Heljo Mänd

 

*

Milline kergus tiivas

või õlanukis!

Milline kutse silmade

tuletukis!

Milline malbus kehas,

kus on pühakoda!

Ainult… elu on terav

kui oda.

Tungib läbi silmast,

tiivast ja õlast,

mälu ajatust

karmavõlast.

*

Otsisin tähtedest sõnu. Või

kirjutasin neid sinna?

Lasksin endast kõik lahti,

kes libistas minna

pilveks, kes tuuleks,

kes kimalaseks,

Kes tuli tagasi

kodukaseks,

kes jäi püsima latva,

kes rohtu.

Ükski ei hoomanud

enam eluohtu.

*

Pimeduse piir

venib

kesköö

väljadeni.

Hommikul on öö

koomas.

Valguse tank

ta poole roomab.

Avab ta peale

turmtule.

Surm

tuleb.

*

Suu nagu lageraie,

naeratus unub.

Mööda nägu käib ämblik

ja punub

halli udujat võrku,

et püüda

kinni

kõrkus.

Et püüda kinni

haudvaikus.

Tunda on sõnade

eelmaiku.

*

Midagi rohelist läbib mind.

On see hellus?

Noor tuul ärkab

noortes lehtedes ellu.

Tulbid laulavad soolot.

Nartsissid hõiskavad valgust.

Olen kevade keskel

keset elu algust.

Keset elu tormakat

pealetungi.

Minagi avan veel

üksikuid pungi.

*

Surm, ära viska kinnast,

see jääb minust maha.

Mu hing ei ole kipsis

ega lahas.

Mu hing alles hiilgab

särjesära.

Lepime kokku,

duell jääb ära.

*

Mu mälestused tulid peole,

kus söödi kringlit ja keeksi.

Nad ise palusid minult,

et selle peo neile teeksin.

Nad tulid kes kepi, kes kepita,

keda toodi kanderaamil.

Üks mälestus tuli kohale

uppunud sõjapraamil.

Nad pidasid pidulistele

pika tervituskõne,

aga see, kes tuli sõjast,

hüüdis: nõme!

Siis mängisin neile viiulit,

et luua meeleolu,

kuid juba tuias uni ringi

nende väsinud kolbakolus.

Nad tahtsid minna koju

oma kalmusse tagasi

ja ka mina ei teadnud enam,

olin ülal või magasin.

Ma viisin kalmule lilli,

ma austasin mälestusi,

aga nemad vaatasid vastu

põlevil silmil kui susi.

Neil kasvasid äkki kihvad

ja jõuline lõualuu,

ulg kurgust tuli kuuldavale

või tuli see suust?

Ma pagesin kabuhirmus

huntidest kaugemale

ega suutnud ikka veel uskuda,

et mu minevik oli vale.

*

Oi, kuidas kasvab rohi!

Kõik rohtub.

Rohus on

ohtu.

Rohus on rohkem

umbrohtu kui vaja,

lokkab juba üle

käiguraja.

Umbrohi on äkki

taevaks mu kohal.

Pimedus

vohab.

*

Ma lendan taeva poole,

ma ei tea, mis ootab mind ees.

Mu liblikalend on kerge,

nagu kerge oli mu meel.

Nagu kord olid kerged mu mõtted,

mu ümber oli liblikalend,

mu mõtted kasvasid ise

ja kasvatasid end.

Nüüd kohtan oma mõtteid taevas,

nad ei page enam mu eest,

nad päästavad nüüd ennast

liblikavõrgu seest.

*

Me kodud, ka kohad, ka koplid

ja karjatänavad

on kadunud kaduvikku

ja taevas tänavad

oma koduhaldjaid, kes hoidsid

neid tuleviku eest.

Nad maa peal olid mudas,

olid tehisjärve sees.

Nüüd on nad olematud,

mu käes krigiseb kriit,

kui kirjutan taevas üht silti —

ÕNNETEE VIIT.

*

Kes tuleb valguse sisse,

valgusest välja ei jää.

Talle pähe tuleb valguse nägu,

suhu valguse vägev hääl.

Ta silmades terve taeva

valguse tulepild.

Iga sõna, mis kukub ta kurgust

on kiirgav kild.

Ta ise on väle kui välk,

ta süda on pikselöök.

Päev ta ümber on hele-hele,

kuid veel heledam on öö.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon