Uurid Dalí moodi

Tiina Ann Kirss

 

 

 

 

Rein Raud: „Kell ja haamer”.

Mustvalge Kirjastus, 2017. 425 lk.

 

„Lugu algab keldrist, rottide pelgupaigast, ja lõpeb pööningul, kust paistab meri.” (Lk 9.) Ei, see pole Rein Raua mõtteliselt lummava romaani rütmiline esimene lause, vaid jõuab lugejani alles teise lõigu alguses. Raamatu ruumilises keskpunktis on umbes Sagadi kandis asuv Undivere mõisahoone, kuhu rajatakse muuseumi. Sinna siirdub suvepraktikale kunstiajaloo üliõpilane Jasper Rääk, kes on oma motivatsioonikirjas maininud, et teda huvitavad Otto von Dodeckeri päevikud. Raamatu kaaneümbrise vasakul lakal antakse käepäraselt Otto von Dodeckeri eluloo lühikokkuvõte: sündinud Undivere mõisas 1798, õppinud Tartu ja Peterburi ülikoolis, kahe suure reisi vahel koju tagasi tulnud ja mõisas suuri ümberehitusi teinud ning surnud Undivere lähedal ratsutades 1845. aastal. Jasperil nagu paljudel tänapäeva üliõpilastel pole veel olnud aega eksistentsiaalsete probleemide kallal juurelda, ja tal puudub ka start-up-firma või finantstagatis äriplaanile, aga tal on vähemalt unistusi. Väikese antiigiäri omanikuks oleks ta veel liiga noor, niisiis võib tolmuste raamatute ja vana maja saladustega tutvumine kasuks tulla (lisaks ka rida CV-sse, juhul kui ärimudel kohe käima ei lähe). Tegelastüübina on Jasper naïf, kes saab romaani lõpuks (elu)targemaks. Esimesed katsumused, n-ö „lisatöö” tumedate jõududega (kaks meest mustas ehk „Kalamehed”), ei lase end pärast Jasperi Undiverre saabumist kaua oodata.

Romaani ülemjutustaja kõnetab lugejaid vanal traditsioonilisel viisil meie-vormis, palju reisinud erudiidina poetab ta jutustusse vihjete ja ivade kaupa sissejuhatava loengu maailma kultuuridesse. Teadmisi pillab ta ka kõrvaltegelaste kaudu. Piirid on piisavalt selged, nii et lugeja teab, et jutustaja ei ole Otto von Dodeckeri teisik, kuigi nad on ehk ühepalju reisinud mehed, kumbki oma sajandis. Romaani esimeses osas ei tutvugi lugeja Dodeckeri ega ka tema päeviku käsikirjaga lähemalt, vaid seal juhatatakse sisse kaks suurt peateemat: mäng ja aeg. Uure ja kappkellasid on mõisahoone täis, aega pudeneb ka turvamehe Knoppi taskust (araabia mündina). Mängu nimi on „Kell ja haamer”, kirjeldus ja juhised tuuakse romaani esimeses osas. Kui raamatuga koos müüdaks kaardipakki (või kavalamalt veel — need oleks ükshaaval poetatud raamatu lehtede vahele, nii et iga ostja saaks erineva komplekti), „oskaks” lugeja 51. leheküljel seda juba mängida. Ega oskaks ka. Viimasega nõustunuks Mängu-uurija, rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane Mätskop, keda huvitab mängude tõlgendamine sümboolsete struktuuride abil, ning kelle külaskäigul Undiverre süttib seal tule­kahju. Malendid on laual. Romaani teine osa võib alata, nüüd juba aastaarvudega.

Teises osas avaneb Otto von Dodecke­ri lugu juba ulatuslikumalt, tema pisut kurblikku, mõtisklevat häält jääkski lugeja kuulama. Ottot kuulab ka jutustaja, vajub mõttesse ja astub mõne sammu tagasi, et anda tema olemisele ruumi. Teksti pind on detailselt viimistletud, Otto kui tegelane emotsionaalselt välja­peetud. Küll aga ei jäta ülemjutustaja lugejat ja päevikut üksi. Romaani tänapäevatasand avaneb käristamisi Jasperi ümber, keskendudes Sakinuka ettevõtjale Jürgen Vaarikule ja tema kaunile naisele Sigridile. Sigrid on nimelt „minevikuga” naine ning Jasper on saanud kahelt mustas ülikonnas mehelt — nagu juba öeldud — lisatöö, mille alusuuringute käigus imetleb ta Sigridi veatut näonahka. Sigridi „lugu” veab Jasperi peaaegu sohu, Sigridit ja Otto von Dodeckeri ema Jasmine Christianet ning kadunud poolõde Waltraudi ühendab märksõna „häbi”.

Kuigi romaani kaks ajalist plaani (vähemalt neist kaks näilisemat) ei tekita (postmodernseid) lünki, katkestusi, kordusi ega muid jälgimishäireid, oleks jutustaja „tänapäevase” plaaniga keeleliselt just nagu üle pakkunud. Kasutusel on kõik (eestikeelsed) kohustuslikud sõnad, mis kuuluvad ühe kaheksateistaastase noore sõnavarasse, kui ta just ei istu vanaema juures lõunalauas. Ka ootamatud juhtumid tänapäeva kujutaval ajatasandil jätavad rohmaka mulje, kuid ehk väljendub selles bravuuris jutustaja soov hoiduda loomast „puhast” kriminulli, detektiivromaani, langenud naispeategelasega sentimentaalset romaani ning raputada neid alažanre ja nende reegleid hoopis kerge paroodiaga.

Kui naistegelastest juba juttu tuli, siis „Kella ja haamri” tänapäevased naiskõrvaltegelased on kujundatud stiilse minimalismiga. Ehk kõige huvitavamana mõjub algul vaid liignimega märgitud muuseumi majandusjuht Ihasoo, kes osutub „mehesärgi ning kaunite silmadega” mootorratturiks, rannanäkk Airi kaob maantee äärest hoopis autosse ja mitte merevette, Rahel ei ole oma nimest hoolimata väljavalitud rahva tütar (tema nimesaamist kirjeldab loo jutustaja üsna pikalt), rääkimata lastekodukasvandikust Ira Novikovast, kes lastekodust mõistatuslikult kaob ja sama müstiliselt tagasi tuleb. Kui Hannele on heatahtlik „niidirull”, siis „tädi” Milli on teadjanaine, kes valvab von Dodeckeri perekonna kellakollektsiooni ja kelle käes on maja tegelikud võtmed.

Undivere kui XIX sajandi tagasihoid­liku suurusega mõisa simulaakrum on ehitatud peenetundeliselt ja põhjalikult, romaani kiituseks võiks kasutada jutustaja enda sõnu: „maja hingab”. Selle seinte vahel võib hoomata ka hilisemate aegade hõngu, nimelt 1950. aastatel tegut­ses seal lastekodu sõjas orvuks jäänud lastele, hiljem kolhoosi kultuurimaja, millest Jürgen Vaarik lapsena isa käekõrval läbi kõndis. Ajatelge on aga murtud ja koolutatud: nii simultaansus kui lateraalsus (pettes aega kõrvaleastumisega, teise võimaluse leidmine ehk kairos’e võimalikkus) kuuluvad ajafilosoofiliste mängude hulka. Lugeja ei koge sümmeetria naudingut, kus üks rong liigub ajas edasi, teine tagasi, kuna tegemist on kronotoopia, mitte diakrooniaga. Otto „keeruline” lugu ja lugeja kaasajas kiiresti arenevad sündmused käivituvad ehk ootamatult, mõnikord (mängu pärast) täpselt nii, nagu võis arvata. Kõige hiljutisem daatum on 2016, siis toimub Undivere muuseumis Mätskopi loeng justkui endastmõistetava pealkirjaga „Mängu ilu”. Ja lugeja ei saa kindel olla, kas autori kujutlusvõime jäi sinna pidama või tekitas ta kas või mõni aasta varem seda kirjutades ajasõlme, millele mänguliselt lükkis tuleviku aastaarvu. Romaani „arhitekt” teeb eri pikkusega ajalõikeid, lühimad on aastased, pikim 33 aastat. Selle hõlmavaima ajalõigu keskmes on üks eriline kell, mille Otto isa Julius August kunagi omandas. Otto von Dodecker on valgustusaja inimene Baltikumi ääremaal, laiade vaimsete huvidega, rändab palju, kuid muu hulgas tegeleb ka aiandusega. Undiveres. Temas on varjul koduõpetajate vahendatud „aeglane” haridus: hetketi meenutab romaani miljöö Tom Stoppardi „Arkaadia” õhkkonda.

Rein Raua romaani headuse üheks märgiks on kutse seda uuesti lugeda. Sel moel loodud süžee ja ajasõlmed kindlustavad rohkeid tasandite kokkupuuteid, kuid Otto von Dodeckeri vaimsus ja minevikupildid väärivad süvenemist. Raamat, mille lõppu on autor märkinud, et selle kirjutamine kestis kolmkümmend aastat (1987—2017), on nagu hoone, mille nähtamatud nukad on üles ehitamata, mille plaan ja remont on pooleli. Vahendab ju jutustaja lugejale näiteks Otto von Dodeckeri Peterburi-aastate kohta, et allikaid on, ent hõredalt, mõni on hävinud… aga mõni, isegi paljud on jutustajal (kas või mängult) seljataga. Arhiivis annab veel palju tuhnida, Jasper ise muutub romaani vältel julgemaks kapiuksi avama ja pabereid sortima. Jasperi, Sigridi, Airi lood jäävad lahendamata. Punapäine roheliste silmadega naine, kes mõni lehekülg enne romaani lõppu Jasperi töölauale istub ning kelle puhul jutustaja igaks juhuks sekkub, et lugeja teda tema maskidega segamini ei ajaks, ilmub sinna päeval, mil Jasper on võtnud vastu kutse „Kella ja haamrit” mängida. Aga veel pole ta mänginud.

Kellad on südametega: neid tuleb igal öösel üles keerata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon