Aja ja ajaloo hääl
Oktoober, 2014
Eda Ahi (s. 1990) on noor luuletaja, kes on avaldanud kaks luulekogu, „Maskiball” („Värske Rõhk”, 2012) ja „Gravitatsioon” („Verb”, 2013); „Maskiball” pälvis Betti Alveri debüüdipreemia. Ahi on lõpetanud Tallinna Ülikoolis romanistika eriala ja jätkab hetkel Tartu Ülikoolis Euroopa Liidu — Venemaa uuringute õppekavaga.
CAROLINA PIHELGAS: Kuidas sa kirjanduseni jõudsid? On sul meeles, mis ajendas kirjutama esimesi tekste ja millised need olid?
EDA AHI: Vajadus ennast väljendada — või õigemini maailma enda ümber kuidagi sõnastada või mõnel muul moel läbi enese filtreerida — on minus teravana torkinud juba varajasest lapsepõlvest. Keel tema eri väljendumisvormides on olnud mulle oluline juba puhtalt seetõttu, et kasvasin kakskeelses perekonnas, kus räägiti nii eesti kui ka vene keelt, samuti vene viipekeelt. Siiski pöörasin ma alguses rohkem tähelepanu joonistamisele-maalimisele, käepäraste vahenditega musitseerimisele ja tantsimisele. Kõike seda väga improvisatsioonilises ja revolutsioonilises võtmes. Minu kodu ei olnud eriti raamatuterohke, aga raamatud meeldisid mulle küll. Õppisin üsna varakult lugema, aga juba enne seda meeldis mulle laulu- ja luulesalmikesi suuliselt kokku improviseerida. Minu vanaema meelest oli see väga lõbus ja ta kannustas mind sellega tegelema, pakkudes mulle igasuguseid põnevaid ning väljakutsuvaid teemasid. Nii et tema käest sain ka esimese kogemuse tellimusluulega. Esimeses klassis avaldati mõned minu luuletused kooli almanahhis. Sealt hakkas asi arenema, kuid ilmselt tõusis luule minu jaoks alles 14—15-aastaselt muude väljendusviiside hulgast tõeliselt esile ja sundis mõtlema avaldamisele.
C. P.: Meenub sulle ehk mõni eredam lugemiselamus sellest ajast?
E. A.: Jah, selles eas jõudsin ma eesti luule teadliku lugemiseni — lugesin nii kaasaegset luulet kui ka klassikuid. Väga suurt muljet avaldas mulle tollal arbujate lugu ja legend — eriti Heiti Talviku ja Betti Alveri trotslik ja intelligentne luule. Samuti on mul meeles, et väga eredaid elamusi pakkusid August Sang ja Karl Ristikivi. Kõige enam puudutas mind siiski ehk Doris Kareva oma igitabavate ja aegumatute tekstidega. Meenub veel, kuidas 9. klassis tuli meie kooli oma vennast rääkima Mari Tarand. Kuigi olin Viidingu—Üdi luulet ka varem lugenud, avas Mari Tarand seda oma mälestuste, lugude ning sooja jutustamisviisi kaudu veelgi rohkem.
C. P.: Mainisid, et oled kasvanud peres, kus räägiti nii eesti kui vene keelt. Sinu tekstide põhjal võiks arvata, et eesti-vene identiteediprobleemid pole sind nii teravalt puudutanud kui näiteks Sveta Grigorjevat. Või ehk siiski?
E. A.: Erilisi identiteediprobleeme kirju rahvusliku tausta tõttu pole mul minu mäletamist mööda olnud. Vastupidi, olen seda alati pidanud pigem rikastavaks. Lapsest saati mitme keele ja kultuuri tundmine on harukordne võimalus õppida juba varakult tundma mitut eri maailma. Muidugi on minu vene keele oskuse üle imestatud, eriti lapsepõlves. Samuti olen korduvalt püüdnud inimestele selgitada, et venelased pole tervikuna südametud jõhkardid või Venemaa juba oma olemuselt läbinisti mäda. Samuti venelastele seda, et kõik eestlased polegi ihnuskoid, pealegi veel paduaeglased. Kindlasti oleks „probleeme” rohkem tekkinud, kui mu vanemad oleksid säilitanud meie esialgse perekonnanime. Kuid nad otsustasid seda muuta ja võtta endale minu vanaema neiupõlvenime. Ma ei varja iial oma päritolu, kuid ei tee sellest ka numbrit. Mulle meeldib, et saan olenevalt situatsioonist olla tšuvašš, venelane või eestlane (keda vere poolest on minus ju kõigest veerand).
C. P.: Sinu luuletustest paistab välja kiindumus vene kultuuri: viimases luulekogus on luuletusi pühendatud näiteks Dostojevskile, Tolstoile, aga ka Anna Kareninale ja vürst Mõškinile. Mis sind vene kirjanduse ja kultuuri juures kõige rohkem tõmbab? Ja kas sul on huvi pigem klassikute vastu või loed kaasaegsemaid vene autoreid samuti?
E. A.: Vene kultuuri ja kirjanduse puhul võlub mind laiemas plaanis lihtlabaselt öeldes selle rikkalikus ja mitmekesisus. Selles rullub samaaegselt lahti tohutul hulgal eri diskursuseid. Tundub, et vene kirjandus on ikka suutnud oma ajastu vaimu tabada. Siiski arvan, et vene kirjandusel ja kultuuril on minule eriliselt suur mõju olnud just seepärast, et see on mulle „oma” ja arusaadav. Nii et ehk poleks isegi õige öelda, et minu luuletused peegeldavad kiindumust vene kultuuri — see on samamoodi osa minust, nagu ka eesti kultuur või näiteks itaalia kultuur, millele oma tekstides samuti olen viidanud. Ütleksin, et viiteid eesti kultuurile on minu luules tegelikult palju rohkem, kuid neile ei pöörata ilmselt nii palju tähelepanu, sest need tunduvad ehk tavapärasemad ja pole enamasti ka nii eksplitsiitsed, vaid luuletustesse sageli poolteadlikult või suisa alateadlikult põimitud ja väljenduvad esmapilgul pigem keeletasandil.
Klassikud on mind arvatavasti oluliselt rohkem mõjutanud (küllap just vanuse tõttu, mil neid lugesin ja endasse ahmisin), aga mulle on väga lähedane ja sümpaatne ka paljude kaasaegsete vene kirjanike looming — näiteks Ulitskaja, Pelevini, Sorokini romaanid ja jutustused. Püüan ikka silmad lahti hoida, eriti Venemaal käies.
C. P.: Oled väitnud: „Hea luuletus ei peaks mitte lihtsalt ütlema, vaid tõepoolest olema see, mida ta ütleb, ta peaks kõlama nagu see, mida ta ütleb. Ainult sellisel juhul avaldab ta tõelist mõju.”[1] Kas see on teatav ideaal või tõeliste luuletuste omadus? Ja kuidas seda saavutada?
E. A.: Selle puhtakujulise ja täieliku õnnestumise puhul oleks muidugi tegemist ideaaliga, aga usun, et see on ühtlasi ka tõeliselt heade luuletuste omadus. Lõppude lõpuks pole ju tegemist millegi ulmelisega — see tähendab lõppkokkuvõttes kõigest õigete keeleliste koosluste leidmist teatud asja väljendamiseks. Selle saavutamiseks tundub olevat lõputul hulgal eri viise. Mõne luule tuleb tõesti tuulest või kukub käisest, üks kulutab palju tinti, teine eelistab valada südameverd. Tulemus võib aga olla sama. Olen korduvalt kuulnud arvamusi luule sünni kohta ja miskipärast usutakse sageli, et hea luuletus ei saa sündida teadliku kirjutamisotsuse ajel või n.-ö. raske töö tulemusena, vaid peaks olema midagi inspiratsioonist või jumalast saadetut, mis luuletaja kaudu paberile (ja igavikku) talletub. Siinkohal on küllap liiast rõhutada, et ma pole sellega kaugeltki nõus.
C. P.: Enamasti on kirjutamine vist ikka nende kahe asja sümbioos. Aga kas teadlik kirjutamisotsus ja tekstidega töötamine — näiteks heade ja tabavate riimide leidmine — kaaluvad siis sinu puhul üles inspiratsioonihetked?
E. A.: Minule on inspiratsioonihetke eristamine lihtsalt tekstidega töötamise protsessist kaunis keeruline. Loomulikult on sageli momente, mil tekib justkui „lambist” häid mõtteid — kas sisulisemaid ideid teksti võimaliku raamistiku kohta või lihtsalt tekstikilde, mida sageli on raske üksteisest eristada. Keel ise on sageli suurim inspiratsiooniallikas — selles mõttes võib isegi öelda, et heade ja tabavate riimide leidmine (mis pole minu jaoks tegelikult teadlik eesmärk omaette) kuulub pigem kirjutamisprotsessi „valgustuslike” hetkede hulka. Ometi toimub see tavaliselt palju lihtsamini siis, kui oled juba tööle asunud — kas või lihtsalt mõttega tegevusse sukeldunud. Idee tekkimine ei tähista minu silmis automaatselt luuletuse sündi. Püüan alati tekstile selles mõttes veidi aega anda — kunagi pähe karanud tekstikillud võivad mõne aja möödudes hakata omavahel grupeeruma ja tervikuid moodustama, vahel ootamatuidki. Muidugi sünnib mõnikord ka selliseid tekste, mis on lihtsalt pähe lennanud, niimoodi kirja pandud ja peaaegu muutumatuna avaldatud, aga seda juhtub minu puhul üsna harva.
C. P.: Kas tahaksid veidi lähemalt rääkida keelest kui inspiratsiooniallikast?
E. A.: Keel võib mind kaasa haarata igat moodi — rääkides, kuulates, lugedes, aga eriti kirjutades. Nii et on üsna raske määratleda, kuidas, miks ja millal see mind inspireerib. Esiteks lummab mind tihtipeale ainuüksi keele kõla. Olen omal nahal korduvalt kogenud arusaama, et luule on väga sarnane muusikaga. Mõned sõnad või fraasid lihtsalt kõlavad kohutavalt hästi ja justkui tulvavad ise meelde ja paberile. Vahel leiavad sel moel lummanud sõnad-fraasid kohe oma õige koha mõnes tekstis, teinekord tuleb neil kaua aega kummitamas käia, oodata ja laagerduda. Veel võluvad mind nii eesti kui ka võõrkeelte puhul pööraselt kõikvõimalikud kinnistunud konstruktsioonid (ka n.-ö. parasiitväljendid) ja keeltele omased veidrused — käibefraasid, vanasõnad, kõnekäänud, teatud sõnade etümoloogia, erialane terminoloogia jne. Niisuguste keelejuppidega meeldib mulle kangesti mängida, neid pahupidi pöörata ja teistsuguses kontekstis tarvitada.
C. P.: Mulle tundub, et „Maskiballi” ilmumine oli paljudele kirjandushuvilistele meeldiv ehmatus: noor autor kirjutab riimis, aga mitte seitsmekümnendate ega kolmekümnendate stiilis; ei matki Üdi ega Karevat. Sinu tekstid on äratuntavalt kaasaegsed, nad on mängulised, parajalt teravad, iroonilisedki. Värsimõõt ja riim lisavad sellele kõigele veel teatava knihvi, ja see vahest ongi tekitanud lugejates nii imestust kui imetlust. Aga tänapäeval ongi vist riimis kirjutamine juba teatav statement?
E. A.: Olen seda varem korduvalt öelnud ja rõhutan veelgi, et minule on riimis kirjutamine alati olnud pigem luule loomulik ja loogiline väljendusviis. See on puhtalt minu isiklik arvamus ja puudutab minu enda kirjutamisviisi. Seejuures ei pea ma vabavärssi sugugi riimist kehvemaks, vaid pigem vastupidi — usun, et tõesti head vabavärssi on äärmiselt raske kirjutada. Loodan, et jõuan ka ise mingil hetkel sinnamaale, et suudan oma tekste vabavärsis kirja panna, ilma et nende kvaliteet sellest kahaneks. Kuigi riim pole minu jaoks eesmärk omaette, vaid harjumuspärane ja loomulik vorm, pean ometi tunnistama, et muidugi rõõmustab mind, kui saan oma tekstidega vähemalt mõnelegi inimesele näidata, et riimis kirjutamine on ka tänapäeval võimalik. Ehk võib tõesti tunduda, et riim on muutumas arhailiseks, naeruväärseks ja ahistavaks. Aga mulle meeldib leida mänguruumi ka teatavate raamide sees. Väike rabelus toob ikka põnevust ja kannustab. Riim võib tekstile lisada mängulisust, meeldejäävust ja kõlavõlu, ehk isegi väikese lisakübeme loitsulaadset ürgsust, mida loomulikult kannab ka puhtalt rütm. Pealegi on tore, kui luulekeel ei muutu üheülbaliseks, vaid pakub lugejale ikka ja jälle mitmekesisust ja avastamisrõõmu.
C. P.: Riimist räägitakse tihti nii, nagu oleks see midagi ühtset või universaalset. Samas on riimide puhul erinevaid võimalusi äärmiselt palju (mees- ja naisriimid, täpsed ja ebatäpsed, tavalised ja haruldased riimid jne.). Eesti keeles on lõppriimide arv üsna piiratud ja mitmed tähenduslikult laetud sõnad võivad riimides mõjuda kulunult. Kuidas sina seda olukorda lahendad, kas pigem püüad kulunud riime vältida või neile uut elu sisse puhuda?
E. A.: Eks omajagu mõlemat. Aga igal juhul pole „kulunud” — või õigemini kasutaksin siinkohal tõesti pigem sõna „tavaliste” — riimide vältimine minu jaoks eesmärk omaette. Salamisi meeldivad mulle need kulunud riimid, mis on tähenduslikkusest lookas. Tahaksin uskuda, et püüan neile siiski sageli elu sisse puhuda. Riimide loomaaed on tõesti kirju ja jõudumööda üritan oma luuletustesse igasuguseid elukaid kepslema lubada. Siiski on riimide otsimine ja leidmine minu puhul üldjoontes intuitiivne.
Emakeele kulunud riimidele elu sissepuhumise kõrval lõbustab mind tohutult ka otse vastupidine tegevus. Nimelt võlub mind sageli ka eri keelte koosmõju või õigemini põrkumise kasutamine riimides. Mind vaimustab lahenduste ja põnevate leidude otsa sattumine mitte ainult eesti, vaid ka võõrkeelte varamus sorides — mitte ainult riimi, vaid ka näiteks etümoloogia, tähendusväljade ja keelele iseloomulike väljendite vallas — ja eesti ning võõrkeel(t)e kokkusobitamine. Tegelikult kohtab seda mõlemas minu seniavaldatud kogus. Näiteks „Maskiballis” ilmunud luuletuse „barcelona” puhul lausa pidin riimima sõnad „laava” ja „cava”[2]. Olukord ja luuletuse üks-ühele vastavus sellega nõudsid nii. Samuti viibisin „Maskiballi” tekstide valmimise ajal aasta aega itaaliakeelses kultuuriruumis — sellest ka koola-Savonarola, Bacchus-lakkus jne. Luuletuses „destruktiivsusedeemonilt F. D-le” (ilmus „Gravitatsioonis”) olen riiminud eestikeelse sõna „saada” venekeelse tuntud ütlusega надо, Федя, надо. Olen riime laenanud ka inglise keelest, riimides üsna hiljuti „niši” ja „fishy”. Veel meeldib mulle riimides kasutada nimesid, näiteks Oneginit-ilmne sitt või Frida-niida — neidki võib pidada keele seisukohast n.-ö. võõrkehadeks. Niisiis huvitab mind riimide puhul kõige enam kaks aspekti: kulunud riimide taaskasutus ning võõrkeelte ja pärisnimede integreerimine eesti keele riimivälja.
C. P.: Sinu luuletustes on üsna palju mänglevust ja paradokse. Samas on siin ka suuri mõisteid, nagu saatus, kirg, ajalugu, juhus jne., mis seostuvad romantilise esteetikaga. Kuidas sa romantilise elutunnetusega suhestud ja mida see tänapäeval üldse tähendab?
E. A.: Ehk eksin seda öeldes, aga mulle tundub, et romantiline elutunnetus on olnud juba sajandeid (kui mitte kauem) noorte inimeste päralt. Romantiline elutunnetus ei kajastu muidugi enam noore Wertheri kollaste pükste matkimises. Nüüdisajal käib see ehk pigem sõbralikult käsikäes iroonia või koguni künismiga, aga ometi ei saa selle olemasolust minu arvates mööda vaadata. Küllap mu luuletused ongi just nimelt noore, kogenematu ja rabeleva inimese luuletused, kes igatseb kogeda ja tunda tundmatut. Kindlasti kaldun ka inimesena otsima kohati üle ääre keevaid stiihilisi emotsioone, aga usun, et peaasjalikult on asi just minu vanuses ja eluetapis.
C. P.: Sind on peetud eesti naisluuletajate ülla liini — Under, Alver, Merilaas, Luik, Kareva, Soomets — jätkajaks. Pärast Betti Alveri preemia saamist mainitakse pea igas arvustuses ja tutvustuses sinu alverlikkust. Milline on sinu suhe eesti naisluulega? Ja kas Alveriga kõrvutamine on sind juba täiesti ära tüüdanud?
E. A.: Minu suhe eesti naisluulega on samasugune, nagu minu suhe eesti meesluule, eesti loodus-, armastus- ja sotsiaalkriitilise luulega. Näen seda kategoriseerimist veidi meelevaldsena ja pole tegelikult päris nõus ka nendega, kes ütlevad, et eesti luule kandvaks teljeks ongi just naisluuletajate rida. Muidugi nõustun täielikult, et Eesti kirjandusloos on terve hulk silmapaistvaid luuletajaid, kelle hulgast nii mõnigi juhtub olema naissoost. Selle üle on mul väga hea meel. Kaasajalgi ei näita eesti luule üles mingit märki mandumisest — näiteks kas või lähemast aastast-pooleteisest rääkides võin rõõmuga tõdeda, et on ilmunud üsna mitu mulle isiklikult ühel või teisel põhjusel olulist raamatut. Mis puutub minu luule kõrvutamisse Alveri omaga, siis pole mul erilist õigust ega tahtmist siinkohal sõna sekka öelda. Igaühel on õigus kritiseerida ja tõlgendada luulet, mis on juba ilmunud. See peakski suutma rääkida enda eest üksi, ilma autori sekkumiseta. Nii et seni, kuni keegi mind ennast Alveriga võrdlema ei hakka, ei pea ma vajalikuks tüdineda. Pealegi mõistan täielikult, et Alveriga kõrvutamine on alguse saanud Alveri auhinnast ega pruugi sugugi olla otseselt ajendatud minu luulest.
C. P.: Sinu luuletustes on mitmeid erinevaid tegelasi ja vaatepunkte. Üks tegelane võiks olla naine, kes muuhulgas ütleb: „kuigi kauaks jääb su vari / minu laeva mastipuuks, / ma ei muutu iial, Aadam / küllalt kondiseks, et saada / kellelegi küljeluuks” ning „siiralt sooritatud patud / ainult kaunistavad naist”. Kas võib öelda, et üheks oluliseks hääleks sinu tekstides on iseteadlik naine?
E. A.: Kindlasti võib, aga jällegi pole selle hääle kõladalaskmine mingi eesmärk omaette. Paljude tekstide, sealhulgas ka siin viidatud luuletuste puhul on tegemist siiski rolli sisse minekuga, õigemini selle pea peale pööramisega, mis — tõsi küll — lähtub alati teatavast seosest minu enda vaatenurkade või huviobjektidega. Tsiteeritud seisukohad võtaksin kõhklemata omaks, see on sama hästi ka minu hääl, mis neis kõneleb. Laiemas plaanis ei huvita mind tegelikult mitte ainult iseteadliku naise hääl (kuigi mulle on see ehk kõige omasem ja tuttavam), vaid ka naise ajalooline hääl üleüldiselt — ja sageli selle pea peale pööramine, nagu näiteks mõlemas sinu tsiteeritud tekstis, mis räägivad tollestsamast häbisse langenud ürgnaisest Eevast.
C. P.: Jürgen Rooste on „Gravitatsioonist” kirjutades öelnud, et see luulekogu on kirjutamise enese manifest, „kirjutamise kohustuse kuulutamine ja tunnetamine, ja püüd kirjeldada toda deemonlikku, domineerivat tungi”.[3] Kas kirjutamine on sund või tung? Ja kas luuletajal on kohustusi veel kellegi ees peale tema enda?
E. A.: Jah, kirjutamine on kindlasti tung — tung väljendada ja kaardistada ühtviisi nii ajatut kui ka oma ajale iseloomulikku. Kirjanik on ühteaegu seikleja-maadeavastaja, kes üha uue ja tundmatu poole pürgib, ning ajaloolane, mälu vardja. Ta võiks olla oma aja hääl, kuid ühtlasi ka ajaloo hääl. Kirjutamise kaudu on luuletaja otseühenduses keelega, kirjandusloo kui tervikuga. Selles mõttes on luuletaja üks peamisi ja üsna ilmselgeid kohustusi oma keele säilimise eest seismine — seda ühtviisi uuendades ja ka vana meelde tuletades. Meenub Brodski seisukoht, et luuletaja on keele vahend eksistentsiks-ellujäämiseks.
Teine oluline kohustus, mis luuletajal minu meelest on, puudutab sõnastamisvõimet. Luule omadus võimaldada sageli asjade väljendamist täpsemalt ja kontsentreeritumalt — kusjuures tähendust võimendab eriline keelekasutus — annab luuletusele jõu lugejat vahetult puudutada. Ja mitte ainult puudutada, vaid ka liigutada. Usun, et hästi kirjutatud tekst võib tekitada lugejas mingi selginemise, mõistmishetke. See ei pruugi olla sugugi meeldiv ega positiivne hetk, vaid võib olla ka marrastav, armutu ja valus paljastus. Samuti ei pruugi luuletus mitmekihilise tekstina end kohe avada, vastupidi — mind ennast võlub alati võimalus leida midagi uut või õigemini esialgu märkamatuks jäänut ka korduval lugemisel. Veel olen enda puhul märganud, et mingi lõplik selginemine võib teksti abil tekkida ka tükk aega pärast selle esialgset lugemist. Mõni mind esmalugemisel liigutanud tekst on meenunud ja tähenduse saanud hoopis mõnes hilisemas olukorras või kontekstis. Või vastupidi — mõni tekst on väga täpselt toonud meelde mõne juba ununenud hetke või emotsiooni minevikust. Nii et luuletused võivad täita ka ajamasina rolli.
