Tühjusesse maetud koer

Veiko Märka

 

 

 

 

Siim Pauklin: „Viis ürgelementi ja koer”.

„Post Factum”, 2017. 152 lk.

 

Siim Pauklini teine luulekogu jätkab täpselt sealt, kus esimene pooleli jäi. Formaalselt keskendus esimene — „Aheldatud Jõgeva” (2011) — küll ühele ahistavale, aga ka naljakale ja veidrale Kesk-Eesti väikelinnale, teine seevastu metafüüsilistele ning kosmilistele objektidele — viiendaks ürgelemendiks on siin vee, maa, õhu ja tule kõrval tühjus. Tegelikult ei toimi selline vastandus üldse. Nagu veenduda võime, leidub „Jõgevaski” päris palju tühjust ja ka ülejäänud nelja mainitud elementi arvestataval määral. „naaber lehvitab / esimest korda ma tean / ta kandideerib”. Tekst seostub kohe Jõgevaga, tegelikult aga pärineb uuest kogust (lk 139).

Nagu „Aheldatud Jõgeva”, koosneb ka „Viis ürgelementi…” peaaegu eranditult haikudest[1] ja need erandid pole märkimisväärsed. Et ühe autori kaks luulekogu on vormilt ja sisult nii sarnased, on omaette fenomen. Autoripositsioon ei ole muutunud, vaid süvenenud, kindlustunud. Teemade ring pole laienenud, kuid vanad märklauad on saanud palju uusi täpseid tabamusi. See mõjub soliidselt, usaldusväärselt ja ennustab jätkusuutlikkust ka tulevikuks. Ei kujuta enam ette, et Pauklin kunagi Eesti luule üldpildis domineerivate lõtvade lohedeni jõuaks. Pigem on alternatiiviks lühiproosa.

Mõlemas kogus leidub sisult sarnaseid luuletusi, näiteks lk 81 (2011) ja lk 143 (2017) lastetutest paaridest. Aga kui arvestada mõlema kogu peaaegu identset vormi (tundub, et „Viis ürgelementi…” sisaldab natuke pikemaid tekste), on sisulisi erinevusi üllatavalt palju. Pauklin vaatleb ilma ja inimesi, ei sekku, ei laida, aga ei aita ka. Ning kuna elukutselt on autor molekulaarbioloog, oleksid tema sekkumised ja aitamised ehk nii fundamentaalsed ja ettearvamatud, et parem jäägu nii nagu on.

Pauklini haikudes asuvad tunne ja mõte niivõrd lähestikku, et neid ei saa mõtte- või tundeluuleks sedeldada — ei üksi ega tervikuna.

 

lombid kruusateel

meie elud ei puutu

teineteisesse (lk 15)

 

ninad vastakuti

kaks halli kassi

üks toas teine vihmas (lk 16)

 

Kahtlemata on esimene tekst intiimsem ja abstraktsem, teine konkreetsem ja deskriptiivsem. Kuid ühisosa on ikkagi suur: õnnestunult tabatud assotsiatsioonid ja vastandused, täpne meeleolu tajumine, loomulikult ka selge ja napp sõnakasutus, aga see viimane moodustabki ju Pauklini luule „ürgelemendi”. (Näiteks lk 129: „tehislik / on üha enam / loomulik”.) Kohati tekivad lausa ehmatavalt teravad seosed: „aukus tugitool / firma eesistuja / surimask” (lk 147); „põlenud kodu / nii palju asju / milleta saab elada” (lk 110).

Veel on Pauklinile iseloomulik lugeja intelligentsi usaldamine. Ta ei anna kuigi palju pidepunkte ega tagamaad — kolmerealistes, peaaegu eranditult 14- kuni 18-silbilistes luuletustes poleks see ka võimalik, kui ei taheta just midagi otse näkku öelda. Ometi usub ta, et mõttekujundid jõuavad tervikuna retsipiendi ajju, ja enamasti ka jõuavad. Need on keerulised, aga süvenemisel arusaadavad nagu „Sirbi” esseed. Isegi kahemõttelisused (neid on Pauklinil üle keskmise) mõjuvad siiralt. Lk 138: „kuulnud su mõtteid / suhtun eugeenikasse / positiivsemalt”. Assotsiatsioonid ja allusioonid on julged ja panevad lugeja intelligentsi tõsiselt proovile, kuid kuna neid ühte luuletusse eriti üle ühe ei mahu, pole juhtmete kokkujooksmist karta.

Haiku peaks peegeldama idamaiselt (jaapanlikult) peent ja süvendatud maailmataju. Eestis on neid kirjutatud silmapaistvalt palju, eriti populaarne oli žanr seitsmekümnendatel, kui haikud täitsid märgatava osa isegi „Pikri” luuleveergudest. Nii koguti juba 1980. aastal saak soliidsesse eesti haikuantoloogiasse — Mart Mägeri koostatud kogusse „Kõik siin maailmas”. Teatud määral hakkas žanr isegi devalveeruma, kuid laulva revolutsiooni mitmekesisuse keerises see oht kadus. Selles kontekstis on Pauklin nii traditsioonide järgija kui ka uuendaja: esimese rollis meeleolude ja mediteeriva vaatlejapositsiooni poolest, teises konkreetsuse ja sotsiaalse teravuse poolest. Mõlema harmoonilist ühendamist leidub eeltoodud näideteski, aga olgu üks eriti elementaarne veel: „külaliste eel / ta veelkord kohendab / kohendatud laud­lina” (lk 135).

Isegi pealtnäha banaalsetest olmelistest situatsioonidest kasvavad välja elegantsed poeetilised üldistused (jõulu­õhtul pistab pereisa ingli stepslisse; ka anarhist paneb kodust lahkudes turvasüsteemi tööle). Vaimukus on kahtlemata üks Pauklini tugevamaid külgi, kuid eriti sümpatiseerib see, et ta ei paku seda laia käega külvajana, vaid apteekri kokkuhoidlikkuse ja täpsusega (lk 96: „suguvõsa kokkutulek / igas suunas / mu puhmas kulmud”). Mõtteparadoksidega žongleerib autor paljudes luuletustes, kuid tavaliselt on need skeptilised või sarkastilised. Leidub süngeid maailma lõpu ennustusi — või pigem nentimist, et maailm poleks üleüldse pidanud algama, palju jama oleks vähem.

Raivo Raigna kirjutas aastal 1983 kriitiliselt, kuid tollast, peamiselt antisotsiaalset ja looduskeskset haikutraditsiooni arvestades tabavalt: „Kui tühjust näen ma / või ka mõnd valget laiku, / mul valmib haiku.”

Pauklin on neid valgeid laike oluliselt värvikamaks ja mitmekülgsemaks muutnud. Ja tema tühjus (sellenimeline tsükkel on ju raamatus olemas) on ka hoopis teistsugune, sisukam kui see, mida Raigna silmas pidas.

Kuna raamat on üle poolteisesaja lehekülje paks, on paratamatu, et esineb teatud ebaühtlust. Mõni tekst on üles ehitatud liiga ilmsele assotsiatsioonile ja mõni, vastupidi, liiga ähmasele („peegel ei peegelda / mu ettekujutust / minust endast”, lk 108). Tõsi, palju neid ei ole ja hea tahtmise korral leidub neistki igaühele ilmumisõigustus. Rohkem on kogus ükskõikse kommentaarina mõjuvaid haikusid, mis loovad küll selge, kuid mitte muljet avaldava kujundi („nädala algus / liftis üksteise vastas / ilmetud näod”, lk 137; „ükskõik kui kokku / me lükkame sängid / vahe meie vahel”, lk 109).

Kui sisuliselt on „Viis ürgelementi ja koer” „Aheldatud Jõgeva” hoogne edasiarendus, siis vormiliselt mõjus debüütkogu kokkusurutud ruumiline mastaap soojemalt ja sõbralikumalt. Tuli, vesi, maa jt on liiga kauged ja abstraktsed mõisted, tekitades pigem kõhedust kui soovi suhestuda. (Sisu väärtust see aspekt muidugi grammi võrragi ei kahanda.) Kogu metafüüsilise ülesehitusega sobivad aga hästi kokku Andres Rõhu töötlused lääne maalikunsti klassikast (Doré, Dürer jt).

„Raamat on terav, täpne ja vaimukas ning erutab intelligentse lugeja maitsemeeli.” See lause pärineb küll hoopis Apollo Klubi koduleheküljelt ja on mõeldud tutvustama Pauklini teist äsja ilmunud raamatut, populaarteaduslike esseede kogu „Ahela ots ehk jooksus inimene”. Aga sama hästi sobib see „Viie ürgelemendi…” lühiiseloomustuseks.

[1] Siinkirjutaja lähtub eeldusest, et teoreetiline probleem, kas eesti haiku peab tingimata olema 17 silpi pikk, on ammu lõplikult lahendatud loominguvabaduse ja piiride avardamise suunas. Just Pauklini mõlemad kogud tõestavad seda eriti veenvalt.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon