Vaba reha

Arne Merilai

 

 

 

 

Triin Soomets: „Vaba raha”.

„Nynorden”, 2017. 63 lk.

 

Triin Soometsa luuletuskogu pealkiri, avaluuletus ja veel mitu teksti viitavad kirjanikupalga süümekale: tema liigutab vaevalt lillegi, aga kuskil ootab seetõttu vaba reha, mille liigutajad meid, niisama suupruukijaid ülal peavad. Poeedi südamel on koorem kanda, muremõte mõlgub: „vahetan roosidel vett / see on mu ainus töö / see on mu selguse hetk // vahetan muudkui vett / midagi muud ei tee / selge et see on see” (lk 7).

Kujundi selguse huvides, realistlikult võttes: vett vahetatakse närtsivatel lõikelilledel, sest kasvajaid kastetakse, miska ei saa see olla püsitegevus, kui just lilli omakorda pidevalt ei vahetata ehk raisata. Aga „kellekski tuli saada / hakkasin luuletajaks / kui poleks pidanud / oleksin lihtsalt olnud [—] kogu oleva üle / ikkagi imestanud” (lk 9). Peaasi, et „näota ja nimeta” tööle ei lähe. Ülalpeetav (marksistlikult: muidusööja, külakurnaja) on ikka etem olla kui ülalpidaja (orjarahvas), aga hinge see vahel närib.

Süümekas on hea asi, motiveerib endast andma, paremal juhul parimat. „MIS ÕIGUSTAB SU HINGAMIST”, „AHVI JA JUMALA VAHEL”, „vaatan elu möödumist”, „kuidagi tuleb ju surra”, „kiitusest mul hakkab endast hale” kõlavad karmid, eneseskeptilised pealkirjad, „kuidagi tuleb minna / jätta see jube jälg” (lk 39). Kriitiline masendus võib õige mustaks tõmbuda: „kannatad karjamärssi / kargad kaerajaani / armastades armanit // raha teeb vabaks / taod oma leiget värssi [—] kannatad sõrgu ja kärssi / ikka taod oma värssi” (lk 35). Kuid piin(likkus) ületatakse ja meel läheb kergemaks, kui kirja saab võimas feministlik kuulutus „naine kellele helistatakse autost”: „naine kes annab iga kord oma hinge / sest muidu ei ole mõtet / annab iga kord oma keha / sest muidu ei ole mõtet / naine kes vaatab peeglisse / kirjutab selle yles / naine teab mida ta teeb” (lk 42).

Värsiraamatust paistab kolme laadi tekste: ühed jätavad mulje, justkui oleks luuletaja peaaegu kohal — seal, kuhu luule peab välja jõudma; teised on rajatud loetelule ehk parallelismile; kolmandad ja sõnarohkemad sünteesivad. Esimene grupp õigustab end ja teost kõige rohkem, kolmas toetab tugevalt ja teine lisab tarvilikku mahtu: kokkupanu luuleväärtuses ei ole kahtlust. Tahame luulelt ju midagi enamat, et mitte nõustuda Leo Luksi hoiatusega: „luule on / kujundujumine tühjaks / kurnatud elumeres”.

Kas luuletus on kohale jõudnud või mitte, see on intuitiivselt kohe tajutav, nagu seegi, kui ta on eesmärgile väga lähedale jõudnud: „jõudsin kaugele kuid mitte lähemale [—] jõudsin seletada / mitte selguseni” (lk 61). Kas nõksuke jääb puudu ja mis see peaks olema? Võib-olla on kuskil fookus kergelt nihkunud, kõrvalmotiivike pisut tervikut hajutanud, uus idee algset mõneti varjutanud? Juhan Liivi meetod oli „lahutamine” värsi tasandil ja „liitmine” teksti kui terviku tasandil: ta oli pahane, kui sünteetika sisenes analüütikasse, mis fraasid üle koormas, selmet neid välja puhastada. Kerge häire, väike müra — kui see ei ole tahtlik, siis kaldub pigem segama (kuigi ei pruugi).

Näiteks vana hää nüüdisaegse eesti luule komme, et tekstis peaks leiduma mingi tunnetuslik puänt ehk osav hääsõnastus, võib viimaks triviaalseks ja vaieldavaks muutuda. Kõrvaline dominant võib sügavama välja vahetada, tekstisisene konkurents kontrastipõhimõtet hoopis hägustada. Mõnigi mõtte- või keelemänguline tuumsõna on aga omal kohal: „sa oled mu sees / ma olen su väljas” (lk 45). Või midagi heideggerilikku: „olematuse pöörise keskel / olemine / vahetab aineid” (lk 59). Või „freudistlikku”: „hakka kohe end armastama / keegi jõuab muidu ette / ja sa ei saa aru / mida ta teeb” (lk 44).

Armastus on alati tähtis, hüsteeriline enesepettus oleks seda tühjaks panna, eitavalt seda enam jaatades. Armastus on uhke alandus, kakspea-kõiketundja, lembiv-ründav lükka-tõmba: „suu räägib / silmad säravad / ma avan hõbeväravad / su varastatud tõllale / su kujutletud kullale /- – -/ siis lasen koerad kallale” (lk 13). Jah, siis: „seda / sa enam ei räägi, ei puutu, ei jaga” (lk 19). Keegi ütles, et Soometsa „keel on vahe nagu habemenuga” — mis üleliigne, maha!

Leia veel huvitavat lugemist

Martin Luther
Kęstutis Navakas
...

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon