Kirjanik loeb. Andrei Ivanov
Mai, 2023
Test
Arhiiv
Kümmekond aastat tagasi, kui mitte varem, ütles Mihhail Šiškin ühes intervjuus, et ta pole enam ammu lugeja. Aga mina loen, ja loen üle – isegi seda, mis mulle noorena meeldis: Maj Sjöwalli ja Per Wahlööd, Simenoni, Doyle’i, eelmisel aastal lugesin pojale ette Tolkieni „Sõrmuse Vennaskonda”, jõudsime Rivendellini ja jäimegi sinna.
Kuigi mul on olnud ka üks sünge periood (1997–1998), kaks aastat ei lugenud ma üldse midagi ja peaaegu kõik, mis olin seni läbi lugenud, kattus tahmaga. Ja siis, nagu ma praegu seda mäletan, 1999. aasta kevad, kõnnin Kopenhaagenis ringi, näen raamatupoe aknal raamatut „The Active Side of Infinity”, ostan selle ja loen ühe hooga läbi… ja tunnen, kuidas elu minu juurde tagasi pöördub, kõik mu sees läheb tasapisi tasakaalu tagasi, ma toibun, naeratan seesmiselt. Ma vedasin seda raamatut igale poole kaasa, lugesin pargipinkidel, rongides ja bussides, isegi oma Taani onukese juures külas olles, kui ta lauda kattis, süvenesin ma lugemisse, ta küsis kadedusega: „Misasja sa seal loed ja muudkui itsitad?” Ma ütlesin, mida ma loen, ja ta hakkas vastikult naerma: „Hahaa!…
