Vabati uuestisünd

Margit Tintso

 

 

Martin Vabat: „Maahingamispäev”.

„Elusamus”, 2016. 39 lk.

 

„Maahingamispäev” on Martin Vabati luule uuestisünd taandumise ja lahtilaskmise toel. Dekaaditaguse vihase debüütkoguga „Mina olengi kirjandusklassik” pole luuletaja tänastel tekstidel õigupoolest midagi ühist ning „Naerutaltsutajas” ja „Hargumises” alanud loominguline individuatsiooniprotsess on jõudnud täiesti uude faasi. Mässust loobunud ja hingevalu kuristikust eluga pääsenud Vabat küünitab värskes kogus vaikuse ja valguse järele, otsib rahu minevikuga ning annab järk-järgult järele. Just nimelt järele, mitte alla! Ütleb vanasõnagi, et järele anda on targem, ning vastused olemuslikele küsimustele leiab Vabat just vanadest (pühadest) sõnadest. Kuigi kümne aastaga on saanud vanemaks ka luuletaja isik, ei seleta see sugugi kõike — sisemine taandumiskutse võib tulla varem või hiljem, võib ka üldse mitte tulla. Hingetõmbamiseks peab aga esmalt peatuma ning nõtkuma.

Luulekogu tähendustihedas pealkirjas saavad kokku kaks peamist tekstide vaimsust kujundavat jõudu: loodus ja religioon. Looduses saab mõistetavaks inimeste maailma ajutisus: „Teispool künnimaad keset metsamüüri meenutab kägu surelikkust ja kukub asjade olulisuse või tühisuse paika.” (Lk 17.) Loomulikkuses ja vaikuses vabaneb hing maiste ambitsioonide raskusest ning jõuab lähemale spirituaalsetele tõdedele: „Olen saavutanud palju, / kui suudan puhata mõttest. / Olen edukas, / kui panen tähele / voolava vee vaikust.” (Lk 16.) Mõtetest vabaks saamise üle rõõmustatakse mitmes tekstis, sest just mõttemüra vaibudes õnnestub lõpuks kuulda ülemheli: hinge summutatud häält, tõde, Jumalat — kuidas keegi tõlgendada eelistab. Kuigi religioosne tasand on olnud Vabati luules esil ka varem, on see „Maahingamispäevas” muutunud puhtamaks ja isiklikumaks ning ühtlasi kõnekamaks. Keerukamad teoloogilised teemad peegelduvad argikulgemise mikrokosmoses ning iga detail saab valgust täis. Luulekogu illustraator Margus Kiis on oma blogis märkinud, et Vabati luuletused on „lihtsad, siirad ja kohati naiivsed”.[1] Eks see kipub vist tihti nii olema, et lõpuks loevadki kõige lihtsamad ja naiivsemad tõed, ent seda ei mõista enne, kui suurte sõnade turmtulest enam-vähem elusana läbi on pääsetud. Või nagu sedastatakse ühes luulekogu tuumjõudu kandvas proosaluuletuses: „Võid ju öelda, et kõik on sinu sees — valgus ja vägi —, aga kui sa ei suuda näha valgust Leisi teeotsal, ei suuda sa seda näha ka kuskil mujal.” (Lk 26.)

„Maahingamispäeva” tekstid moodustavad omavahel tihedalt läbi põimunud orgaanilise terviku, kus iga tekst on dialoogis teistega ning kompositsioonist eraldamatu. Luulekogu vaimsust võiks illustreerida peaaegu iga luuletusega. Paar teksti asetuvad aga siiski veidi selgemalt keskmesse. Esiteks juba tsiteeritud Leisi teeotsa pilt, kus saavad kokku spirituaalsed ja maised sugulased: „Jeesus küll rääkis tõelisest sugulusest ja ütles, et „minu ema ja mu vennad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja teevad selle järgi”, aga ometi näitavad maised sugulased sulle teed. Nad jutustavad sinu lugu.” (Lk 26.) Maiste sugulaste ja mineviku inimeste poole pöördutakse veel mitmel leheküljel ning tänatakse, avaldatakse austust ja otsitakse rahu: „Mõistan alles nüüd, kui vabastav see on, see lihtsus, see tuhandeaastane „vaesus”” (lk 21) või „Vanaema, / mu vaene murelik vanaema / pani kevadel oma viimased kartulid maha / ja suri põrgulikult palaval juunikuul. // Kartulid aga muudkui kasvasid / ja kasvasid.” (Lk 25.) Mälestuste „potikildudelt” peegelduva kaduviku kõrval jääb kindlalt püsima taassünni-usk, nagu kasvavad edasi kadunud vanaema maha pandud kartulid. Kuna luulekogu kõige melanhoolsemategi minevikutekstide sisend pärineb nostalgia või igatsuse asemel uuestisünniootusest, pole ükski neist läbinisti kurb. Neis meenutustes on hüvastijätu sooja hingepitsitust ja lahti­laskmise kergust. Kadunud omaste portreede kõrval aimub ka kodukoha hääbumise taustal taassünni ilu: „Kõik loomad on siit läinud jalutama // hingenurmedele / vaimuloopealsetele // just nagu suursaadikud, / kelle sõrgade alt ja valust / võiks üles ärgata / maa.” (Lk 37.)

Võrreldes oma „looga” on spirituaalse teekonna ettevõtnul palju keerulisem taanduda iseenda maisest ja ihulikust osast või nn egotasandist. Ka sellest protsessist võib rääkida erinevate teooriate ja terminite abil, kuid „Maahingamispäevas” esitab religioosse kutsumuse ja egost lähtuva ambitsiooni konflikti kõige ehedamalt taas piibli-allusioon, kus küsitakse fraasi „Las surnud matavad oma surnuid ise” tähenduse järele ning antakse ka vastuse suund kätte: „aga kas inimene pole siis surnud — liha, lõbu ja leina mägede vahele? Kas tema elab või teda elatakse?” (Lk 19.) See Jeesu­se lause on vastus jüngrile, kes soovib enne Messiale järgnemist matta vana kombe kohaselt maha oma isa. Levinud tõlgenduse järgi nimetatakse siin „surnuteks” neid, kes asetavad maise maailma ning inimeste reeglid, sealhulgas maised hingekriisid ja leina, jumalariigist ettepoole. „Maahingamispäeva” lehekülgedel vajuvad mälestuskillud ja kunagine „kange soov — soov istuda esireas” vaikselt „surnute” riiki, millest tasapisi lahti lastakse ning hinnanguid andmata iseenda matta jäetakse. Püüd mahtuda maise maailma kättesaamatutesse normidesse ja nende vastu mässata on toonud kaasa vaid pettumust. „Eemaldase poisi kirkast kurbusest” (lk 11) tehtud poiss, kelle küsimustele inimeste maailm pole vastuseid andnud, „pageb tulistvalu metsa, / et meenutada, / kes ta oli, / kui midagi polnud” (lk 7), ja tunneb oma hinge ära. See on esialgu katkendlik ja hajuv, kuid pääseb „surnud” ego tagant välja. Järgneb mõistmine, et maailm „ei vaja ühtki märtrit” (lk 30) ja et sinna „ei mahu rohkem / uuendamist ega läbimurdmist” (lk 38). Jeesuse tsitaadi otsesõnaliseks jätkuks on pilt isa haualt, kust püütakse pärast pikaaegset leina ja kannatust hingerahus edasi liikuda: „Kuid nüüd tahan rahu, tahan kergust. // Tahan laulda rõõmust / isa haual.” (Lk 29.)

Järgneb taassünd looduses, usus ja käesoleva hetke õndsuses, mida ilmestab kõige ehedamalt lk 32—33 voolav tekst veest kui kõige algusest ja kõike puhastavast jõust. Vesi vihmana, jõena, merena jne tekitab iga päev võimalusi peatumiseks ja ootamiseks. Oodata tuleb saju lõppemist, praami saabumist või mis tahes pealtnäha triviaalsel põhjusel, kuid ootamisega kaasneb elutähtis hingetõmbehetk. Maahingamispäev jõuab aga kätte kevadel, kui järjekordne suur vesi — lumi — järele annab ja kopsudesse saab tõmmata esimese sõõmu kevadõhku. Seda teksti lugedes meenus Lauri Sommeri „Räestu raamatust”[2] pärinev mõtisklus talve üleelamise ja varakevadise taas­ärkamise tähtsusest põhjamaalase hingeliseski kulgemises, mida pole õige talviste lõunamaareisidega rikkuda. Kaduvikku, surma, hääbumisse ja iseenda hinge pimedatesse nurkadesse ei aita valgust tuua soojamaa- ega muud egotripid. Neist taanduda saab vaid siira leppimise kaudu. Pärast leppimist on aga palju kergem uuesti hingata.

Loodetavasti jätkab Martin Vabat „Maahingamispäevas” kätte leitud teerajal ja eesti luule saab rikkamaks rohkemategi maalähedase spirituaalsusega laetud tekstide võrra. Vastasseisud, võistlused ja võitlused viivad kahtlemata maailma edasi, kuid toovad kaasa ka hingevigastusi, mille taastusravis on hingetõmbehetked ja taandumisluule igati omal kohal.

[1]http://marguskiis.blogspot.com.ee/2015/12/11-19-november-2015-maa­hingamispaeva.html (13.07.2016).

 

[2]  L. Sommer, Räestu raamat. Tallinn, 2012.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon