Ungari kirjanduselust ja Péter Nádasi uuest raamatust

Lauri Eesmaa

 

 

Ungari kirjanduselus on viimasel aastal tooni andnud pigem kurvad sündmused ja teatav vaikiv tüdimus. Suurem osa Ungari kirjanikkonnast, nagu ühiskonnast üldse, on juba pikemat aega jagunenud poliitiliste, esteetiliste, majanduslike, seltskondlike jm eelistuste ja sõltuvuste järgi kahte teravalt vastanduvasse leeri ning valitsus on viimasel viiel-kuuel aastal teinud palju, et neid võimusuhteid ja meelsusi enda huvides „korrigeerida”. Kui veel eelmisel kümnendil oli kultuurimaastik valitsusest peaaegu sõltumatu ja reguleeris end ise ning ka rahastuse, auhindade jms üle otsustasid enamasti erialaühenduste esindajad — tõsi, domineeris vasakpoolseks või liberaalseks nimetatud tiib ja konservatiivsemalt tiivalt kostis aeg-ajalt ikka nurinaid —, siis 2010. aasta võimuvahetuse järel hakkas kõik kiiresti muutuma. Kogu riigis algas institutsionaalne reform ja valitsuse võimu kindlustamine, mis ühelt poolt tähendas vanade asutuste asendamist uutega, teisalt aga paralleelstruktuuride loomist, mis rahastuse ümbermängimisega pani kiduma senised organisatsioonid.

Kultuurimaastikul sai selliseks organisatsiooniks Ungari Kunstiakadeemia, mida juhivad lausa naeruväärselt konservatiivsete esteetiliste vaadetega kujutavad kunstnikud ning millele valitsus on seadusega taganud erialaühenduste hulgas eristaatuse ja mahuka otserahastuse, samuti on läinud viimastel aastatel nende kontrolli alla Ungari kultuurkapital ja nii mõnigi teine kultuuri rahastusskeem. Samal ajal sõltub kultuurkapitalist suuresti teiste erialaliitude, ajakirjade, kirjastamise ja kirjandusürituste rahastus, erialaliitude kaudu aga ka kirjanike toimetulek, kas või vanemate kolleegide pension, mis on Kunstiakadeemia liikmetel tihtipeale mitu korda suurem.

Kui veel selle kümnendi alguses järgnes valitsuse tegevusele kirjanike äärmiselt aktiivne ühiskondlik-poliitiline reaktsioon nii vastu kui ka poolt, ja see aeg märgib ungari kirjanduses poliitiliselt angažeeritud loomingu vohamist (mis ei pruukinud tulla kasuks loomingu kunstilisele väärtusele), siis nüüd on valitsus ennast sedavõrd järjekindlalt ja kõrvalt vaadates tihti ka jõhkrate vahenditega kehtestanud, et vasakul tiival on õhk täidetud pigem tülpimuse ja tundega, et mitte miski ei saa enam üllatada. Viimaste aastate suurimateks kirjanduspoliitilisteks ohvriteks on olnud kirjandusajakirjad, mis on ungari kirjanduses traditsiooniliselt mänginud väga olulist rolli ja mida Ungaris on tõepoolest ohtrasti. Nende toetusi on paari aasta jooksul vähendatud mitu korda ja mitmed on jäänud hoopis toetuseta, mistõttu mõni ajakiri on tegevuse lõpetanud ja suurema osa eelarve on miinuses. Seejuures tekitab kõige enam jõuetust fakt, et majanduslikult pole säärasteks sammudeks mingit põhjust, see aga annab kõigele poliitilise tagakiusamise maigu, sest enamik ajakirjadest on opositsioonilise hoiakuga.

Ühe maailma lõppemise tajumisse on suure panuse andnud ka isand Surm, väga lühikese aja jooksul on lahkunud mitu ungari kirjanduse suurkuju: ungari vanema luule vaimsed liidrid Ferenc Juhász[1] ja Sándor Csoóri[2], Ungari seni ainus nobelist Imre Kertész[3], Péter Esterházy[4] ja nende põlvkonna üks ihukriitikuid, kirjandusteadlane Mihály Szegedy-Maszák. Ungari armastatuim ja mõjukaim kirjanik-intellektuaal Péter Esterházy, kes võitles viimased poolteist eluaastat vähiga, jätkas kuni viimaste elunädalateni ühiskondlikult aktiivse literaadina, kirjutas iganädalasi kommentaare, jagas intervjuusid, avas veel kuu aega enne surma Ungari raamatunädala ja esitles seal oma haiguspäevade märkmikku „Kõhunäärmepäevik” („Hasnyálmirigynapló”), tuues Ungaris ehk teravamalt kui keegi varem avalikku teadvusse vähiga seotud probleemid.

Kui viimati nimetatud teose kohta kõlas mitmelt poolt, et see on esimene Esterházy raamat, mille lugemist on väga raske alustada, siis hoopis teistsugune melu ja ootus on saatnud Péter Nádasi sel kevadel ilmunud raamatut „Elu sool” („Az élet sója”), mis oli tema esimene teos üle väga pika aja. Raamat on väikeses formaadis, ohtralt illustreeritud ja mahult vaevu üle saja lehekülje. Selle kaksteist teksti on valminud paari aasta eest kirjandusportaali Litera tellimusel igakuiste kolumnidena ja jutustavad ühest soolaveeallikate ümber tekkinud Lõuna-Saksamaa väikelinnast, omamoodi linnast mäe otsas. Nádas räägib linna sünniloost, soola tootmise viisidest, muistsete elanike meeleoludest, kaubitsemisest, linna eliidi kujunemisest, suhetest ümbruskonna aristokraatidega. Nádas on tuntud oma linnakujutustega, meenutagem kas või „Mälestuste raamatu”[5] Ida-Berliini ja Budapesti jalutuskäikude kirjeldusi. Ent siin raamatus pole tal nõnda palju ruumi, ta liigub kõigest linna keskselt turuplatsilt mööda barokseid ahenevaid treppe üles kiriku juurde ja astub iidsest külapärnast valmistatud uksest kiriku hilisgootilikku interjööri, kus hoolimata reformatsioonist on säilinud kogu varasem sisustus. Seejuures peatub ta pealtnäha väikestel üksikasjadel, räägib äärmise innu ja kannatliku täpsusega näiteks söögisoola koostisest, linna nelja turuplatsi ruumikitsikusest, kiriku eeskojas seisvast iidsest küla häbipostist, millele on asetatud peaingel Miikaeli kuju ja mis kannab kiriku võlvisüsteemi, Jeesuse haudapanekut kujutavast skulptuurikompositsioonist, pühendab otsekui mõõdutundetult rohkem kui kaks peatükki kiriku üheteistkümne kella ja nende kõlavärvide ning liturgiliste ja linnarütmiliste funktsioonide üksikasjalikule kirjeldamisele. Ent soola koostist kirjeldades räägib autor ka miljonite aastate tagusest merest, praeguse mereelu jääkidest, auravast veest ja soola kühveldavate meeste ihuveest, turu kirjeldus hõlmab ülevaadet linna ümbruse elust ning linna ja maa keerukast kaubanduslikust sõltuvusest, kõrtsielu kirjeldusega jõuab kirjanik linna ühisteadvuse tekkeni, see sündis erimeelsustest ja silmitsiseismisest ühise vaenupoolega, kellad aga hakkavad kõlama ja ilmuvad teksti kõlasse, andes oma range kaikumisjärjekorraga edasi sõnumi ja märkides, et aeg möödub. Möödub nii, et korratakse küll täpselt samu tegevusi ja rituaale, ent ometi tekib mingi erinevus, inimesed järgnevad inimestele, kiht ladestub kihile, luukered luukeredele. Ja kui viimases kahes peatükis ilmub raamatusse esimene nimeline tegelane, Johannes Brenz, esimene linna poolt ametisse nimetatud pastor, Lutheri tasakaalukas mõttekaaslane, kes viis linnas läbi usuvahetuse ja rajas endisesse kloostrisse kõigile linnalastele tasuta kooli, võtab raamatu esseistlik alatoon järsku tagantjärelegi romaaniliku kõla, rahulikult kogu linnastumis- ja emantsipeerumisprotsessi läbi teinud linn on jõudnud justkui tänapäeva, ehkki ehmatusega avastame, et oleme alles XVI sajandi alguspoolel, ja seal raamat katkeb, sest jutustamisaeg on otsa saanud.

Nádasilt on järgmisel aastal ilmumas õige palju. Ta on viimased kümme aastat pannud kirja mälestusi, eirates kolmekümne aasta tagust lubadust, et ei pöördu enam kunagi lapsepõlvetemaatika juurde, ja üht-teist on valmivast raamatust ajakirjades juba ka ilmunud, jättes õhku põneva ootuse. Uusi teoseid on ilmunud teistelgi olulistel autoritel: János Térey valikkogu „Sügisene sõjakäik” („Őszi hadjárat”)[6], László Darvasi romaan „Taligás”[7] ja äsja ka László Krasznahorkai, mulluse Bookeri rahvusvahelise auhinna laureaadi mahukas romaan „Parun Wenckheimi kojupöördumine” („Báró Wenckheim hazatér”), aga neist ehk kunagi hiljem.

 

[1]  Tema luulet on ilmunud „Loomingus” (1993, nr 7, tlk Ene Asu-Õunas) ja antoloogias „Mu ema must roos” („Varrak”, 2004, tlk Ene Asu-Õunas).

 

[2]  Eesti keeles valikkogu „Kahekõne pimedas” („Kupar”, 1993, tlk Arvo Valton), esseekogumik „Piiririkkuja” (EKSA, 2007, tlk Edvin Hiedel), lisaks on tema luulet ja esseistikat ilmunud mitmes Eesti ajakirjas ja antoloogias „Mu ema must roos”.

 

[3]  Eesti keeles romaan „Saatusetus” („Eesti Raamat”, 2004, tlk Sander Liivak).

 

[4]  Novell „Ilus on surra kodumaa eest” on ilmunud „Vikerkaares” (1994, nr 1, tlk Edvin Hiedel).

 

[5]  Romaan „Mälestuste raamat” („Iselugu”, 2015, tlk Lauri Eesmaa). Varem on autorilt eesti keeles ilmunud lühiromaan „Ühe perekonnaromaani lõpp” („Eesti Raamat”, 1990, tlk Leidi Veskis) ja Richard Swartziga kahasse kirjutatud esseistlik vestlus „Kahekõne. Neli päeva 1989-ndal” („Loomingu Raamatukogu” 2004, nr 7—9 , tlk Tiiu Kokla).

 

[6]  Poola-ungari draamaantoloogiast leiab tema värssdraama „Lauamuusika” (Eesti Teatri Agentuur, 2014, tlk Lauri Eesmaa), tema luulet on ilmunud ka „Müürilehes” (2011, nr 18, tlk Lauri Eesmaa).

 

[7]  Tema novelliloomingut on ilmunud autorikogumikus „Kõrge lend” (Ungari Kultuuriselts, Ungari Instituut, 2016, tlk Reet Klettenberg, Siiri Kolka, Berit Puidet, Kadri Pärtel, Kirsi Zirel) ja antoloogias „Maailma nukraim orkester” (Ungari Kultuuriselts, 2015, tlk Reet Klettenberg ja Siiri Kolka).

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon