100 protsenti Luksi, 180 kraadi vastu peavoolu

Veiko Märka

 

 

Leo Luks: „100% Leo Luks”.

„Ji”, 2013. 70 lk.

 

Leo Luksi esimene luulekogu pole mitte ainult kirjanduslik, vaid ka kirjanduspoliitiline akt. Ehkki ma ei eelda, et viimane oleks tahtlik.

Raamat vastandub täiel määral meie luules XXI sajandi teisel kümnendil laiutavale lohisevale sisutule vabavärsile, verbaalsele kõhulahtisusele, mille eriti agaraks propageerijaks on sel hooajal hakanud „Jüri Üdi klubi”. Tabavalt iseloomustas seesugust uputuslikku laadi meinstriimluulet samas saates Mihkel Kunnus: „Loba, kus jutustatakse iseendast lause-eelsetes vormides.” Tõsi, Kunnus väitis seda meie noorte naisluuletajate puhul. Tegelikult võib eetris näha-kuulda ka elatanud meesterahvaid täpselt sama abitut, seosetut ja vaimuvaest pada lehekülgede kaupa suust välja ajamas.

Niisiis on tegemist koguga, mille diskursus vastandub diametraalselt kultuurimeedia ja kirjandusžüriide jäigale normile. Luks on napisõnaline, konkreetne, vaimukas ja intelligentne. Võimatu on seda kõike ilmekamalt edasi anda, kui on seda teinud autor oma programmilises luuletuses (lk. 15):

Hoidke endale

see lunastuse lambanahk!

Looja karja lähen murdjana.

Luks pole ainus vastuvoolu liikuja. Talle lisandub mitu autorit, kes on esimese paberraamatu avaldanud alles siis, kui isikupärane ja lööv laad on välja kujunenud, kriitikalt algaja autori avanssi nuiamata: Jaan Pehk, Kaupo Meiel, Jüri Kolk, Siim Pauklin… Rääkimata Kivisildnikust, keda võib pidada selle voolu suunajaks juba 1990-ndate algusest.

Seda laadi luule on sageli naljakas, veel sagedamini intelligentne ja alati terav. Kõigi loetletud autorite (ja veel mitme) väärtuseks on sõnade austamine ja seetõttu ka säästmine. Mis tähendab automaatselt ka lugeja austamist ja säästmist. Kõiki nimetatuid ühendab ka intelligentsuse prevaleerimine emotsioonide üle, ehkki Luks ja Meiel esindavad seda omadust palju puhtamal kujul kui Kolk või Olavi Ruitlane. Selline ülinapp ja irriteeriv luule on internetiajastu produkt. (Samad suundumused on jõudnud ka proosasse ja sageli samade autorite esituses.) Iseenesest on tegu positiivse trendiga, sest miks peaks võrgus avaldamise võimalus kokku hoidma ajalehepaberit, aga mitte luulekogudeks mõeldut? Just nimelt „kokku hoidma”, mitte „välja suretama”, sest saada interneti kaudu vähegi adekvaatset ülevaadet tänapäeva eesti luulest on lootusetute grafomaanide massi tõttu võimatu. Aga tuua paberraamatuluulesse üha rohkem netitekstidele iseloomulikku lühidust ja konkreetsust on ainult kiiduväärt.

Luksi arengu eripära on tema kaugeltki mitte ahtra toodangu eriti hiline esimeseks (ja mitte eriti mahukaks) raamatuks vormimine. Minu mäletamist mööda oli ta Tartu NAK-i liige aastast 1997, ja avalikel esinemistel pole ta eales ennast silmatorkavalt korranud. Ka „100%” pakub küllalt avastamisrõõmu. Tõenäoliselt on hilise debüüdi üheks põhjuseks asjaolu, et Luksi luule, vähemalt varasem, oli peaaegu eranditult ropp ja rõve. „100%” esindab seevastu peamiselt puhtintellektuaalseid sõna- ja mõttemänge — nagu ka ühele lugupeetud filosoofiadoktorile ja -õppejõule kohane. Näiteks „Tammsaarefoobi talv” (lk. 19):

Kuningal on külm — ahju!

Tõde ja õigus — ahju!

Juudit — ahju!

Kolmas tsükkel „Semula” koosnebki filosoofiaklassikute ja nende tänaste jüngrite aheldamisest epigrammi kitsasse vormi („Walter Benjamin // Digitaalfotograafia võidukäigu tõttu / osutub ilmutus üleliigseks”). Just paralleelne vallatlemine nii sõna kui mõttega — nagu kahes esimeses näites — iseloomustab kogumiku tugevamaid tekste. Lk. 28: „Teokraatia vs demokraatia / Püha lehm või lehmakauplemine.” Üht-teist leidub siiski ka Luksi varasema stiili austajaile. Lk. 69: „Kupeldaja tegi zoofiilile karuteene.”

Raamatu ainsaks häirivaks küljeks ongi traditsioonilise Luksi liiga peale­tükkiv ja üheülbaline esindatus selle teises pooles („Nikunälg ja elujanu / kes neid suudaks lahuta”). Tõsi, vastasel juhul olnuks üks priske ja terve laps (mis sest, et sitane) koos pesuveega minema visatud. Ja raamat saanuks veel õhem.

Vööst allapoole keskenduvad lühivormid moodustavad kummalise vastasseisu assotsiatsioonidega meie kultuurimälust („Paul-Eerikule // Miks ma teid kõiki ära ei tapa? / Ei jõua”). Seda lugemismuljet üleva ja madala vastuoluks nimetada oleks liiga triviaalne, täpsem on öelda, et muidu maitsev ja pikantne roog on kohati üle soolatud.

Üldmulje on äärmisest minimalismist hoolimata rikkalik, muljetavaldav ja meeldejääv. Kokkuvõtteks tuleb teos asetada laiemasse konteksti: iga meil ilmuv luuleraamat, mis julgeb lugu pidada sõna ja mõtte selgusest, on tahes või tahtmata kirjanduspoliitiline akt, vaimse sõltumatuse manifestatsioon, uue murdja ilmumine ohtralt segast sõnamassi produtseeriva ja kultuuriajakirjanduses esileupitatava lambakarja sekka.

Lisaks sellele on „100% Leo Luks” ka silmapaistvalt vaimukas. Ning üldistusjõuline: „Kirjandus: / poodu majas nöörist rääkimine” (lk. 12).

Kahjuks on seda laadi tõsiseltvõetav kirjandus Eestis vaeslapse osas. Kõikjal surub peale lapse majas leludest lalisemine.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon