Toomas Vint seitsekümmend viis

Heie Marie Treier

Maalimine ja kirjutamine on kaks päris erinevat tegevust. Kui ma oleksin ajuteadlane, oskaksin ilmselt viidata konkreetsetele ajupiirkondadele, millest üks tegeleb verbaalsega ja teine visuaalsega, aga nii, et loomise ajal saavad need töötada vaid ükshaaval, mitte korraga.
Maaliv kunstnik vajab oma ateljees ilmselt vaikust. Või valitud muusikat. Ta on võõrandunud tekstist ja üldse sõnadest — nii teiste kui ka iseenda sõnadest. Maaliv kunstnik mõtleb silmadega, visuaalselt. Sellest ei pruugi laiem üldsus aru saada ja võib jääda mulje, et kunstnik on natuke imelik, sest ta ei räägi. Kuid parimate maalide puhul on tulemuseks olukord, kus maal kõnetab otse vaataja tunnetust ja vaimu. On olukordi, kus isegi kunstiteadlane tunneb end abituna, sest tal jääb sõnadest justkui väheseks, ning siis avastab, et kõige adekvaatsemad tekstid on kirjutanud kunstnik ise.
Kirjutav kunstnik-kirjanik seevastu tegeleb verbaalsusega. Õigemini küsimusega, kuidas leida oma ideede väljenduseks sobivaid sõnu. Kirjutavad kunstnikud pole Eestis õnneks haruldus. Üsna mitmel kirjutaval kunstnikul ilmub eri tüüpi raamatuid, mis võiksid pakkuda kirjanduslikku naudingut. Ometi loetakse kunstniku kirjutatud raamatuid sageli tema visuaalse loomingu kontekstis nagu loomingu jätku või käepikendust.
Toomas Vint osutub siiski kõigist erinevaks, ta on klass omaette nii maalijana kui ka novelli- ja romaanikirjanikuna. See näitab juba järgmist ambitsiooni ja taset. Samuti eesti kunstnikule väga vajalikku mitmevõistlejalikku hasarti. Selline korraldus rikastab elu, näiteks suhtlusringkondade mõttes. Kunstnike ja kirjanike suhtlusringkonnad Eestis kohati kattuvad, ent üldiselt viibitakse pigem eri planeetidel.
Toomas Vint kirjanikuna on ajanud sageli kunsti(poliitika) asja, sealhulgas väljendanud oma kujutlusi indiviidi tasandil või mehe pilgu tasandil või kunstniku tasandil. 1990. aastatel maadles Toomas Vint kunstimaailmaga, et tuua õiglust Maa peale — see oli aeg, mida iseloomustas üleüldine välismaiste teooriate põhjustatud seedimisraskustega maadlemine. Seejuures on ta ikka ja jälle kasutanud kirjanikuna kunstniku salastatud siseinfot, millega ei saa kursis olla isegi kunstiteadlane. Ta on loonud uusi verbaalseid maailmu, mis lahendavad õhus olevaid vaimseid pingeid sõnade abil.
Neil mainitud 1990-ndatel ilmus Toomas Vindi maalidesse äkitselt ka sõnu. Kuid mitte harmoonilises kontekstis, kus maalija soovib viidata oma luuletajasoonele. Verbaalsus oli Toomas Vindi maalides pigem protest või keskmise sõrme näitamine vaimses mõttes. Rafineeritud maalitud maastikesse tekkis labane tänavakunst, mis oli karjuvas vastuolus kõigi Toomas Vindi seniste tõekspidamistega. Ma arvaks pigem, et see oli laiema, vaikiva kollektiivse tunnetuse väljendus. Sest kunstnikud ja kirjanikud osutuvad kõige tundlikumaks muutlike aegade ja ajastute suhtes.
Kui korraks tagasi tulla Toomas Vindi kaheks jaotunud identiteedi juurde, meenub, et Aili Vint on rääkinud Toomas Vindist kui kahest erineva iseloomuga persoonist: üks on maalija ning teine on kirjanik. Muide, Toomas Vindi sünnipäeva puhul tuleks südamest õnne soovida ka maalija Aili Vindile. Üksnes nemad kahekesi teavad, mitu puuda soola on elus ära söödud, et timmida kahe aktiivse loojanatuuri vahelist tasakaalu läbi aastakümnete.
2014. aastal toimus Kunstihoone saalides Aili Vindi ja Toomas Vindi maalinäitus. Mõlemad tegelevad tänaseni loodusega, kuid erinevas võtmes. Kui Aili Vindi loodusjõud on vabastavad ja puhastavad (meri oma lõputuses, looduslapselik süütus, osoon), siis Toomas Vindi loodusjõud on pigem ohtlikud ja hoiatavad, nagu viidates millelegi muule — psühhoanalüütilistele allhoovustele. Inimesed ei tunne end keset sellist loodust vabalt, ehkki näiliselt on rohi väga roheline ja taevas väga sinine. Meenub Moskva kontseptualisti Eric Bulatovi 1975. aasta maal, millel on kujutatud jõeperv ja einestavad inimesed ja üle näiliselt idüllilise vaate jookseb punane hoiatuskiri „opasno“ („ohtlik“) neljakordses võimenduses ja tsentraalperspektiivis. Midagi sarnast tulvab Toomas Vindi maalidest, aga ilma sõnadeta, puhtvisuaalse sõnumina.
Ilmselt olekski huvitav uurida Toomas Vindi maale ja kirjandusteoseid vastastikku ja paralleelselt. Kindlasti leidub meetodeid, kuidas seda teha. Näiteks sarnaste motiivide otsimine ning nende tähenduste analüüsimine, kõrvutades kõike seda veel maali või kirjandusteose reaalajas jooksnud poliitilise taustaga. Sest nõukogude ajal oldi poliitikast vägagi teadlikud — riiklikku ideoloogiat ja propagandat oponeerivatele loomingulistele inimestele läks see väga korda.
Esitaksin hüpoteesi, et Toomas Vindi maalide ja raamatute ülesanne on olnud hoida kunstniku enda ja laiemalt ümberkaudse kollektiivse keskkonna vaimset tervist, tasakaalustada protsesse, mille üle meil pole olnud täit kontrolli. Toomas Vindi looming on toiminud režiimil, kus maalikunst ja kirjandus — kuni 1990. aastateni kaks Eesti kultuurihierarhia tippvaldkonda, millest maalikunsti asemele on nüüdseks tõusnud foto-video — edastasid publikule mõtteid ja seisukohti, mille üle arutleda, et säilitada valitsevas vaimses kliimas terviklik maailmataju ja aru. Õnneks ei pidanud Toomas Vint seda missiooni täitma üksinda, kuid tal on olnud oma kindel ja tõsine roll selles.
Toomas Vindi mitmekihiline looming ootab uurijaid. Küll nad tulevad.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon