2016. aasta Prantsuse kirjandusauhindadest
Veebruar, 2017Laialt levinud arvamuse kohaselt meeldivad prantslastele kõikvõimalikud abstraktsed konstruktsioonid ja korrapärastatud mõtlemine. Ei tea, kas asi on selles, või otsustab muidu nii kaootilisena tunduv tegelikkus end aeg-ajalt tõepoolest korrapärastesse skeemidesse sättida, aga igal juhul paistab tähtsamate kirjandusauhindade jagunemist Prantsusmaal igal aastal iseloomustavat üks läbiv joon. Näiteks paljud 2014. aastal esile tõstetud raamatud tegelesid ajalooliste isikute ja sündmuste mõtestamisega, seejuures oli erilise tähelepanu all Teine maailmasõda. Vaevalt jõudsid kriitikud sellest järeldada, et Prantsuse ühiskond ei ole praegu võimeline endale kirjanduses otsa vaatama, kui järgmise, 2015. aasta favoriidid olid kõik ühel või teisel viisil seotud Lähis-Ida, araabiakeelse maailma, islami ja Ida-Lääne suhetega — kõige sellega, mis oligi ühtäkki saanud rohkem kui aktuaalseks.
2016. aasta auhinnavalikut on jõutud korduvalt iseloomustada märksõnadega „teistmoodi”, „ootamatu”, „väike”, „naiselik”, „perifeerne”, „süsteemiväline”. Niisuguste eelistuste olemasolu ei peaks ühes vanas Euroopa riigis 2016. aastal eriti üllatav olema. Ometi näitab statistika, mida viimastel kuudel on jälle palju tehtud, et 113 aasta jooksul, mil on välja antud Prantsuse kõige tähtsamat, Goncourt’i romaaniauhinda, on selle võitja olnud mees 91% ning valge 95% juhtudest. Lisaks on laureaadi keskmine vanus 43 eluaastat ning teos avaldatud väga suure tõenäosusega kirjastuses „Gallimard”, kes on preemia noppinud kokku 31% kordadest. Samuti on auhinna pälvijal olnud enamasti ette näidata pikk ilukirjanduslike teoste nimekiri ja selja taga aastaid tihedat kirjanduselu.
Goncourt’i lõppvalikusse aga sel aastal võitja ideaalparameetritele vastavaid kandidaate ei jäänudki. Favoriitteoseid ühendab üks ühine joon — süngus. „Goncourt’i žüriil on praegu menüüs valida lapsetapu, enesetapu, genotsiidi ja kannibalismi vahel,” võttis traditsiooniliselt restorani „Drouant” kogunenud kohtunike ees seisva ülesande Twitteris kokku kirjanduskriitik Pierre Assouline. Silmas pidas ta nelja romaani: Leïla Slimani (snd 1981) „Unelaul” („Chanson douce”), mis algab ja lõpeb tõepoolest lapsetapuga; Gaël Faye (snd 1982) „Väike maa” („Petit pays”), mis kõneleb räpparist autori kodumaa Rwanda genotsiidist; Régis Jauffret’ (snd 1955) „Inimsööjad” („Cannibales”), mis võtab vaatluse alla naiskannibalid, ja Catherine Cusset’ (snd 1963) „See, keda sa jumaldasid” („L’autre qu’on adorait”), mille põhiteema on endise armastatu enesetapp.
Goncourt’i peaauhinna võitjaks osutus Leïla Slimani. Kuid noore Maroko päritolu autori teise romaani „Unelaul” puhul ei ole tegemist traditsioonilise Magribi-teemalise teosega, mis paljastab naise rõhutud olukorra islami traditsioonis ning uinutab samas lugejaid kuskussi, muezzin’i hüüete, hašišisuitsu ja muu kohustusliku eksootikaga. Slimani romaan, mille stiil ja teravus on pälvinud üksmeelset kiitust nii kriitikutelt kui lugejatelt, on ühest küljest igati nüüdisaegne ja haarav triller: noor perekond palkab oma kahele lapsele hoidja, kes lõpuks lapsed tapab. Kuid iga oma rõhutatult lihtsa, igapäevase lausega lõikab autor halastamatult sisse Prantsuse ühiskonna praegusesse pilti.
Draama peategelased Myriam Charfa ja Paul Massé on edumeelne hipsteripõlvkonna paar. Kuid kui perekond hakkab lapsehoidjat otsima, et naine saaks advokaadibüroos karjääri alustada, ei soovi Myriam, kellel enesel on „tumedad käharad juuksed” ja emalt saadud Fatima käega talisman, nende stiilsesse Pariisi kesklinna koju mitte mingil juhul Põhja-Aafrika päritolu abilist, et välistada igasugune „Magribi immigrantide solidaarsus”. Paul, produtsent — kellele oleks pigem meeldinud, et naine oleks veidi kauem „lastega kodus” —, leiab, et „koristaja ja maaler võivad küll vabalt illegaalid olla, aga lapsehoidjaga ei saa riskida”. Pärast mitmeid ära põlatud võõramaiseid kandidaate võidab Pauli ja Myriami südame kauges eeslinnas elav viiekümneaastane prantslanna, täiuslik Louise, „valge”, kelle oma laps on juba suur ja kes saab seega „tööle pühenduda nii nagu vaja”. Esialgne, olgugi veidi ootamatult jagunenud osatäitmistega idüll hakkab aga häirival kombel murenema. Väikeste vihjete kaupa poetab autor teksti seemneid, mille tärgates katab lõpuks kogu ekraani halvav košmaar. Hambajäljed Mila õlal, millele Myriam, kes peaaegu paranoiliselt kõiki laste haigusi kartis, ei oska juristirollile pühendudes ja usaldusväärse teenija olemasolul emarollist vabastatuna enam mingisugust tähendust anda; Louise’i hämaravõitu haiglaepisood, milles perekond näeb osalt ka nende süül tekkinud füüsilist kurnatust; ilusad patsid, mille Louise on tütre pähe pununud nii kõvasti, et lapse silmad on peaaegu pilukil, ja milles ei tajuta allasurutud rikasteviha, vaid täiusearmastust; kanarümp, mille Myriam eelmisel päeval liha roiskumist kartes prügikasti on visanud ja mille ta järgmisel päeval töölt tulles maniakaalselt puhastatuna köögilaualt leiab, nii et see temas korraks küll hirmu tekitab, kuid mida ta siis kahetsedes Louise’i „raskete majandusoludega” seletab — niisuguste valesti loetud märkide kuhjumine viib tragöödia selle vääramatu lõpuni. Kuid Massé perekonna kinnine kohus tõmbab kusagilt hallist, nähtamatust tsoonist päevavalgele hulga tänapäeval kogu Prantsusmaal viirastuvaid ja siis jälle justkui kaduvaid pingeid. Klassivõitlus, mis solidaarses, post-klassilises ühiskonnas tunduks justkui ammu ületatud anakronismina, kuid mis on salamisi liikunud lihtsalt uude kohta; põlisprantslase-immigrandi vana keeruline suhe, mis arvati olevat õnneliku lõpu leidnud, kuid mis ilmub välja uuest pudelist hoopis uue džinnina; uuskodanluse diskreetne vabanemine laste kasvatamise tülikast koormast, ümbritsedes neidsamu lapsi samas kultusega, mis on inimkonna ajaloos ennenägematu; XXI sajandi rikkus ja vaesus, isand ja teenija, tugevam ja nõrgem, teine — kõik need küsimused, mis hõljuvad läbipaistvate painajatena akordioni, revolutsiooni ja pika saia kodumaa kohal, saavad selles raamatus sõnastatud kuju. Ja võib-olla on tõesti vaja olla Leïla Slimani — Maroko pankuri ja arsti perekonnas sündinud edukas noor naine Pariisis —, et suuta neid ebamääraseid värelusi õhust kirjanduseks destilleerida.
Prix Renaudot’ pälvis sel aastal draamakirjanduse kuninganna Yasmina Reza teose eest „Paabel” („Babylone”), mis kujutab endast kägistamisstseeniga algavat tagurpidi pööratud vodevilli. Prix Médicis määrati sotsioloog Ivan Jablonkale raamatu eest „Laëtitia ehk inimeste lõpp” („Laëtitia ou la fin des hommes”) — tekst pole ei romaan ega essee, vaid teatavat sorti laiendatud sotsioloogiline uurimus 2011. aasta jaanuaris vägistatud ja mõrvatud kaheksateistkümneaastase Laëtitia Perrais’ juhtumist. Prantsuse Akadeemia suur romaaniauhind läks Adélaïde de Clermont-Tonnerre’ile romaani eest „Viimane meie hulgast” („Le Dernier des nôtres”), Prix Fémina omistati aga Marcus Malte’ile, seni krimiautorina tuntud kirjanikule tema romaani „Poiss” („Le Garçon”) eest, mis joonistab ühtaegu road-movie ja initsiatsiooniromaani võtmes tumma ja nimetu poisi elurännaku taustal terve XX sajandi loo. Seegi romaan ei lõpe hästi, kuid andes auhinna Marcus Malte’ile, soovis žürii oma sõnutsi tunnustada lisaks teksti ilmselgele kirjanduslikule kvaliteedile ka seni suure kirjanduse ringidest väljaspool liikunud tagasihoidlikku nišiautorit ning väikest kvaliteetkirjastust „Zulma”, mis alates 1991. aastast vapralt kaugel tähesüsteemist „galligrasseuil” — „Gallimard”, „Grasset”, „Seuil” — Prantsuse kirjandusmaastikule väikesi pärle on pillanud.
Sügis tuli see aasta tõepoolest teisiti — kõrvalt, äärest, alt ja süngel kombel. Kuid loodetavasti läheb juba järgmisel aastal Prantsusmaa lugejate tuju jälle paremaks. Ja seetõttu võib järgmiseks aastaks oodata juba jälle teistsugust raportit.
