lk.

Ei olemisel ega olematusel ole pääsu —
meile ega lastele
ei jää mitte midagi — tõelus on nagu
mängijaga
mängiv pall — see mis on meie vahel on
meist tugevam
minu sõnad ja mõtted on vaid häiritus
tühjas ruumis
(Lk 63.)

Tõeluse piiride otsing on Jaan Kaplinskile igioma: kust leida ja kuidas avada neid nägematuid ja kuuldamatuid luuke, mille taga avastada ehe ja tõeline tunne või teadmine, alistamatu ja muutmatu, lähedaim oma särk. Avastus, et seda võib teha mis tahes keeles, on triviaalne. Luule eriline kultuurisõltlus peaks küll asetama rangemad piirid, kuid paradoksaalselt õnnestub just luulekeeles abstrakt­suse ja igapäeva süntees lausa matemaatilise sujuvusega, keelte vahel osavalt triivides kuni makarooniliste luuletusteni välja. Tihti on arvatud, et etnose ja keele vahel on nii tugev sõltuvus, et see otse määratleb kogu kultuuriruumi, ja et mõne muu keele kasutamine viib autori mujale, teise kultuuri põllule, kus ta peab uuesti kohanema ja tunnustusniši leidma. Need olevat inimese olemise paratamatused. Kaplinski võimendab kogu oma luulega, et maailm (nii kosmilises kui inimlikus mõistes) on antus, mille kaja indiviidis on ainus tõelisus, mida mõista ja ehk korraldadagi. „Väga tähtis on aduda seda, et inimeste poolt antud tähendused ei saa mitte mingil juhul muutuda asjade eneste omaduseks. Vastupidi, tähenduslikkus toimib vaid inimese vahetul osavõtul ning kaob subjekti füüsilise eksistentsi lakkamisel.” Luule on vahendatud märksüsteem, kasutatud keeltest olenemata. Elus uni. Elu-uni.
Aare Pilv on Kaplinski tõlkekogule kirjutanud sedavõrd põhjaliku saatesõna, et selle saamislugu ning sisu puudutavat (kaasa arvatud senine retseptsioon venekeelses luulearvustuses) ümber jutustada puudub igasugune tarve. Senimaani selle kohta ilmunud arvustuste tuum on samuti positiivne ja kaplinskilikkust tõdev. Märt Väljataga leiab, et „luuletajana on Kaplinski jõudnud küpsesse hilisstiili ja suudab parimatel hetkedel luua kargelt ajatuid klassikalisi luuletusi, mis sobik­sid mis tahes sajandisse”, „see, et tegu on tõlgetega, on raamatus vaevu tabatav” ja „teemadeks on uni ja ärkvelolek, elavad ja surnud, aeg ja ajatus, sõnad ja asjad, olemine ja saamine — ning nendevaheline piir”. Ainult Aarne Rubenit häirib Kaplinski keelevahetus otsekui poliitiline pomm: „Nad pinnivad: kellele kuulub Krimm? Luuletaja arvates peaks Krimm kuuluma venelastele, ja seda tuleb küsida mh Vene sõduritelt, ehkki juba ajaloolistelt. See on demagoogia.” Ometi on luuletuses selgelt kirjas: „küsige Tšehhovilt Vološinilt Šmeljovilt Grinilt” (lk 126). Me ei oska enam vene keelt ja metafoore lugeda.
Aeg-ajalt küsitakse, et milleks seda luulet, ei ta too tuld koldesse ega aja vaenlasi ärevusse. On kuidagi omaette nokitsemine ja endasuguste keskel kehkendamine. Mida vähem teda on, seda rohkem on asjalikku tegusat maailma ja tahedat internetti. Luulekogude kirjastamine on üha lihtsam, trükiarvud aina nadimad. Uued kogud mattuvad mälu sügavikesse ega too oodatud rõõmu või ängi. Seda näib kinnitavat ka siinses arvustuses nimetatud teoste staatus raamatukogukataloogi ESTER järgi. „Valged ööliblikad; Wegeneri naeratus” on saadaval 28 eksemplaris, millest 12 on lugemisel; kogu „Sõnad sõnatusse. Инакобытие” samad näitajad on 39/0; kogu „Белые бабочки ночи / Бѣлыя бабочки ночи” tänapäeva vene keeles ja vana ortograafiaga rariteetset väljaannet on kumbagi 32/0 ning raamatu „Улыбка Вегенера” köiteid 21/3. Seega pakkumist jagub, ent lugejaid napib. Kontranäide on Jürgen Rooste „Luuledisco ehk alle leute wollen tanzen”, mille eksemplare on üks ning kättesaadavus null. Vene internetipoodides on saadaval ainult „Улыбка Вегенера” Ozonis. Ei paista, et see oleks müügihitt. Meie endi üha kehvenevas harjumuses lugeda vene keeles, mõista vene (kirja)kultuuri on poliitilise ja militaarse mõtestuse kõrval eriti vajalik kirjanduse pool, kus ei elata pelgalt vastandustes. Kaplinski tagasitõlge annab päris head aimu tema vene maailmast, mis on sama loomulik ja puhas nagu eestikeelnegi.
Kaplinski omamütoloogias on tähtsal kohal Lermontov, kelle luuletustest kõik alguse sai. Vene keel oligi tema esimene luulekeel. Lugemiseks, tundlemiseks. Huvitaval kombel on Lermontov äratanud ka tšuvašš Gennadi Aigi vene luule püüde juba tolle algkoolipõlves, kuigi ta luges „Meie aja kangelast” tšuvaši keeles. Nii Kaplinski kui Aigi on mõlemad olnud Nobeli auhinnale kandideerijate nimekirjas. Aigi pole Venemaal eriti tuntud, nii et tema luulekogude lugejaid võis näha Pariisi metroos, aga mitte Moskvas või Leningradis. Aigi, kes oli oma rahvaga tihedalt seotud ning tõlkis oma vene keelele mineku tasakaalustamiseks tšuvaši keelde antoloogia jao prantsuse ja ungari luulet, põhjendab vene keele valikut vähemalt kahe asjaoluga. Esiteks on kunst loomult traagiline ja sel ajal, kui ta luuletama hakkas, seostus traagilise väljendamise võimalus vene keelega (selles suutis ta minna lõpuni, piiridele, ulatuda olemuslikuni). Aigi arvates avaldub traagiline kunstis tugeva ja tuntava abst­raheerumise kaudu, et väljendada üksnes olude ja tegude olemuslikku tuuma, pisiasjadesse takerdumata. Kaplinski toimetab pigem nende mõlema koosmõjus. Ja teiseks oli Aigi oma esimese tšuvašikeelse luulekogu avaldamise järel jõudnud äratundmiseni, et see keel ei kanna tema luulet välja, et sõbrad-kaaslased ei mõista teda ja ta kaotab nad. Siit ka tema arusaam, et piisab viiest kuni seitsmest kiindunud lugejast, et olla luuletaja. Lõpliku tõuke vene keelele üle minna andis talle Boriss Pasternak. Ka Kaplinski puhul võib oluline olla see traagika väljendamise võime eri keeltes ning vene luule eri registrite lugemise oskus, sest käsitletavasse raamatusse kätketu puutub tasaselt, ent painavalt kokku millegagi, mis vapustab. Selles on kannatust ja kurbust, ilma lootuseta nii inimkonna kui indiviidi tasandil. (Ka Kaplinski keelepööre läitub keeletoimetajate kui kaasloojate normatiivsest hoolimatusest, nende oodatava sõbrahoole kasinusest. Muus keeles kirjutades on hingele lihtsam enda kirjutatut kohendada lasta.)
Kus ma olen täna, kes ma olen täna, mida mäletan, mida kogen, mis meist saab? on selle raamatu peamised küsimused. Hingeseisundid n-ö mineku lävepakul, tuule kasvavas kohinas, ettesattuva juhtumuslik segipaiskamine. Entroopia kasvu seadus. Vaikuse valdused: „kuulates kuidas vaikus sirutab välja oma läbipaistvad tiivad” (lk 48), surmakujutuse kummitused nii iseenda („elu ise tuletab end meelde rääkides surma keelt”, lk 129); „Pole tõsi et meil kõigil on üksseesama surm / surmal on palju nägusid ja hüpostaase”, lk 120), ühiskonna („meie mängime et elame ja sureme / ja et surm vaatab meid ja meie mängu / ja tal on sinised tühjad silmad”, lk 56) kui kosmose („kõigi tants kõigiga ja kõigega maailmatants / jumalate kurgede aatomite sõnade ja silpide tants / nimetu lõpmatu tants Suure Paugu / ja Suure Tühjuse auks”, lk 81); „unustades / et ükskord tema meie päevakene päiksekene / neelab alla hõõguva kõrbenud Maa”, lk 92) tasandil.
Sellele püütakse vastu astuda sõna ja mõtte jõuga, ebaefektiivse pingutusega, sest looduse toimemehhanismides „võib-olla on reaalsed ainult reaalarvud / ja meie oleme takerdunud poolel teel nulli ja lõpmatuse vahel” (lk 61) ning „kaugel pole päev kui ei ole enam vahet / kas ma ütlesin kahe sõnaga kõik / või kõigi sõnadega eimidagi” (lk 73). Looduse kütketest ja valitsusest on küll selleks eluks, mis on meile antud („aga kuskil päris lähedal kus pole ei mind ega mu väsimust / siristavad ritsikad aina valjemini kattes kinni kõik helid ja mõtted / ja üksteise järel lendavad valged liblikad välja / sõstrapõõsa lehtede alt”, lk 98, ning „vaid vaikselt värisev / härmatanud oks / saadab sind pilguga / peeglist kust lind / on juba ammu ära lennanud”, lk 70). Mälu, me truu kaaslane, tuhmub ja hääbub meie eneste ruttude ja meeleolude keskel („me elame lõpetamata ajas — meie mälus / on veel liiga elus ajatus veel pole lõplikult / sulanud jäljed läbi lumega kaetud kodukolde”, lk 95); „mälu on lootusetu vastupanu ajale [—] viies meid käekõrval vastu ürgviisile / mis on sündinud koos ilmaruumiga / kellegi tulistest jälgedest tühjuses”, lk 105) ning tulevik on illusoorne, uskumuslik viirastus („keegi ei teadnud enam [—] mis on tõeline õnn mis on olevik / aga minevik ja tulevik olid juba ammu lakanud olemast”, lk 52; „Tulevikku juba ei ole / Aeg ise on vaid vana muusika / vaibuv kaja vana klaveri / mustas peeglis”, lk 36; aga „kevadeöö lummuses on nii kerge uskuda / et lõpmatus on siin päris lähedal / et tulevik on veel ees”, lk 111). Ent kõigest sellest tõelisuse otsingu teel kogetud kirbest suitsust, valust ja ilmajäämistest hoolimata „avastan ikka ja jälle / et meie maailm on nii õudselt huvitav / et meie maailm on õudne ja huvitav” (lk 131), „et su jäljed on juba kaetud langenud lehtedega / ja et sa jälle oled unustanud / äsja nähtud une” (lk 13). Päästeingliks saab vaba, sõltumatu olek keset looduse koda ning määratust: „nii ma nägin tuule valevust ja sain aru kuidas lõhnab vabadus / vabadus kinkida tuulele oma jäljed ja iseennast” (lk 45) ja pääsukeste lend „andis meile tagasi kolmanda mõõtme vabaduse hingata ja mõelda / sellest et meie all ja meie üle on üks ja seesama lõpmatus” (lk 50), kus „olla mõlgutada ilma mõtlemata” (lk 125).
Lõpp on vaikus, „muutes sõnad millekski eristamatuks sõnatusest” (lk 115), kus „said aru et elu tuum ongi valu” (lk 93) ja „kõik mis jääb on vaid tänulikkus” (lk 106). Keele ja mõistete ja tähenduste tohuvabohus „keel pole mõte ise vaid võrk mõtete püügiks” (lk 41), mis võib saagita jääda, sest „sõnad unustasid meid läksid eemale kaotsi [—] koondudes alguse ja lõputa luuletustesse ja lauludesse / hajudes ja taassündides oma lõputul teel” (lk 123). Oma kõige kibedamat ja riimilist vanas vene õigekirjas luuletust „В черномъ свѣтѣ” pole Kaplinski nende kaante vahele pannud, sest see küsib tõeluse olematuse järele, ka siin tasasel maal: „и что мы никогда не жили / и не воскреснемъ никогда.”

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon