Äär on kokkupuutepunkt

Maarja Pärtna / Carolina Pihelgas

 

 

Maarja Pärtna (s. 1986) on Tartu luuletaja, kel on ilmunud kaks kogu: „Rohujuurte juures” („Värske Raamat”, 2011) ja „Läved ja tüved” (EKSA, 2013). Pärtna on Tartu Ülikooli maailmakirjanduse magistrant ning Tartu ja maailma kultuurilehe „Müürileht” tegev- ja kirjandustoimetaja. Sel aastal pälvis tema luuletus „Sees” Juhan Liivi luulepreemia.

CAROLINA PIHELGAS: Oma esimeses kogus oled kirjutanud: „Juhan, mida sa mõelda võisid kui / klienditeenindajad su rongi pealt maha tõuka­sid / olid ju enda blogis pihtinud et / seinakella tiksumine sööb su närvid [—] // Juhan, kas taevas oli / ka sulle mõnikord talumatult lähedal kui / aknast välja vaadates teadsid et / enam pole sealt midagi head oodata”. Milline on su suhe Juhan Liiviga?

MAARJA PÄRTNA: Liiv oli minu jaoks esimene luuletaja — mitte esimene, keda lugesin, vaid esimene, kes puudutas teatud sügavamal ja püsivamal viisil. Mu vanematekodus oli selline tavapärane nõukogudeaegne maast laeni raamaturiiul, kus leidus peamiselt igas žanris proosat, luulet üpris vähe. Nende väheste luuleraamatute seas oli aga Juhan Liivi koondkogu „Sinuga ja sinuta”. Mäletan, et seda raamatut lugedes sain ma selgesti aru, et on olemas selline fenomen nagu luule ning et luuletajate seas on olnud üks, kes räägib minuga maailmast viisil, mis mind, kes ma seda raamatut praegu loen, erilisel viisil liigutab — ning ühtaegu tekitab ka soovi ise midagi luua. Selle esmase tutvusega käis siis kaasas ka teatav enese-äratundmise-kogemus. Ma ei mäleta, millal see juhtuda võis, aga ilmselt millalgi põhikoolis, võib-olla viiendas või kuuendas klassis.

Too hilises teismeeas kirjutatud luuletus, mida sa tsiteerisid, räägibki tundest, et minugi asi on midagi otsida, katsuda midagi leida just luuletuste kirjutamise kaudu. Ning et ühtlasi on tegemist sellise sisemise asjaoluga, mis paneb välistele teguritele tugevalt vastu. Selles tsiteeritud tekstis on muidugi ka üksjagu musta masendust, mis valdab siis, kui saad aru, kui raske võib olla teise inimeseni jõudmise teekond (põhiliselt sellest „rohujuurte” raamat räägibki), olgu need siis kaks elavat inimest või kaks inimest, kellest üks on sinuga ainult luuletuste kaudu kõnelev hääl. Ma loodan samas, et emotsionaalses mõttes ei ole see väga representatiivne näide.

C. P.: Kas juhanliivilikkus on miski, mida võiks leida sinu tekstidest; keele­kasutusest või maailmatunnetusest?

M. P.: Eks mitmetes eesti luuletajates või leida liivilikke jooni ning tõenäoliselt võiks leida liivilikke jooni ka paljudes teistes luuletajates, kes maailma luulelukku oma jälje on jätnud. Liiv on suutnud oma loomingus olla ühtaegu inimlikult universaalne ning samas ka koha-, aja- ja keelespet­siifiline, nii et teravapilguline võrdleja võiks juhanliivilikkust leida nii siit kui säält. Kui Liivi luuleauhinnast konkreetsemalt rääkida, siis oli see minu jaoks tegelikult üllatus — seetõttu, et mulle on tundunud, et seda vääriksid eelkõige autorid, kes on oma loomingus juba mingil määral valmis saanud, saavutanud teatava küpsusastme ega ole enam lausa noored rohelised võsud. Igal juhul on mu rõõm olnud kahekordne, kuna sõnad, mida sel puhul ütles Jaan Kaplinski, on jätnud minusse tunde, et mind on mõistetud. Teha midagi südamega ja olla sealjuures mõistetud — on ilmselt parim kingitus, mida inimene elult saada võib.

C. P.: Aga kas luuletaja saab üldse „valmis saada”, kuskile pärale jõuda? Kir­jutamine tundub pigem olevat selline teekond, kus kõige olulisem ei ole siht­punkt. Ja milline autor sa ise tahaksid olla: kas pidevalt muutuv ja uuenev või kindla ja äratuntava häälega luuletaja?

M. P.: Arvan, et saab küll kuhugi pärale jõuda. Püüaksin võib-olla täpsustada, et „valmissaamise” all mõtlesin eelkõige sellist punkti elus, kus inimene on juba loonud nii palju, et sellest on vormunud selgesti hoomatav ja arusaadav tervik — on võimalik näha, mida ta on korda saatnud, millise tee ta on endale kirjanduses rajanud. Ilmselt tabas mind selle auhinna puhul tunne, et mul on see üks luuletus küll, aga see kuulub tervikusse, mis on alles hakanud end looma — ning sellest ka siis teatav üllatusmoment. Aga kindla ja äratuntava häälega luuletaja võib ju samuti olla pidevalt muutuv ja uuenev. Selline luuletaja oleks väga tore olla.

Eks „valmissaamisega” on ka vist nii ja naa — üks asi on ise ära tunda, et oledki nüüd luuletajana valmis saanud — öelnud ära, mida oli vaja ära öelda (ma kujutan ette, et sellise tundmuseni on võimalik jõuda), edasi tuleb vaikus või žanrivahetus; teine asi on teistele valmissaanuna paista. Aga seda arusaama, et tähtis on teekond, mitte eesmärk, ma jagan.

C. P.: Kas ja kuidas sa suhestud eesti naisluule traditsiooniga? Millised autorid või tekstid on sinu jaoks võtmelised?

M. P.: Pean tunnistama, et otseselt vist nagu ei suhestugi. Sugu ei ole mu jaoks luules siiani mingi eriti oluline teema olnud, ei tekstide sisu ega ka autori soolise kuuluvuse poolest. Kui nii vaadata, siis jah, on naisautoreid, kes kirjutavad vägevalt — näiteks Ene Mihkelson — või huvitavalt, nagu noorema põlvkonna autorid Helena Läks ja Hanna Kangro, aga luulet lugedes pean ma seda asjaolu nende puhul ikkagi pigem teisejärguliseks. Ei tunne niisiis ka vajadust selle nurga alt mingite tekstide võtmestaatusesse tõstmise järele.

C. P.: Sinu luules ei ole esikohal deklareeriv ja kehtestav ainsuse esimene isik, samuti ei leidu siin laia joont ega ülevoolavat väljendusviisi. Pigem on su vaatepunkt vaatlev ja mõtisklev, kesksel kohal pole isegi mitte mõte, vaid tunnetus, sest „mõte / lahkub mõtlejast / ja hakkab tagurpidi / enese keskpunkti poole kasvama”. Ühes intervjuus oled öelnud, et mõnes mõttes võiks olla ideaaliks oma luuletajahääle täielik puudumine. Kuidas sa seda ette kujutaksid?

M. P.: Ega tegelikult ei kujutagi — sest midagi öelda või kirjutada tähendabki kasutada oma häält. See hääl on seal kohal ka siis, kui ta on grammatiliselt puudu, kui ühtegi mina-tegelast ei ole parasjagu näha. Ja see hääl on seal kohal ka siis, kui ta on täiesti polüfooniline, erinevateks tegelasteks pihustunud. Nii et mõtte-eksperimendina on see huvitav küsimus — kas selline asi oleks võimalik, rääkida ilma hääleta? Mul on siiani olnud kõige raskem suhestuda sellise luulega, kus autor tegeleb liiga palju omaenese minaga, on kinni enesekeskses tupikus, kus toimub pendeldamine iseenesenaolemise vaeva ja edevuse vahel ning aeg-ajalt maandatakse end agressiivsena mõjuvates väljendustes. Mulle tundub, et nooremas luules on seda päris palju, võib-olla sõltub see vanusest, aga võib-olla on asi ka mingis ühiskonna surves, mis paneb sellisel viisil käituma ja mõtlema… Igal juhul on mul alati olnud tunne, et see, mis luuletamisele minu silmis mõtte annab, on midagi muud kui see, et ma saan lihtsalt iseendast rääkida. Midagi peab veel olema.

C. P.: Teisalt räägitakse seoses mitmete noorte autoritega omailmadesse sukeldumisest, ehk isegi teatavast eskapismist. Kõige tuntum näide on vist Andrus Kasemaa „Poeedirahu”, aga niisuguseid jooni — ühiskonnast eemaldumist ja minategelase jaoks sümbolistlikult laetud maastikel rändamist —, on täheldatud ka näiteks Tõnis Vilu ja Indrek Lõbusa luulekogude puhul.[1]

M. P.: Lõbusa luulekogu pole kahjuks veel lugeda jõudnud. Vilu oma küll. Arvamus, nagu oleks Vilu luule kuidagi ühiskonnast eraldunud, tundub mulle ikkagi suhteliselt kummaline, sest tema debüütkogu „Oh seda päikest” võiks vägagi tulemuslikult vaadelda ka näiteks ökokriitilisest perspektiivist, leida sealt kaasaja inimese, kaasaja eestlase loodusesuhte peegeldusi. Mingite selgete loosungitega ta seda seal muidugi kätte ei anna — ja see ongi hea. Aga kui tähelepanelikult lugeda, siis leiad, et rannaliival ja metsa all vedeleb prügi, mida keegi ei vaevu üles korjama, merel sõidavad ringi naftatankerid, ookeanis hulbib prügikontinent ja linnas on õhk talvisest ahjukütmisest paks. Vilu ei käi lihtsalt niisama ilu pärast looduses maalimas ja suvel mere ääres suvitamas, et nahka pruuniks saada, vaid räägib sellest, milline on inimese ja tema elukeskkonna vahekord sügavamal tasandil. Raamatus vihjatakse ka töötusele ja alkoholismile, mis maapiirkondi kummitavad, ebakõladele kohalike külaelanike ja linnast maale kolivate inimeste suhetes, ka tarbimiskultuuri jätkusuutmatusele ja majanduskriisile. Nii et minu meelest ei saa Vilut ikka kuidagi ühiskonnast eemaldunud luuletajaks arvata.

Võib-olla ei ajenda sellist sisemaastikel rändamist mitte soov kuskilt ära pääseda, vaid millegi juurde jõuda — asi pole mitte eskapismis, vaid enese­kõnetamisoskuses, selle taastamises. Või näiteks hoopis „emotsionaalses hygieenis”, mille vajalikkusele Lauri Sommer ühes „Vikerkaares” ilmunud essees osutab.[2]

C. P.: Mida sa enesekõnetamisoskuse all silmas pead?

M. P.: See võiks olla selline oskus, mis aitab inimesel suurte muutuste keskel tasakaalu säilitada. Oskus, mis aitab tal eneses selgusele jõuda, samuti end koguda, olla keskendunud ja tähelepanelik, vajadusel eneses varjatud jõuvarusid leida ja neid ka teiste hüvanguks rakendada. Enesekõnetamis­oskus võiks olla ka oskus, mis on vajalik selleks, et saada aru, kes sa oled. See võiks aidata leida teed püsiväärtusteni, et elus vähem mingite kunstlikult tekitatud vajaduste kannul lohiseda. Aga selleks, et endas seda oskust üles leida, on vajalik iseennast ja maailma veidike kõrvalt vaadata, end distantseerida. Erinevatest distantseerimisvormidest, leebematest ja äärmuslikumatest, räägib ka too Sommeri erakluse-teemaline essee. Võib-olla pole see omailmadesse sukeldumine, mida sa mainisid, nende noorte luuletajate puhul niisama pea liiva alla pistmise või liighella enesessetõmbumise tulemus, vaid põhiliselt hoopis mingit laadi vaimne otsing, mis kannab luules ajapikku ehk ka huvitavaid ja väärtuslikke vilju.

C. P.: Mart Velsker on sinu esimese raamatu arvustuses osutanud, et oled „väga keeletundlik, kuid ei kao kõrvuni keele sisse ära”.[3] Kas sa tahaksid natuke lähemalt rääkida sellest, kuidas sa keelt tajud ja kasutad?

M. P.: See on huvitav küsimus, ma ei väsi seda ka ise küsimast, sest olenemata sellest, kas oled keele sisse ärakaduja või mitte, on tõenäoliselt tegemist teemaga, mille üle iga luuletaja mingil eluhetkel tõsisemalt mõtlema peab. Velsker tabas selle osutusega tuuma — sõnaline täpsus on mulle tõepoolest oluline. Asi polegi ehk võimalikult väheste sõnadega hakkamasaamises, vaid tundes, et sõnu tuleb valida hästi, ükskõik siis, kas kirjutad haiku­pikkust teksti või pikemat proosaluuletust. Erisugused kordused, alliteratsioon, heakõla on mulle poeetiliste vahenditena olulised, aga samas, erilist keelemängurit minust siiski pole, keelele kui sellisele juhin tekstides tähelepanu ilmselt küll väga vähe. Rohkem huvitab ikkagi see, mida keelega teha saab — milliseid kujutluspilte ja mõtteid on võimalik edastada. Miks aga sõnu hästi valida? Sest õigesti öeldud sõnal on jõudu, väge. Aga sellega võib olla ka nii, et alati ei taju (või ei oska ennustada), mismoodi öeldu teistele mõjuma hakkab. Küllap see on ka enesetundmise, luuletajaks kasvamise küsimus.

C. P.: Paigad ja kohatunnetus on sinu tekstides väga tähtsad: liikumine jalgsi, jalgrattaga, rongiga; tänavate ja hetkede kaardistamine. Samas tundub sul olevat huvi pigem äärealade, industriaalmaastike, ehk nagu sa ise ühes luuletuses ütled, „tegelikkuse servaaluste” vastu. Mis teeb perifeersuse huvitavaks?

M. P.: Industriaalmaastike kohalolu mu tekstides on eelkõige psühhogeograafiline paratamatus. Ma olen pärit Ida-Virumaalt, olen rööv- ja muidutööstuse jälgi maast madalast näinud ja ei saa sellest paraku ei üle ega ümber. Nõukogude ajal on seal loodusega palju pahandust korda saadetud — ning seda enam tuleks väärtustada inimesi, kes on suutnud ühtesid või teisi paiku seal kandis puutumatuna hoida ning toetada algatusi, mis neile küsimustele tähelepanu tõmbavad. Keskkonna kujutamise mõttes on Andrei Hvostovi romaan „Sillamäe passioon” näiteks äärmiselt huvitav lugemine. Ida-Virumaa on uue vabariigi ajal ka kultuurilises ja sotsiaalses mõttes perifeeria staatuses olnud. Minu kasvuaastatesse jääb väiksemate asulate tühjaksvoolamise aeg — inimesed lahkuvad, kuid ruumilised maamärgid endisest ajast püsivad veel. Mulle on need maamärgid olulised, nad aitavad möödunud aega paremini ette kujutada.

Aga äär on mulle huvitav ka abstraktse mõistena kui koht, kus asjad on alles liikumises ja kujunemises. Kui keskpunkt on miski, mis on selge ja kindel, siis äärtes on kõik veel lahtine ja võimalik. Äär on potentsiaalne kokkupuutepunkt millegi täiesti uuega — serva tagant võib alata mingi hoopis teine maailm, millest sul siiani võib-olla aimugi pole olnud. Ning eks need reisimist kujutavad tekstid räägigi laiemas mõttes eemaldumisest juba tuttavast ning tuntust, kitsamas kohatunnetuslikus mõttes ka tuttava maailma äärele minekust. See, mida sa võib-olla alati oled mingiks lõplikuks ääreks pidanud, võib lähemal vaatlemisel osutuda hoopis piiriks — millekski, mis ei asu mitte lõpus, vaid vana ja uue, tuntud ja tundmatu vahepeal. Ning piire on võimalik ületada — kui vaid julged.

C. P.: Sinu viimane luulekogu „Läved ja tüved” sisaldab su enda luuletuste kõrval ka William Carlos Williamsi tõlkeid. Saan aru, et ta on juba pikemat aega olnud sinule oluline autor. Kuidas sa temani jõudsid ja kas Williamsi tõlkimine on pannud sind omaenda kirjutamist — või kirjutamist kui protsessi üldiselt — kuidagi teistmoodi nägema?

M. P.: Williams on oluline autor mu jaoks küll. See, kuidas ta oma tekstid kujundipõhiselt üles ehitab, on miski, millest mul on poeetika mõttes olnud üht-teist õppida — tal on tekste, kus kõik üleliigne on täiesti maha lihvitud, väljendus on äärmisel minimalistlik, kuid samas väga täpne ja paljuütlev. Williams on väga hea jälgija ning kirjeldaja. Ning samas võib ta sedasama täpset ütlemisoskust kaotamata kirjutada niisuguse eeposemõõtu luuleteose nagu „Paterson” — seega on ta väga mitmekülgne luuletaja, raske uskudagi, et seesama mees on kunagi ühe väikese haikulaadse aiakäru-luuletuse kirja pannud, mille järgi teda vist ka kõige paremini teatakse. Ning lisaks on mulle olnud oluline see empaatiline hoiak maailma ja inimeste suhtes, mis tema tekstidest ilmsiks tuleb. See, mida Williams teeb, pole lihtsalt vaatamine ja jälgimine, vaid nägemine — mõistmine vaatamise kaudu. Pole vist eriti üllatav, et ta kirjanik-olemise kõrvalt ka arstina töötas.

C. P.: Samas kirjeldab Williams oma autobiograafias, kuidas ta pidevalt püüdis kirjutamiseks aega leida: ta hoidis oma arstikabineti lauasahtlis kirjutusmasinat ja pühendas iga võimaliku vaba hetke kirjutamisele. Nii kui uus patsient uksest sisse astus, lükkas ta sahtli poole sõna pealt kinni, kui patsient lahkus, jätkas sealt, kus pooleli jäi. Kuidas sina oma elu praegu kirjanduse ja muude tegevuste vahel jaotad?

M. P.: Ma ei ole eriti viljakas luuletaja ja lisaks töötan tekstidega kaua (nii et raamatuhonoraridest poleks end võimalik vist küll kuidagi ära elatada, tuleb ka palgatööd teha). Aga mulle selline williamslik elulaad vist enamasti sobib, vähemalt senikaua, kuni saan valida, mida teen — ja praegu kindlasti saan. Olen juba mõnda aega kultuurilehe „Müürileht” kirjandustoimetajana töötanud, kevadest alates olnud ka tegevtoimetaja. Ääretult põnev on teiste tekstidesse süveneda, need ükshaaval läbi rääkida. See on pidev avastamis- ja õppimisprotsess. Lisaks ka aeg-ajalt tõlgete kallal nokitsemist, samuti olen aina Tartu Ülikooliga seotud, suvel tegelesin ühe luuleürituste seeria korraldamisega… Aga laiemas plaanis on kirjutamine siiski põhiasi, ja kui on vaja luuletustega tegelda, siis peab patsient paraku uksest tagasi välja astuma.

C. P.: „Müürileht” on väga tänuväärne nähtus: see on üks huvitavamaid ja põhjalikumaid kultuurilehti, mis annab kohati isegi ajakirjadele silmad ette. Toimetus on nooruslik ja asjatundlik ning samas tehakse seda kõike väga väikese toetusega, kohati üldse ilma rahata. Kas noorem põlvkond tunneb, nagu oleks kultuuriajakirjandus stagneerunud?

M. P.: Jätaksin põlvkonna eest siiski kõnelemata ja avaldaksin pigem omaenda arvamust. Mida täheldanud olen, on see, et omaalgatuslikku meediat tekib Eestis aina juurde („Müürileht” on ehk üks paremini nähtavaid ettevõtmisi) ja küllap on siis ka valdkondi, teemasid või inimgruppe, milleni peavoolumeedia ei jõua või keda ei mõisteta mingil põhjusel kõnetada. Minu meelest on äärmiselt oluline, et selliseid algatusi toetataks — mitte ainult materiaalselt, vaid ka vaimselt, et oleks võimalus koostööks ning konstruktiivseks kriitikaks, mis on selliste algatuste arengu seisukohast äärmiselt oluline. „Müürileht” on hetkel faasis, kus lehte on vaikselt tunnustama hakatud — aga samas ollakse ikka kuidagi ebalevad ja üllatunud. Levime tasuta üle Eesti, meil on kaks aktiivset uudisteportaali (eestikeelne muurileht.ee ning ingliskeelne Wader) —, ent vahendid selle kõige tegemiseks on olnud minimaalsed. Kuidas sellesse kõigesse suhtuda? Kas „Müürileht” on tõepoolest ainult noortelt noortele suunatud ajaleht, mingi nišiettevõtmine, või arvestatav kultuurikriitikute kasvulava? Edenemisruumi seega kindlasti veel on.

C. P.: Paljud niisugused uued algatused sünnivad viimasel ajal just Tartus. Kas Tartu vaim(sus) ja väiksus soosib kuidagi erilisemalt loomingulist vabadust?

M. P.: Tartuga on mul vist ambivalentne suhe — ühest küljest on selline eriline armsus, kodusus, mõnusus. Teisest küljest võib vahel kiskuda ka väga umbseks. Neil aegadel ei tasugi ehk Tartust põgeneda, vaid end rohkem Mitte-Tartusse sisse elada. Ma ei tea, kuidas selle klassikalise Tartu vaimuga neil päevil on, kahtlustan, et mu kokkupuude temaga on olnud pigem põgusat laadi. Mitte-Tartu aga pakatab kindlasti loomingulisusest. Eks igaühel ole vabadus temaga ka omal kombel tutvust teha.



[1]  B. Vari, Kolm meest kõrbes. „Sirp” 9. VIII 2013.

 

[2]  L. Sommer, Eraklusest. „Vikerkaar” 2013, nr. 1—2, lk. 62.

 

[3]  M. Velsker, Inimnäoline luulekogu kosmoselinnast. „Looming” 2011, nr. 4, lk. 577.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon