Andrus Kivirähk ja kolm uinumist

Toomas Haug

 

 

Kui me asume käsitlema kodu kuvandit eesti kirjanduses, siis ei sobi unustada Andrus Kivirähki hiljuti ilmunud romaani „Maailma otsas” (2013). Siinse vaatluse eesmärgiks on heita üks, olgugi ehk kitsas valgusvihk sellele su­gereerivalt kodukesksele teosele. Teeksin seda võrdluses mitme teise Kivirähki teosega. Alustan praegusel juhul kõige tähtsamast, nimelt veendumu­sest, et Kivirähk on küllaltki ideoloogiline kirjanik. Mida aga tähendab — ideoloogiline kirjanik? Jätame kõrvale nõukogudeaegsed konnotatsioonid, mida ajaloomälu kiire hõrenemise ajajärgul vaevalt enam keegi mäletabki. Ja tunnistame, et mingis mõttes on selline väide üksjagu sisutu. Kui defineerida ideoloogiat kõige laiemalt ja mõista selle all lihtsalt mingeid väärtusi, mis on paigutatud teatud süsteemi, siis on arvatavasti iga vaimutööline ideoloog ja iga kirjanik ideoloogiline kirjanik, isegi kui tema ainsaks väärtuseks on kõigi väärtuste eitamine.

Ometi tahaksin ma Kivirähki puhul niimoodi öelda, ja võib-olla isegi väga tunderõhuliselt. Tema loomingus, ka selle kõige grotesksemas ja lapsemeelsemas hoovuses, on ju ikka tajutav mingi väärtuste draama, kusjuures üldinimlikud väärtused muutuvad tihti väärtusteks või ebaväärtusteks rahvuslikust vaatepunktist. Kivirähki looming on paljuski rahvusliku minapildiga tegelemine, omalaadne mentaliteedikriitika. Natuke midagi sellist, mille kohta soomlastel on väljend kansallista itsetutkistelua. (Ja mida meie praktikas, ka Kivirähki enda halvematel päevadel, asendab kahetsusväärselt tihti empaatiavõimetu enesenüpeldus.)

Kivirähki on võrreldud Oskar Lutsuga. Ta on sellele ka ise oma Lutsu-sümpaatiaga alust andnud. Romaani „Maailma otsas” alapealkiri „Pildikesi heade inimeste elust” näib otseteed viitavat lutsulikele žanrimäärangutele: pildikesed Paunverest, pildikesed noorpõlvest jne. Ka episoodlik ülesehitus on väliselt Lutsuga sarnane. Ometi on Lutsul ja Kivirähkil suur erinevus. Luts kirjeldab elu ilma omapoolse hinnangu või sügavama tagamõtteta. (Sellele viitab ka Kivirähk ise näidendis „Kevadine Luts”, kus Lutsu kirjatööle üritatakse anda mingeid ideoloogilisi tähendusi, see aga ei õnnestu, sest Luts kirjutab „ainult pildikesi”.) Tõepoolest, imelik oleks küsida pärast „Kevade” läbilugemist: mida autor tahab meile oma raamatuga õieti öelda? Selline küsimus ei tundu Lutsu puhul kuigi relevantne. Kivirähki puhul oleks niisugune küsimus aga täiesti asjakohane. Kivirähk kirjeldab samuti elulisi, vahel lausa lutsulikke tüüpe ja olukordi, kuid alati kaasneb sellega väiksem või suurem nihe, liialdus, grotesk, hüperbool vms. Lutsu huumor on inimlikult soojem, aga jääb alati tavareaalsuse piiridesse ega lähe kunagi „nihkesse”. Ometi ei naeruta Kivirähk meid oma drastilisel moel lihtsalt niisama. Selles tavareaalsuse nihestamises-veidrustamises kätkeb alati mingi ideoloogiline seisukohavõtt. Vahel on moonutus tugev ja sõnum sedavõrd dramaatilisem, nagu ussisõnade-romaanis. Vahel on reaalsuse muljumine diskreetsem, nii et kriitikud seda hästi ei märkagi või siis ei tähtsusta piisavalt, nagu „Maailma otsas”-romaanis. Igatahes ei saa Kivirähk ümbritsevat elu sugugi nii rahuliku melanhooliaga pealt vaadata nagu Luts. Kuigi nad elulaadilt olid/on vist mõnevõrra sarnased, kodukesksed mehed (kui teatavad ajaloolised paratamatused, nagu Lutsu maailmasõjas-käimine või Kivirähki kirjanduslik esitlusreis Prantsusmaale, välja arvata).

Niisiis, ma ei kahtle, et Kivirähki romaane kannab kindel väärtussüsteem, ideoloogia, maailmavaade. Sellesse kuulub oma ajalookäsitus, moraalikoodeks ja tulevikunägemus, arusaam inimese osast siin maa peal, arusaam inimlikkusest, valest ja õigest elust jms. Sellesse kuulub arusaam eestlusest. Muidugi kerkib kirjandusteose puhul alati see keeruline küsimus, kus peitub õieti autorihääl. Riskantne oleks pidada selleks mõne tegelase otsest kõnet või loojutustaja avaldusi. Isegi kui see nii on, peetaks sellist lähenemist lihtsustatuks ja autorile solvavaks. Julgem oleks autorihäält aimata suuremates kooslustes, kujundiloomes ja metafoorsetes üksustes, eriti kui need moodustavad omavahel loogilisi ja järjekindlaid seoseid ja veelgi suuremaid tähendusvõrke. Sealjuures paneme tähele, et Kivirähk ei tooda seda tüüpi tekste, mis õhutaksid somnambuulset tõlgendamist. Teoreetikud kipuvad hindama stiihiat, mis iseloomustab nn. keelekeskseid kirjanikke, kellel ehk isegi taotluslikult puudub klaar sõnum, osalt võib-olla ka selguse puudumise tõttu nende endi peas. Kivirähk aga tahab kindlasti sõnumeid pärale kanda. Ja Kivirähki peas ei näi valitsevat mingit iseäralikult huvitavat segadust, salapärast mitmekihilisust vms., vaid küllalt suur selgus. Tema looming on selle selguse teisendamine omapärasesse reaalsusenihkesse, kujundisse ja groteski, et see kanduks edasi juba n.-ö. kunstilise elamuse kaudu. Tõepoolest, õnnestunud metafoor on kultuuris midagi püsivamat ja isegi mõjuvamat kui mis tahes muus vormis seisukohavõtt.

Kivirähki sõnumeid järgides prepareeriksin nüüd ühe näitena kolme üksteisega loogilisse seosesse astuvat metafoorset üksust. Leiame need üksused Kivirähki romaanide lõpust, lõpuridadest. Mõistagi, lõpp on igas teoses juba oma positsiooni tõttu eriliselt kõnekas. Lõpuni lugemata teost pole me mõnes mõttes üldse lugenud. Võime kõnelda tema teemast ja stiilist, aga me ei tea, kuhu lugu oleks välja jõudnud, ega söanda seepärast midagi kindlat öelda ka tema sõnumi kohta. Alles lõpp loob kindlustunde, et tähendus on valmis, tekst suletud, ja me saame seda uurida.

Tuletagem Kivirähki romaanide lõpud siinkohal meelde.

„Rehepapp” (2000): sulane Jaan on armulaualeivast kuuliga tulistanud kirikus Jeesuse pilti ja saanud sellest lühikest aega kestva erakordse jõu, mida ta asub tarvitama oma paremat äranägemist mööda. Ja lõpp: „Siis istus ta sinnasamasse sahvri põrandale maha ja jäi mõttesse. Mida edasi teha? Peremeest oli ta peksnud, Luiset keppinud, seepi söönud. Kõik tema unistused olid täitunud. Mis veel? [—] Temas oli veel küllaga nõiduslikku jõudu ja väge. Mis sellega peale hakata? Õues tuli korraks päike välja — esimest korda üle nelja nädala. Hele kiir tungis läbi sahvriakna ja valgustas Jaani turja. Siis puhus tuul pilved liikvele ja päike kadus. Jaan istus, mõtles ja jäi lõpuks magama.”

„Mees, kes teadis ussisõnu” (2007) lõpeb pildiga Leemetist, kes nõiduslikus koopas valvab magavat Põhja Konna. „Olen olnud tema valvur juba nelikümmend aastat ja jäänud päris vanaks. [—] Ega minagi millegi pärast muretse, ka mina võin päris rahulikult silma uuesti looja lasta. Keegi ei häiri mu und. Me saame segamatult puhata — Põhja Konn ja viimane mees, kes mõistab ussisõnu.”

Romaani „Maailma otsas” lõpetab pildike meie ajast: Rein tuleb koju, oma korterisse. „Oli pime, kõik juba magasid. Rein käis vannitoas, pesi käsi ja hambaid. Käis kempsus. Siis võttis riidest lahti ja hiilis magamistuppa. Teki all oli näha kahte kühmu — Sandra oli Anu kaissu pugenud. Rein libistas ka ennast voodisse. Padi oli jahe, teki all oli soe. Miski ei saanud olla mõnusam. Naine ja tütar hingasid vaiksel nohinal. Rein sulges silmad ja jäi magama.”

Nii nad jäävad kõik magama: Jaan, Leemet ja Rein, ning lõpetavad sellega romaani.

Üks ei tarvitse tähendada midagi, kaks võib olla juhus, kuid kolme järjestikuse romaani lõpetamine uinumise, magamajäämise motiiviga on juba süsteem. Kivirähki romaanid lõpevad süsteemse magamajäämisega. (Täiesti ei kuku siit välja ka autori esimene romaan „Liblikas”, 1999, mille jutustaja magab n.-ö. igavest und ja oskab seetõttu kogenult kõnelda elu üürikesest liblikalennust.) Niisugune süsteemsus kohustab sellele seigale tähelepanu pöörama.

„Rehepapi” lõpuga viiakse kulminatsiooni materialistlikult ja saagiahnelt häälestatud külaühiskonna kujutamine. Jeesuse pildi tulistamine osutab, et mingeid kõrgemaid väärtusi ega pühadusi selles ühiskonnas ei ole, kõik on allutatud ainelisele kasule ja kehalisele naudingule. Midagi muud ei osatagi teha. Magamajäämine tähistab siin hingelist tühjust, mittemidagit. Kuskilt pilvede vahelt ilmub korraks valgusekiir. Hetkeks välgatab klassikaline piiblipilt, mis just nagu meenutaks, et kusagil on olemas ka mingid muud väärtused. Aga Jaan ei märka seda, tema magab.

„Ussisõnade”-romaanis on magamine keskne metafoor. Peategelane Leemet otsib sügavasse unne vajunud müütilist Põhja Konna, kelle ülesäratamine aitaks päästa ühe kaduva rahva. Aga elukas on lootusetult magama jäänud, sest tema ülesäratamiseks ei jätku enam piisavalt mehi, kes valdaksid õigeid sõnu. Ühesõnaga mehi, kes kannaksid endas teatavaid eluväärtusi. Leemeti rännak sellise Põhja Konna poole on tegelikult mõttetu, ta ei suuda ju olukorda päästa, tema eesmärk on pigem osaleda Põhja Konna valvurina väärikalt lõpu kättejõudmises. Ka siin on teemaks dramaatiline väärtuste kadumine, aga lõpplahendus ei ole tapvalt sarkastiline nagu „Rehepapis”, pigem on tegu suurejoonelise resignatsiooniga. Leemeti magamajäämine Põhja Konna kõrval tähistab ühe rahva (nn. metsarahva, kelleks eestlasi on ikka peetud) ja ühe kultuuri lõppemist, sisemist lagunemist (nagu sealsamas laguneb loodusesse tagasi üks tegelasi), alistumist saatusele või ajalookäigule, see on õilsalt resigneerunud uni, kaduvate väärtuste viimne hooldus.

Kolmas uinumine paistab selle kõrval üsna tavaline, rõhutatult argine. Selles nagu polegi „nihet”. Kui eelmises kahes romaanis on tunda gradatsiooni ja lõpus paiknev metafoorne üksus tõuseb esile, toimub väga selgelt n.-ö. lõpetamine, lõppu jõudmine, siis „Maailma otsas” kulgeb pildikeste jadana enam-vähem ühel nivool, ja ka lõpp otseselt ei pingestu, sest koju jõudmist ja kodus magamist on romaanis olnud küllaga. Inimese koht on õhtul kodus — see motiiv varieerub teoses algusest peale.

Romaan „Maailma otsas” mõjub algul tõepoolest lutsuliku realismina, kuid õige pea sugeneb kahtlus, et siingi on tegemist ideoloogiliselt nihestatud reaalsusega. Romaanis manifesteeritakse lihtsat elu ja inimesi, kelle loomuses on olla sõbralik ja hea. Nad elavad ühiskonnas, kus ei näi olevat märkimisväärseid vastuolusid. Need inimesed on vabastatud suurtest ambitsioonidest, kurnavatest ihadest ning leegitsevatest kirgedest, ajaloopainest ja tulevikuvaevadest. Nad oskavad hinnata väikesi asju, koduseid tegevusi ning mõnusat äraolemist lihtsas kõrtsis. Neil on igaühel oma „väike narratiiv”, väikesed argised mured, mis ei muutu kunagi liiga teravaks. Tõsi küll, korduv motiiv on tegelasi tabav rutiinitunne ja igatsus kuhugi sõita, maailmareisile, maailma teise otsa. Aga alati jõutakse kiiresti äratundmisele, et sellisel reisil poleks mõtet, sest ise juba elataksegi maailma otsas — ja minnakse taas koju. (Näiteks romaani esimeses pooles mainitakse koju minemist või kodus olemist keskmiselt igal kolmandal leheküljel.) Mõned seigad annavad märku, et tegevus toimub Tallinnas, kesklinna piirkonna kortermajades (läheduses on Jaani kirik, trammipeatus), aga üksikasjalikumat pilti me tegevuskeskkonnast ei saa. Aimame, et tegevusaeg on meie aeg, kuigi ka ajaviidetes on konkreetsust kasinalt. Tunneme justkui Eesti tänase ühiskonna puudutust, kuigi midagi on sellest ka puudu. Näiteks uus uljas maailm, tehniline progress ja edumaailma tüübistik. Arvuti kuskil vilksatab, sõbralikult iroonilises võtmes, kõrvalise nähtusena. Kivirähk ei räägi selles romaanis mitte suurte hüperboolide, vaid väikeste detailide kaudu. Nii lõpeb arvuti-peatükk põgusa lausega — jutt on arvutimängu tegelasest: „Ta silkas elu eest — ikka surma poole.” Kujund, mis võib laieneda kõigile uue maailma sõltlastele: päris elu jääb elamata, virtuaalne maailm on võimalus põgeneda elu eest, aga surm tuleb ikka.

Moodsa elupildi asemel on palju raamatute lugemise ülistamist ja vanade, juurdunud asjade kiitmist. Üks tegelane käib ringi ja müüb kartuleid nagu õndsal vanal ajal, teine soovitab kõigil lugeda Conan Doyle’i „Kadunud maailma”. Nagu öeldud, olulisel kohal on kodukesksus ja reisimise mõttetuse manifesteerimine. Selle leitmotiiviga astub „Maailma otsas” julgelt vastu rännupalavikus viibivale Eesti ühiskonnale. Romaan seab ennast mitmes muuski mõttes valitsevate mentaliteetide (uudsusejanu, tarbimishullus jne.) vastaspoolele ja on selle julgustüki eest kriitikas kiita saanud.[1] Võime seepärast öelda, et „Maailma otsas” on kindlapiiriliste eluväärtuste jaatamine (ja sedakaudu teistsuguste eitamine). Romaan on ideoloogiline. Ja kui nii, siis — eelnevat juttu silmas pidades — ei ole meie ees kaugeltki „lutsulikud elupildikesed”, vaid tasub uurida reaalsusenihet.

Kivirähki reaalsuseteisendustel on tihti folkloorsed ja mütoloogilised aluslõimed, nagu näeme ka „Rehepapis” ja „Ussisõnades”. Sedagi ainest töödeldakse enamasti täiesti vabalt ning keeratakse suvaliselt pea peale. Kreutzwaldi Põhja Konn on ju näiteks hoopis teist laadi tegelane kui Kivirähki oma. Põhimõtteliselt sama toimub diskreetsel moel ka romaanis „Maailma otsas”, kuigi siin on töötluse aineks Piibel.

Arvustajad on märganud, et üks imelik tegelane lööb korraks argise reaalsusetunde kõikuma ja tekitab „maagilist realismi”,[2] kuid üldiselt ei ole seda aspekti vist tõsiselt võetud — kuigi see on ainus, mis annab teosele tähenduslikku sügavust. Too imelik tegelane on vaikne vanahärra Immanuel. Või õieti, kuna vanahärra tõuseb fookusesse romaani lõpu eel ja meil on juba sugenenud kahtlus Kivirähki reaalsuses, siis pakub ta sellele seletuse. On märgatud sedagi, et Immanuel tähendab heebrea keeles „Jumal on meiega”, see on ühtlasi viide Jeesuse jumalikule olemusele. Ilmub Jeesus, nagu ka „Rehepapi” lõpus. Mõistagi on Immanuel päris tavaline nimi ja me ei pööra algul sellele suuremat tähelepanu. (Eestis on olnud isegi üks kirjanik nimega Immanuel — Pau nimelt, ja temas ei olnud midagi jumalikku.) Ei pöörata tähelepanu isegi vanahärra kombele inimestest savikujukesi teha, sest pisut kummalisi tüüpe on romaanis teisigi. Siis korraga on Reinu ja Anu laps Sandra raske traumaga haiglas suremas. Seda kuuldes ütleb Immanuel mõistatuslikud sõnad: „Selliseid asju ei peaks juhtuma. Mitte siin. See ei sobi siia sugugi, see ei sobi.” Teeme nii, et seda pole olnud. Ja laps saab haiglas silmapilk terveks.

Nagu näha, pole siin tõesti Lutsuga midagi tegemist, siin on pigem Tammsaare ja Tiina jaluleaitamise episood „Tõe ja õiguse” II osa lõpust. Kui Tammsaare siiski vaid vihjab jumala juuresolekule, teeb Kivirähk selle selgemaks. Üllatunud Rein küsib Immanueli käest, kes ta on, ja Immanuel vastab kahe sõnaga: „Ma olen.” See on lausa otsene viide Jahvele-Jehoovale endale. Meile antakse mõista, isegi öeldakse otse, et romaanis valitseb jumala poolt korraldatud reaalsus, vähemalt on jumala osaks hoolitseda selle eest, et teatud asju selles reaalsuses ei juhtuks.

See Immanuel-Jehoova seletab Reinule, et ta kogub inimesekujulisi ingleid. Kui ta inimeses ingli ära tunneb, siis voolib sellest endale savikujukese, et — nagu ta ütleb — see inimene jääks igavesti temaga. Näeme siin, kuidas Kivirähk Piibli-motiivi töötleb ja osalt tagurpidi pöörab. Vanas Testamendis öeldakse Jumalale: „Meie oleme savi ja sina vormid meid, me kõik oleme sinu kätetöö.” (Jesaja 64, 7.) Ja teisal: „Otsekui savi potissepa käes — [—] nõnda on inimesed oma Looja käes…” (Jeesus Siirak 33, 13.) Kivirähki käsitluses ei ole jumal inimeste vormija. Kust inimesed on oma vormi saanud, seda me ei tea, aga jumal näib olevat neist omajagu sisse võetud. Immanueli kujus väljendub ilmekalt Kivirähki pisendamis-poeetika mütoloogiate, sealhulgas piibli töötlemisel. Kuhugi kõrgemasse sfääri, ülevasse stiilikihti, suurde narratiivi kuuluvad nähtused teisendatakse väikesteks, argisteks, vahel koomilisteks ja lastepärasteks ilminguteks. Piibli jumal on hoopis teistsugune tegelane kui kreeka pähklit meenutav härra Immanuel. Jeesus aitas jalutud kõndima ja tegi pimedad nägijaks, härra Immanuel päästab inimese hirmsast pissihädast ja teeb ta sellega tõeliselt õndsaks, või parandab kella ära.

Aga ometi ilmneb temas korraks üleloomulik jõud. On selge, et sõnum peitub jumala abiga tekitatud reaalsusenihkes. Selliseid asju ei peaks juhtuma, ütleb see vanahärra. Ja toonitab: Mitte siin. Siia see ei sobi sugugi.

Muidugi küsime nüüd, mis koht on SIIN? Ja vastame: see ongi maailma ots. Ja küsime jälle: kus asub maailma ots? Ja niipalju kui romaanist aru saame, see asub igal pool. Seetõttu ei saagi maailma otsa rännata. Seetõttu ei olegi tegelastel oma olukorrast väljapääsu. Või õieti — väljapääs on kogu aeg nende kõigi käeulatuses, see ei ole rändamises, vaid olemises seal, kus oled.

Selline reaalsuse tõlgendus annab ka romaani lõpule, meie kolmandale uinumisele tähenduse — see on eeskujulik magamajäämine. Sest see on magamajäämine õiges kohas, maailma otsas, oma kodus. Kui hierarhiliselt mõelda, siis maailma tipus, kõige kõrgemas, kõige uhkemas kohas. Muidugi on ka see eestipärane magamajäämine, nii nagu kaks eelnevaltki vaadeldud uinumist.  On ju näiteks just uinuja Rein too täielik eesti mees, kes püüab oma vanal ja armsal diivanil niheldes selle krägisevate vedrudega „Tiiu talutütrekest” mängida. Me tajume autori muiet, aga mitte irooniat. Kahtlemata väljendub siin kivirähkilikus poeetikas ja jumala abiga teatud positiivne programm.

Kui vaatame nüüd neid kolme uinumist, kolme metafoorset üksust ideoloogilises plaanis, siis võib aimata nende järgnevuses teatud loogikat. Nad on nagu üksteisest tulenevad mõttekäigud, mis alles üheskoos moodustavad tervikliku lauseperioodi. Kõige lihtsamalt võiks seda sõnastada näiteks nii: kui te andute mammonaorjusele ja kui minetate põlised väärtused, siis te surete välja; kui te elate mõõdukalt, peate kalliks oma kodu, teist inimest ja perekonda, siis te elate igavesti ja teist voolitakse savikujukesed härra Immanueli riiulile.

Kolmikmetafoori ideoloogilist sõnumit võib küllap öelda mitut moodi ja vastavalt ütleja seadumustele ka teistsuguste rõhuasetustega. Pole tingimata vaja kasutada siinkirjutajale südamelähedast väikese moraalijutluse vormi. Kuid ma ei arva, et variante oleks lõputult. Nii ehk teisiti võrsuvad need eestipärasest loodus- ja kasinusmoraalist. Metafoor ise on väljaspool vaidlust, ta on olemas, kolm tähenduslikku uinumist eesti XXI sajandi alguse kirjanduses on olemas, ja neid võib alati lausuda ka väärtuste keeles.

Tagasipõige: Kivirähk ja Unt

On iseenesest huvitav jälgida, kuidas ennast ateistiks nimetav kirjanik arendab oma vahekorda jumalaga. On ju selge, et jumal ei anna talle rahu ja kuulub seetõttu tema maailmapilti. Ja mõeldes nõnda Kivirähki ja tema jumala peale, hakkas mind vaevama tajumus, et olen „Maailma otsas”-romaani mingil teisel kujul varem lugenud. Tõepoolest. On üks romaan, mis niisamuti koosneb vahelduvatest piltidest ja tegelastest, kes elavad impersonaalsetes kortermajades, liiguvad sama kitsas eluringis (kodu ja kõrts) nagu Kivirähkil, ja nende hulgas on niisamuti tegelane, kelle nimeks on jumal — šveitser Theo.

Enam-vähem samade kulisside vahel valitsevad ometi kaks väliselt sümmeetrilist, sisult aga täiesti erinevat maailma. Kõige lühemalt öeldes: Mati Undi „Sügisball” (1979) manifesteerib elust võõrandumist, Kivirähki „Maailma otsas” eluga lõimumist, kodunemist, kodustumist — või mis sõnu me veel võõrandumise antonüümideks võiksime leida. Undi tegelane tunneb küll üle 70 kodust moodustatud liitsõna (kodukäija, kodukana, kodusõda, kodupüksid, kodukeskjaam jne.),[3] kuid see mõiste on tema jaoks formaliseerunud, sisu kaotanud. Kivirähkil, nagu öeldud, kordub sõna „kodu” palju kordi, aga ikka ühes ja samas argises tähenduses. Unt näitab koduteadvuse hajumist, Kivirähk selles tasakaalupunkti leidmist.

Undi keskkond on Mustamäe paneelmajade rajoon, kusjuures keskkonnal on suur sümboolne tähendus. Nendel majadel „puudub vertikaalne mõõde, üks tähtsamaid asju, mis majast üldse maja teeb”, neil pole „pööninguid, kus taeva lähedus kutsub esile õilsaid mõtteid”, puudub side keskkonna ja kosmosega. Kivirähki kortermajad, vastupidi, ei ole ahistuse sümbolid. Iseäralik tegelane Vooremäe, kellele trepist üleskõndimine on alati seotud maailma avastamisega, rõhutab majade vertikaalset mõõdet. „„Meie kodud on taevas — selles on asi!” — „Mis mõttes taevas?” ei taibanud Rein. „See trepp — see pole ju midagi muud, kui taevaredel,” seletas Vooremäe. „Me ronime seda mööda aina üles!”” Ja teisal: „Pole tarvis kosmosesse lennatagi, siinsamas trepikojas näeb kõik ära.”

Kivirähki ja Undi maailmade üheks keskmeks on kõrts, kust tegelased läbi astuvad, ja needki on ootuspäraselt vastandlikud. Kivirähkil on kõrts eeskätt söögikoht, positively transforming-asutus: „„Opossumisse” sisse astudes muutuvad ka tundmatud isikud kuidagi omaseks [—] ning on otsekohe sellise hubase ja südamliku olekuga”; Undil moonduvad restoranikülalised painajalikeks, on purjus, ähvardavad relvaga, üritavad kakelda. Ja üldse, kui Kivirähk toonitab oma tegelaste kodusust ja lähisuhteid (milles esinevad ennekõike koomilisena mõjuvad ebakõlad), siis Undi tegelased on ikka üksi, meeleheites ja eksinud, vales kohas, karjuvad võõrastena teineteise peale telefonis.

Leidub muudki vormilist sümmeetriat, näiteks kahe üksiku mehe, Eero ja Ülo ahastuses uitamine mööda linna, kusjuures mõlemal juhul on taustaks (kättesaamatu) naine. Undil lõpeb see mõistagi ahastusega plus ultra, Kivirähkil aga tasandava kojupöördumisega.

Kummagi romaani konklusioonis on õnnetus, Kivirähkil väikese Sandra eluohtlik kukkumine, Undil tegelase auto alla jäämine. Kivirähki maailma jumal tühistab õnnetuse, Undi maailmas pühib aga šveitser Theo oma käed surmajuhtumist puhtaks.

Tõepoolest, ka nende maailmade jumalad on üsna erineva loomuga. Kivirähki Immanuel deklareerib: „Mulle meeldis siin. Ma ei kavatse siit lahkuda”, talle meeldivad „suurepärased” inimesed, ta näeb neis ingleid. Undi Theole seevastu ei meeldi see „maailm, kuhu ta oli elama mõistetud”. Ta vaatleb inimesi pigem küüniliselt, inimesed on „tavalised”. Ta tunneb ennast „olevat loodud kõrgemate väärtuste jaoks” ja tal on mingi side kosmosega, aga ta on alla käinud ega suuda maailma mõjutada, vaid satub ise täbaratesse olukordadesse. Kivirähki jumal ei esinda kosmilisi sfääre, ta on rõhutatult maine, argine, aga nii, et sellesse sugeneb omalaadset sakraalsust. Näiteks seletab Immanuel lapsele: „Miks peab alati midagi muinasjutulist juhtuma? Eesli elu on niigi ilus, ta sai porgandeid ja võilillelehti, teda hoiti ja armastati. See on kena. Mis hea pärast oleks eeslil tarvis veel printsiks muutuda?” Ja keegi ütleb seepeale: „Muidugi võib ka selline… tavaline muinasjutt olla. Tavalisest eeslist.” Selles lõigus on kujundlikult kokku võetud kogu Kivirähki jumalariigi kuulutus. Tavaline, õnnelik eesel! Undi jumalariigis poleks selle jutuga midagi peale hakata, seal valitseb intellektuaalne äng, naljalt ei leia sealt ka neid, kes oleksid „hoitud ja armastatud”.[4]

Lihtne oleks öelda, et üks on pilt kuristikku libisevast totalitaarsest ühiskonnast, teine turvalist rutiini ihalevast heaoluühiskonnast. Aga tundub, et öelda tuleks isegi hõlmavamalt. Kuna mõlemas teoses mängib oma osa jumal, siis on tõenäoliselt tegu mingi kosmogooniaga, maailmatunnetuse ja maailmapildi ehitamisega laiemalt. Võiks ka öelda, et Kivirähki puhul on tegemist utoopiaga, Undi teos esindab aga düstoopiat. Võiks isegi kahtlustada, et Kivirähk on teadlikult (või veel huvitavam, kui ebateadlikult) kirjutanud Undi romaanile kontrateose, nõukogudeaegsele inferno’le vastandanud vabariigiaegse paradiso eestipäraselt nihestatud versiooni. Võiks veel kahtlustada ja öelda nii mõndagi, aga tahaksin uskuda, et võrdlus Undiga laiendab Kivirähki pealtnäha ambitsioonitu romaani tähendusruumi.

Lõpuks veel postskriptum Tammsaarega. Kuidas siis muidu. Oleme ju Tammsaare majas, sõna otseses, aga veel rohkem ülekantud tähenduses. Romaani „Maailma otsas” üks olulisemaid tegelasi on baaripidaja Ülo, kes on andunud klassikalise kirjanduse lugemisele, mis loob talle põneva elu. Muuhulgas loeb ta mõnuga „Tõde ja õigust”. Ainult ühe teose, Thomas Manni „Doktor Faustuse” heidab ta arusaamatuna kõrvale, ent satub samas vaimustusse Dostojevski „Idioodist”. Tsiteerin: „…nii otsis Ülo Mõškinist vaimustudes läbi omaenese sisemuse ja leidis, et temaski on ainest inimese kuju võtnud Kristuseks. Ta on vähenõudlik, omakasupüüdmatu, lahke… Ta kordas kõiki neid omadusi Kaljule pannkooke praadides omaette pobisedes ja süda paisus uhkusest ning rõõmust.”

Tõsi on, et ka Tammsaarele jäi Thomas Mann mõneti kaugeks. Kuigi ta oli „Buddenbrooke” ja „Võlumäge” lugenud, ei ole märke nende inspireerivusest — hoopiski erinevalt Dostojevskist. Kivirähki Ülo satub samamoodi Dostojevski lummusesse nagu Tammsaare Indrek. Ja mõlemad tegelased on ju üsna varjamatult autorite alter ego’d. Aga kui kergesti Kivirähkil kõik käib Tammsaarega või Dostojevskiga võrreldes! Just nagu ühe minuti loeng pika loengukursuse asemel. Elu on läinud mugavamaks ja ka kirjandus on muutunud kergemaks, annab ennast vähema pingutusega kätte. Aga kõigest sellest hoolimata tundub, et ka Kivirähk tegeleb mingi „raske asjaga”, nii nagu hiiglased vanasti.



[1]  J. Ross, Pildikesi headest ja kurjadest inimestest. „Vikerkaar” 2013, nr. 4—5, lk. 161.

 

[2]  K. Kressa, Andrus Kiviräha maailma otsas on elu rahulik. „Eesti Päevaleht” 1. IV 2013.

 

[3]  Vt.: M. Unt, Sügisball. Stseenid linnaelust. Tallinn, 1979, lk. 44—45.

 

[4]  Olgu huvi pärast lisatud, et Jeesuse nime kandev jumalalaadne tegelane mängib olulist rolli ka Bernard Kangro Joonatani-triloogia romaanis „Puu saarel on alles” (1973). Jeesus elab Eesti NSV-s ja kogub salaja andmeid võimukandjate kuritegude kohta. Äratab tähelepanu, et esimesel ilmumisel triloogia avaromaanis „Joonatan, kadunud veli” (1971) töötab Jeesus restorani riietehoidjana.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon