Unetuna endal külas

Mari Peegel

 

 

 

 

Mudlum: „Linnu silmad”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 184 lk.

 

Kui Made Luiga alias Mudlum 2014. aastal oma tõsise „Tõsise inimesega” nagu ei kusagilt välja ilmus, arvasid ja kartsid paljud lugejad, et see omaelulooline (autori enda määratlusel osaliselt mälestustel põhinev[1]) jutukogu märgib küll autori säravat debüüti, kuid jääb küllap tema ainsaks raamatuks. Nagu Emily Brontële „Vihurimäe” või Käsu Hansule tema kaebelaul. Ent Mudlumist ei saanud eesti kirjanduse ühe-hiti-imet, ja praegu tundub imelik, et nii mõeldigi. Juba aasta hiljem ilmus romaan „Ilus Elviira” ja 2016. aasta oktoobris taas uus proosapõimik — „Linnu silmad”.

Loomulikult pole õige Mudlumi kohta öelda, et „ilmus välja ei kusagilt”. Mudlum oli tuntud kui üks kultuuri- ja ühiskonnablogi ZA/UM kirjutajaid, kes eristus teistest blogi autoritest oma küpsusega, kuid ta paistab ka eesti kirjanike seas silma oma mittekonformistliku mõttearenduse ning detailitäpsete, vahel isegi lugejat kiusavate kirjeldustega. (Mudlumi tekstide eripära on teadvuse voolule ja spontaansele proosale lähedane kõnekeelne stiil.) See kõik tähendab, et tegemist on väljakujunenud autoriga, kes aga mõjus kui uus, sest tema varasem tegevusväli polnud Eesti kirjandusmaastiku peavoolus. Mudlumist sai kiiresti tunnustatud autor — kulka kirjandus­­auhin­na kandidaadiks nimetamine „Tõsise inimese” eest —, kuid ta resideerib ositi ikka oma eripärases, ker­gelt alternatiivses nišis.

„Linnu silmad” erineb varasematest raamatutest mitmes mõttes. Autor katsetab uljamalt fantaasiaga, astudes üle ka tõelisuse piirimaast, kuid mitmed tema teemad pole muutunud ZA/UM-i blogipostitustest saati.

Raamatu avajutus „Närviline inimene” ühendab autor praktilise poeetilisega — või õigemini laseb praktilisel poeetiliseks võrsuda. Unetusest ja unetusega võitlemisest kõneleva jutu koomilise alatooni tõttu ei näe lugeja närvilist inimest traagilisena. Närvilisel inimesel on samamoodi nagu paljudel Mudlumi tegelastel mingi nihestumus, mis teeb nende tõsiselt võtmise keeruliseks. See nihe on seotud peamiselt seigaga, et lugejatena me tajume, et ka tegelane ise ei suuda ennast tõsiselt võtta. Ja kui temaga midagi juhtub, siis ikka midagi veidrat. Mudlumi uneprobleemidega kangelane ei istu rahulikult kalbes kuuvalguses, vaid põrkab „pimedas vastu uksepiitu ja ajab suure kolinaga ümber puust põrandaliistud, mis juba kaks aastat vannitoa ukse taga nurgas püsti seisavad” (lk 9). Me näeme närvilise inimese piinasid, aga me ei ela talle kaasa. Sellest hoolimata naudime, kuidas meile paljastub olemuslik temas. Samas: olgugi fiktiivsed, on Mudlumi tegelased ikkagi liiga elusad selleks, et neid kirjandusajakirjas arvustada. Tekib kõhe tunne, et ka kõige tagasihoidlikuma arvamuse peale võiksid nad tulla ja arvaja välja naerda või vastu hambaid anda, nendega tasub olla ettevaatlik. „Närviline inimene” on lühike lugu, kuid annab hästi raamatule tooni kätte — see pole ainu­ke lugu „Linnu silmades”, mis räägib une nägemisest, ning pole vale pidada unenäolisust selle raamatu märksõnaks.

Mis puudutab Mudlumi korduvaid teemasid, siis on ta vist eesti kirjanikest enim pühendanud tähelepanu sisustuskultuurile ja majapidamisele. Raske on lugeda kogumiku lugusid „Labürint” või „Majaehitaja” ilma, et silme ette kerkiks 2010. aastal ZA/UM-is avaldatud Mudlumi kodu-lugude fotod.[2] Seal on elegantsete kahhelahjudega tubade vaateid läbisegi fotodega, kus pilku püüavad kulunud pruuni värvi laudpõrandad või India rahvuslikud dekoratiivpadjad. Tasub kõrvutada blogi- ja raamatutekste, et märgata, kui palju on kirjaniku stiil muutunud. Kuidas needsamad veidi kiusakad kirjeldused on raamatus saanud lisadimensioone; kuidas enam poleks isegi vaja fotosid lisada, sest tunnetus tuleb nüüd kirjasõnas piisavalt hästi esile.

Ent asi pole ju sugugi kirjeldustes ega hoopiski mitte sisustuses, vaid teadvuse künnisel toimuvaid rännakuid meenutavates külaskäikudes kohapõhistesse mälestustesse. Läbielatud ruumidesse unustatud mälestuste jahtimist on kujutatud peaaegu sundtegevusena: „Võtaks tühi kõiki neid kohti ja unesid! Niipalju ei jõua keegi välja kaevata, kui maa sisse maetud on. Südamete Pompejid, tuha sisse mattunud elud, oh kuidas nad helendavad ja helisevad!” (Lk 25.)

See on liigutav, kuidas Mudlum nimetab koduks ajutisi kortereid, pidevalt va­hetuvaid elamispindasid. Sest lood või­vad olla kodudest, kuid selle taga aimub kodutust. Mudlumi tegelased on inimesed, kes elavad olematu eluasemepoliitikaga riigis; kas nende pea kohal on katus või kuuseoksad, otsustavad vaid turul valitsevad jõud ja igaühe isiklik õnn. See tundub aga traagiline ainult kodanlasest lugejale, kes loeb raamatu ridu oma õdusa kodu diivanil. Mudlumi teksti­mina või tegelane võtab asja muigega suunurgas või rahu ja kannatlikkusega, mida idamaistes kloostrites treenitakse aastakümneid. Ta on plastiline ja jääb seetõttu ka vormimisel alati iseendaks. Võib-olla pole suutnud tegelased või täpsemini nende prototüübid end tõsiselt võtta, sest teavad, et kõik, mida nad teevad või läbi elavad, saab ühel hetkel kirjanduseks, ja kas pole elu olnud siis juba algusest peale fiktsioon või illusioon, ja milline loll võtaks kujutlusi liiga tõsiselt? Selline kirjanduslik irdumus argipäevast näib Mudlumi tegelaste puhul töötavat psühholoogilise kaitsemehhanismina.

Kui Mudlumi kirjeldatud eluasemed jäävad eesti kirjanduses kõrvutamatuteks, siis tema „Agaape kummarduse” Ingel, „Õuduse allikate” Bert või „Arhibaldi une” nimitegelane on suguluses Urmas Vadi või Mehis Heinsaare tegelastega. Sama on märkinud oma arvustuses ka Peeter Sauter.[3] Selge, et nad poleks saanud sündida kellegi teise kui vaid Mudlumi peas, kuid üksiku, iseäraliku omailmaga naise või mehe portreed on eesti kirjanduses saanud vaata et kanooniliseks. Neis tegelastes pole midagi kummastavat või normist kõrvalekalduvat ka Mudlumi tegelasportfelli silmas pidades. (Tuletagem meelde tema läbimurdejuttu „Minu tädi Ellen”.[4])

Asjaolu, et juba debüütromaani aegu oli Mudlum väljakujunenud autor, ei tähenda, et ta poleks võimeline end oma kunstis uutesse kõrgustesse sirutama. Seda ilmestab kõige paremini faabulata esseistlik proosapala „Ilma alguseta, ilma lõputa”, mis koosneb mõtteuperpallidest. Kui üritada pala lahti mõtestada, oleks tulemuseks midagi klišeelikku, nagu „elus on kõik võimalik”. Ometi on seal palju enamat. Kui aga teha trikk ja vaadata seda poeetilist teksti tõepoolest kui luuletust, tuleks välja, et liimina siduvaks kujundiks on „pea”. Kehaosa, mis on „ristipõigiti täis erinevaid mõtteid”; mis kannab säärast eset nagu „võrkkaa­bu. On ju olemas selline võrkkaabu?”, ja mis tähistab ühtlasi seda teise inimese kehaosa, mida me kunagi omada ei saa. „Muidugi kõlab see liiga luuleliselt, aga mõelge nüüd ometi, me lepime kehaga ja võtame ta omaks, selle teise keha, ta on meile ligi, seda saab katsuda, ta annab sooja. Ka võõra südame võime võtta ja lasta enda südame ligi. Aga see pea! See pea!” (Lk 149.)

Pea on peamine probleem, ja mulle tundub, et see on nii ka Mudlumi teistes juttudes, pikemates ja lühemates, uuema­tes ja vanemates. Ikka mõtleb keegi liiga palju, liiga sageli ja liiga imelikult. Ja pärast ei saa sellepärast magada.

[1] M. Puutsa, Mudlum pikkis raamatusse Muhu lapsepõlvemälestusi. „Saarte Hääl” 30. I 2015.

 

[2] http://za-um.blogspot.com.ee/2010/11/mudlum-ja-kodu.html.

 

[3] P. Sauter, Detailitäpne Mudlum. „Sirp” 4. XI 2016.

 

[4] Esmatrükk „Vikerkaares” 2012, nr 11.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon