Tühikäigul jutulõng

Leo Luks

Tarmo Teder: „Ahistuse jutud”.
EKSA, 2018. 238 lk.

„Ahistuse jutud” on Tarmo Tedre seitsmes novellikogu, milles on kaheksa juttu. Kaks pikemat („Umbsuses”, „Kudrjavtsevi innovatsioon”) võtavad enda alla üle poole raamatust. Kuigi Teder on olnud pigem hiline debüteerija, jaguneb tema jutulooming ajas peaaegu kolmekümne aasta peale. Juba esimesel avaldamiskümnendil (1990—2000) tuli ilmsiks Tedre spetsiifiline käekiri, mida iseloomustab mitmekesine hulk tegelasi ja jutustamisvõtteid, ehkki varieeruvaid elemente pole siiski hoomamatult palju. Kuigi Tedre stiili eritlemine nõuaks arvustusest pikemat ja rangemat kirjutist, püüan esitada visandliku ülevaate, et kaitsta siinse kirjatöö põhiteesi: minu maitset mööda „Ahistuse juttudes” Tedre loomingu tippe ei ole. Kui ma peaksin mõttelise eksperimendi korras koostama autori parimate novellide valikkogu, siis ma kahtlen, kas sinna vaadeldavast teosest midagi pääseks. Hinnang ei tähenda, nagu oleksid „Ahistuse jutud” väga kehv kirjandus, lihtsalt kõigest sellest, mil­lest kogus kirjutatakse, on kusagil mujal paremini kirjutatud. Eriti soojalt julgen soovitada Tedre kaht esimest novellikogu „Tumedad jutud” (1990) ja „Jutte kambrist 27-1” (2000).
Püüan nüüd kokkuvõtvalt eritleda Tedre jutuloomingu põhitunnuseid, ühed puudutavad ainestikku, teised jutustamistehnikat. Seejärel vaatlen-hin­dan tekkinud skeemi abil „Ahistuse jut­te”.
1. Lihtsate inimeste elu kujutamine on Tedre ainestikuvalikul üks põhilisi samme. Enamasti on fookuses üksildased hinged („Kohtumine” , „Griša ja Miša” ), sageli suisa eluheidikud Kopli parmudest („Kolja surm”, „Sibi Innu jõululobi” ) lapsnarkomaanideni („Lunastus” ). Teder suudab väga veenvalt luua miljööd, heidikute psühholoogilist portreed ja dialoogi. Tähelepanu väärib tõik, et juba debüütkogus ilmus meisterlik novell „Eluasemed”, mille kandvaks liiniks on psüühilist pinget täis suhtlus kodutuga hilisnõukaajal. Kui aineseks on elu pahupool, siis on Tedrele iseloomulik naturalism täiesti omal kohal ega mõju rõvetsemisena.
2. Boheemlastest loovisiksuste kujutamine on Tedre teine ainestikuline põhiliin debüütkogust peale. Selles liinis kirjutatus on põhitegevuseks kärakavõtt ja sellega seotud sekeldused, valitseb äratuntav autobiograafilisus, millele lisab maiku (enese)iroonia. Mõlemat seni mainitud tunnust kummitab morbiidsus ja maailmast isoleerumise püüdlus („Eluasemed”, „Pööningurott”, „Kriitiku uned” ).
3. Mõtisklused üldfilosoofilistel ja elulistel teemadel võtavad Tedre loomingus mõnikord nii tähtsa koha, et jutust saab sisemonoloogi vormis essee — kas või juba mainitud kärakavõtmisest vt „Harrastusalkohooliku meelespea”, „Kriitiku uned”, „Mina ja viin”. Samas leidub novelle, kus peategelase mõtisklused elu suurprobleemide üle on oskuslikult põimitud sündmustikuga („Täi piir”, „Kellamehe universum” ).
4. Sarkasm ja grotesk on Tedre jutu­loomingus samuti üks kandev hoovus, mille varal sünnivad teistsugused, kerg­lasema tooni ja hüplikuma süžeega lood, suisa jandid. Autori sarkasm on suunatud peaaegu eranditult poliitikute ja nn ärieliidi pihta (vahel harva tabab teravam nool siiski ka loovtegelasi, vt „Installatiivne kunstietendus”, „Viimase idealisti pildid”). Enamasti hargnevad sündmused nii, et siseringi üritab trügida mõni tõusik, väiksem kala („Õhkija öö”, „Para-Pontu parteipolka”, „Koera amet” ). Selles võtmes valmib Tedrel ka mõni groteskne krimi- ja spioonilugude paroodia („Häda-abi”, „Potisõdur Pontu” ).
5. Sümbolism ja sürrealism moodustavad väga huvitava kihistuse Tedre loomingus. Märkimisväärsel hulgal sürrealistlikke unenäolisi miniatuure ilmus viimati kogus „Keedetud hinged” (2012), tähelepanu väärivad sümbolistlikud miniatuurid autori varases loomingus (vt kogu „Jutte kambrist 27-1” viimast alajaotust). Mainitud suunda leidub Tedre avaldatud jutuloomingus kahjuks vähe, küll aga armastab ta sageli oma jut­tudesse põimida ootamatuid pöördeid ja lõpetada muidu realistlikult kulgenud lugu sürrealistliku puändiga — enamasti eelmises alapunktis kirjeldatud groteski abil. See tehnika mulle kui lugejale eriti ei meeldi, sageli keeratakse vint üle, nii et lugemismulje kaotab terviklikkuse. Mõnikord on säärane pööre siiski omal kohal, näiteks novelli „Püha Peldik ehk otseteed Euroopasse” algusest peale kentsaka sündmustiku otsad tõmbab sürrealistlik lõpp kenasti kokku.
Mulle tundub, et Tedre jutulooming koosneb vähemalt põhijoontes siin visandatud punktide põimingust. Küsimus on selles, mida ja kuidas põimida. Mitmel põhjusel meeldib mulle rohkem Tedre varane looming, kuna sealne sümbolirohke nihestatud keel on huvitavam kui viimase aja juttude lobe lihtsus; varase loomingu dramaatiline tõsidus on kaalukam kui hilisem sarkastiline veiderdamine. Tedre kõige parem novell on minu hinnangul „Kotka lend” : siin põimuvad omavahel sümbolirohke keelekasutus, üksildus viinakuradi küüsis, tõsine sisekaemus ja pingeline, tugeva, kuid samas elulise puändiga süžee.
Kuid milliseid põiminguid pakub lugejale kogu „Ahistuse jutud”? Pooled novellid on põhikoelt lihtsate inimeste elupildid, ja seekord pole mängus äärmuslikke tegelasi elu pahupoolelt. Kõige pikem jutt „Kudrjavsevi innovatsioon” vaatleb ühe Ida-Virumaa mehe tööalase ümberõppe pingutusi. Kaasahaarav ja muhe lugemine, kuni saabub oota­matu pööre, mis muudab seni kerge iroonianoodiga realistliku loo farsiks.
Nagu ütlesin, on säärane nihestamine üks Tedre firmamärke, kuid õnnestub harva. „Polkovniku koer” kirjeldab rahulikus kammerlikus võtmes elu endise pioneerilaagri lähedal, süžeed koos hoidvaks niidiks on koerapidamine. Kõik on väljapeetud, kuid polkovniku vägivaldne surm loo lõpus jätab jälle kistud puändi mulje. „Ema, palun ära tee!” on suvepildike, mis ei haara kaasa ja ka lõpp ei suuda pinget kruvida. Nendest eristub avalugu „Umbsuses”, mis hargneb lahti psüühilises kriisis keskealise ärimehe sisemonoloogina ühes ebaõnne täis päevas. Sündmustik ja sisekaemus tasakaalustavad teineteist, psühholoogiline portree veenab, sealhulgas selle poolest, et peategelase pähe ei tüki ülearu filosoofilisi mõtteid. Kuid see asjaolu on ka novelli miinuseks, ummikusse jooksnud argielu vaagimine tüütab pikapeale ära, varasemates novellides esinenud kunstnike või muidu veidrike hinge piilumine on olnud palju põnevam.
Esiletõstmist väärib novell „Vend”, kus kirjeldatakse üht toimetusi täis päeva pärast peategelase venna surma. Siin võinuks jällegi peategelase mälestusi ja mõtteid pikemalt avada, tema ja venna ühist minevikku kujukamalt kirjeldada, praegu domineerib askelduste külg. Novell ei ole taotluslikult neutraalne ja tundekülm, mälestusi ja sisetundeid on siin küll, nii et nende võimendamine ei oleks stiili muutnud. „Vend” on kogumiku ainus jutt, kus tõsiselt käsitletakse surma lähedust, see sobib Tedrele üldiselt hästi.
Ülejäänud jutud on mainitutest nõrgemad. „Öö D-terminalis” on realistlikuna mõjuv pildike peategelase Rauli — äratuntavalt Raul Velbaum — vintsutustest pronksiöö ajal. Kakerdas viina järele, võeti kinni ja visati ilma põhjuseta plate peale — sündmustiku tasandil puudub selles kõiges uudsus, säärastest juhtumistest on korduvalt ajaleheski kirjutatud. Ka vaade Rauli siseilma ei anna midagi väärtuslikku juurde, lihtsalt üks elupildike. Raamatu kaks ülejäänud jut­tu esindavad autori sarkastilist külge. Jutt „7,62 mm vol. 2” on poliitiline farss sellest, kuidas üks leitud padrun toob minategelasele siin ja praegu — tänapäeva Eestis — kaela peaaegu et surmanuhtluse. Sündmustik on selgelt groteskne ja sellega asi piirdub, kujund ei taba märki (erinevalt eespool mainitud „Pühast Peldikust”). Varem on Teder õnnestunult kasutanud sarnast süžeed, asetades absurdse vägivalla ajalooliselt usutavasse konteksti, Stalini-aega („Täi piir”). Novell „Tõeline riigimees” on puändikas pala akvaariumiteole tellitud horoskoobist, milles lubatakse teole suurt poliitilist tulevikku. Naljana mage, puändina lahja, loona pöördversioon „Jõulujänesest” — juba seegi tundus punnitatud. Positiivselt võiks hiljutist Mangi-skandaali silmas pidades taas tõdeda kunsti rolli elu ennetava peeglina.
Püüan sõnastada kokkuvõtte. Esiteks: Tarmo Tedre nooruspõlve juttudes avalduv morbiidne pingestatus ja huvitav kujundlik keelekasutus on praeguseks kadunud, millest mul on kahju. Kas on autor leidnud sobivama käekirja või on stiili lahjendajana mõjunud aastatepikkune publitsistikarjäär, mine võta kinni. Teiseks: „Ahistuse juttudes” ei kaevuta kahjuks elu põhjakihtidesse, just seda pildistav räme naturalism on Tedrel läbi aastate hästi välja tulnud. Äkki on siin tegu ainesepuudusega, aimata võib, et sajandivahetuse paiku kirja pandud episoodid on autoril mingil moel Kopli urgastes ka läbi elatud. Tedrel on õnnestumiseks vaja kummalist sündmustikku, alkohoolset-melanhoolset-filosoofilist sisekaemust kujutab Peeter Sauter paremini. Kolmandaks: nagu Tedre uue sajandi loomingus üldse, nii on ka „Ahistuse juttudes” palju sarkastilist-gro­teskset ühiskonnakriitikat, mida esitatakse farsi vormis. Tõsised jutud tulevad Tedrel veenvamalt välja ja ühiskonnakriitika ei taba hästi märki, võrrelgem seda näiteks Kivirähki vestetega. Kõigele vaatamata on „Ahistuse jutud” ladusalt kirjutatud ja psühholoogiliselt usutav, nii et halb kirjandus see ei ole, kogu eelnev kriitika hargnes lahti autori tippteoste mõõtkavas.

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon