Uue eestlase leiutamine meie ajalookirjanduses

Peeter Espak

Arusaam oma maa või rahva positsioonist ning vaimujõust Euroopas või laiemalt kogu planeedil on selgelt mõjutatud uurija, praktiku või looja enda tegevusala mõjust ja olulisusest üleüldises teadus- ja kultuuriloos. Enesehinnang ja sellest tulenev suhtumine oma lähiringkonda — olgu kodusse, perekonda või laiemalt kogu oma „klanni” — kujundab paratamatult nägemust kõige olnu mõtestatusest, kulgemisest ja esitamistoonist. Inimene võib olla täiesti üksi ja välisilmast eemal, kui suhtleb kõrgemate jõududega, peab sisedialoogi sügavalt olemuslikuga. Karjalooma ja sotsiaalse olendina puudub aga ükskõik millisel loovindiviidil või ka ajaloolasel võimalus olla oma kirjeldatud objektist täiesti eemal, analüüsida seda kõrvaltvaatajana lõpuni erapooletult. Isegi vana Sumeri ajalugu uurides ja sõda sumerite ja gutilaste vahel (ca 2120 eKr) kirjeldades kandub sümpaatia paratamatult sumerlaste poolele, sest kõikide teadaolevate ajalooliste faktide kohaselt oli tegu kultuuri ja rahvusega, kelle riikidele oli kallale tunginud võõrvägi väljast, rakendanud põliselanike vastu vägivalda ning üritanud röövida nende maid ja rikkusi. Ka islamiterrorit saab rahulikult pealt vaadata ja seda uueks normaalsuseks ja paratamatuseks kuulutada vist ainult inimene, kes on nii „bioloogilisest” kui ka ajaloo jooksul arenenud „struktuursest” moraalist niivõrd irdunud või selles pettunud, et ei ela enam oma liigikaaslastega samas mõttelises ruumis. Pettumus ning arusaam, et „minu tõelist väärtust ja annet” ei suuda lähikond või oma rahvas piisavalt mõista, ning ahnus-kadedus, mida tekitab miski „suur” ja „vägev”, mis asub alati oma riigist või kultuuripiirkonnast väljaspool, on tihtipeale eelkõige pettumus iseenese piiratuses, ja seesama piiratus kantakse üle oma kodukoha rahvale või ka tema ajaloole. Enda tühisusest konstrueeritakse kogu oma rahva tühisus ja tähtsusetus; või eitatakse oma rahva või rahvuse „päriselt” olemasolu sootuks, asudes abstraktselt kogu inimkonna (vahel lausa terve planeedi) või näiteks „euroopalike” väärtuste seisukohale. Luuakse arusaam „heast” ja „õigest” olemis- ja nägemisviisist, mida esindab alati seda propageeriv autor ise oma mõttekaaslaskonnaga, ning vanast ja kadumisele kuuluvast mõttemaailmast, mida esindab „uuele” ja „õigele” vastanduv pimedavõitu mass.
Marksistlik-antisemitistlikku maailmavaadet evinud Ado Grenzsteini võib pidada sellise uut ja vana vastandava mõtteviisi alusepanijaks Eesti kultuuriloos. Tema mõttemõlgutused sobivad kirjeldama revolutsioonilist ja ennast põlgavat mentaliteeti, mis levib ka tänases Eestis: „Meie põlvedel on aga see õnnetus, et just nende ajal raske võitlus vana ja uue ilmavaate vahel heljub ning uue võitu takistab. Kel mitte mahti ei ole neid asju ligemalt tundma õppida, võib kahevahele jääda, kus tõde, kus vale seisab. Ta võib isegi ilma tahtmata ja teadmata uue ilmakorra vastu eksida ja enesele kahju teha. See tuleb sellest, et tema vana valguse abil vaatab ja näeb, kui ta muidu ka selle vastane on. Ärgu keegi ennast selles usaldagu! Õelam äraandja peitub omas põues.”
Oma raamatus „Juudiküsimus” visandab Grenzstein arusaama teaduslikust ja õigest ning mitteteaduslikust ja valest maailmanägemisest, millest ühte nimetab uueks silmaks ja teist vanaks silmaks. Selline revolutsiooniline ilmavaade, kus „tõde” seisneb uues objektiivses (loodus)teadmises ning kõik endine — st vana meetod — on vale ja iganenud, iseloomustab ka meie praeguse mõttekultuuri mentaliteedi üht kaalukamat ja viimasel kümnendil esile kerkinud joont. Traditsiooniline maailmakäsitus, kus ajalugu kulgeb mööda oma keerdkäike ja paratamatusi, kus esiisade või ka võõraste tegudest ja mõtetest annab õppida nii heas kui halvas, muudetakse uueks ja revolutsiooniliseks situatsiooniks, kus omavahel võitlevad uus ja vana — progressiivne meetod ja igand. Elu ja ajaloo tõsiasjadest, mis on arusaadavad isegi terasemale teismelisele, konstrueeritakse näiliselt keerulisi, kuid sisult lapsikuid või lihtsalt triviaalsusi lahti seletavaid ajaloofilosoofilisi ideoloogiaid, mida nimetatakse „uueks teaduslikuks meetodiks”. Asjad mitte ei ole ja ei kulge, vaid on konstrueeritud ja leiutatud. Kahjuks ei esitata mitte kunagi leiutajate ega konstruktorite nimesid ega daatumeid, millal midagi leiutati või konstrueeriti — on ainult tõdemus „teate ju küll, et nii oli!”. Uus tõde seisneb igandlike „võimumehhanismi-salasepitsuste” lahtiharutamises, mida objektiivsed aja- või kultuuriloolased teevad kogu inimkonna perspektiivi ja üleüldist heaolu silmas pidades.

Marek Tamme hiljutine artikkel „Rahvuste tegemine. Humanitaarteaduslik vaade” annab väga ahtal metodoloogilisel alusel põhinevale uurimusele üldise „humanitaarteaduslikkuse” aupaiste, samas tunnistab autor, et rahvuse uurimine on poliitiline teema ja humanitaarteadlase ülesanne on kõik väidetavalt enesestmõistetav kahtluse alla seada. Seda ei tehta Tamme artiklis aga mitte maailmaajaloo seaduspärasusi ja päriselt toimunud sündmusi vaatluse alla võttes, vaid eelkõige lähtutakse ühe kitsa koolkonna isiklikest arvamustest ja ideoloogiatest (st meetodist), mis on omakorda absoluutse tõena üle võetud ning juba enne kirjutama asumist määranud ära lõpptulemi.
Adogrenzsteinlik mentaliteet on mõnevõrra ehk mõistetav Eesti riikluse loomise eelsel ajastul, kui väikerahvaid põlgav marksism ning juutide kui kultuurilise nähtuse vastane antisemitism polnud veel massimõrvarlikud poliitilised ideoloogiad. Ometigi esindavad praegu Eestis üsnagi sarnast mõttelaadi märkimisväärsed literaatide, kultuuriinimeste ning ühiskonnateoreetikute ringkonnad. Otsene marksism on tänapäeval küll asendunud üleüldise planeedipäästmiskihu ja antikapitalismiga, otsene antisemitism Iisraeli riikluse vastasusega (juut kui sotsiaalne konstruktsioon!), kuid kujundid Eestist kui paratamatult sõltlaslikust kultuuriääremaast, mis on lisaks kuri, täis pimedat rahvuslust, mõistmatu, iganenud jne, on ehk isegi võimendunud. Kuskil väljas — olgu siis näiteks „läänes” või „Euroopas” (vahel aga ka „idas”) — olevat kõik ilusam ja värvikirevam.
Väljaspool literaatide ringkonda sellist alaväärsuskompleksi enamasti ei kohta, pigem vastupidi. Eesti muusikule tunduks absoluutselt naeruväärne väide, et oleme Euroopa ääreala või väike provints, suurte ja tähtsate eurooplaste kõrval pisut alaväärsed ja mandunud. Meil on maailma absoluutsesse tippu kuuluv sümfonist Eduard Tubin ja maailma enim esitatud helilooja Arvo Pärt. Dirigente, kes maailmas ilma teinud, on nii palju, et üksikute mainimine poleks kohane. Ka meie sõjaväelastel pole midagi häbeneda. Võit Vabadussõjas, kangelaslik vastupanu nõukogude okupantidele, praeguste kaitsejõudude professionaalsus võrdluses kogu läänemaailmaga on piisav eneseväärikuse alus. Võimalik, et soomlaste Gallen-Kallelaga võrdset maailmanime meil kujutavate kunstide vallas ette näidata pole, kuid mõõdukalt tuntud klassikuid on siiski küllalt, et mitte ühegi kultuurrahva ees häbisse jääda. Eesti ei ole praegu ega ole ka kunagi olnud provints, vaid eelkõige koht, kuhu väga erinevatel ajalooperioodidel on hoopiski maailmast kokku tuldud. Provints ja täielikult isoleeritud polnud Eesti isegi pimedal nõukogude ajal. Aleksandr Solženitsõn kirjutas kaaluka osa oma loomingust meie maal redus olles; ka Dmitri Šostakovitši sidemed Eestiga on laialt teada; vene kultuuriruumist pärit ja nõukogude viljastavatest tingimustest Eestisse ümber asunud teadlased, kirjanikud ja isegi vürstid on saanud kohaliku kultuuriruumi lahutamatuks osaks, nagu ka kunagi vihatud baltisakslastest kultuuritegelaste enamik, keda nüüd õigustatult „omadeks” peame.
Kirjandust ja ajalookirjutust on tänapäeva maailmas niivõrd meeletus koguses, et aastakümneid vananenud intellektuaalse voolu matkimine ja selle serveerimine „lääneliku tippmõttena” ei too kellelegi kuulsust. Ehk siis ainult kohapeal, tänu „vastandumise” ja „intrigeerimise” kaudu saavutatud meediakõmule. Tahetaks justkui olla eurooplased (nüüd vist juba planeetlased või maalased), näha kotka perspektiivist meie maad ja rahvast osana suuremast tervikust. Tuua meile valgust ja tõde kuskilt kaugelt teadmistemaalt. Asja traagilisus seisneb aga selles, et sellel „välismaal”, mis asetseb laiema mõjuta (kultuuri)teoreetikute alarahastatud kabinettides, ei oota meie kibestunud intelligentsi mitte keegi — sest seal on täpselt samasugune ühtemoodi mõtlev, samu asju sööv, sarnaselt riietuv ja samu meetodeid ja autoreid kummardav ülimalt alarahastatud seltskond juba ees. Niigi kehva kultuuri või ka „teaduse” matkimine võib ju olla põnev pealt vaadata Eestis, meist väljaspool ei huvita see aga mitte kedagi.
Noore Uku Masingu öeldu eesti kultuuri alaväärsuskompleksi kohta kehtib siiani: „Kui tal on mõtet, siis ainult sel puhul, kui sellega on võimalik poseerida välismaalaste ees. Ja välismaalastele on see niisama vähe tähtis nagu mõne neegrinõia kuulsus. [—] Aga kõik see on väga võrreldav mustaga, kes on omandand varandusena valge isanda näruse, määrdund ja lapitud särgi. Kogu meie kultuur on tõusiklus. [—] Võiks ju ütelda, et selline alandlikkus ja oma viletsuse tundmine on hää asi, aga häda on selles, et kuigi kogu rahvas põeb alaväärsustunde neuroosi, siiski on üksikuid, kes teisi oskavad hästi ekspluateerida.”
Masingu kirjeldus „välismaalaste” ees eputavast ja oma matslikku minevikku salajas põlgavast eesti intelligentsist ja tema meelelaadist näib mingil määral kehtivat ka meie teatud kultuuriinimeste subkultuuride kohta. Kaalukas osa meie intelligentsist pole siiani suutnud mõista, et „välismaal” (kus iganes see ka poleks) võiks läbi lüüa või tähelepanu köita eelkõige Eestis loodud originaalne ja uus. Mitte kunagi aga poseerimine ja läänes käiatud ideede refereerimine kohaliku konteksti allikaid abiks võttes ja alandlikult „õige meetodi” raamidesse sobitades. Ka ajalooteaduses ei tooks tuntust ja respekti mitte üliõpilaslikud referaattööd, millele peavad lisama kaalu viited mõnele lääne autorile, vaid eelkõige omapärased ajalookäsitlused või ka oskuslikud alliktekstide väljaanded koos ajaloolis-filoloogiliste kommentaaridega. On ka täiesti selge, et tuleb teha vahet eestikeelsele ja võõrkeelsele lugejale kirjutatud ajalookäsitlustel — kas või seetõttu, et meie kultuuris esinevad tavateadmised, kõnekujundid ja arusaamad on meile endile lapsest peale teada; samadest nüanssidest ei pruugi aga teised midagi aru saada. Katset kirjutada üheselt mõistetavat ajalugu samadel alustel ja sõnastuses nii eestlasele kui ka välismaalasele võib lugeda juba enne koostama asumist läbikukkunuks. Eestlasele ei saa kirjutada Eesti ajalugu kõrvalseisja perspektiivist, sest eestlane ei ela omal maal nagu kõrvalseisja, vaid on elusa organismi osa.

Raamatu „Eesti ajalugu II” ilmumise järel alanud debatt ajaloo õige tõlgendamise ja olemuse üle on taas avalikkuses üles võetud, ja seda ongi hädasti tarvis. 2012. aastal lahvatanud kired jäid suures osas õhku rippuma ning avalik arutelu ilma sisuliste tulemusteta. Enn Tarveli ning Heiki Valgu ja Valter Langi vahel hiljuti puhkenud mõttevahetus on vana vaidluse jätk. Kuna sõnavõtjate puhul on tegemist rahvusvaheliselt tunnustatud teadlastega, kelle kompetentsis või ka originaalsuses pole põhjust kellelgi kahelda, võib säärane debatt tulla ainult kasuks nii ajalooteaduse mainele kui ka ajaloo olulisuse mõistmisele riiklikust ja rahvuslikust vaatenurgast.
Iga rahva, riigi ja rahvuse elu ja kestmise aluseks on müüt tema asutamisest, esiisadest, arengust ja hetkeseisust — nagu ka lunastuskujutelmad tulevikust. Asjaolu, et müütide olemuse üle vaieldakse, solvutakse, vahetevahel saadakse isegi maruvihaseks teisi müüdiversioone pooldavate koolkondade peale, näitab eelkõige tõsiasja, et müüt Eesti riigist ja rahvusest on elus ja temast hoolitakse. Loomulikult üritab niisuguses mütoloogiatõlgenduslikus sõjas iga osaline rõhuda oma „teaduslikule” kompetentsile viitega, nagu oleks tema meetod õigem ja selle poolt oleks rohkem fakte. Komplikatsioone tekitab asjaolu, et rääkides eestlastest, räägime senini elus olevast nähtusest. Iga väide puudutab suurt rahvahulka isiklikult, võib nii solvata kui ka heameelt ja uhkust tekitada, isegi igapäevast enesetunnet või meeleolu muuta. Näiteks Sumeri ajaloo, mütoloogia ja religiooni uurimine tekitab märksa vähem kirgi. Ükskõik mida ka väita või järeldada, pole samu geene kandvatel Lähis-Ida rahvastel üldjoontes sooja ega külma sellest, miks nende kunagised esiisad mingisse riiklikusse ideoloogiasse uskusid või kuidas nendega näiteks aastal 2000 eKr manipuleeriti. Fakte on seetõttu võimalik esile tuua üsnagi erapooletult, ka erinevad tõlgendused ei tarvitse kedagi solvata või kelleski halba enesetunnet tekitada. Eesti ajaloo puhul pole see lihtsalt võimalik, sest tegeleme elusa ja pidevalt areneva materjaliga, uurime elusat organismi, mis reageerib valulikult igale arsti või psühhiaatri pandud diagnoosile. Uurides mõnd Egiptuse muumiat või muistse foiniiklase säilmeid eesmärgiga saada materjali DNA analüüsiks, ei tekita probleemi see, kui mõni hammas kistakse kolba seest välja ja luusse puuritakse auk. Elusate inimolendite või nende teadaolevate esivanemate säilmetega samal moel käituda on võimatu.
Debatt ajaloo üle on viinud ka vaidluseni selle üle, kuivõrd on ajalugu objektiivsetel faktidel põhinev teadus ja mil määral pigem üksikautori jutustus või mütologiseeritud lugu. Müüdi ja teaduse vastandamist peaksin aga juba sisuliselt ebateaduslikuks. Loodusteadusteski on läbi ajaloo ette tulnud palju sellist, mis on iseloomulik mütoloogiale ja müütidele. Kui nüüdisajal räägitakse teoreetilises füüsikas universumi sünnist Suure Paugu tulemusena, siis vanad sumerid selgitasid neile hoomatava universumi teket kui meessoost taeva ja naissoost maa suguakti. Taevajumal An viljastas oma allasadava vihmavee ehk seemnega maajumalanna Ki. Maa jäi rasedaks, sündisid kõikvõimalikud uued olendid, algas uus ajaline maailm ning lõpuks tekkis tsivilisatsioon. Selline arusaam selgitas vaatlusandmete baasilt ning parasjagu kasutusel olnud keele ja teadmiste seisu juures maailma sündi ja füüsilist olemust. Sedasama üritab nüüdisajal ükskõik milline reaalteadus. Ent tuhande aasta pärast või tänapäeval isegi paari aastakümne jooksul võib nii kasutatav keel kui ka teadmised loodusest olla väga palju muutunud. Kujunevad uued seletusviisid, mida me hetkel aimatagi ei oska. Meie aja uusimad geneetika ja teoreetilise füüsika teooriad võivad olla sajandite pärast mõne folkloristika- või teoloogialoengu teema näitena selle kohta, kuidas XXI sajandi inimesed proovisid oma primitiivsete teadmiste ja ebausu abil maailma mõtestada. Muistsed müütide loojad olidki oma ajastu teadlased, kelle eesmärk oli maailma seaduspärasuste kirjapanek ja selgitamine. Nüüdseks on esimesed kirjapandud müüdid Lähis-Idast või mujalt muutunud meie silmis ilukirjanduseks, kuigi olid omas ajas viimase taseme teaduslikud maailmaseletused. Ajalugu ongi oma olemuselt müüt — nagu kreeka keeles tähendab mythos algselt lihtsalt kõnet, juttu või lugu.
Ajalugu ei ole aga muinaslugu või laste unejutt, vaid samamoodi nagu loodusteadused eelkõige faktidel ja tõeliselt aset leidnud sündmustel (sh arheoloogilistel artefaktidel) põhinev lugu ehk müüt. Ajalool nagu ka teoreetilisel füüsikal on aga alati ka transtsendentne mõõde. See viib nii lugeja kui ka müüdilooja kontakti meist kõrgemate ja arusaamatute jõududega (olgu nendeks siis Jumal või loodusseadused), sest aitab määratleda üksikindiviidi või ka nende kogumite paika ja olemust universumi kõiksuses.
Rünnata ühte keskset ajalookäsitlust teise ajalookäsitluse baasilt on seega eelkõige müütide sõda ja mitte müüdi kritiseerimine või kummutamine „objektiivse” teaduse plaanis. Uuesti konstrueerida saab alati mingi konkreetse ajaloosündmuse detaile, esitada uus ja faktidel põhinev kirjeldus asjadest nii, nagu on tõenäolisem, et nad aset leidsid, mitte aga muuta kogu ajalookontseptsiooni väitega „mul on parem meetod, ma olen objektiivsem”. Kui mingi „uus ajalugu” üritab kinnitada, et tema on objektiivsem ja erapooletum, siis tuleb selle tagant otsida uut müüti, üritada ära tabada, millisel ideoloogial põhineb uus koolkond. Kas ta proovib asendada vana müüti mõne teise rahva või kultuuripiirkonna mütoloogiaga või rünnata ja lammutada mingi rahva pühaks peetavaid mütoloogilisi sümboleid — st riigi ja rahvuse aluseks olevat korraldust ja „moraali” — tänapäevase „infooperatsiooni” vormis, või hävitada hoopis mingi riigi ja rahvuse kestmise aluseks olevaid transtsendentseid sümboleid.

Väga laialt üldistades on meie ajalootõlgendustes praegu kaks üpriski lahknevat arusaama Eesti ja teiste lähedaste piirkondade muistse iseolemise kaotusest. „Eesti ajaloo” II köite vaimus esitatakse meile nägemus Liivimaast (sh Eestist) kui kristliku koloniseerimisprotsessi käigus leiutatud nähtusest, mida kohalikud rahvad, kellel enne väga kandvat ühtset identiteeti vist ei olnud, hakkasid väljast tulnud rahvusromantiliste kujutelmade tõttu millalgi XIX sajandil ka ise uskuma, kuni sinnamaani välja, et tegid oma riigi. Eestit peetakse eelkõige lääne kristliku kultuuriruumi ideoloogiliseks saaduseks ja leiutiseks. Sattusime millalgi XIII sajandil sellesse mudelisse elama ja olemegi seeläbi olnud ammustest aegadest peale euroopaliku kultuuri osa, üks „vürstiriik” paljude teiste seas. Meie oletatav muistne mentaliteet sulas kiirelt paari inimpõlve jooksul kokku vallutajate toodud maailmapildiga ning keelelised ja kultuurilised omapärad on eelkõige seletatavad koloniseerijate väikese arvuga, mistõttu polnud võimalik täielik assimilatsioon.
Sellelaadse ajaloonägemuse juurde kuulub tihtipeale arusaam ajaloost kui meetodi kaudu defineeritud teadusest. Asjade üle ei arutleta mitte faktide põhjal jutustuse loomise, eri seisukohtade väljatoomise ja omavahelise võrdluse ning analüüsi abil saavutatud sünteesi najal, vaid lõpptulemuse otsustab juba ette ära eelkõige meetod. Nimetaksin sellist ajalooteaduse vormi ideoloogiliseks ajalooteaduseks, uut ideoloogiat esindava meetodi katseks kehtestada üht poliitilist mõttevoolu (sh meetodit) teise reaktsioonilise ja iganenuks kuulutatu asemele. Eesmärk ei ole näidata mitte seda, et kuskil piirkonnas või ajajärgul „toimus miskit” või „tehti selliseid asju”, vaid tõestada mingi piirkonna või ajajärgu fak­te ja tekste ritta seades üldmeetodi kehtivust. Põhirõhk ei ole mitte ajalool, vaid meetodil (st ideoloogilisel kallutatusel), mille valik on lõppjäreldused juba ette ära otsustanud.
Eesti ajaloo üle toimuva debati tagamaade mõistmiseks peab analüüsima peamiste kirgi kütvate teemapüstituste tulekut eesti ajaloo- ja kultuuriteadustesse. Eesti keskaja käsitluse puhul ilmnevad need aspektid eelkõige Marek Tamme ideestikus, tema artiklis „Liivimaa leiutamine. Uue kristliku koloonia kuvandi loomine 13. sajandi esimesel poolel” on need arusaamad üpriski selgelt esile toodud. „Eesti ajalugu II”, olles eelkõige referatiivne ülevaade ja populaarteaduslik kokkuvõte mitme tippautori senisest teadustööst, nagu ka varasemast uurimisseisust, ei esita Tamme artiklis edastatud metodoloogilisi arusaamu otse. Pigem väljenduvad need sissejuhatuses teatavat laadi ideoloogilistes kujundites ning osalt ka raamatu üldõhustikus. Oma artikli sissejuhatuses kirjutab Tamm: „13. sajand oli tunnistajaks uue piirkonna — Liivimaa — tekkimisele Lääne kristlaskonna vaimsele kaardile. Kuigi kõige varasemad kirjalikud teated Liivimaa-nimelisest regioo­nist pärinevad 12. sajandi viimasest kümnendist, omandas see territoorium Läänemere idakaldal esialgsed piirid ja iseloomu 13. sajandi keskpaigaks, mil Lääne-Euroopas valmisid esimesed terviklikumad ülevaated uuest kristlikust kolooniast. Liivimaa on klassikaline näide nimetamisakti performatiivsest väest: geograafiliselt oli see kant mõistagi ammu olemas ja asustatud erinevate rahvastega, kellel ei puudunud suhted oma ülemerenaabritega, ent väliselt piiritletud identiteediga regiooniks muutus see alles siis, kui esimesed kristlikud misjonärid ja vallutajad olid talle nime andnud.”
Kogu meie piirkonda — tänapäeva mõistes lätlaste ja eestlaste eluala ja riikide paiknemiskohta — nimetatakse artiklis üldistavalt „kristlikuks kolooniaks”. Näeme siin katset asetada meie ajalugu nn lääne kolonialistlikku „diskursusesse”, mis iseenesest on väga nüansirikas ja maailma eri paigus erinevalt tõlgendatav. Teiseks sisaldab Tamme argumentatsioon väga kindlat määratlust XII—XIII sajandi Euroopast — või õigemini Põhja-Euroopast — kui kristlikust kultuuriruumist. Mil määral saab Rooma riigi varemetele tekkinud lääne ja ida kristlusi, kus valdavalt toimus hõimupealike ja nende grupeeringute vaheline varade jaotamine ja omavaheline arveteklaarimine, üldse nimetada „kristlikuks”, on loomulikult juba praeguste kristlastest teoloogide vaimulooalane aruteluteema. 800 aasta taguses Euroopas leidus ehk mõni tuhat vaimuhiiglasest õpetlast, kes valdasid varasemat materjali, kuid panna „kristluse” pitser kogu ajastule, mis alles asus oma ülikoole asutama ja kokkuvarisenud tsivilisatsiooni üles ehitama, ei näi väga viljakandev. Enn Tarveli „pahameel” kristliku kiriku olemuse üle sel ajastul on samuti mõistetav, sest tihtipeale räägiti üht, käituti aga teisiti; sisuliselt oli loobutud kristliku õpetuse põhitõdedest. Siiski ei näi Tarvel olevat sugugi pahatahtlik ei kristliku evangeeliumi ega ka juutide Vana Testamendi vastu. Oma „Eesti rahva loos” tsiteerib ta sissejuhatuses Mat­teuse evangeeliumi ning kultuurisaates „Plekktrumm” (26. II 2018) väitis ta, et üksikule saarele võtaks raamatuna kaasa Piibli kui juudi rahva loo.
Üpriski viljatu katse näib olevat ka meie alade vallutamise seostamine Euroopas XI sajandil alguse saanud sõjalise kampaaniaga vabastada võõrjõududest püha maa ja Jeruusalemm ning taastada ligipääs oma kultuuri- ja usuruumi lahutamatuks ja keskseks osaks olnud piirkondadele. Nagu Enn Tarvel kirjutab: „Ei ole põhjust kujutleda, et Liivimaa rahvaste allaheitmise üritusse oli värvatud kogu kristlik Lääne-Euroopa eesotsas Rooma kirikuga. Tegelikult olid alad, kust sõjalist jõudu värvati, küllaltki piiratud, hõlmates Vestfaali ja ajaloolise Saksimaa (Weseri jõe ja Harzi mäestiku vahel). Ei paavst ega Saksa-Rooma keiser tegelenud lähemalt ristisõdadega Liivimaal.” Tegu oli selgelt Põhja-Euroopa regionaalse konfliktiga, mitte hüpoteetilise ladina kristliku maailma universaalse koloniseerimislainega. Loomulikult kujunes eri poliitiliste mängude ja huvide kontekstis välja olukord, kus ka Rooma omakorda asus toetama Lähis-Idast eemal asuvate piirkondade ristiusustamist enam-vähem ristisõjalikel alustel. Kuid üleüldise „ristisõdade” ideoloogilise konteksti andmine varasematele, pikalt kestnud regionaalsetele konfliktidele, kus meeletu hulk riigikesi ja rahvaid omavahel maid ja varasid jagasid, ei näi mingil moel põhjendatud. Ka sõja, st muistse vabadusvõitluse algust Eestis tähistasid ju nii kiriku kui ordu lahknevad arusaamad, eri rahvaste ja piirkondade väga isepärased huvid, paljude riikide huvid ja sekkumine. Toimus pidev reetmine ja üksteise seljataga sobingute tegemine, mille legitimeerimiseks kasutasid omaaegsed ideoloogid ka kristluse kui lihtsalt juriidilise nähtuse pitserit. Sisuliselt toimus aga selge vallutussõda, ja kuigi kohalike eestlaste seas oli ka mingi osa ristituid, ei olnud sõja sügavam sisu tegutsemine nende hingeõnnistuse nimel.
Teisalt on naeruväärne „vallutajaid” 800 aasta taguses kontekstis hukka mõista ja nimetada neid verejanulisteks kristlasteks ja röövvallutajateks. Olnuks eestlastel või liivlastel piisavalt sõjalist jõudu, oleks suure tõenäosusega iga kohalik maavanem oma unistustes koloniseerinud ja rüüstanud lähipiirkondade asemel kogu teadaoleva maailma. Mingi riiklik ja ühtne moodustis(ed) oleks meie asualadele tekkinud aga tollase ajaloo paratamatuse tõttu varem või hiljem — küsimus oli pigem selles, kes jõudsid oma kristliku riigi moodustamisel ette. Nagu teame, olid nendeks kohalike rahvaste paigutisel kaasabil tegutsenud võõramaalased ning siit ka 700 aastat kakskeelset kultuuri meie maal. Mitte keegi ei leiutanud Liivimaad. Juhtus see, mis ajaloos ikka juhtub — sõjaliselt mitteühtne ja nõrgem pool alistati ning seeläbi tekkis uus ja isepärane riik lääne ja ida kristluse vahele. Hoolimata ülemvõimude vahetumisest toimis see üpriski ühesugustel alustel „multikultuursena” kuni Eesti Vabadussõja alguseni.
Linnarahva ja maarahva mentaliteet näib olevat aga kõikidel ajastutel erakordselt lahknev. Elati koos ja tõenäoliselt mõisteti vähemal või rohkemal määral ka teineteise keelt, kuid mingist ühisest mentaliteedist, mille siinsed elanikud võõrvallutajatelt oleksid omandanud, ei saa küll rääkida. Ometi tunnistatakse, et toimunu „lõi Liivimaal keskaegse Euroopa kontekstis mõneti harukordse olukorra, kus sotsiaalsed eristused jooksid võrdlemisi selgelt mööda keelelisi ja etnilisi piire, jagades ühiskonna laias laastus kaheks ebavõrdseks osaks: suhteliselt väikesearvuliseks „sakslastest” ülemkihiks ja „mittesakslastest” (peamiselt eestlastest, liivlastest ja lätlastest) alamkihiks.” Seega esineb ka raamatus endas vastuolu, kuivõrd saame üldse rääkida eestlasest keskaja kontekstis või kuidas oli ikkagi lugu selle eestlase mentaalse orientatsiooniga.

Marek Tamm lähtub oma ajalooteoorias sotsiaalsest konstruktivismist. Seda asjaolu mainib ta viidatud artiklis ka selge sõnaga („Eesti ajaloo” II köite sissejuhatuses on sellest juttu ainult vihjamisi): „„Leiutamine” (ingl invention) on mõiste, mis kuulub eeskätt sotsiaalse konstruktivismi leksikoni. Sotsiaalsed konstruktivistid rõhutavad maailma kohta käivate kategooriate ja mõistete ajaloo- ning kultuurisõltelisust, kaitstes seisukohta, et ühegi nähtuse nimetus ega kirjeldus pole kunagi loomulik ega olemuslik. Kummatigi ei tule „leiutamist” siin mõista millegi loomisena ex nihilo, vaid millegi olemasoleva ümbermõtestamisena, uue tähendusega varustamisena. Nii nagu keskaja ladina keeles tähendas inventio ühtaegu millegi väljamõtlemist kui ka millegi avastamist, nii käsitan siingi artiklis „leiutamist” ühtaegu nii „leidmise” kui ka „loomisena”. Oma konstruktivistlikult probleemipüstituselt kuulub siinne kirjatöö ühte ritta varasemate uurimustega, mis analüüsivad teatud käsituse konstrueerimist mingist geograafilisest piirkonnast kindlal ajaperioodil.”
Samast mentaliteedist on kantud ka Eesti keskaja üldkäsitluse sissejuhatus. Üks ideoloogia, kellegi teise müüt ajaloost on juba ette valitud meie kohaliku ajaloo iseloomustajaks ning siinsete sündmuste olemuse ettemäärajaks. „Eesti ajaloo” II köite sissejuhatuses on muuhulgas mõistet „meie esivanemad” (lk 11) kasutatud jutumärkides, vihjates, et tegu on kahtlase terminiga ja ilmselgelt ei ole muistsed vabadusvõitlejad meie esivanemad „päriselt”. Sissejuhatus (lk 13) väidab ka, et „„Ladina” (katoliiklik) Euroopa kujunes välja kõrgkeskaja (11.—13. sajand) jõulise ekspansiooni, kolonisatsiooni ja kultuurivahetuse tagajärjel. [—] Sellele ekspansioonile tagas legitiimsuse ristiusk.” Ladina katoliiklik Euroopa oleks tõenäoliselt välja kujunenud ka ilma sõjalise ekspansioonita ning öelda, et mingi ajastu „kujunes välja”, viitaks justkui sellele, et väidetakse olemas olevat seesugune ideoloogiliselt ja kultuuriliselt ühtne elusorganism nagu keskaeg või isegi katoliiklik Euroopa. Kõik need on meie kaasaegsed mõttekonstruktsioonid ja kunstlikud jaotused, mitte päriselt elanud inimeste endi arusaam või veel vähem motivaator. Ajalugu ja aeg — nagu ka nende sees toimunud sündmused — kulgesid. Tihti juhuste tõttu, üksikindiviidide või tervete rahvaste sekkumise tagajärjel ilma ühegi „äriplaanita” jõuda kuhugi „aega” välja. Ajalugu ei ole leiutis või intellektuaalne mõtteharjutus, vaid päriselt olemas olnud päris inimeste tegutsemine; juhuste ja võimaluste summa.
Liivimaad nimetatakse raamatu sissejuhatuses üheks „Euroopa ääre­maaks” (lk 15). Niisuguse ajalookäsitluse aluseks pole arusaam Eestist ja meie lähialadest kui iseseisvatest ja omanäolistest kultuuripiirkondadest, vaid lihtsalt pilt ühe suurema kultuuriruumi ääremaa arengust. Müüt, mille baasilt vastandutakse senisele müüdile, esindab eelkõige kujutlust Euroopa ühis­kodust, mille ääremaaks oli ka muistne Liivimaa, kus kunagi elasid iseseisvad hõimud, kelle mentaliteet hakkas pärast koloniseerimist üldjoontes sarnanema keskaja ladina katoliikliku Euroopa omaga. Samamoodi nagu leiutati Liivimaa keskajal, leiutati aga ka eesti rahvus ja riik rahvusromantismi perioodil taas Euroopa kultuuri südamest saabunud intellektuaalsete voolude sunnil. Lõppkokkuvõtteks: meile esitatakse suurrahvaste müüt multikultuursest juba ammu leiutatud Euroopast, kus iganenud rahvusriigid on Belgia Impeeriumi viljastavate ja progressiivsete suurkultuuride ääremaad ja kuuluvad taas uue leiutise meelevalda. Tõepoolest, näiteks sakside vaatenurgast olime meie kaugel ja „ääres”. Aga samuti olid saksid meie esivanemate silmis kaugel ja „ääres”. Ja maailmanaba just meil Eestis — nii muistse vabadusvõitluse ajal kui ka tänasel päeval.

Eesti riigi ja rahvuse tulevik sõltub sellest, missugune müüt jääb müütide omavahelises sõjas peale. Suurrahvaste internatsionalistlikus ja impeeriumimeelses mütoloogias meile kui isepärasele kultuurile ja rahvusele kohta ei ole. Selles teostuks Ado Grenzsteini ja Friedrich Engelsi ettekujutus meie ajaloo paratamatust käigust ja rahvuse sulandumisest teiste sekka. Ilma oma elava asutamismütoloogiata rahvast ja riiki pole olemas olnud ning selle mütoloogia loomine, kujundamine ja edasiarendamine just meile sobival ja omasel moel on ka meie riikluse ja kultuuri ainuke alus.
Väita eesti lugejale mõeldud Eesti ajaloos, et autorid ei eelista oma käsitluses ühtegi rahvast ja kõike üritatakse käsitleda erapooletult, on umbes samaväärne, kui öelda oma vanavanematele külla minnes, et tegelikult ei tulnudki ma teid vaatama. Paar maja edasi elav naabritädi on samaväärne inimkonna liige nagu teie — hoolimata teatavatest iganenud perekondlikest konstruktsioonidest. Lisaks on naabritädi kook parem: moosi ja vahukoort on rohkem peal. Selline olukord lõpeks kindlasti solvumise ja pettumisega, võimalik, et isegi tüli ja pisaratega. Täpselt selline seis tekkis ka „Eesti ajaloo” II köite puhul. Vastukaja oli ju aimatav ja ajalooteos seetõttu käsitletav kavandatud intriigi, kui mitte lausa provotseerimisena. Või siis osava turundusnipina, mille suurim teene on vaieldamatult kodumaa ajaloo ümber toimuva mõttevahetuse jõuline esiletõus avalikkuses.
Konn ei saa kunagi kotkaks, ükskõik kui palju ta ka ei pingutaks ja taevastesse sfääridesse tõusta ei prooviks. Samas on aga kotkale antud võimalus näha maailma just konna perspektiivist. Alandada ennast konnaks, laskuda alla taevasest muinasjutumaailmast ja vaadelda tõelust päriselt olemasoleva mätta otsast. Ainus koht, kus ka Ado Grenzstein vähemalt natukenegi tuntud on ja mainimist leiab, on aga seesama Eesti, mille sulandumist suuremate sekka ta nii varmalt ette kuulutas.
Miks ajalugu just nii kulges, tuleneb eelkõige sellest, et elavatel inimestel ja rahvastel pole sooja ega külma sellest, millise diskursuse osana üritab neid näidata teoreetik. Ajalugu on päriselt elanud inimeste tegemiste lugu, sotsiaalsed konstrueerimised ja „õiged meetodid” aga eelkõige teoreetikute peas ja kabinettides ehitatud muinasjutulised paralleelmaailmad või õigemini intellektuaalsed mõtteharjutused, mis tavapäraselt varisevad aja kulgedes kokku nagu kaardimajakesed, sest päris elu ei allu kujutelmmeetoditele, mõttemängudele ja õhku rajatud ideoloogilistele vundamentidele. Kui kunagi peaks aga tekkima olukord, kus Eesti riiklikku ja rahvuslikku müüti ründavad käsitlused või teooriad rahvast enam ei puuduta ega tekita ka erilisi emotsioone, siis oleme tunnistajaks riigi ja rahvuse hääbumisele. Oleme praegu olukorras, kus eri vaatenurkadest ründab Eesti identiteeti peaaegu samadel alustel nii Kremli propaganda idast kui ka ideologiseeritud humanitaarteadus läänest. Kahe ideoloogilise tule vahel iseendaks jäämine määrab ära ka selle, kas Eesti kultuur ja riik jäävad püsima. Suhtumisel oma ajalukku on selles keskne ja võimalik, et ainus kandev roll.

Leia veel huvitavat lugemist

László Krasznahorkai
Inga Gaile
Moritz von Kotzebue

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon