Üpris erakordsest 2019. luuleaastast kummaliselt alanud 2020. aasta hakul

Veronika Kivisilla

On saabunud imelikud ajad. Maailm on viimastel päevadel muutunud. Oota­matult kiiresti ja küllap mõneski mõttes pöördumatult. Mis suunas ent on need pöörded?
Järgnevatel „Loomingu” lehekülgedel on 2019. aasta eesti luule ülevaade, mida kirjutama asudes polnud põhjust mõelda, et ka mullu ilmunud luule võib peagi kuulutada vahest mõneski mõttes eelmisesse ajastusse kuuluvaks.
Oma koduses vaikuses ärevate uudiste ja kriisiolukorras loodud vaimukuste saatel, võimaluste puudumises ja uutes, kohandatud võimalustes (näe, kümne­ruutmeetrine tuba on ühekorraga magamistuba, kabinet, joogasaal, pilliklass ja mis kõik veel!) paistab ammu alustatud luuleülevaadegi nüüd korraga hoopis teises valguses. Varem kirjutatud sissejuhatus justkui ei sobi ega kehti enam. Ei, pole ju mingeid maailmalõpumeeleolusid, kevad on kohe käes ja akna taga müravad täiesti piirangutevabad oravad, aga ometi on peast käinud läbi mõte: kellele nüüd see luuleülevaade? On see kuidagi maailmale ja inimestele abiks? Kui on nii palju tegemist olulisemaga — tervise ja majandusliku stabiilsuse säilitamisega, siis kel on mahti süüvida taolisse ülevaatesse? Või just ongi, nüüd, kui karantiin näikse meile andvat aega ja aeglust? Ei saa salata, et hoolimata palavast soovist naasta harjumuspärase elu juurde on ju ka põnev, mida selline aeg tähendab kirjutajale ja kirjutatule. Kas luule hakkab kiduma-kiratsema või vastupidi, lööb eriliselt vohama ja puhkeb õitsele? Positiivne poleks ju kumbki stsenaarium, ent eelmise aasta põhjal tundub isegi hirmsam vohamine. See oli 2019. aasta eesti luule üks märksõnu, ja kaugeltki kõik, mis vohab, ei loo paraku õisi ega vilju.
Juba iseenesestki on luuleaasta ülevaate kirjutamine vastuoluline, valulik, vahest ka valgustuslik kogemus. Valgustuslik võib ta olla kirjutajale, ent loodetavasti mingil määral ka lugejale. Või kas ikka? Loota, et neilt lehekülgedelt koorub nüüd mingi absoluutne tõde, pole kindlasti põhjust. Kuidas saakski olla? Aga neil, kel soovi ja aega, on siit võimalik leida mõned tähelepanekud ning ka tagasihoidlikud soovitused ja hoiatused.
Kui rahvusraamatukogust hakkasid 2019. aasta lõpul laekuma kokkuvõtvad numbrid, tabas mind paanika. Ligi 140 luulekogu, ja see arv pidi veel omajagu kasvama. 2020. aasta jaanuari lõpuks olid kõik eelmisel aastal ilmunud teosed raamatukokku jõudnud, tehes enam-vähem lõplikuks tõsiasja, et Eestis ilmus 2019. aastal ligi 170 luulekogu! Meenutan, kuidas mind vaevas närvipõletik ning parem käsi ja õlg lõid valusalt tuld. Appi luulekogusid raamatukogust koju tassima asus seljavalu käes vaevlev rüütellik sõber Jürgen. Nõnda siis kahe peale kokku enam-vähem kobedatena rassisime ja tassisime ning tõestasime ka sel moel oma luuletruudust! Kõik need 170 luulekogu on praegugi veel pidevalt ümber vajuvates virnades mu kodus ja kes teab, kui kauaks, sest raamatukogud on nüüdses eriolukorras ju suletud!
Paanika kasvas lugedes korduvalt üle ängiks ja teisteks väga erinevateks, sageli mitte just tervislikeks, luulet ülistavateks või luulest ülendust leidnud emotsioonideks. Lämmatav! Nagu oleks parfüümipoes kõiki lõhnu läbisegi pidanud pihustama. Mida kõike avaldatakse! Kuidas tohib ometi niimoodi hägustada ja uputada? On ju isegi keeruline teha vahet ja valikuid! Aga mida edasi, seda leebemaks muutusin. Kohati tundsin, et ma ei oska ega tahagi olla hinnangute andja. Lugesin ja vahepeal ei saanudki aru, kas on hea või halb või nii halb, et on juba peaaegu hea. Leebus kasvas kohati isegi meeleliigutuseks — näe, inimene on tõesti tundnud tugevat tungi mingit tunnet sõnastada! Mis sest, et see on välja kukkunud teise klassi õpilase tasemel, aga tal on ehk hakanud kergem! Mingi tunne paneb kirjutama, midagi on olnud nii ilus või valus või nähtav ainult talle, elu on vaid temal nii tume — tahaks, aga takerdub, sõnastusoskus ei jõua paraku järele, on kohmakas, hale. Aga näe, mis kõik inimeses kobrutab, ja mine võta siis kinni, vahest on ka seesugune viis end millestki välja ja lahti kirjutada siiski üsna ohutu, kahjutu ja käepärane?
Algne kavatsus suur osa OÜ Paljasjala väljaantust kuritegelikuks tembeldada asenduski lepliku mõttega, et see pole ju ometi kuritegu, kui inimene luuletab või püüdleb vähemasti selle poole, et temast sünniks luule. 2019. aastal ilmus palju head luulet, aga tõepoolest vohas ka harrastusluule ja seda ilmselt suuresti OÜ Paljasjala sarja „Eesti 100 luuleraamatut” tõttu, mis andis võimaluse oma raamatuni jõuda kõigil, kel vähegi midagi sahtlisse kogunenud. Ja kes teab, vahest see ongi suur asi, et inimene saab oma raamatu! Ta on aastaid tasahilju salme teinud, pole tihanud unistadagi, et… aga nüüd korraga — saab suguvõsa kokkutulekul võtta päevinäinud klade asemel päris raamatukujulise asja kätte ja sealt ette lugeda. Ja suguvõsas ja küla peal ollaksegi uhked omakandi värsisepa üle.
Igal sügisel on Kirjanike Liidu raamatukogutuur Eesti maakondade raa­matukogudes ja küllap tuleb mõnelegi seal esinenud autorile tuttav ette umbes niisugune olukord: kirjanik tutvustab oma loomingut, loeb, kui korraga tõuseb publiku seast vanem härra, köhatab ja lausub: „Eks ole minagi elu jooksul veidi luuletanud.” Ta võtab pintsaku põuetaskust võidunud kaustiku ja hakkab sealt ette lugema „ma armastan sind, miks jätsid sa mind?”-stiilis salmikuvärsikesi. Keeruline on sellises situatsioonis olla. Mismoodi käituda? On korraga jabur, aga ka nii otsata kurb. Inimene on lihtsalt ju kogu elu soovinud, et keegi teda kuulaks — tema on just nõndaviisi oma tundeid väljendanud!
Aga kas võib siiski öelda, et OÜ Paljasjala tegevus on pigem heategu, mitte karuteene — suur osa luulelembelisi on saanud oma igatsetud teose! —, vaatamata sellele, et sealt pärinevat eelmise aasta luulesaagi kvantitatiivset põhiosa oma kitsukesse elamisse tarides tundsin küll frustratsiooni. Järjest pealkirju, nagu „Elu valud ja võlud”, „Valguses ja varjus”, „Lembelood”, „See ongi elu”. Suur osa neist raamatutest on lisaks sisulisele küündimatusele, keeleoskamatusele, mõnikord paraku isegi labasusele ja infantiilsusele ka niivõrd inetu väljanägemisega! Aga jällegi: mõni kujundus on sedavõrd „laest ja lambist”, et muutub suisa huvitavaks! Pean vist siinkohal tooma mõne näite. Enda Naaber Nipsust avaldas mullu suisa neli luulekogu. Raamatus „Paljajalu ja unistades” on kujunduselemendiks lillefotod. Kui pildil on tulbid või nartsissid, on sinna alla ka kenasti kirjutatud „Tulbid” ja „Nartsissid”. Armas. Mingis mõttes kujunes lemmikuks Donatas Narmonti „Spordilood”, kus salmikeste vahel on põhiliselt Scanpixist tõmmatud sportlaste fotod ja ka üks rõõmus selfi. Tekstid on kirjutanud justkui algklassilaps ja sellistena võiksid nad olla ju täitsa vahvad. Näiteks read: „Spordimehe saatus on sport / see pole mingi magus tort.” Ja: „Spordist tulevad emotsioonid / rõõmsad vahel ka nukrad toonid / Ilma selleta paljud ei saa elada / laskem nüüd luuleridadel kõlada.” Narmont on ilmselt läbi ja lõhki spordimees. Olen ikka uskunud ja rõhutanud, et n-ö hoopis teise valdkonna inimesed võivad oma maailma, sõnavara, kujundite ja ülekannetega luulet ootamatult rikastada. See aga eeldab paraku ka luulekeele tundmist ja valdamist. Eeldab keeles olemist ja elamist. See spordiluule jäi omamoodi vaevama. Oleks ju alles põnevaid võimalusi! Õnneks on seda lünka pisut täitnud Jan Kaus, kes, olemata ise suurem spordimees, on „Vasaraheitjas” avaldanud spordiluuletuste seeria.
Rohkem nüüd seesugustel luuleridadel nagu Narmonti omad kõlada ei laseks. Ja et mitte jätta muljet, et kogu OÜ Paljasjala toodang tuleks maha kanda, pean kindlasti olema tänulik, et jagus võhma ja meelekindlust hambad ristis ja spordimehe visadusega kogu ports läbi lugeda. Ning just seetõttu ei maganud ma õnnekombel maha täiesti arvestatavaid teri sõkalde seas. Ja ka neid oli! Oli mõningaid uusi nimesid ja põnevaid üllatusi.
Kutsun kõiki, kel on aega, kaasa väikesele retkele möödunud aastal ilmunud eesti luule maastikul. Võimatu ja absoluutselt asjatu oleks mainida kõiki teoseid ja küllap jääb mõndagi märkimisväärset kõrvale, ent mingi pilt võiks siit ju kujuneda.
Nõnda nagu mind jäi viimaks saatma leebe ja leppinud tunne, nõnda uskugu ja lugegu igaüks niisuguse leplikkusega, nagu vaid heaks arvab. Mingit üllast missiooni maailmale teada anda, mis on hea luule, mul tegelikult pole. Ärgu parem olgu sellist ambitsiooni kellelgi. Hoian loodetavasti ohutut distantsi. Aga sõna on ju ikka vaba, ja seda nii autorile kui ka arvajale, mis sest et piirid on ajutiselt kinni!
Selgituseks veel: ma ei kirjuta pikemalt valikkogumikest. Olgu autoritena siiski nimetatud Hando Runnel, Indrek Hirv, Priit Aimla ja Peeter Ilus. Teosed võtan ette enam-vähem juhuslikus järjekorras, see pole lemmikute edetabel.
Doris Kareva „Suik ja sillerdus” ent kuulub vaieldamatult eelmise aasta säravamate luulehetkede hulka, olgugi et seda isegi Kultuurkapitali nominendina ei nimetatud. Luulelugeja on selle kogu kindlasti juba ammu üles leidnud ning tundnud lugedes tõenäoliselt samasugust kirgastumist kui mina. Kareva luule justkui selgineb ja kristalliseerub üha ja on põnev, kuhumaani sel teel on veel minna. Teos on aga tõepoolest sillerdav, sekka sulneid suigatusi. Nagu hälliks paat just paraja lainega mere peal.
Mats Traadi „Tuulelagi” on Eesti lugu, on maailma lugu. Aja lugu, keele lugu. Traat kaardistab ja tunneb huvi, kuhu ja kuidas maailm ja inimene ses ilmas liigub, aga on samal ajal kõigest mingil üldsegi mitte üleoleval viisil üle. Välja kasvanud selleks, et meile näidata ja öelda: vaata, väike inimene, kuidas sa ripud suure kella küljes!
Asko Künnap on kõrvetanud raamatukaane sisse tahmaste servadega augu, niivõrd tuline tükk on „Keravälk koputab tulles”. See ongi vist tema kõige jõulisem kogu: valus, särisev, tabamatu ja pärit salapärastest sfääridest nagu keravälk ise ning kogu ta eelnevgi looming.
Lauri Sommeri maailm ja kirjanduskeel on mulle alati meeldinud. „Kodu kaduvas” on väga lokaalne, lõunaeestilik, ja vägagi sommerlik kogu. Kõigil kiirustavatel pealinlastel peaks tekkima kadedusemoment, kui nad loevad, kuidas Sommer lamab tunde angervaksapuhma all, varbad järve poole. Aga vahest pole ka linlastel nüüd enam kiire ja on aja küsimus, millal angervaksad tänava­sillutise pragudest välja pressivad ja lendorav su nime küsib. Ent enne võiks ju linnainimene küsida lendorava nime… Ja vahest saame siis teada, „kui pikk on see õhtu / kui saun suitseb ja selle taga on loojangu värvid”.
Andrus Kasemaalt ilmus eelmisel aastal kaks kogu. Kes on tema varasemaid teoseid lugenud, teavad, et teda iseloomustavad ühe teema lahtimängimine, kirjutamine kirjutamisest, luuletamisest, lugeja teadlik eksitamine: kas ta ironiseerib või mõtleb tõsiselt? Korduvad teemad: sõda, sõtta mitteminemine, surm, surma ootamine, selle idealiseerimine, (vanad) naised. „Muusas” mängib Kasemaa lahti armastuseteemat. Riskantne küll, aga tuleb toime ega mõju banaalselt või leierdavalt. Omaette julgustükk on „Mees otsib naist”, mis on pälvinud vaimustushüüdeid ja naerupahvakuid, kuid ka peavangutamist ja labaseks tituleerimist ning etteheiteid odava populaarsuse püüdmises. Tegu on sotsiaalse eksperimendiga, kus luuletuste algusread pärinevad täiskasvanute lehtede, usutavasti eelkõige ajakirja „Maaja” tutvumiskuulutustest, enamasti rubriigist „mees otsib naist”. Kasemaa aga keerab pornograafilise alguse tihti hoopis millekski muuks, äraspidiselt nunnukski. Ühekordse eksperimendina on „Mees otsib naist” kindlasti leidlik ja vaimukas, annab läbilõike ühest maailmast, millega enamik lugejaid eriti kokku ei puutu, on tunda, et autor on kõvasti lustinud. Lustigu siis lugejagi, aga ärgu teised autorid enam sel moel katsetagu — see on nüüd tehtud!
Miski on ajanud eelmisel aastal autoreid ka haikutama: kogumikud on ilmunud Kai-Mai Olbril, Mathural ja Adam Cullenil. Väike ühine vorm on siiski andnud kolm täiesti eriilmelist ja arvestatavat teost: Olbri „Hoovuses” koondab poeetilisi ja kalambuurseid eluhetkede tabamusi ning nagu autori raamatud ikka, on vääristatud tema enda kunstnikukäega. Mathura „Tantsisklevail lehtedel ta keerleb” edastab 54 haikupilti Hongkongist, hiinakeelsed paralleeltekstid mõjuvad keelt mitte oskavale lugejale kaunite kujunduselementidena. Haikud kannavad Mathura idatundmist ja -tunnetust, on õrnad ja ergud vaikust otsiva ja tajuva autori pintslitõmbed koostöös looduse joonte ja mustritega, vabad ja ranged ühtaegu. Adam Culleni „Väikses linnas” on Haapsalule pühendatud haikuraamat. Eriline on juba muidugi seik, et Cullen ei kirjuta oma emakeeles. Eesti keeles aga leiab ta tihti uusi ja värskeid nüansse, nii nagu ta südamelähedases Haapsaluski uidates on leidnud põnevaid sopikesi ja sõnastusi. Iga haiku esimene rida on „väikses linnas” ja nõnda pole raske end sisse lugeda armsasse „kükitavate akendega” linna, kus „härmatis põõnab maas keskpäevani”.
2019. aasta tõi tõeliselt tugevaid ja omanäolisi debüütkogusid. Neil tasub hoida silm peal ja loota, et esimene kogu ei jää viimaseks. Ent miks peaks, kui kirjutamise sund näib olevat vältimatu, käsi kindel ja tulemus juba esimesest kogust peale täiesti luule nime vääriline.
Ameeriklane Adam Cullen luuletab eesti keeles ja avaldas juba teise kogu. Norrakas Øyvind Rangøy aga alles debüteeris „selle maa keeles”. Norrakeelset raamatut tal veel ilmunud polegi, küll aga pärjati tema „esiklaps” „Sisikond” Betti Alveri debüüdiauhinnaga. Norrakas on juba mõnda aega siinmail „kodustatud” ja palju imetlust pälvinud oma harukordse keeleandega. Tillukeselt Atlandi saarelt pärit endine kalatööstuse kvaliteedijuht tunneb ennast ka eesti keeles nagu „kala vees”. „Sisikonna” autor on Eestis teise kodu leidnud ja meie mulla pehmust tunda saanud, kuid luulekogu on kivine, tuuline, soolane, tõusust ja mõõnast kantud. Täis erilist valgust, ootust, aegluubis hetki, valulikke, aga vajalikke nihkeid. Øyvind Rangøy pulbitseb loomeenergiast ja tema lingvistilised leiud on nagu uued maailmad või saared keset rahvaid lahutavat ja ühendavat keelemerd.
Eelmisel aastal debüteeris ka Maarja-Liis Mölder. „Miks teisi ei lööda” on terane teos! Hea kombinatsioon teravast ja tabavast ning soojast ja soosivast. Jutustav ja pildiline, kohati keelemänguline proosaluule tõepoolest hoiab inimest, ei löö kedagi, aga annab vajaliku profülaktilise laksu või julgustava patsu. Tihti ka autorile endale.
Triin Paja „Nõges” ilmus „Värske Rõhu” raamatusarjas. „Värske Rõhk” on nüüd juba aastaid olnud noorte autorite taimelava ja Triin Paja pole kaugeltki ainus sealt võrsunud autor. Paja luulekeel on voogav, salapärane, ootamatu, natuke haldjalik-esoteerilinegi. Väga rikka omailmaga luuletaja, kes liigub nõtke olevusena eri maailmade vahel.
Berit Petolai „Meoma ümisevad tuuled” viib otsejoones looduse rüppe, hellitab-hällitab lugejat seal, poputab küllusliku keelega nagu augustikuu aiaandidega. See on lopsakas loodusromantiline luule, kohati hakkab sõna nagu liiga jõuline taimekasvgi lämmatama, väsitama, liialt peale suruma. Hea ju leebes tuules võrkkiiges õõtsuda ja unelda, kuid nõgesed ja lepavõsa tungivad peale! Aga pole kahtlust: Petolai tunneb ja armastab loodust ja maaelu, tal on oma pühalikkus ja rituaalid, väikese maailma suured õnnehetked. Ta astub lihtsalt õue ja seal on tema jaoks kõik olemas, valla. Lugeja peab veidi rohima ja kahlama, aga siis on ilu, lõhnad ja maitsed igatahes ootamas küll!
Nii Triin Paja kui ka Berit Petolai luule kannavad endas midagi tugevalt ürgset, ühtaegu esiemalikul, teisalt new-age’ilikul moel. Nende seltskonda võiks sobida samuti Anna-Kristiina Pae, kelle „Lindudeta kevad” on ootusi äratav debüüt. Selles teoses on joont ja stiili. Tibake noort ja kõiketeadvat raevu, aga ka ootamatut sügavust, nagu saab olla kelleski, kes vaadanud sookilpkonna silmadesse. Viimati loetletud kolm teost paistavad silma ka hea, sisust lähtuva kujundusega, mis vormib lugemiselamuse terviklikumaks.
Hando Põldmäe „Kohatu kergus ja pärlendav miski”. Põldmäe on mees muusikamaailmast, dirigent, orkestrant ja helilooja. Alalõpmata publiku ees, teeb ta selle teosega esimese etteaste kirjanduses. Eelkõige on siin tunda dirigenti, kes ei või endale lubada eksimist veerandigi löögiga. Hando Põldmäe sõna on niivõrd täpne. Ei midagi liigset, kõik on paigas. Hämmastavalt kujundiküllane ning rikas keel. Alati on huvitav, kui kirjutab inimene, kelle põhivaldkond on muu kui kirjandus, kuid kes samas valdab keelt. Kirjandus võidab sellest väga palju. Põldmäe luulepildid on Mats Traadi luule sarnased ja väärilised, neis on piki- ja laiupidist haaret, ajaloosügavust ja eri valdkondade ülesust.
Kris Moor, ametilt fotograaf, on varem raamatuid avaldanud, kuid „Hüpe” on tema esimene luulekogu. Fotod on teose kujunduse osa, kuid pildistaja silma aimub ka tekstidest, mis põhiliselt kajastavad üürikest hetke, selle märkamist ja jäädvustamist. Kris Moori kogus on eksistentsiaalseid ja religioosseid küsimusi, ta juurdleb ladusas, kuid huvitavate nüketega proosaluules inimeseks olemise, üksinduse ja armastuse olemuse üle.
Nüüd aga tagasi autorite juurde, kelle sulest on varemgi luulet ilmunud.
Mihkel Kaevats ja „Võpatus”. Siin on elu hästi ja lähedalt näinud kulgeja märkmed. Kaevats on ilmas ringi rännanud ja tema maailm on avar, ent lihtne ning samal ajal kuidagi hooletult elegantne. Ta luule on boheemlik ja valulik, aga selles pole pea ees tulle viskumist. Ta eelistab müüriserval jalgu kõlgutada ja õrna nukrusega meenutada kreemilõhna naise nahal ning siis see tunne pigem üles kirjutada, kui mõelda, et selle lõhna pärast võiks ju sealt müürilt… Nii kougibki ta taskust natuke narmendava märkmiku ja astub peagi jälle edasi, ikka elu soojas voolamises. Ja kõik elu liialdused, kõik see barokk kukub temast alati natuke mööda, mitte talle pähe. Ta tuleb puhtalt ja tervena välja. Aga ta näeb ja kirjutab üles.
Timo Marani „Metsloomatruuduses” on ühe veidi teistsuguse uitaja üles­tähendused. Autoril on teravad silmad ja kõrvad ning tundlikud sõõrmed. Kõik elav on käesirutuse kaugusel ja see viibe on nagu kutse või pai, mille peale ükski elusolend ei kohku ega põgene, vaid vastupidi, usaldavalt lähemale astub. Õigemini on need luuletused hetked, kus rändur on peatunud, tema ees on korraga üks selge pilt, ja see on peaaegu nagu palve. Palve kõige elava eest. Maran oskab tõepoolest anda hääle ka hääletuile. Mõni aeg tagasi ilmunud „Poeetilises punases raamatus” kõnelevad tema sule ja suu läbi Eesti eluslooduse ohustatud liigid, ja kes nende appihüüdu ei kuule, on küll kurt.
Maarja Pärtna on „Vivaariumis” end tõeliselt lahti kirjutanud. See on kahtlemata seni tema tugevaim kogu, mida saab ja peab lugema aegamisi ja soovitatavalt mitu korda. Tasahilju laieneb teose topograafia väikeselt koduselt alalt globaalseks. Eriti on see just praeguse aja luule: „Valada oma siinoleku piimjas sisu / ümber väiksemasse anumasse.” Ta küsib neid küsimusi, mida peaksime ju kõik küsima: „On sel vahet, kas elu hääbub / varjatult ja nimetult, jõudmata ühtegi / loetellu, määrajasse, luuletusse?” Mis saab, „kui mu suu on täis magusaid sõnu, aga sulle jäävad tühjad kärjekannud”?
Carolina Pihelgal ilmus mullu kogu „Valgus kivi sees”. Olen ikka mõelnud, millised võiksid Pihelga luuletused välja näha kujutavas kunstis. Alguses nagu udupildid ehk. Või siis oleks see piima sisse kastetud hanesule värk. Igatahes ei anna pilt ennast kohe selgelt kätte. Ehk hoopis nagu vana diapositiiv? Masin suriseb, pilt virvendab, aga siis…! Korraga on pilt selge, nii selge, et on näha iga õhus hõljuvat tolmukübet. Nüüd on see tehnika juba nagu mingi söövitus või süvatrükk. Aga midagi jääb ikkagi võnkuma ja muutuma. Mäletate, olid sellised kalendrid ja joonlauad, kus pilt muutus, kui eset liigutati. Umbes nii on Pihelga luulega, sest ega me tea, ega temagi tea, mis on päris ja mis mitte.
Piret Bristol ja „Lilled Vabakal”. Ohoi, miski on Bristolile ja ta luulele seesuguse pärituule purjedesse lükanud, et…! Lugesin, ja kõik oli alguses natuke nagu varem, selline enesekeskne ja ennast imetlevgi autor, aga siis hakkas üha enam esile tulema „see keegi teine” ja maailm Bristoli ümber (ja see oli korraga palju rohkem kui Tartu!), mida ta oskab sõnastada nii, et minul, kes ma nii ei näe, on pagana põnev.
Maarja Kangro „Tuul”. Maarja Kangro tuul algab nii umbes 8 pallist. See on kaunis tugev tuul ja nõrgad tüved liiguvad, aga Kangro jaksab vabalt veel vastutuult joosta! Edasi juhtub nõrgemate tüvedega midagi hullematki. Paljud murduvad. Kirjutasin kogemata algul „tõvedega”. Vaat, ka see oleks hea. Maarja Kangro sarkasm ongi nagu tšilli, kõrvetab keele ära, aga võib pisikutega ka 1 : 0 teha.
Olgu mainitud, et Mihkel Kaevatsi, Timo Marani, Maarja Pärtna, Carolina Pihelga, Piret Bristoli ja Maarja Kangro kogud nomineeriti Kultuurkapitali kirjandusauhinnale, laureaadiks pärjati Carolina Pihelga „Valgus kivi sees”.
Kauksi Ülle on tütar Maali Kahuskiga kahasse kirjutanud „Paralleeluniversumi”. See on ema ja tütre, võro kiile ja kirjakeele dialoog. Nad kirjutavad samal teemal (paralleelselt näiteks „Mürk” ja „Kihvt”), Maali kirjutab enamasti kirjakeeles, sekka ka emakeelseid murdeluuletusi. Tütrest on saanud arvestatav autor, need on küpse käega kirjutatud värsid. Märksõnad on samad, mis Kauksi Üllel ikka on olnud, luuletustes sageli kaduv aeg ja maailm, aga ka lootus, et vahest tuleb vaid veidike oodata, kuni lageraielangile metsmaasikad tagasi tulevad.
Elo Viidingu „Ainult armastusest” on tõestus, et armastusest kirjutada ja seda kaardistada saab ikka veel! Saab, lõputult. Ja ka nii, et jälle on uus. See on Elo rännak armastuses, „lovesse langemata”. Kaine ja piiritletud, aga siiski nii tingimusteta ja piiritu. Väga armastusväärne kogu. Viiding oskab armastusest kirjutada!
Berit Kaschanil ilmus eelmise aasta lõpul „Hommikune vahetus”. Hommik on algus ja selgus, paljudele parim ja produktiivseim aeg päevast. Kaschani luulekogu sinised kaaned ei tähenda sinist esmaspäevahommikut. Mitte sinnapoolegi, selles luules, mis on väga paljude hommikute, aga ka lõunate, õhtute ja ööde kontsentraat, on ausus ja maailma seirava inimese selgus, mida tahaks leida igast hommikust. See pole luule, mis igaühele end lihtsalt avaks. Aga on ju nii, et ka päev ei anna end alati kohe kätte, kui ise ei panusta. Ja Kaschan oma kavalas, äärmiselt sõnaosavas ja närvilõpmeid ergutavas luulekeeles sellele just ärgitab — et öösiti vähem karta ja et hommikud võiksid olla klaarid. Tema ise näib võtvat igal hommikul vahetuse üle, piidleval pilgul ja nõtkel rebaslikul sammul, et ikka elujälge haista.
Jüri Kolk ja „Laskmata karu peied”. See kogu on hästi Jüri Kolk. Super, kui meeldib Jüri Kolk. Kui ei tea, kas meeldib, siis ega muidu teada saa, kui lugeda ja imestada, mis kõik selle Jüri kenas peas toimub. Aga see pea peaks küll pak­kuma huvi väga laiale lugejaskonnale, sest ta paneb kõik omavahel seostuma, seab terve maailma ja teid ennastki laulu sisse. Mina tunnen selle fenomeni vastu kõrgendatud huvi, aina loen, lustin ja imestan!
Kärt Hellerma luule on liikunud sünguse poole. „Päeva lõpus” on üsnagi tumemeelne kogu, aga must huumor mõjub elutervelt. Hellerma luules leitud seosed on paeluvad ja lõpuks mõistetakse nii mõndagi mõõtkava ning harutatakse mõnigi umbsõlm lahti.
Teen siinkohal renessansliku kõrvalepõike ja mainin tõe huvides ka enda eelmisel aastal ilmunud luulekogu „Salutatio!”, mis nii pealkirjas kui ka sisus on saanud inspiratsiooni keskaegsetest kirjadest, kus alguse pidulikku tervitusosa just nõnda nimetati. Tekstid on valdavalt pikemad proosaluuletused, peaaegu kirjad, pöördumised oluliste inimeste poole. Aga ka tagasipöördumised tähtsate hetkede ja paikade juurde.
Merike Õim näeb elu pisiasju ja ilu ning oskab tänutunnet sõnadesse panna. „Nähtamatu pühendus” on seega üsna nähtav pühendus ilusatele inimestele ja silmapilkudele. Silma pilgutab ta ka — vaimukalt ja soojalt seostab ta vastuolulised olukorrad ja vormib neist luulelisi miniatuure. Õim on neid autoreid, kes võtab tõsiselt sõna „püha”, ja luule seda talle kahtlemata on. On lisaks harukordne, kui hästi ta tunneb eesti luulet!
Contra on ammu tuntud laulumees, mis sest, et ta viisi ei pea. Aga nii on ausalt öeldes tihti huvitavamgi. Contra kaks eelmisel aastal ilmunud luulekogu „Legoist” (kirjakeelsena) ja „Olkõ vakka” annavad tunnistust tema pidurdamatust laululustist. Contral on lihtsalt elus olemiseks vaja salme seada, kalambuuritseda, vemmalvärsse vihtuda. Kirjanduslik tase on tihti kõikuv, aga see pole kuidagi tähtis või on Contrale andestatav, sest sekka tuleb tõelisi pärle. Kõige tähtsam on, et Contra on ehe, ta on rahvalaulik! Oluline on ka see, et viimastel aegadel tõlgib ta läti keelest ja teeb seda asjatundjate hinnangul tõeliselt hästi. Ei saa me läbi Lätita! Contra „Olkõ vakka” koondabki peale iseenda lennuka, vaimuka, riimis ja enamasti heas rütmis murdekeelse luule näiteks Aspazija ja Rainise, aga ka Marie Heibergi, Wimbergi ja teiste luuletuste tõlkeid võru keelde.
Loodaks, et Contra jätkab laulukeste loomist ja jorutamist, et temast tuleks ikka üminaid nagu Karupoeg Puhhist. Ja palju Lätit, meil on vaja ju naabritest rohkem teada.
Pärast Contrat tahaks öelda, et ülevaataja jooksudistants on pikale veninud, kipub maratoniks! Kas jagub võhma, ka pealtvaatajail? Aga lõpusirge pole kaugel. Ja karastuma ei pea ainult spordis, vaid ka luules. Elus üldse. Seda karastust on kahtlemata filmimees Vahur Laiapeas, kelle mullu ilmunud „Kodutud seosed” on tegelikult kahe mehe raamat, kus võrdset osa etendavad Laiapea tekstid ja Jaan Toomiku maalid. Väärt kokkusattumine või -tulemine on loonud samaväärse terviku, mida on ühtlasi põnev ja pinev avastama asuda, aga see pole lihtne retk. See on alati otsiva ja teiseneva, aeg-ajalt kõigega end nihkes tundva indiviidi maailm, ta irdub, et naasta, ta laguneb ja loovutab, selleks et tervik taastada.
Talvike Mändla on üks „Värske Rõhu” autoreid, kellelt ilmus juba teine kogu — „Ja midagi lindudest”. Sellel noorel luuletajal tasub silma peal hoida: suurepärane keel, põnev kujundiilm ja hästi doseeritud maailmavalu. „Mu süda pole südame moodi. / Ma ei tea, mille moodi ta on,” kirjutab Mändla, aga on selle luulekogu põhjal küll luuletaja moodi. Ja mitte ainult moodi.
Andres Aule „Valge” süsimustade kaante vahel küsib päevikufragmentidena mõjuvates tekstides, mis on väike, mis suur, mis tume, mis hele, kes teab käike ja kas öö värvib malendid kõik mustaks. Kes teab käike? Aule „Valge” üheseid vastuseid ei anna.
Samuti mitte Mikk Pärnits, kelle „Kõikide asjade valgus” püüab kiirata, aga kõike välja ei valgusta. Kas aga peabki? Või võtab ta lihtsalt liiga suurelt ette — pole lihtne ulatuda samblast kosmosesse. Pärnitsa luuletustes on siiski midagi, mis paneb tahtma nendeni ulatuda, mingi võnge, mida loodetavasti tabasin.
Mainin luuleülevaate lõpu eel veel mõningaid autoreid ja loodan, et leitakse üles ka need, kellest juttu teha ei jõua või oska.
Kelly Turk ja „Originaalkoopia”. Äratagu huvi see, et tegu on omamoodi meeletusega. Kes on Kellyt kuulnud ette lugemas, mõistab, et need plahvatused on täpselt temahäälsed, hulluses on ilu ja loogikat, sonimises selgust.
Marko Kompuse „Jalutu muna tango” on samuti sürrealistlik, mis pole imekspandav, kuna Kompus on ammu teada sedalaadi luule viljeleja. Hämmastavalt hästi harmoneeruvad ses teoses tekstidega Marge Nelgi illustratsioonid, mis on mulle varem tuntud põhiliselt Mehis Heinsaare maagilis-realistlike lugude juurest. Sürrealistliku luule puhul, milleni ma end sugugi alati murda ei suuda, on samas alati midagi kohutavalt ligitõmbavat. Mõnikord tõesti tahaks seda ahmida nagu tundmatut, ent erutavat jooki, mõtlemata selle toimele.
Ülevaate alguses mainitud OÜ Paljasjala toodangust jäi silma Kajar Piirmani nimeline autor, kelle „Alateadvuse peavalu” on üks sedasorti jooke, mille kohta ma ei oska öelda, kas see on mürk või puhas tervis. Või sõltub doosist. Aga midagi meelihaaravalt hullu seal oli. Loodetavasti midagi enamat kui lihtsalt peavalust sündinu.
Kui Paljasjalg oli luuleülevaate alguses jutuks, siis kirjeldasin luulekogude läbimist kui vaevade teekonda, mis see põhiliselt ka oli: trööbatud käimad ja varbavillid. Mainisin aga ka, et leidsin autoreid, kes heas mõttes silma jäid ning kelle avastamise üle on hea meel, et käänaku taha siiski kõmpida suutsin.
Ilona Kolbergi „Pöördlava” mitmel luuletusel on kõik eeldused saada laulusõnadeks. See on ka kujunduselt üks sarja „Eesti 100 luuleraamatut” ilusamaid. Kolberg on tõlkija ja näitleja, kes elab Soomes. Valdavalt rütmis ja riimis luule on õrna tunnetusega, kuidagi puhas. Tagakaane omajagu pateetilisest tekstist ei tasu kogu sisu kohta järeldusi teha, ilmselt peegeldab see võõrsil elava autori tahet Eestile pühendada ja pühenduda.
Anneli Korsar-Tõkke „Laeta lagedal”. Jällegi, luuletused on siirad, puhtad, puudutavad, seal on õhku ja settimist, sekka nii nõrgemaid kui ka tõesti tugevaid luuletusi, aga tagakaanel kiputakse liialt selgitama-heietama. Need hetked ja kohtumised iseenda, vaikuse ja loodusega on juba luuleridades olemas.
Lõpetuseks veel mõned kogumikud, need küll enam mitte Paljasjalalt.
Kristiine Kikase pisike valge teos „Sees” on ilus napp ja õrn raamat, kus on sees mõndagi, mille pärast kaasi paotada. Anneli Lambi „Troopikamaja kärbeste osakond” on oluliselt troopilisem ja lopsakam, pitsilisem, satsilisem. Eklektilisem, aga elu ja luulet sealt leiab. Kaie Ilvese „Klaasipuhuja” sisaldab 81 luulepilti. Need ongi nagu klaasmullid, sarnased, aga igaüks pisut ise nägu. Klaas on aus ja ehe materjal, sellest materjalist on ka Ilvese luule.
Ja viimaks: Vesikas ja Fofkin, „Sõnatants”. Eelmise aasta vist ainuke räppluulekogumik, kui ma ei eksi. Igatahes sellisena unikaalne ja sealjuures väga äge, isegi kui räpist tuhkagi ei tea ega pea! Mina igatahes tundsin noorte meeste pauerit ning lõdva randme ja ilmse mõnuga paberile puistatud sõnasajust sai just paraja värskendava sahmaka kaela.

Selles värskuses tahangi lõpetada ülevaate 2019. aasta luulest, mis oleks võinud vabalt olla ka mitte nii-, vaid naasugune. Saame ehk peagi teada, mida tähendab praegune aeg ja olukord meile, me elukorraldusele, kirjutatule, loetule, raamatuturule, kultuurile üldiselt. Milline on 2020. aasta luule, selgub samuti. Tervikpildi püüab anda keegi ju juba vähem kui aasta pärast.
Loodan varsti tassida suure osa 170 luulekogust tagasi rahvusraamatukokku. Tänan neid väga varma abi eest, kui nad mind hirmuäratavate nimekirjade ja numbritega varustasid. Aga ärgem laskem end numbritest heidutada! Hoidkem tasakaalu, elus ja luules!

Leia veel huvitavat lugemist

Sergi Žadan
Armin Kõomägi

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon