Veel kirjutada. Veel rääkida

Priit Põldma

Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu: „Kirjad”.
Aadam ja pojad, 2022. 389 lk.

Ma olen täiesti vale inimene seda raamatut arvustama. Olen seda mõne korra ­lugenud ja loen veelgi, küllap jäängi lugema, kuid öelda Kaplinski ja Õnnepalu kohta midagi kirjanduskriitilist – ei, selleks ei ole ma suuteline. Iga nende sõna on minu jaoks mingil viisil tähenduslik ja oluline. Mitte et ma iga sõna lugenud oleks; mitte et ma iga sõnaga päri oleks; mitte et ma igast sõnast aru saaks – kaugel sellest. Aga see, mida ja kuidas nad on kirjutanud, on mu jaoks loonud ühe maastiku, millele asetudes on iga järgmine sõna, ükskõik kui argine või filosoofiline, ükskõik kui liigutav või ärritav, igatahes huvitav. Nende kirjutatu on näidanud üht kirjanduse võimalust – sõnastada kõige põhilisemat, ja teha seda nii, et selle salapära ja tabamatus ei kao. Sõnastada nii, et Suur Sõnastamatu sellest ei kannata.

„Me peame vaatama oma elu lõpu valguses, siis ehk saame tõeliselt täiskasva­nuks,” on näitlejanna K., tark ja võluv inimene, mulle mitu puhku teatris proovide käigus öelnud. See lõpu valgus tuletas end „Kirju” lugedes meelde. Need kirjad on kirjutatud nimelt lõpu valguses: Kaplinski peatne äraminek on selge nii talle endale kui ka Õnnepalule. Kaplinski olla Õnnepalule isegi öelnud, et tahaks nende kirjadega „dokumenteerida oma haigust, oma langust” (lk 380). Selles soovis on midagi ülimalt suursugust ja samas loomulikku: mida muud võikski tahta elu­õhtul kirjanik, kes on oma loomingus ausalt, peaaegu pihtimuslikult jäädvustanud nii oma perekonnalugu, kujunemis­aastaid kui ka hingelisi otsinguid? Kas pole oma languse jäädvustamine, oma elu lõpuni kirjutamine selle teekonna ülim ja mõnes mõttes ainumõeldav punkt?

Kirjavahetus ei käivitunud küll mitte Jaan Kaplinski, vaid hoopis Jaan Tootseni initsiatiivil ning ühe teise raamatuga seoses. 2020. aasta sügisel palus Tootsen Õnnepalul teha Kaplinskiga pikem intervjuu „Ööülikooli Raamatukogu” avaköite, Kaplinski loengute kogumiku „Vaimu paik” tarvis. Kaplinski tervislik seisund oli tol hetkel juba selline, et intervjuu sai sündida vaid kirja teel. Kui eessõna jagu kirju oli valmis, pani Kaplinski Õnne­palule ette kirjavahetust jätkata ja võib-olla neistki kirjadest raamat teha.

Varem raadios kõlanud ja veebis kõigile kättesaadavate loengute ja vestluste üleskirjutusi sisaldava „Ööülikooli” raamatu­sarja põnevam osa võiks olla esmakordselt ilmuvad eessõnad-intervjuud. Aga Kaplinski ja Õnnepalu kahekõne „Vaimu paiga” esimesel paarikümnel leheküljel mõjub ootamatult kammitsetuna. Intervjuu või eessõna ei ole ju mingi range vorm, ometi tundub see formaadivaba formaat kirjutajaid piiravat, neis kirjades on sees mingi asjalikkus, ametlikkus. Mõlemad üritavad oma rollist enam-vähem kinni hoida: Õnnepalu püüab midagi küsida ja Kaplinski neile küsimustele vastata. Justkui oleks võimalik küsimusi esitades tõeliselt oluliste asjade kohta midagi teada saada. Või nagu oleks võimalik tõeliselt olulistele küsimustele ammendavalt vastata. Eks vahel muidugi on ka, aga tõenäolisemalt selgub oluline kuidagi möödaminnes, riiva­misi, millestki muust rääkides.

„Kirjade” raamatus on kammitsad kadunud: enam ei pea üks olema peategelane ja teine ta delikaatne statist. Kumbki kirjutab asjadest, mis parasjagu haiget või rõõmu teevad, ja teeb seda just endale ainuomasel moel. Kes veel suudaks nii sügavalt südant valutada sellepärast, et Vatikani Püha Peetruse kirikus peetakse teenistusi nüüd itaalia, mitte ladina keeles, nõnda et ses südamevalus peegeldub põlgus kogu läänemaailma allakäigu vastu? Ainult Kaplinski. Kes veel suudaks nii detailselt ja tundlikult kirjeldada teekonda Jõgevalt Tallinnasse ja tagasi, koos mõnepäevase peatumisega vanalinna hotellis, nõnda et selles kirjelduses peegeldub lõputu igatsus pääseda oma elust välja ja samas jõuda tagasi koju, jõuda ehk päriskojugi? Ainult Õnnepalu. Mõlemad teavad, et iga kiri võib olla viimane – viimane kiri Kaplinskilt või Kaplinskile. Aga nad ei püüa lõpu valguses lausuda pidulikke hüvastijätusõnu ega sõnastada vaimset testamenti, nad lihtsalt kirjutavad.

„Veel kirjutada. Veel rääkida. Kellele? / Kuidas? Miks? Mis mõttega? Varsti / tuleb võibolla olla vait.” Nii algab üks luuletus Kaplinski kogus „Õhtu toob tagasi kõik”, „väikeses sinises raamatus”, nagu Õnnepalu seda nimetab. Näib, et „Kirju” kirju­tades pole küsimused „Kellele? Kuidas? Miks? Mis mõttega?” enam nii intensiivsed kui 35 aasta eest, mil see tekst ilmus. Vahest polegi neile täpsemat vastust kui selle luule­tuse kaks esimest lauset. Veel kirjutada. Veel rääkida. Nimelt seda Kaplinski oma elu viimasel talvel seda raamatut algatades ja neid kirju kirjutades teeb. Kirjutab veel. Räägib veel. See ei tähenda kramplikku elu külge klammerdumist, Kaplinski paistab olevat ees ootavaga leppinud. Aga see pole üksnes leppimine surmaga, vaid ka leppimine eluga sellisena, nagu ta nüüd on: valmisolek vastu pidada ja elada niikaua, kuniks elu on antud. Elada veel natuke, veel veidike, vahest ühe kirja jagu… „Kirjade” sügavam ilu pole mitte selles, et iga siinne kiri on potentsiaalselt viimane kiri, vaid selles, et iga kiri on veel üks kiri, iga sõna on veel üks sõna. Iga kiri on ime, elu võit surma üle.

Oma haigust ja langust Kaplinski neis kirjades siiski kuigivõrd ei dokumenteeri. Teeb sel teemal küll mõningaid vihjeid, mainib väsimust, liikumisvõimaluste ahenemist, hügieenitoimingute raskenemist ja sedagi, kuis kirjutamine muutub vaevasemaks, sest sõrmed ei taha sõna kuulata ja õigetele klahvidele vajutada… Kuid detailidesse ta ei lasku ja tähedki on kirjades kõik kenasti oma õigetel kohtadel. (Mõtlesin lugedes: huvitav, kui palju Kaplinski tervise halvenemine õigekirjas tegelikult kajastus? Kas raamatu vahetu vaimuga ei käiks kokku ka taoliste tähe­apsude säilitamine? Küsisin toimetaja Tõnis Tootsenilt ja tema ütles, et kuna näpuvigu oli kirjades tõesti minimaalselt, otsustas ta need ära parandada – üksikute veakeste alleshoidmine poleks mingit tähendust lisanud.) Kaplinski ei keskendu eluõhtul oma füüsiliste kannatuste kirjeldamisele ja surmastki räägib ta üsna vähe, põhiliselt kirjutab tulevikust: maakera ökoloogilisest perspektiivist, evo­lutsiooni­utoopiatest, kliimamuutusest, lindude eluväljavaadetest, oma lastest ja lastelastest… Ühesõnaga: elust! Aina klaarimalt, kindlamalt ja napisõnalisemalt. Ju sellepärast, et surmast ei ole ka siis, kui ta on väga ligi, suurt midagi öelda. Ei ole öelda või siis ei taha öelda. Ja see on õigupoolest väga kõnekas suremise jäädvustus – näeme, kuidas vaade elule muutub üha pingsamaks ja teravamaks, kuidas ühesainsas mõttekäigus või lauseski põimuvad mõru skepsis ja visa lootus.

Võimalik, et oma languse füüsilised sümptomid jäädvustas Kaplinski kuskil mujal: ühes kirjas mainib ta, et püüab „oma subjektiivsed tunded ja kogemused ka kirja panna, ehk on sellest kasu tohtritele ja viimati isegi teadusele” (lk 44). Aga selles raamatus jäädvustab langust selle kõige brutaalsemal kujul hoopis Õnnepalu. Ei, mitte Kaplinski langust, sest kokku nad selle kirjavahetuse jooksul ei saa, teevad küll plaane, et ehk… aga ei. Lõppsõnas, mis kirjutatud viis kuud pärast Kaplinski lahkumist, kirjeldab Õnnepalu oma teekonda Samose saarele, kus Kaplinski veetis elu eelviimase talve, „Kirjade” raamatut lõpetama. Ja seal loomemajas jääb Õnnepalu haigeks. Hiljutise peatrauma tagajärgedega seltsivad koroona sümptomid: koordinatsioon halveneb, tasakaal kaob, maitsemeel muutub, jõud väheneb, iiveldus ja peavalu ei möödu. Nood kirjeldused eluga hakkamasaamisvõime järkjärgulisest ja ehmatavalt kiirest kadumisest on raamatu mõjusamad ja valusamad. Õnnepalu leiab end Samosel Kaplinskiga hämmastavalt sarnasest seisust, kuid tal pole sel hetkel kindlat diagnoosi, mis lubaks iga uut sümptomit tajuda ootuspärase järgmise sammuna traagilisel, kuid siiski etteaimataval languse teel. Haiguse kulu etteaimatavuses on ilmselt grammike lohutavat: diagnoos on natuke nagu loits, mis röövib vastaselt vähemasti osa tema jõust. Aga Õnnepalu ei tea ühtki töötavat loitsu, tema seisab silmitsi teadmatusega, tundmatu vaenlasega. Ja kirjutab. Sõrmed ei kuula sõna, Caps Lock kehtestab end omatahtsi. Aga ta kirjutab siiski. Ja tõrksate sõrmede alt tulevad välja kohutavad read.

Mulle on ikka tundunud, et Õnne­palul oleks nagu kaks häält või kaks nägu. Üks esineb avalikkuse ees, peab loenguid, annab intervjuusid, kirjutab artikleid. Naeratab malbelt oma natuke nukrat naeratust, seisab kõigist ühiskondlikest protsessidest targu veidi eemal ning teeb vaimukaid ja leidlikke tähelepanekuid. Ta näib tõesti olevat kõigega leppinud. Just see Tõnu Õnnepalu on kirjutanud need kirjad Kaplinskile. Mõtlesin neid lugedes, et küllap vajaks iga ärateeline just sellist sõpra ja kolleegi. Inimest, kes ei luiska ega lohuta, ei haletse ega hellita, aga mõistab kuulata ja küsida, olla tänulik, tunnistada ja tunnustada seda vaprust, mida lõpule vastuminek nõuab. Lühemalt öeldes: inimest, kes mõistab. Nii palju, kui meil on võimalik üldse üksteist mõista. Nii palju, kui mahajääjatel on võimalik äraminejaid mõista.

Aga siis on veel üks teine Õnnepalu. Temas pulbitseb metsik kirg. Armastus. Viha. Trots. Kibedus. Ta on haavatav ja üksildane. Ta ei halasta endale ega teistele. Ei lepi elu paratamatustega, vaid tõstab nende vastu kõik võimalikud relvad. See teine on talitsematu, ta ei alistu kultuuri kütketele, seltskondlikele viisakusreeglitele, ajastu optimisminõudele. Ta on troll. Mõnikord Õnnepalu raamatutes – ma julgen öelda, et tema kõige huvitavamates ja võimsamates raamatutes – rebib see troll end ketist lahti ja möllab. Nii ka „Kirjade” järelsõnas – troll lebab Samose loomemaja vannitoa põrandal ja kisendab, kisendab surmale vastu, tahab meeletult elada, peab ränka sõda uhkuse ja häbiga.

Kõrvalt pole võimalik öelda, kumb kahest näost on päris, kumb mask. Kas sellist vahet saabki teha? Ma usun, et mõlemad on võrdselt ehedad. Ja usun sedagi, et need poolused on igaühes olemas, aga enamik meist on oma trolli nii lühikese keti otsa pannud, ta nii sügavale iseenda ja teiste eest ära peitnud, et teda pole peaaegu aimatagi. Trolli vabaks laskmine, kas või üksi olles, nõuab suurt julgust. Millist julgust nõuab siis veel oma trolli avalikkuse ette lubamine! Hea, et me seas on nii julgeid. Ma vajan väga neid leebe ja lepliku Õnnepalu kirjutisi, mis aitavad näha ajalikus igavest ja igaveses isiklikku ning toovad seeläbi olemisse kergust. Aga veel rohkem vajan ma Õnnepalu trolli kirjutatud tekste. Need sunnivad mind otsa vaatama ka sellele metsikule elukale, kes minu enda sees pesitseb. Neid tekste lugedes hakkan seda olevust endas vaikselt omaks võtma.

Suurem õudus, tervise järsk halvenemine kestis Õnnepalul ju kõigest mõne päeva. Jumal (ja Samose pererahvas ja Tallinna arstid) tänatud: tema langusele järgnes uus tõus. Aga tol hetkel pöördumatuna paistnud füüsilist allakäiku kirjeldades, trolli häälega karjudes jäädvustab Õnnepalu tõepoolest ühe languse. Esimese hooga tundus, et selle raamatu kaaned on vales kohas: kirjavahetus sai alguse teises raamatus ja lõppsõna sisaldab endas uut sündmuste ahelat, millest võinuks vabalt teha ka omaette raamatu. Aga ei, just sellised kaaned on väga täpsed: Kaplinski ja Õnnepalu mõttevahetus lõpu valguses käivitub tõeliselt nimelt siis, kui kirjutajad „Vaimu paiga” intervjuu-formaadist vabanevad, ning lõpuosas teeb Õnnepalu teoks selle, mida Kaplinski selle raamatuga kavandas, aga ei teinud (või teha ei tahtnud). Alles siis saab kaaned sulgeda.

Lõppsõnas kirjeldatud sündmuste jada – Kaplinski surm; Õnnepalu rattaõnnetus ja peatrauma; sõit Samosele ning seal avalduvad Kaplinski karmi harvikhaiguse sarnased sümptomid; sama­aegselt Õnnepalu nakatanud COVID, mis oli ühiskondlike protsesside pingestajana kogu varasema kirjavahetuse taustaks; Õnnepalu kiire põgenemine Samoselt; operatsioon ja tervenemine – mõjub jahmatavalt sümboolsena. Et elu andis võimaluse see raamat ja kahekõne just nii lõpetada, on hämmastav ja müstiline. Ja müstiliselt loomulik.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood